Kui kaua teie olete meriväljal elanud, see on nagu kodukoht Allen, sündinud, siin eriväljast veel tagapool. Lubja külas, miks merivälja teile meeldib? Peale selle ta teile kodukohaks? Nad on mere ääres, meri on ikka lapsest saadik olnud, aga lähedane see mälestus on, et ujuda ma siiski ei oska. Päris vee ääres üles kasvanud päevas seitse-kaheksa korda sai käidud meres ujumist ära ei õppinud sellest, et alati madalas vees kõhuli liiva peal. Ega meil ei ole ju kuigi vana, kui küla teda ei olnud üldse olemaski, ennem kui see aedlinn siia asu solidaarkarjamaa, Viimsi mõisa karjamaa. Võib-olla lapsepõlves õletasin jooksnud küllalt ja mäletan hästi, et siin oli alati talvine tee, läks otse kõiki üle praeguseni eri välja Viimsi mõisa peale, sealt Kaasiku küla juurest, mitte sealt, kus nüüd maantee praegu ennem läks ka seal paati, aga talvel käidi otse üle ja siis oli siin keskel, oli kusagil ikka ajas vett ka, talvel külmaga ikka mingisugused allikad olid ja vesi jooksis. Ja kui sealt nüüd ree või saaniga üle tuli sõita, siis oli alati hirm, ter, natuke kallak ja alati jäätanud ja narr niisugune. Sealt see üleminek oli nii et vesi ja see vesi teeb praegugi siin liiga paljudes kohtades meil näiteks kaevus on resi nii kõrgele, et võtta kohe nagu annist tämbriga, aga samas jälle mereääre nendel kruntidel, seal on jälle vesi nii kaugele, et vahel on kaevud täitsa tühjad. Nüüd muidugi on veevärk säetud ja saavad sedamoodi vett, aga siis kaevudes seal sagedasti vett üldse ei ole, on seal väga sügaval mere ääres allpoolse, praeguse meriväljalt ülemaalgi kalduvusi oli kalurikülaniiduranna siis nimetati ka Altküla altkülarahvas, seal olid mitte väga palju, ei olnud seal peresid ja need olid kõik alust. Teie olete siis üks neist vähestest inimestest, kes siinkandis sündinud on? No merivälja elanikest vast küll, sellepärast et need on enamasti ikka tikk tullu siia tulnud inimeste eemalt, siin on iga maja juures aedia viga, meri väljalane, aias kasvavad, noh muidugi kõigil on aiad, kuidas keegi, kes läheb kasulikku peale välja, kes läheb ilu peale välja, kuidas kellelegi, kellel rohkem lilli, kellel rohkem tarbejuurvilja, kui vesi on veel lahti ja siis on veel soojem ja kannaks ta mõjub sellepärast et Tanja teataval määral ka ikka poolsaar veel. Napoli Mardo rand, neid on siis Viimsi Rand ja me oleme siin nagu kõrgel niisukesele künka peal siis tahapoole minnes sealt pärnamäe kaldalt või sealt pestakse teine poolne Meriga ilusti raskema poolusega viidake siinses siinkandis ikka ikka on ja no nüüd ma olen, pensionil, on alati puhkusele aga siis varem ikka noh, kui noorem sai oldud ja lapsed väiksemad olid, siis käisime ikka veel seal tori polgaks mees, pärit on suvel seal, muidu suvel muidugi merivälja on kui suvituskoht peaaegu oma minu arvates nii osatähtsuse kaotanud, sellepärast et kõik on alalised elanikud, kellelegi üle liiga ruumi ei ole, vahel harva mõni siis kusagile toanurka veel paigutab mõne suvitaja või puhkaja. Aga see on ikka nii, hädapärast. Suvel on peaaegu sama elanike kontingent, mis talvelgi, mis ametimehed siin elavad, kas ta teadke, siin on vist küll igat sorti inimesi, kriise Pedas, mina, raamatukoguhoidja olnud eluaeg üle 30 aasta tütar ja väimees, meil naabrid on õpetajad, mõlemad seal naabruses on meil rahvakunstnik Tiit Kuusik, seal majas, üle tänava nurga peal on kirjanik Juhan Smuul, siis on see koorijuht, nii et missugune koosseis siin ümber on. Aga teised pol naaber, punases rätise tööline, et iga igalt ametialalt ja nii üldiselt ka kui nüüd kaugemale minna, samuti ka sellele, et siin teil on tekkinud linna tänavad ja majad on tihedalt. Siiski on meriväljal ikkagi oma nägu. Ja ühegi teise linnaosaga, mis näiteks Tallinna juures on, ei saa teda ära vahetada. Ega vist ei saa ja meil puuduvad kõnniteed, näiteks. Käime ikka keset teed üldse liikumist on vähe, tänavatel õhtuti näiteks, kui tulen natuke hiljem, siis vaevalt sa kedagi kohtad, ainult koos nendega, kellega sa tuled, bussilt. Mis linnud teil siin laulavad, meil on ju magamistoa aknal just kasksena ikka seal ikka siin seadistati ka praegu käivad tihased, vanasti tuli ööbik siis meil oli üks suur abil. See siin ran alla äikse. Eri lan, ere ta. Ära. Ilma AC. Viis kord kalli. Kajakas kurtis kaar. Ei. Pure. Ei saa teateid ka? Ei ei, ma ei puima parga. Teie August Pulst olete merivälja nüüd uurinud päris tükk aega. Kas saad öelda, millal on siis merivälja sündinud. Ja algus on 1924 siis saigi saadisi maad, kuhu võis kanda kinnitada, akte, midagi tegema. Ja sellest saigi aednik. Seal on päris palju pilte siia välja pandud nendest vanadest piltidest, mis on jah, 1924.-st 25.-st aastast siin siis oli ju päris mõne koha veel päris soine ja võsanemaala. Oli mõisa karjamaa pildid reedavad seda kohta ja siitsamast kohast vaade mere poole. Me oleme keskteel, kus kauplus, kus ma siin kaupluse peal elanud ja siis ütlevad need vanad elanikud, tehtavad pildid siit. Meretani ei olnud ühtegi puud ega põõsast ja pilt tehti diale jäid mättad ja sopaloigud, nagusi karjamaal iseloomustab ja kui, siis nüüd siin on puiestikud, puud või hekk, kindlasti on siis ja nende kuuski, kuuske pole siin üldse kuulnud. Lif puu Tammsaarega kõik on ju istutatud, planeeriti kolm, sadakond krunti, nimed olid ka pandud nimesid, räägite, niisuguseid ja üks oluline punkt oli see, kuidas neid liiklast teid nimetada, kas uuli täna või, või, või, või progedartoneesis jäädi tee juut Aia tee meretee. Mere puiestee ehk ründes endale sadama tee, nüüdne võragi. Tuleb välja, et teil siin meriväljal ühtegi tänavat siis ei ole. Mõnda nimetatakse puistik Dogsulmeni puistega, põhimõtteliselt tänava nimetus on teed, seda on hääletatud, otsustab samuti, oli ju nii palju, kui minul on säilitatud see koha nimetus välja. Et seda ennem ei olnud see vanamuusikariistade Messarulbrei, mis 82 aastaselt Ta suri siin mõne aasta eest. Tema oli üks esimees ja mina küsisin, et kuidas nime kooli ta ütles, et oli katma mõtlemistsiteedi, oli paat, ime, panin tite, kuid enamus meri, kalja, juute ja kui mina olen seda rääkinud, siis keegi tahtis tõendada nagu oleks merivälja juba. Aga mina ei saa aru, kus ta olla sai. Siin männikul mere ääres on külatsiooni Kaasiku küla särades, et uurime, kas linnas tööl, kes ja see oli Vince mõisamaa, kuni Piritani ei olnud ühtki asudega ennem siin Kusti nimetaja, kes oli viitsi mõisa karjamaa vintsi. Nii et merivälja on, siis hakkas, siis pean ikkagi minu andmetel, kui see krunt anti 1000 984.-st aastast, miks just niisugune nimi merivälja mere ääres oli ja veri järeli. Nojah, ja kui te tahate üldse algust, arste peab hakkama peale kuidas arenes Sakkujanidesse räimemeri. Et tegelikult merivälja on nii nagu äärelinnade arengu üks osa nõmme Saku, olgugi et nad on hoopis teisel pool ja merivälja. Nüüd on. Merivälja on, ütleme, kolmas etapp meie Tallinna aedlinnadest, sest aeg algas praktikas nõmmel vana kleeniga löödud 873 ehitagi tema krundile esimene maja raudteejaama lähedal vana park sinna Pärnu maantee äärde. Aga üks väga oluline punkt on see ju majade ehitamine ja planeerimine, nii palju elu, sõna, päris rangelt tehtut. Vanaplaan, mille järgi esimest näiteks CD-sid peaks tulevikus tulema meie trolli trammiliin, mitte mere äärest või siit son, avaram tee, või siis teised kõik selle vahel siin olid siis kõige läänepoolsema oli läänedy, läänetki ja siis on tuuletee. Kui palju merivälja nüüd kasvanud võrreldes selle plaaniga, mis on tehtud jobul juurmeriväljal on palju niisuguseid eeliseid, mis pärast merivälja elanik siit enam kunagi. Ratta ehitada kauneid köögivilju. Kui sageli tuleb teil kokku puutuda Meryl välja nimega? No meil vilja nimega tuleb kokku puutuda nähtavasti kuni elu lõpuni. Kui võtta ära selle sõna kaks viimast tähte ja panna selle asemel üks on minu perekonnanimi Meriväli on nagu väga lähedased. Kuidas nii juhtus, et läksite nii nagu omanimelisse kohta elama? Tegelikult juhtus selliselt, 44. aastal pärast Eesti NSV pealinna vabastamist okupantidest tegi meie väeosa, kus ma olin sideülemaks, kaitsjad olid sellel rannikul ja selleks, et luua sidet ka kasarmud, tegemis, asuseid, Tondil tuli otsida ühte maja meriväljal, kus oleks telefoniliinid sisse läheks nagu maja leidsin ja läksin, küsisin peremehe käest luba, et kas ma tohiks telefonile helistada linna muidugi, esiteks väga imestasid siin okupatsiooni ajal ära hirmutatud inimesed. Et Nõukogude armee ohvitseri vormis inimene räägib eesti keelt. Ja teiseks nimetab ennast meri. Välispererahvas tuli juurde, kui ma telefoniga rääkisin. Niisugune episood oli. Nojaa. Hiljem tutvusin ühe selle merivilla asutaja tütrega, jutt on Peeter Kirki tütrettlerissast. Ja nagu sõjamehel kombeks, onlikke vallutada ja vabastada siis kui nii võiks öelda, vallutasin tema südamete võiks nurgakese endale. Ja nii me siis elame 49.-st aastast meriväljal olles kaldes meri veel. Praegu. Kõnelen meistersportlase ja teenelise treeneri Enn Meri Väliga. Ma armunud sellesse asukohta olin juba enne neljakümnendat aastat. Ma töötasin autojuhina ja väeosa komandöri, keda ma sõidutasin sõiduautode, elas suurel meriväljal, nii et mul tuli tihti teda viia õhtuti siis meriväljale. Ja kui nii võtta meriväljal on tõesti suurepärane. Õhk on puhas. Peale selle mulle väga meeldivad karged, meretuuled ja merekohin ja nägemine mere nägenemise on niisugune harjumus juba tookord palju komandeeringus, paradalt oled ära ja tunned nagu midagi rahutuks teevad, et ei saagi alul aru, siis tuleb meelde, ei kuule seda ilusat meremuusikat muidugi. Meil meriväljal võiks olla elu palju kaunim. Näiteks mind häirivat kaks peamist teed, mis on seal Viimsi tee ja Aia tee, mis on kaetud paekivi, peenendatud õigesti öelda, pulbriga kattega. Ja suvel, kui vähegi juba tänavad ära kuivavad, siis täiesti tolmupilve sees autod mööda sõidavad, läbi sõidavad ja pealegi on just aiateel üks väikene lasteaed. Ma kuulsin kord, kui isa küsis oma väikse poja käest, kellelt õhtu järgitult. Kas sa oled täna jahuveskis käinud või poeg oli täiesti tolmuga kaetud. Kas see merivälja rahu ja merekohin aitab ka paremini ideid? Treeningu töö segas silm on selle tõttu teravam ja täpsem, kui te püssi kätte võtate? Jah, ma tunnen tõesti, kui olla meriväljal, siis on puhkuseks. Tähendab, kui elada oma kodukohas ja tunda sellest suurt puhkust. Loomulikult see ka spordimehel on väga kasulik oma looduse karmusega, kui nii võiks öelda, ta karastab inimest ja meie oleme suhteliselt väga tugevad, sellepärast öeldakse, et tormi käes inimene kasvab tugevamaks. Meriväljal elab ju ka teisigi spordimehi, kes on kuulsust toonud ja. Meriväljal on palju spordikuulsusi, kui nimetada kahekordset olümpiavõitjat Kristjan Palusalud kui nimetada Tiit Madalvee, kuulitõuke Spränki ja teisi ja ka Nuude meie üliraskekaallane, kes minuga ühel tänaval elab. Meie elanikkond on tõesti väga mitme mitmekesine ja sellepärast see omakorda annab soojuse tunde, kui jood jälle koju. Ja esialgu haavad. On mälestus, mis aastaseks Hiina. Ja ta siidi terava paljur. Ja neid topsi kaarini RA. Ma ootaksin kaariline raha. Jaa. Mind juhatati siia tee juurde, et siin pidi elama ehtne kalur, merivälja, kalur. Nüüd ma näen, et naispere puhtalt kodus. Seda vees ise on siis. Mees ise on kuskil Saaremaa kandis köigil, sealt nad nii ruttu ei tule, oleneb, kuidas kalan ja oleneb, kuidas ilmastik on. Kunagi püüti, aga siitsamast ju jah, merest paistab kohe, aga see oli varem teie väimees on siis siin elupõline elanik Ja see on elupõline elanik siin kohapeal, tema isa oli siin ja oli ka kalur ja siis abikaasa oli temal ka, nii et ühesõnaga parandas, kui nad siin väikses paadis käisid, sõitsid ja, ja siis parandas, kusid omavahel ja siis kuivatasid jälle neid, läksid merele ja ja siis tulid jälle jaguli katkijale, parandasid. Kõik need majad, mis praegu otsesin merivälja ääres, mere ääres, otseselt seisavad, ongi kõik kalurit. Enamus kalurite majad ja siin olid puha, sest sinel sadamad, olemas, väiksed sadamad ja siin olid need paadid kõik rivis ja ja siis nad olid siin kalurit ainult sellest, nad elasid midagi muud, nad ei teinud. No nüüd on ajad muutunud, kalurid enam siinsamas merel Tallinna lahel enam kalu püüdmas ei käi. Kirovi kolhoosi kalasadam paistab teie aknast ja seda nüüd on suured laevad ja suured mered ja. Suured sõidud, pikad sõidud, nüüd kui on siin ikka ei jää, siis on nemad alati seal Saaremaa kandis ja Muhumaa ja seal vahel nad püüavad. Siis, kui on kala, siis seda vähem on kalurit kodus ja. Mida vähem, seda vähem perekond näeb oma isa. Teil maja on nii mere ääres, et kui lahel on torm siis vaatad, lained löövad aknast sisse. Noh, seda nüüd otseselt ei ole karta, aga muidugi mere ääres küll, et meretormikat puhub, alati ei ole kunagi varju kuskilt leida pere laintemüha ja koha, see on kõik puha. Kostab, hakkas sisse, kamagades. Ja on väga ilus, udusega ei näe, kui on selge, ilus ilm on väga hästi näha ja kui on nii vaikne meri ei lainet, siis on isegi kõik need varjud mere peal näha. On väga ilus. Kõik on väga ilus. Mina ei ole küll niisugune inimene, kes armastaks merel käia või mere peal sõita, ma seda ei taha. Aga merd vaadata ja tema kaldal olla, see mulle meeldib. Suhtusid tornid ju, röövivad nii mõndagi. Viimasel ajal on vähem tormi kätte jäänud mehi ja varem seda küll vaevalt suured ja. Noh, neil on juba niisugused vahendid seal peal, mis näitavad ette juba üht kui teist asja, küll kalasaak ja, ja kõiki, nii et ei saa neid enam nii suurte tornide kätte jääda, kõik tormihoiatused ja antakse ennem ja, ja kui nad on merelgi antaksega tormihoiatused jälle kuskile varju hoida. Nii et nüüd ei ole ikka seda nii, varem oli, et kui läksid, jää võisid tormi kätte jääda ja viisika uppuda, aga nüüdne ta ikka ei ole muidugi, aga rahulik ikkagi ei ole kodus, kui juhtub torm olemas ja päris kindel Kui kalur peab R-i kaare ruut all Beatoonitud meil saame olla ja ka tema silmade läbi ei saa. Optima Adolf risk suid tudegu olla angerjad, pikad, ribu võib püüda aga seal õldav põilla, kui täidis sabad käest kätte ei saa. Köituur ööd on pulmas, kõik väiksed on siin koos merega kõigub ta silma abil heata, sureve meri, hea, ta tuleb ja ma. Lihtsalt ei saa. Rõõm silmis on paljon, vahul on sõim, meremees haavas kuld. Väi aitüma sulle, meri, hea, ei saa me ka. Ei saa. Ja meistrist tõelise kalluriga, kes siin kala püüdnud on. Elu vaevlen siin, piim kyll, igaüks 70 aastat ikka nii kaua okna. Ja siis, no nüüd ma enam ei püüa, viis-kuus aastat juba tagasi vintsidega, kas kunagi käis meri otse siia majade juurde välja, alla? Lasteaeda on küll käinud, mitu korda käis ikka nii, et käis minu, minu maja, on seal pooldajad Uišissekidel mõni aasta tagasi? Paar aastat ei, vesi ei tõuse, nii palju, ei käi ülalt sisse. Meil oli enne siin rohumaad, kui Saipaatidega kanal2 purjepaatidega, siis võrgud, kõik kuivasid, siin niisuguseid rohumaadelt loomakari käiski. Aga nüüd on nii palju ranna ära seent, ma olin siis vahest veel need uuendi tulnugi, kes siin tule oli, tootmistoriedmatasindi pole siin elanud. Kui te elate kaheksa, 70 aastat siin, siis vaadatakse, toredus ei ole sugugi tore. Sisoitjad. Korvpallimajadega, siin külanõukogu otsus oli mere ääres suur saun ja külanõu. Mehed elasid tsindee töömehed ja Tjume siia. Nii palju kohtadki. Nonii keelagidel mõtlesin isegi, et kui veel elan, mõneaastased võib-olla torni mahe autkiga, kukerpallid ei saagi enam siin olla. Kui purjepaatidega kunagi. Laurel käisite, oi kilu ja räimi ja siis lesta ja, ja sügisel lohesid. Mõrdadega võrkudega ka kõiki turve, kuid mõrrad, vitsmõrrad. Kui kaugele merele purjepaatidega välja läks, naisele juurde. Siis tükk 25 kilomeetrit naisele majakal naisrootses käisime veel väljakul naiselt ja kas te tormigatega olete jäänud purjepaadiga? Ei ole. Seda küll pole olnud. Kui ilm paha on, see annab teine päev tunda ja näha, et ilmaski kuluks läkisi ära, viigivõrgu sisse. Millal teie pere siiakanti tuli meriväljale? Mina, isa isast, isa, isa elas siin siis minu isa ja suurde nüüd mina olen kolmandat põlve siin elanud ja kõik on kalamehed olnud ja kõikjalt kolm põlvedel. Nüüd tee sugulased, lapsed, näiteks kasulapsed, need on ka kalamehed. Tütar, poeg on poeg, on kalamees. Väimees on ka Kalam, nüüd ikkagi kalameeste suguvõsa ja, ja seda küll, seda küll Kalamist suguse. Kuidas te nii Tallinna külje alla just tulite või meeldiks teile linn või nuiaedlinna ligidal? Sa said oma kauba kõik enne müüa ja kallas savisid turule ja kui siis ise müüsid oma kaupa. Sellepärast ongi linna ligemal paremini elada, mis see 11 kilomeetrit linna. Ma olen lihavete laupäeval kalakoormaga länkonoodel, enne käisime siin lihavõtte laupäev, nii paks jää olid, nood aga sai käidud, siis sai veel kalaturule taimedega. Nüüd nooremad mehed käivad hoopis kaugeks, kaelasid ja, ja suured traalid käivad nüüd ju ja, ja kaugel meredel Hiiumaa peal seal käed ja Saaremaal ja minuga suured ka seal üleval. No üldiselt on Kiirovi kalurikolhoos rikkas kolhoos, nojah me olime esimesed ka mina ja haki sa kümne-kaheteistkümne kesi, hakkasime kolhoosi tegema kõigi Miti Tulgi Kalloosi kartsid joogid ära. Üks siia, teine sinna, aga nüüd ajaloos on jalad alla saanud. Kui nüüd kõik tahavad Kalloosi tulla, siinkandis. Juba päris suur orkestri laevas suurorg, kes on olnud nii, et ma tean ka, kes mängib orkester Mikk, ei naaber, seal suur orkester ja lauluansambel on ka hulk inimesi peamad. 2500 Aluusi niidet, ütleme vanade ja noorte kokku kaks viimane kurku neil vanadel piduri meil iga aasta tehakse vana pensionäridega kalur, pidu siis esimees kuul, siis ta luges ja ta ütles, et 2200 inimest on siis ka tööjõulisi inimesi võiks 300, on siis haigeid ja vanu. Nii et tegelikult kolhoos on päris omaette linn kui päris alev ütleme kergelt kui sulg Eestis praegu ütleme paabliku tööstus, kus 2500 inimest puht õige, seda esimest kareda seltsi niisukaloosi Harjumaal ei olegi ja tõepoolest ja ta on ikka edasi jõud ka, ma ei tea, mitu 1000 neid aberiebasi ja naaritsaid ja kõiki teadlikke kõiki Välgi sisend, linnastajad, lilleputka on turu peal seal, kui palju ta neid müüa, mis ta nüüd lilli lilli teevad. Ja peale selle veel kalad jaanuaris arvesse ei tule, ei teistkümmend, tööstus oli tal ja kes võiks seda arvata, et sealsamas väikeste kalurimajakeste raha tuleb niisugune tööstus. Ja te ütlesite õigesti, et mine sa tea, kui elad veel siin 100 aasta pärast oioi ikka rohkem ja rohkem juhul kui te ütlesite, et 70 aastat olete siin meriväljal kalu püüdnud. Kui vana te ise olete, siis 78 geni üheksat. Nii et hakkasite päris poisikesed ja hea isa seltsis rääkisid platsiga kohe kolmandat ka ikka enne niitsedasi kuuligiaid, ma kolm aastat on koolis käinudki. Vallakoolis Viimsi vallakoolis ka. Olite õpetajate kalamehe tarkuse nüüd, noorematele saab vahest räägitud ikka teadiga, mõni usuvitud ja ega neid uudiseid. Ja siis edasi pole olnud. Ma ütlesin, et elan siin muidugi ei ole olnud praegu hoopis teine, aga eila veel üks, 50 aastat siis vaatan, võib-olla ka, mis siis võib olla. Kas te neid vanu lugusid ka nüüd nende lõige väikestele seda, teist ja kolmandat põlve asjad ja olete rääkinud? Et räägime ka ikka jaa, jaa, päevadki. Seleta poistele vahest seda. Stad uskuda. Tule, teeme tuttavaks, mis sinu nimi on? Andrus Lillevars? Kas oled onu käest küsinud, vanaonu käest õieti oled seal pärinud ka, kuidas kunagi? Ei suurt ei ole, ise on ka natukene veel siis kui ta väike oli sellest, kui ta, kuidas siis käibki kalale? Õieti pole ainult piltidel ja seal Pirital, kus need purjekad on, siis need purjekaid olen näinud. Pirital purjekad on hoopis teistmoodi laeval, jälle, kui vala paadid, jahjah, objektootiklikud, teil oli ikka korralikult tõrvatud ja jaajaa ikka ikka iga-aastaseid arvatud ära. Siis ta pidas vett ja tugev oli ikka. Üks 15 aasta võis käia, tead, kui volitsis täie. Kas sina oma isa laeva oled nüüd ka näinud, kui ta siia samast aknast paistab? Kalurikolhoosi sadamasse tuleb. Olen näitlejana käik, pean ka seal laevas. Suur või ega just väga väike küll ei ole siin mõned laevad, millel isa ennem sats olid väiksemad, nii et nüüd on ikka suuremaks tehtud. Ja uued küsinud ka kaasa, üks kord iga ise rääkis, et nad käivad kala andmast, teisel pool sillaotsa taga ja siis on tal läinud siis olen päevas kui nad lähevad sinna sinna sisse, näete teisele poole. No tead sa ka, kuidas nüüd praegu suured laevad kalu püüavad Natukene tean, meil on sellised noodot, nad lasevad need vetes, sõidavad, jääb sinna kala, siis isa on rääkinud sellest. No mis sa arvad, mis ametimees sinust tuleb? Ma olen, mõtlen, kas näen hoosi kalurit? Läänsija sovhoosi sinna aednikuks? Ei tea veel hästi. Seda ma pole, suurt ei pane nisu arutanud. Nojah, kui teised arutate kalapüügivigureid ja vanaonu, siit aitab ka ja kuna siin merivälja kandis on alati ikka põlvest põlve edasi antud ikese kaluriamet. Ja äkki tõesti lähed kalurile? Kaugemal merel saab ikka rohkem kui siin madalas ma olen ise ka, vahest käin spinningu piilus, ega nii paljusid ei saaks seal ta ülevalt kaugemal. Missugune on kõige suurem Kalamisesid maja alt kätte saanud, oled koheseid merest? Siit ma siit, ma olen vähe, ma käisin seal toki sillaga, seal ma seal lestava, siin ma sain ühe väikse ahvena siin, muidu on ogalikud rohkem siin ei taha kassile. Kas nüüd pole enam kassi? Nüüd pole kellelegi öelda. Mis lugu? Siin peabki olema õieti seda pealkirja ei tea minu isa. Kalu päris rändlase poeg, nõnda ütles mul memmeke siis, kui ma nutsin, sest tuule ja tormiga paat, isa mul kaugele viis verd kisa ei karda, alles nüüd seda teab. Aga siiski, kui merel on torm, pole mängudeks mahti, pole kodus ka hea rannakividel vahtivaid peal otsinud lainetelt paatia isa hirmu tagasi hoida ei saa. Ja kui tuul saab veel tugevust, kisa kodu poole, lään nutuga, maa. Ütle memm, miks isa on merel kui laine. Siit tantsitab tuul, vihm teljeks, leib, oleks, perel annab vastuse enese suu. Oma isakest armastan just sellepärast, et ta tööl nõnda raske ja karm tuleb koju tema kätte. Ma sülitan tasa seda kätt, millest sõjast jään tarõlist määrdunud põskema pestada, laita, otsin ahjust, kus soojas on toit voodis jutustan kudest. Põsk Itaal paitan, küsin, kuidas läks korda tal sõit küll on alles hea, kui isa kodus sügisõhtul, kui merel on torm, ahjupaistel istume, vestame juttu sellest merest, mis mulle näib kar. Purjed. Ja Vardo Reed. No. Mu sees on ja puis. On jooned või? Jäi kaldale tütarlaps. Ka LED ribad Räädeecoot. Nüüd keedumunes Me sirel kuulen ja liigatsuski ju sama. Nii tee Timeid ERR-i aasta on see evaliseeris unelmaid. Sool kumisti Saara. Tuselt sääraval, ka päike tuli NO jooplinud jahtuda soojus siis igatsus saatjaks olnud. El sillal siis igatsus. Juurdevoolu kruutsevane liitma täis maadidan vaikust, mis liidab ja ühendab Lägi. Vaid. Praegu aga toimub niisugune huvitav kohtumine mida väga harva ette tuleb. Üsna sageli me otsime taolisi juhuslikke kokkusattumusi, nii nagu praegu. Kolm meriväljameest meie vabariigi tuntud nimed hakkasid ühekorraga praegu Tallinna poole minema Tallinna poole sõitma. Ja et nad kõik pea ühel ajal oma koduväravatest välja tulid. Siis hõikasin kolm tuntud inimest kokku, et nad kõik iseloomustaksid, missugune see merivälja siis nüüd on? Juhan Smuul, Arno Kallikorm ja Tiit Kuusik? Palun kirjameestel olla sõnani jookseb hästi. No kirjamees on kõige vähem elab meriväljal üle aasta ja kui ma võrdlen oma koduküla muus ja merivälja, siis mulle tundub, et merivälja on vaiksem. Kas on rohkem koerad, on heasüdamlikumad ja seltsimehed samuti. Ja mulle igatahes meeldib siin elada, ma tunnen, et ma elan korraga linnas ja elan korraga Maal. Teie vähemalt, kui saare inimene läbi ei saa, nuia selle merel ei ole seadusi, kui kai pealt püütakse lesta, siis ma sellest aru ei saa, ma olen kasvanud teistsuguse mere ääres. Mina olen teataval määral kolkapatrioot, et minule meeldib meri peale selle pärast kõige rohkem, et siin võid kohe suusad panna trepi alt jalga ja, ja nii kui Juhan Smuul juba ütles, et, et meri on siinsamas, siis suvelelle võid hüpata kohe kaldalt merre. Kõik niisugused ajad omadest on kättesaadaval kohe nii oma kodutrepi ees, noh see võib olla ja muud ja looduselt haruldaselt tore ja ilus ja sealjuures keskne ja täiesti õiget seal korraga maa ja linn ja ega minulgi palju enam siia lisada ei ole, ma olen küll natuke vanem veri välja mees kui Juhan Smuul, minul juba 11. aasta jookseb siin, aga samuti ma olen ka mere äärest päritolu küll Pärnu linnast, aga ikkagi mere äärest ja mind ka meri tõmbab ja eriti see merivälja, loodus ja vaikus, värske õhk, ilusad kased ja kõik need muud head asjad, mis Smuul juba nimetas. Kas siin saab ka täiel häälel laulda? Võib ja see on see hea pluss, et kedagi sai, sega selle juures, keegi ei ole naabritest siiamaani veel nurisema tulnud. Ja praegu on ka muidugi väga omapärane kokkusattumine. Meriväljamehed hakkavad meriväljalt praegu vist kõik linna minema ja kui teid nüüd oleksin palunud niimoodi, et hetkeks kokku tulla, siis oleks igalühel olnud väga kiire põhjus. Veel Seedrehvastajaistest sai värava pääl kätega ja kas ongi nii, et merivälja rahvas tunneb 11 hästi, kõik, kes siin elavad, on nii nagu teatud määral tuttavad või vähemalt nägupidigi? Ei usu, päris palju on nii laialdaseks paisunud, nüüd juba. Ega mina vaevalt nüüd oma naabritest sünkab, palju rohkem ei tunne sel ajal, kui mina seedonen 50. aastal, siis oli niimoodi, et siis ehk siis näo järgi tundsime ikka ära, et vot see on meriväljamees, aga noh, praegu praegu on ta täiesti suureks läinud ega siin ainult oma ümbrust head ja avalduse naabrid ja mehi kunagi polevat singi asju olnud, vähemalt ei tahet ja vanasti olla isegi kasside pidamine keelatud. Just sellepärast, et jaa tähendabki asjade pidamine lahtiseid, kas yldse ei tohtinud olla? Sellepärast et siin oli väga pärast? Ei, siin oli väga palju linde ja eriti palju ööbikuid ja ööbikud teatavasti pesitsevad põõsastes ja madalas ja, ja täiesti olla olnud kassi pidamine keelatud siin, kes tahtis pidada, see võiks niimoodi toos pidada, et keegi seda ei teadnud, ei näinud. Võib-olla teeme üleskutse, et kui meil on tarvis ööbikuid siis kõrvaldame kassid. Mul on kolm tükki. Ja need on muidugi muhu kassid, need äsja varastatud varem selle arenguga. Ja ja Muhu kassid söövad ainult kalaööbiku kallal Daile. Aitäh ja vabandust, kinni villasid.