Käesoleva saade ei jaksanud ta mingisuguse läbilõike üleeile lõppenud kinoliidu kongressi mõtetest, meeleoludest ja järeldustest on vast vabandatav, et pooletunnine hakkama eetris ei mahuta kahe päeva kõiki kõnelejaid kõiki probleeme. Kõigepealt on saatest välja jäänud liidu esimese sekretäri Kaljo Kiisa aruande kõne. Asjast huvitatu leidis selle või leiab selle sirbi ja vasara viimasest numbrist. Teiseks mitte alati ei ole valitud esineja sõnavõtust kõige tähtsam, vaid kuulaja seisukohalt kõige huvitavam. Kolmandaks saate koostaja ülesannet lihtsustas asjaolu, et kongressi kõnetoolist räägitu ei võtnudki iga kord fookusesse Eesti filmikunsti. Katkendid esitatakse kongressil sõna võtnud kõnelejate järjekorras. Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi liige Enn Rekkor Aruandeperioodil toodeti üheksa kunstilist filmi, see tähendab kolm filmi aastas. Stuudios töötasid kaheksa kunstfilmi viljelejad. Puudutamata režissööride aktiivsuse küsimus, tuleb tõdeda, et üheksa filmi ja kaheksa režissööri puhul oli igal režissööril kolme aasta jooksul võimalust teha ainult üks film ja praktiliselt see tähendab kaks aastat Braztoyle. Sellepärast sõnadele iga areng on seotud areng arendaja arenguga. Usume rohkem pandesse ja töösse. Vaimu ja süvenemisse on pimeda uskumise hõng juures sellepärast et neil puudub materiaalne sisu. Aruandeperioodil ei saanud areng toimuda, sest arendajalt endilt oli võetud kõik võimalused arendamiseks, õigemini ainuvõimalus. Praktiline töö. Tõde on see, et tootmisega aheldatud kunst ei arene vaid kängu koos loova vaimuga. Vaevalt on märkamatuks jäänud tagasimineku tendents mõningate meie režissööride loomingus. Põhjusam režissööride üleproduktsioon antud režissööride vähesuse juures. Üks film kolme aasta jooksul välistab filmilooja ja sellepärast ka filmikunstis sisemise arengu kõik võimalusele. Iga uue režissöörid tulek muudab arengu veelgi küsitavamaks. Tõenäoliselt on ka uute annete kängumine ja võõrutamine kinost. See omakorda ei soosi loomingulist aktiivsust ja konkurentsi, vaid apaatiat. Lähtudes eelnevast on käesoleval aastal planeeritud nelja kunstilise filmi tootmine. Selle eksperimendi õnnestumine sõltub sellest, kuivõrd paindlik on meie ebanormaalsele materiaaltehnilisele baasile rajatud pealisehitise. Kas meil õnnestub, kas eksperiment õigustab ennast või tuleb meil tagasi pöörduda kolme filmitootmise juurde? Seda näeme aasta pärast. Aga see on üldse võimalik planeerida kunsti kunsti muidugi mitte planeerida on võimalik neid objektiivseid tingimusi, millal sünnib ja areneb filmikunst. Võimalik on ette näha neid stiimuleid, mis mõjuvad filmikunstile katalüsaatorid täna. Meie filmikunsti arenguperspektiivide aluseks saavad olema need objektiivsed näitajad, mida väljendab meie filmikunsti materiaaltehniline baas. Milline on siis meie baas? Lubage ma tsiteerin, seltsimees, sooviksite ajalehesse velskri Estonia. Tallinnfilm praktiliselt ei oma baase toota kunstilisi filme. Selles suhtes on stuudio kõige mahajäänud meie maale. Meil puuduvad kaasaegsed võte, paviljonid, tsehhid, mis oleksid varustatud tooted, uue tehnikaga. Abiruumid, võte, gruppide töö 1000, proovisaalide lühidalt öeldes kõik see, mida oleks hädasti vaja normaalseks loominguliseks tööks peaks olema täiesti arusaadav, et niisuguses olukorras, nagu on seda meie stuudio ei saa juhtkond tegeleda mitte Eesti filmikunsti arengu probleemidega vaid eesti filmikunstil hinge sees hoidmise probleemidega. Sellepärast on stuudio administreerida juhtivpersonal sunnitud kasutama niisuguseid töömeetodeid ja vorme, mis kõigepealt tagaksid Eesti filmikunsti eksistentsi ja alles siis selle arengu. Niisugune olukord soosib isiku vastutust ehk instantsust. Näiteks kui suur võib-olla see vastutus kinnitab teile järgmine näide, et juhul, kui stuudio mingil põhjusel ei suuda käiku lasta ühte kolmest üksusest vallandatakse kolmandik stuudio tootev tehnilistest töötajatest. Koos isiku vastutusega kasvab vastutava personali osa ja kontroll loomingulise protsessile, mis muidugi ühelegi loojale ei meeldi. Kõige halvem on aga see, et loomingulise isiksuse väärtus ei olene mitte ainult sellest, missugune on tema töö kvaliteet vaid ka sellest, kuidas tema huvid langevad kokku stuudio majanduslike vajadustega. Siit tuleb omapärane vastureaktsioon. Mugandumine. Inimesed hakkavad ise kohanema, ütlevad ära oma minast, oma tahtest, oma veendumustest, tõdedest, kuigi keegi neid selleks ei sunnikunstnik. Isiksus muutub kunstnik funktsioneerijaks. Kunstnik funktsioneerija ei ole aga enam kunstnik, vaid mittekunstnik, kes täidab kunstniku funktsioone. Et kuidagimoodi varjutada omaeneselangust hakatakse kiruma instantse. Kõneles Enn Rekkor järgmisena Tallinnfilmi režissöör Veljo Käsper. Tallinnfilmis ma olen teinud neli filmi kaasajast. Minu unistuseks on teha tõelist, suurt filmi kaasest nässu, kaugel ma alles olen, oma unistust väga kaugel ja selles ulatuses selles osas selles nõudes on mul etteheiteid eneses enese suhtes kõige valusamad, kõige tigedamaks, kõige kurjemad ja üldse üks aus kunstnik on kõige-kõige valusam ja kõige teravam kriitik enesele. Kõigepealt, kui ta üldse tahab kunstnik olla, siis ta seda on. Aga tulla avaliku arvamuse ette välja, et filmil tuulevaiksem kolm surmapatud mikspärast tegevus toimus mitte lubatud järve, vaid mere ääres. Jääd kolhoosiküla on liiga ilus ja peamine konflikt selle on selles, et parem on heale vaenlane. No lubage, palun. Siin on mingisugune teine tendents, oks, hoopis mingisugune teine mõttelaad hoopis mingisugune mingisugune teine lähenemine. Mikspärast filmis ei olnud kaasaegse kolhoosi küllap prügikasti võib-olla nii jah. Ega ei olnud näha mõnda toredat vahvat lagunevat maja, kus elavad inimesed veel teda oma püstiseismisega püsti hoiavad. Alga tulen tagasi uuesti selle juurde, midagi alustanud, seal siit minna juba edasi lõpule. Kunstnikon erakordselt terava, väga valulise elutunnetusega inimene. Eesmärgid on meil ühed. Taotlused on meil ühed teenida kaasaega, teenida kommunistliku partei üritust kommunistliku ühiskonna ülesehitamisel. Peamine seltsimehed on selles et arendades edasi nähtavasti tänasel kongressil teravat printsipiaalselt jutuajamist meie filmikunstist ja avades võib-olla kainemalt kui mina, ma tahaksin toetada siinjuures täitsa Henrik oli sõnavõttu pind, pinna järjel tahk tahu järele, meie elu tõelisi nähtusi, tõelisi küsimusi. Me siiski suudame neid ülesandeid rahul täita. Mida meilt ootab vaataja, mida nõuab meilt kunstnikelt kaasaegse ja mida ootab meilt kõigepealt kommunistlik partei kelle ideoloogilises võitluses me oleme sõdurid kõigega kõrvuti. Kõneles Veljo Käsper järgmisena filmilaenutuse ja reklaamivalitsuse juhataja Asta Vesmes. Arvud näitavad, et möödunud kolm aastakul linale jõudnud Tallinnfilmi täispikki mängufilme vaadati meie vabariigis järgmiselt. Kõik arvud on muuseas esimese jaanuari 71. aasta seisuga. Viimset reliikviad 638000 inimest, kevadet 525000 hullumeelsus 135 libahunti 134 gladiaatorid, 101 inimesi, sõdurisinelis 101 uksi, 70000 küla külastajat. Toodud on ainult need filmid muidugi, mis on aasta vaid ligi aasta juba vigastanud. Muidugi need arvud iseenesest, ilma võrdluseta ei maksa suurt midagi. Seetõttu kui tahaksime mingisugustele järeldustele jõuda, nähtavasti on õige tuua viimase kolme aastaga üldise edetabeli tipp tervikuna. Seda juhivad muidugi viimne reliikvia ja kevade, sellele järgnevad kilp ja mõõk. 418. Mees ja naine, saan ka suve hääld, indiaanlaste sõber Ansoliik, inglite markiis, fantoom Scotland Yardi vastu ja siis ka briljant, käsi lõpetab esikümne. Ja nüüd ma tahaksin tuua veel kolmanda võrdluse valikulise tuua säras nende nõukogude filmide külastatavuse, mis on tunnistatud väljapaistvalt, eks filmikunstisaavutusteks. Need oleksid riikliku preemiaga hinnatud, vaatame, mida toob esmaspäev 114000 külastajat. Naiste valitsus 104000 külastajat, sinu kaasaegne, 104000 külastajat karistamisele ei kuulu 99000 külastajat. Kuues juuli 99000 vaatajat Viktor Tšernov soovi kolm päeva, 32000 külastajat, riski suurus, 56000 külastajat tulest kõrvetamata ei pääse. 17000 külastajat ma võiksin veel loetleda, aga ma arvan, ma muutun igavaks, lõpetan päevased tähed 2,7000 külastajat. Kummalised arvud, eks ole, mis muudavad meie vabariigis kina vaataja üsna salapäraseks olendiks salapäraseks juba ka seetõttu, et viimastel aegadel meie ei kinematografistidega liidu süsteemis ega ka riiklikus süsteemis ei ole teinud mingisuguseid tõsisemaid katseid analüüsida neid põhjusi, mis meie vaatajaid kinno viivad. Kuidas meie vaatajad filme hindavad ja millest nad oma järelduste tegemisel lähtuvad? Kõneles Ahto Vesmes järgmisena kirjanik Vladimir Beekman. Ma ei taha põrmugi eitada filmi vaatemängulisus printsiipi. Film on sündinud kui vaatemängu illusioon ja nähtavasti vaatemängulisus on üks, üks neid komponente, mida, mida filmilt oodatakse. Paraku aga mõnigi asi meie viimase aja filmi loomise filmitootmise praktikast sunnib natuke nii valvsalt suhtuma sellesse ma mõtlen jah, muidugi, meie siin juba korduvalt nimetatud viimase aja kergeid muusikalisi filmikesi olgu need Tallinnfilmi või, või telefilmi omad, need ahvatluste tunnile võtmekesed. Teate, isegi mitte sellepärast ma ei räägi seda, et, et mulle kangesti-kangesti tundub, et me, me siiski oma oma ideoloogiliste eesmärkidelt oleme määratult kaugemal vanadest roomlastest, kes, kellel oli hüüdlause, Paane metseptseenses leiba ja vaatemänge. Me tahame natuke midagi muud saavutada oma filmiga. Vaid ma räägin selles mõttes antud kontekstis, et taoliste filmide juures stsenaarium kui niisugune filmikirjandus muutub absoluutselt tarbetuks, ta võib ainult segada. Ja stsenaristi pole vaja. Tõsi küll, kassamenu võib-olla. Ja tihtipeale me meisime vaidlemegi erinevaist erinevail tasandil täiesti, kui, kui üks diskuteeri pool hakkab rääkima kunstist ja teine pool hakkab rääkima rublast. Aga ma arvan, et niisugust, niisugust niisugune vaidluse käivat viljatu ja peale selle sellist antogonism ja meil ei ole vaja. Me peame mõistlikult ühendama oma oma vajadused ja siiski pidama eeskätt silmas neid ilusaid, ilusaid ütlemisi, filmikunsti suurest osast, tema tähtsusest, mida siin on juba täna paaril korral vähemalt tsiteeritud oma praktilises tegevuses, mitte ainult kongressidel. Seepärast tundub mulle, et suhete paariskirjanik, film, kirjanik ja filmikunst, kirjanik diastuudio kitsamalt on meil väga palju tarvis ära teha. Ma siiski oletan, et mingil määral, võib-olla tagasihoidlikul määral, võib-olla minu professionaalne professionaalne kadedus räägib selles kaasa, et ma nii palju enda peale võtta, et mingil määral siiski eesti filmi homse päeva tase. Tase on määratud ka meie filmikirjanduse tasemest. Ma siiski arvan, et ilma kirjanikud, ükskõik, kas ta on praegu praegusest olemasolevast kirjalikke playiaadist või juuretulevatest hoopis uutest kirjanikest, kes ainult filmikirjanikest silmakirjalikeks hakkavad, ükskõik aga ilma nendeta nähtavasti me siiski oma filmikunsti mingisugusele arvestatavale järjele Eiri. Me võime teha menukat tükke, aga need on siiski siis ainult juba vaatemängud. Kõneles Vladimir Beekman järgmisena Lembit Remmelgas, Tallinnfilmi direktori asetäitja, peatoimetaja. Mina kaitstes stsenaariumi lõpetatust kaitstes kirjandust. Ei arva muidugi, et kirjandus peaks olema kiretu jutustamine, refereerimine, et teater peaks olema kiretu, jutustamine, refereerimine kinokunst peaks olema kiretu jutustamine, refereerimine. Ei. Igal kunstil on omad võimsad vahendid oma mõtte emotsionaalseks kandmiseks. Kunsti nautija nii. Praegu seisab küsimus selles, et nõndanimetatud literatuurne kino literatuurne filmi nime all kõigepealt likvideerida filmis sõna kui mõttevahetukandja sõnaga koos mõõtemõttega koos idee ja ideoloogia. Et filmikunst ei oleks mitte mõtteid propageeri kunst, vaid higilehka, propageerib Gustav Suitsu luuleõhtu. Selles on kogu küsimus minu arvates. Kõneles Lembit Remmelgas järgmisena Tallinnfilmikunstnik Rein Raamat. Looming, ilma katsetusteta viib meie vaimse taseme alla. Me lihtsalt nüristume. Ärge arvake, et mõtlen mingit idee, lagedat ja mõttetut katsetamist katset katse pärast. Ma mõtlen meie väljendusvahendite rikastamist. Autori isikupärast nägemist. Katsete katsetamine on ühtlasi rõõm ja piim, seon taotlus avastada uut ja mõtestada seda haaravamalt kuseni. Ilma katseteta katsetamist, et ta ei oleks ju olnud teisesteini, siga, vertorit ega Tošenkot nõukogude kinematograafias. Ma tahan öelda, et ilma katsetamise võimalust, et ta lakkab kunstniku olevast kunstnik ja muutub teostajaks. Meie stuudios on see oht täiesti reaalne. Sest üllatavalt suur ekrandiseeringute hulk, nende valik ja resultaat tõendab seda veelgi. Lembit Remmelgas põhjendas küll Ekaliseeringute vajalikkuse ja märkis ka, kui halvustavalt kõlab literatuurne kino paljudes uus kuid ma ei suhtu sellesse kaugeltki pimeda eelarvamusega. Vastupidi, ma tahan öelda, et Lembit Remmelgas on kahtlemata pidevas otsimisprotsessis ja samuti mures homse arengusuuna pärast sest see on tema otsene kohus. Ja kus on väljapääs? Usun, et ta esitab seda küsimust endale tihedamini kui paljud meie seast sest talle ei tee muret ainult stsenaariumid vaid ka need režissöörid, kelle tuleviku kavatsesid ei ole küllaldaselt selge, et ta on nii-öelda mitme tule vahel. Kuid ometi tuleb siit leida kvalitatiivselt uus väljapääs. Mäletan meie kujutavas kunstis literatuurne tendentsi. Seda aega, kui tulid trükitud kataloogid juhistega ühe või teise maali süzee kohta. Mitmesuguseid suunamise vorme on olnud. Ja seda tehti tõsimeeli. Tulemuseks oli protest, nagu oleks kunstnikel endil mõtteikaldus. Ja kujutav kunst rebis ennast kirjanduslikust seletuvusest lahti. Hakkas oma probleeme lahendama oma spetsiifiliste vahendite vahenditega. Tulemuseks on meie kujutava kunsti sõna parimas mõttes kõrge ideeline ja kunstiline tase. Meie olukord on natukene teistmoodi. Sellest ilma sõnata, meie ei saa läbi. See on meie töö aluseks. Kuid mind ehmatas teile tõsiselt üks Lembit remmelga mõtte väljend sest tema on hoobade juures ja juhib. Juhib meie tootmist. Nimelt ainult sõna kannab mõtet ja ilma sõnata on mõte kadunud. Aga tahaks, et ma oleks kuulnud ja mõistnud valesti kuhu jääb siis kujundikeel, kui ainult sõna on võimeline mõtet väljendama? Minu arvates mõtestatud kujud on samaväärne ehk isegi suurema väljendusjõu ja kohasem ekraanil. Kui sõna. Üks ei välista teist. Pigem vaesus dub ilma teiseta. Kuid mõtestatud kujund puudub üldse meie filmides või see on hiljem kontra pandile juurde kleebitud. Aga võtame pantomiimi. Seal ei ole sõna. Aga mõte ei puudu. Võtame näitleja, väljendusvahendid. Võtame terve tummfilmi ajastu. Seda ei saa eitada. Ja sellepärast oleks tarvis põhimõtteliselt sellesse küsimusse tuua selgus. Jälgige filmi Nõukogude filmiklassika kujundikeel teisestehnil. Siga vertovil. Tošenkol, kus on siin kalduvusi töötusse, mõttetusse. Kas sõnaga oleks saanud kunagi sellise ekraani sugestiivse ja kunstilise väljendusjõu? Kõneles Rein Raamat järgmisena kinematograafia komitee esimees Feliks Liivik. Põhjusi, miks meie mängufilmi ideeris kunstiliselt kunstiline tase ei ole, soovitaval kõrgusel, on mitmeid ööd, on ööd mõjuvad suuremal, teised vähemal määral. Kahtlematult mõjutab tunduvalt filmi kvaliteeti näitlejate proov. Probleem, mis on seni meil poolikult lahendatud või pole üldse lahendatud. Nähtavasti väga tugevasti mõjutab meie filmi kunstilist taset materiaaltehniline baas. Kuid kõige paremal ja kõige kiiremal tegutsemisel ei saa seesugune baas valmis niipea. Aga filmi meil tuleb teha iga aasta. Ma ei arva, et igal koosolekul sellest rääki rääkimine ja sellele kui peamisele põhjusele noogutamine aitaks meie filmikunsti edasi viia. Ehituse maksumus on küllaltki suur 15 miljonit rubla ja ma olen kindel, et mitte hoolimatus vastavate organite poolt vaid objektiivne paratamatus on see seni edasi lükanud meile nii vajaliku objekti ehitlemise. Teisest küljest on ka mõistetav, et meie produktsioon oma kõikumisega kuskil keskmise taseme piiril ei ole omalt poolt sellele küsimusele lahendusele kaasa aidanud. Tunduvalt on vaja suurendada meie igapäevases töös kollektiivsust, kunstinõukogus rohkem avameelset arvamuste vahetamist rohkem kannatlikkust, kriitiliste märkuste ärakuulamisel, tõsist nõupidamiste stsenaariumite kolleegiumis ja kolleegide tööanalüüsil ning edu kahtlematult meie filmikunstiarengul ei jää tulemata. Kõneles Feliks Liivik järgmisena näitleja näitejuht, Mikk Mikiver. On üks ja peamine, minu arvates tan kiretu meie filmikunst. Mõned tegijad paistavad küll õige kirglikud olevat, kuid loomingusse ei kajastu kahjuks või isegi õnneks, sest kui nii katkendlikult, pretensioonikalt, isegi ebaloogiliselt ja kitsalt isiklikult kirglik, sama demagoogiline oleks film kui väljaastumine siin, siis parem kiretus kui esteetiline valukarjatus. Parem tõepoolest vaikus kui torm veeklaasis. Kummaline, aga tundub, nagu oleks tõena võetud Vladimir Majakovski sõnu. Kui ta kohtumisel lugejatega vastas etteheitele Majakovski vaasis, tyhineval Nujut nigreiut, Sarasaajot, maistisiine Moorje, Petske, Ines juma. Ometi on selge taoline etteheide absoluutselt paikapidamatu, ET kirglikumalt loojat on raske leida. On selge, et ta värsid erutasid ja erutavad praegugi temaga ühel lainepikkusel tundvat ja mõtlevad tarbijat. Inimesed, kel samad ideelised taotlused, samad eesmärgid kui temal ja mitte ainult nõukogude inimesteks, sest õiges loomingu produktis peitub alati midagi üldinimlikku ideaalilähedast. Meiegi rõhutame ikka ja jälle ka eile ja täna, et eesmärgid on meil samad, ühised võib olla küll, aga kunstijärgi, millest pole arusaadav, mille poolt või vastu lihtviisiliselt öeldes ta on kiretu inertsi kunsti järgi kunsti järgi, millest ei õhku see, mille nimel ta tehtud on. Sellise teose järgi ei saa aru, on eesmärgid ühised või on konkreetse looja eesmärgiks ees märgitus uinuda ise omasi. Aga uinutada vaatajat lubamatu, pealegi tema raha eest. Ma ei mõtle seoses, mille poolt või mille vastu mitte ainult ideede võitluse telgjoont vaid ka kõike muud, mis puutub inimesse, moraali, esteetiliste väärtuste kompleksi Jamu, sest ma ei usu, et selge seisukohavõtt neis küsimustes oleks vähem tähtis. Ei usu, et kõrgel kunstilisel tasemel tehtud ilujaatav film oleks vähem väärtuslik kui film ühiskondliku olemise sfääris. Eriti kui viimane on ebaveenev, opereerib poolikute tõdedega, jõudmata siis loomulikult ka kunstilise üldistuseni. Üldtendentsina on täheldatav, et ideoloogiat püütakse kui üldse transportida filmi väljapool inimest, mitte läbi tema, mitte kui tema ühiskondliku olemise loomuliku koostisosa. Siit tulenebki tihti esinev primitiivne skeem, selle tõestamine, mis niigi selge on jah ning kui seda siis omamoodi kirglikult tehakse, siis ajab ainult naerma või tekitab tõrke, mitte hülgemaks tõde, mida elu paremini tõestab vaid tõrke teose vastumis fakti ainult elust üle kannab seda mõtestamata. Kõneles Mikk Mikiver järgmisena katkenud viimasest kongressi kõnest. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee kultuuriosakonna juhataja Olaf UT. Ka mina saan vähe aega pühendada sellele, mis meie töös on korda läinud, kui ma tahaksin ainult vihjata vihjamise korras tähendada, et ilmselt on meie filmikunst kongresside vahelisel perioodil omandanud mõnevõrra kaalukama koha meie sotsialistlikus rahvuskultuuris. Esiteks teiseks, et seda perioodi iseloomustab meie dokumentalistid pöördumine vahepeal prevaleerima kippunud formaalsete otsingute juurest suure sotsiaalse tähendusega probleemide lahendamisele selge poliitilise orientatsiooniga filmides. Selle selleks on olnud rida häid häid kinoteoseid revolutsioonilise mineviku ja ka tänapäeva ainel. Kolmandaks, nähtavasti võime me olla ühel nõul ka selles suhtes, et selle perioodi aktivasse. Me võime kirjutada mitu korda läinud mängufilmi, mis on võitnud publiku poolehoiu. Ja lõpuks tahaks ütelda ka seda, et nähtavasti oleks õiglane väita, et kongresside vahelisel perioodil on ka meie kinemato grafistide liitvabariigi kultuurielu üldpildis ennast rohkem tunda andnud, on oma endale kindlama ja silmapaistvamad koha võitnud.