Võimegi tige sultan, šahriar Läskis igal koidikul hukata ühe oma naistest. Selle, kellega ta oli veetnud ööjärg, jõudis nooria kauni Shecheri saadeni. Inter polnud mitte üksnes kaunis, vaid kätark. Et sultani süngete meelt lahutada laulis, tantsis ta talle. Kui aga juba tublid eest oli kulunud, hakkas Šehelise saage vestma muinasjutu. Ja koidik saabus enne, kui jutt lõpule jõudis. Sultan sahvri all tähtis, nii väga teada, kuidas pisid meresõitja linn paadi seiklused, et ta ei lasknud Shere saadet hukata. Ta vaid kutsus ta järgmiseks ööks juttu jätkama. Aga see saade oli varuks loendamatu hulk huvitavaid muinasjutte. Ikka oskas ta sättida nii et koidu ajaks jäi järjekordne jutt Jele pooleli. Nii kestis see 1001 ööd järjest. Ja siis oli muinasjuttude võlujõud teinud pehmiks sultan ikka jälgi südame. Kaua ja õnnelikult elasid nad koos nagu ilusas muinasjutus. Isegi muinasjutus muinasjuttudest võitis headus kurjuse. Muinasjutud on meie kõigi ühised head vanad sõbrad. Igal maal on nad pisut erinevad nagu rahvalooming ikka. Ja igal maal on paljus sarnased, peegeldavad nad ju rahva eetilisi tõekspidamisi. Ahnus, Uksakuse kurjus saavad teenitud karistuse. Julgus, abivalmidus ja headus saavad väärilise tasu. Muinasjuttude fantaasiakülluse poeesia on inspireerinud paljusid heliloojaid. Veedamegi tänase saate muinasjutumaailmas koos oma vanade heade sõpradega. Hiina keisri loss oli toredaim maailmas. Üleni täiestika hallist portselanist. Aias võis näha imetlusväärsemaid imeli ja kõige kaunimate külge olid seotud hõbekellukesed, mis helisesid, et ei möödutaks lilli, märkame? Jah, keisriaias oli tehtud kõik, mis võimalik ja aed ulatus nii kaugele, et isegi aednik ta lõppu ei teadnud. Ikka edasi minnes satuti kõrgete puude ja sügavate järvede ilusasse metsa, mis suve alla sinise ja sügava mereni. Suured laevad võisid otse okste alla sõita. Neis eludes heebik, kes nii imeilusasti laulis, isegi vaene kalur kiv, nii palju muudki teha oli öösel võrke vete heitis peatus ja kuuletama jäi. Ilus see on. Ööbik kutsuti lossi ja tema laul liigutas keisrit pisarateni. Kogu linn kõneles imetlusväärsest linnust. Kõik olid tema laulust võlutud. Siis aga toodi keisrile ühel päeval kingitus. Kunstlik ööbik, mis pidi häälilt sarnanema elav, aga oli aga üleni kaetud kalliskivide kulla ja hõbedaga. Ta lasti aina laulda ja vaimustusel polnud piiri. Kui siis lõpuks meenus keisrile päris ööbik, polnud teda enam kuskil. Märkamatult oli ta avatud aknast välja lennanud. Aastad möödusid. Ühel õhtul läks kunstlend katki ja keegi ei saanud teda enam laulma panna. Keiser jäi haigeks, juba istus surm tema rinna peal. Seal. Siis äkki akne lehedalt? Imeilus lina. See oli, räägi, pik kesistuse väljas, Aksalia laulis. Ta oli kuulnud oma keegi hädast ja seepärast tulnud oma lauluga teda lohutama. Tema laulu ajal muutusid viirastused ikka kahvatumaks ja kahvatumaks veri keisri nõrkadest liikmetest kiiremini ja kiiremini voolama. Isegi surm kuulates. Jätka täielik jätkas laulmist laulis kalmistust, kus kasvavad valged roosid kus lõhnab leedripuu ja kus maha jäetute pisaratega niisutatakse värsket rohtu. Siis tärkas surma igatsus ana ja järele ja ta hõljus nagu külm valge udu. Kuidas pean ta suunas? Sa pead alatiseks mu juurde jääma. Ma ei seal lossis elada ega ei saa esitada kastist Teebik. Aga luba mul tulla, kui mul endaseks soovi on. Siis istunud õhtul aknal oksale ja laulan sulle, et muutuksid rõõmsalt, kas mingeid sul tuleksid headmateid? Jahiretkel metsa eksinud prints kohtab kaunist printsessi ja armub temasse silmapilkselt. Printsess aga nagu ei märkagi teda. Haldjas muudab puud printside elavateks takistuseks tõkestab tema tee vägeva veevooluga. Kuid printsi jõuab siiski neiuni. Ei, printsess ei vastele kõnele. Prints torkab oma kepi maasse, paneb kullaga tikitud mantli sellele ümber ja krooni pähe. Neid tuleb printsess imelikku nuku vaatama. Ja haldja võlujõud muudab selle elavaks. Printsess tantsib puunukuga ega tunne elava noormehe vastu mingit huvi. Haldjas lohutab printsi, kingib talle aardeid ning paneb puud ja lilled tema ees kummardama. Aga see ei asenda armastust elava inimese vastu. Printsess tuleb tagasi õnnetu ja kurb. Tema puu prints katki läinud. Nüüd märkab ta elavat noormeest temagi rinnas süttib tõeline tunne. Tee printsi juurde ei ole lihtne. Jälle muutuvad, puud elavad, eks tõketeks ja veevool takistab tee. Mets seisab nagu müür. Seni kui printsess heidab üldkalli mantli krooni lõikab ära oma kauneid juuksed ning tema silmis ilmuvad pisarad. Alles siis pääseb ta armsama juurde. Ükskord ennemuiste elas sügavas metsalaanes puude varjul hurtsikus Plonkur vanalt kolme Kriskidektriga. Ma näidi lasknud tütarlapsi laiseldis käia ka aega Viika vaid sundis neid hommikust õhtuni teele. Vii kädistasid iga päev pakkide taga ja keerutasid kuulid linnul lõngaks. Ei antud vaestele, neljapäeva ega laupäeva õhtul mahti Annivakali lisa valmistada. Ja kuivi täieliku viivul või kuuvalgel salamahti sukavarras näpule ei saanud. Jäi annivakk kandeta. Lõppenud Koonali bändi südamaid teenilisaks Elleong pikki pealegi ühedasare paras. Valmis lõnga hoidis Panaid salakambris lukkudega kuhu tütreke iial oma jalga ei tohtinud tõsta KUS kull tiinu majasse toodi või mis kanga tarbeks linnu kedrati. See oli ketrajaid alles teadmata ega andnud Eiki niisuguste küsimuste peale iial otsust. Kaks või kolm korda igal suvel käis vana salakeel ja tuli ikka eesel tagasi. Need tütred iie märku ei saanud, mis ta kaasa oli toonud. Enne teele minekut. Ta jagas lastele nii mitme päeva osa tööd kätte. Kui ise kodunt ära arvas, jäävad kusjuures igakordset õpetust. Nõnda kinnitati. Plikad pidagi silmad, sihtivadiene Budo saavad, et heie värkna suuseigadke. Muidu lõpeks kuldlõnga hiilgus ja õnnepõlv teil korraga otsa. Ada muidugi juhtus nii leige ära, olles metsaonni juurde kena kalevisoost noor mees. Kullaketrajad võtsid külalise rõõmsal meelel vastu ja lahkudes lepiti noorima äikesega kokku. Üheksa päeva pärast tuleb noormees talle järele ja viib oma kark. Kui tütarlaps kuningapoja lahkumise järel jälle oma voki ta istus, oli kuldlõnga eie värkla suus katkenud ja lõnga säragi tukkunud. Muidugi sai Eik sellest aimu, mis vahepeal juhtunud. Kui noorpiigale järele tuli, saatis vanaeit põgenikele nõiakera järel. Silla, kukkus neiu jõkke ja kadus voogudesse. Nõidus moondas ta väikeseks kollaseks jõe nupuks. Õeksid kullake, trajad õpetasid kuningapojale selgeks linnukeele ja pääsukesi ning Kotka vahetalitusel jõudis noormeheni vana Soomet, ärge vahem nõu, kuidas neitsit kest liivangist lunastada. Ja nüüd tuleb õnnelik lõpp. Vana äikest polnud muidugi kullaketrajad, ema vaid hoopis kuri nõid leidis surma mürgijuure kakkust. Kedratud kuldlõngad said piidadeleveenevakaks ja nad kõik said kuningapoegadele abi kaasadeks. Vanal ajal oli ühel tsaaril kolm poega. Kui pojad olid suureks kasvanud, kutsus tsaar nad enda juurde. Mu armsad pojad kuni ma pole veel vana, tahaksin, et võtaksite naised. Tahaksin näha teie lapsi, oma lapselapsi. Pojad vastasid isale, keda sa soovid meile naiseks anda. Võtke igaüks nool, minge lagedale väljale ja laske. Kuhu nooled langevad. Seal on ka teie saatus. Pojad tegid isale kummarduse, võtsid igaüks noole, läksid lagedale väljale, tõmbasid vibunöörid pingule ja lasksid. Vanema poja nool langes bojaar jõuele. Bojaari tütar tõstis noolemaast. Keskmise nool langes kaupmehe avarale õuele. Selle tõstis üles kaupmehe tütar. Ivan-tsaari poja nool aga tõusis ja lendas, ei tea kuhu. Ta kõndis. Kõndis, jõudis suu äärde ja näeb. Istu konn ja on tema noole kinni püüdnud. Võta mind naiseks. See on ju sinu saatus. Petletcon. Liiga hilja sai Ivan-tsaaripoeg teada, mis hirmus nõidus tema naist vangis hoidis. Juba olide konna naha ahjugi saanud. Ime Tarkvassilissa, sest tema, see nõiutud saar Italy oligi, peab neid halli käo-na lendama 27 maa taha 30.-sse tsaaririiki surematu kasseiu tsaaripoeg, Ivan läheb teda otsima. Eel aitab ta kõikides hädas ja hiljem tulevad kõik abi palunud omakorda temale. Seal metsaserval seisab onnike kanajalgadel pöörleb iseenda ümber. Ivan-tsaaripoeg astus sisse emegi ahjul üleval Parsil palaval lamab haaba, jaga luust jalgadega hambad varnas nina lakke kasvanud päeva ja ka õpetas noormehele, kuidas surematut kasseid leida ja talle lõpp peale teha. Nii sai Ivan-tsaaripoeg jälle kokku oma armsa ime targavassi Liisaga. Ja kui nad surnud ei ole, siis elavad veel praegugi õnnelikult koos. Sõdur läheb koju kahenädalasele puhkusele. Teel istute oja kaldale ja hakkab mängima viiulit. Tuleb vana etiks moondunud kurat ja pakub talle niisugust tehingut. Sõdur andku oma Viiu Lätile, temaga pakub vastu kas raha või võluraamatu, mis on kullast kallim. Nõus, läheb vaja kolm päeva sõduri õpiks võluraamatut kasutama ja vana, et viiulit mängima. Kolm võlupäeva on aga olnud kolm aastat. Kodukülas ei tunta sõduritena märadi. Võluraamat teeb ta rikkaks, kuid mitte õnnelikuks. Ta igatseb vaid oma viiulit, aga ja see on ainus, mida ta ei saa. Meeleheites hävitatega võluraamatu. Ja muutub jälle endiseks rändavaks sõduriks. Kuningatütar on raskesti haige. Naguniisugusel puhul ikka lubatakse tema terveks. Arst ei ole kuninga väimehe koht. Kurat on nende esitlenud kuulsa viiuldaja nad. Seekord õnnestub sõduril kavalust appi võttes viiul oma kätte saada ja tema mängu võluhelid teevad haige printsessi terveks. Isegi kurat tantsib tema pilli järgi. Kõik oleks nagu väga hästi. Ent sõdurit piinab ülesaamatu igatsus kodukoha ja endise elu järele. Ta asub koos printsessiga teele, kuid pärale ei jõua. Teel röövib kurat temalt jälle viiuli ja mängib sellel põrgulikku marssi, mille saatel sõdur igaveseks kaob. Kord, kui isa suur laadale tahtis sõita, küsis ta võõrast tütardest, mida ta neile kaasa toovat ilusaid rõivaid ütles üks pärlige vääriskive soolist, teine. Isa minule murdki esimene oksake, mis koduteel teie kübarat puudutab. Isa ostis võõras tütardele ilusaid rõivaid, pärleid vääriskive. Tagasiteel ratsutas ta haljendavad sarapuupõõsast mööda. Üks oks riivas teda, lükkas ta mütsi maha. Ta murdis võsu ja võttis kaasa. Tuhkatriinud Hennostega läks ema hauale, istutas võsu sinna. Ta nuttis nii väga, et pisarad istikule langesid ja seda kassid. Võsust kasvas, ilus puu. Kolm korda päevas käis Tuhkatriinupuu all ja iga kord tuli puule valge linnuke. Kui Tuhkatriinu, aga midagi ihaldest viskes linnuke talle, mida ta soovis. Ent nüüd tulevad kolm kuningliku palli, kaotatud kuldkingake ja lõpuks õnnelikud pulmad. See on edasi jutustamatagi igal veel väga hästi teada. Kord läks vana võlur kodunt ära. Õpipoisil tuli kange tahtmine oma käe peal mõnd õpitud tarkust proovida. Leiliruum, laar, rumm, lonks, Heilu, mine too vett. Luu hüppas nurgast välja, haaras panged, erutas kaevule. Varsti olid toas kõik anumad vett täis, aga parata polnud midagi, luud tassis aina juurde ja valas juba vett otse põrandale. Võluri õpilasel ei tulnud kuidagi meelde, milliste sõnadega teda pidama saaks. Luud töötas nagu meelest ära ja alles siis, kui vana võlur ise koju tuli ning vajalikud sõnad ütles kobist vaikselt oma nurka. Küllapsi võluri õpilane oli meie kaasaegse Viplala vanem vend. Juhtuge sellel mehikesel kani kinnistamisega tuleb küll toime, aga tagasi kinnistada ei oska. Kinnista või ära tunnista, kohe tulevad võlusõnad. Muusikaline tund on lõppenud.