Ringiga. Henno saanud aga müüdud kus polnud üles rinnate. Jakei andis AK Rooba. See oli? Jaa, vaara, mängis layer kaasa võima ajaga norme, sonaadi tütarlast ja põrsa kaela ajada. Etel Nasva pulma pra. Ja talla aastava, kus? Ta reas poodi, poed, käitroomi filharmoonia ööd, Tree valgel ja raadio, Peeeffi oni ja puid. Perno Postimees number 14858 Paidest kirjutatakse, et nemad seal 10. ja 11. septembril Kauma laata pidanud mis küll muidu niisama olnud kui keik sügised, laadad, mis linna Paikus peetakse, kuid et nemad seal agaramad hobusekauplejad on, kui meie omal maal. Kas lustib, on küll iga laada peal kuulda, aga Tallinna maal on tuttav asi, kaubeldakse enam hobuseid kui meite ümberkaudu. Perno Postimees number 14859 Bernust laat kui ma igast laadast, mis iga sügise igas Paikus peetakse, tahaksin kõnelda siis kuluks palju aega ja ruumi selle peale ja see kasu oleks koguni väike. Aga Perno laadast üsna vait olla oleks nagu hoolimata lapse viis, kes oma vanemast mikski ei pane. Eksma Perno mees ei ole täna just 21. september on meile seegiza täis. Rahvahulga poolest näitab tänavune laad suurem olevat kui aasta enne seda. Aga loomadest on ta vähem. Sigade ja annide kaardiumist on küll omajagu kuulda, aga ei käi nende läbi pea kui enne seda ju neid vist vähem oli. Aga seda ma ei või ometi salgada Indmis mõne loomaaia asja eest küsitakse, on inetu küll. Tahad looma osta, siis pead iseennast müüma, muidu ei jõua juure jääda. Pojad jahivad järele. Viidi Pärnu laadale. Ja nüüd näen linna üle mere. Näen punaseid ja valgeid torne, helkivaid sambaid pida, päike kuldab. Keset linna on laat. Selgesti kostab siia rahvahulga möll ja melu. Näe, seal on punase triibulises hõlstis mõõganeelaja. Siin müüakse jaani kõtru, seal kihisevat limonaadi ja safranist kollast saia. Oma putka ees on paks vorstikaupmees kirssidena kiiskavate põskede ja sibul, kollaste vuntsidega. Missugused vorstirõngad sa mõtle, missugused Nuguv, Tõllo, rott, tot, peekised ja kuldpruunid. Sa vaata, piilupardimüüja ei puudu. Oleks nagu poti Joosepi moodi. Nagu ei ole ka kaelarätt, nagu oleks teine. Ja nina ei ole ka nii punane. Puhub piiluparti, niisugust rohekat, keskmise suurusega. Kas sa ei kuule siis, missugused pilli loote välja puhub? See on Rein lender lühidega hoopis seekimis, kus meie kaarjad. Ja nüüd pole see enam hoopiski savist parte suul. See on ilus helevalge Luizeki. Jumala tõsi, kael, Genus ja nukk, punane nagu türgi piprakaun. Napsteri. Nonii tehtud elu. Kena kolme. Ja noh, võõras. Ega ta nüüd tegime. Nii nagu tulid No nüüd, mina tean küll, missuguse laaton. Kui isa käis laadal hobust müümas, siis olin mina kaasas ja vaatasin kõik laada läbi. Aga enne ma küll ei teadnud, et laad niisukon. Arvasin, et Teamisukon, seda teadsin küll, et laadal on saia ja vorsti ja uusi saapaid aga seda ei teadnud, et seal taga seal tuuleveski pool mustlaste Laat jäid ees on ometi maja pildi näitus ja õnne vanamees. Ja rahvast on nii palju, et kui isa pintsakust kinni ei hoia, siis kaod ära. Noh siis pärast, kui laatori vahe tunned, siis võid kõlbitsakust lahti lasta ja ise käia. Kui see kometi majalipp meele jääb, see paistab ikka üle laadal, siis võib ka üksi laadale luusima minna. Mina vaatasin seda ometi maja väljast. Seal oli niisugune kõrgem koht ja seal seisis üks mees ja kutsus rahvast sisse. Aga sees mängis keski pilli jetestiku ametit. Vahel tuli see kometi tegija või tsirkusetola välja, sinna kõrgema koha peale, temal olid niisugused tola riided seljas, siis tegi väljas kometit näiteks pudelit ja karjus, vaadake, vaadake, mis siin pudeli sees. Mina küll ei näinud, mis seal pudeli sees oli? Lapsepõlves tilkuda siini saada tulvil õndsat vaimustust. Tulin ma, palju andis mõelda kõik, mil kombel. Vaikus. Röövel tsirkuses mineva pojaga tulvil õndsat vaimustust, lid trikke matkib ta žongleerida kortmis jaksab jõudsi saatva vaatanud. Midagi üle maakonnalist. Midagi laiajoonelist olid omal ajal võrulaadad. Iseäranis lai oli niinimetatud jaanilaat, mida peeti igal aastal 20. juunil vana kalendri järgi. Päikesetõusuaeg oli linn juba tulvil inimesi ja loomi. Pikki kõiki uulitseid seisid laadaliste vankrid tihedalt üksteise kõrval. Müügisid lehmad, mäegisid, lambad, röökisid põrsad. Selle sekka mängis lustlik. Kui maapoisi lõõtspill lõbusaid lugusid ning külaplikad istusid vankril või jalutasid Rotuaaril uus siidrätik peas justkui laulupeo Kui nüüd järele mõtelda, siis on lõõtspill üks kaval instrument küll. Hossaa kurruline, kui paljusid noori, oled sa kiigeplatsil, talgutel või külapidudel kokku viinud? Vered ja meeled nii hullusti segi ajanud? Alles siis tuli kirik ja orel, mis pidi see pillide kuningas olema? Tõsi küll, matslik on sind kiitma hakata, sest saad, pole mitte üks intelligentne pill. Sind kuulates on raske magama jääda. Vlad rohmakas Row, kas sul on optimisti lai joon? Aga sa oled kaval ning sul on terve ning positiivne elufilosoofia. Nii kenasti ja kutsuvalt Räkatse üle abaja soppi üle gaasikuja Kadariku otsekui kasvaksid siit kuskilt välja siitsamast atrast maast, mida inimene peab armastama. See sündis laadal kohalikus alevis. Ta oli tähelepanelikult jälginud, millise asjatundmisega tragi tüdruk odavasti hea piimalehma ostis ja mäheduse nutikusega ta oma vigadega koormatud vana hobuse märksa parema vastu vahetas, saades isegi pealist. Lemsi peremees oli vaimustatud. Ta ei võinud teisiti, kui astus neiu juurde ja ütles. Kuradi päralt, näe, tüdru kulus Molonaalseksa. Öelge siin sammas kätsu peolt, kas tuleksite leemsile perenaiseks võimete maimega naila pärast? Mul on tuline tõsi taga. Seisis oma pik laua juures piits ja labakindad vöö vahel ning kaenlas suur pikk saiapäts, mille otsas ta taoti murdise suu pistis. Vankri taha seotud uus lehm vaatas kosilasele üllatunult otsa. Jukundavaltoshouenmite. Aga kuna ta vaikides ja mõtis, kelles oma saia musis hakkasite sõõrmed nagu mingi seesmise kõdi sunnil tasakesi võbisema. Ja ta vastas viimaks Lemsi peremehele, kelle nimi oli Tõnu varvas täpilt nõnda. Heina, Viksnete kulla varvas. Ma tuleks hea meelega leemsile perenaiseks või siis vaesel asuniku tütrel pailu jääb valida ja oma 30 aastakest on juba kukil. Kui tulete homme meilt vankrimääret viima, siis eaki köite isaga. Aga ratsul Meina kõige hullemal moel. Patty mattide kinnised Leidilist sinised täpid, see oli. Leenu mütsil kuldse kirjaga. Laeva nimi ja seljas madrusepluus. Enne Perno Postimehe sündimist oli aeg, millal uudiseid ja teadmisi ainult kõrtsist kuuldi. Teolt tulles toodi ja siis veel nääri ja jaanipäeval kirikust. Kirik oli 25 versta, kaugel ka Abja ja Verkini laadalt saadi koos sugulaste ja tuttavatega kokku juhtuti. See oli kõik see maailm. Muusikalise tunni laadapäeva viiksite eesti kirjameeste Johann Voldemar Janseni, Eduard Vilde, August Kitzbergi, Jaan Vahtra, Jüri Parijõe ja Juhan Peegli seltsis. Laadamuusika Aarne Oidilt, Valter Ojakääru lt Eevalt Vainult.