Lõmereitsmed vihisevad vastu akent, kui äkitselt ähmane klaas taganeb eest muutub olematuks. Lumeraitsmed tormavad tuppa, tuiskavad lauale, paberilehed keerlevad õhus. Valged helbed tantsivad valgete lehtedega. Lumekord katab raamatud, kaaned vajuvad, lukuread talvituvad kui lumealune rohujuurpeotäis. Luuletusi nagu parv kirjatuvisid, tõuseb lendu ja liugleb aknast välja. Stuudios on meil täna Minni nurme ees on meil hulk paberilehti uute luuletustega, kirjaniku töö on ju alati nagu rahvale näha. Need paberilehed võib-olla on varsti juba kaante vahel. Peale selle tuntakse teid viimasel ajal ka kui teatriga hästi seotud inimesed, nagu me teame, mitu hooaega jooksis menukalt draamateatris põletatud oranž teie tõlkes samuti koostasite te sinna rahvaluulevalimikku. Kui on õnne, siis elame. Täna on naistepäev. Jutustage palun hoopis niisugust asja, kuidas näeb välja naiskirjaniku tööpäev, kuidas te kõike jõuate? Et seda nüüd küll kaunis lihtne ühendamine on, päev on, on nagu ikka, tööinimese päev algab igasuguste kohustustega oma pere vastu ja kui pere on majast enam-vähem, kes kuhu lahkunud, siis mina hakkan tööle, nii et päev ei alga sugugi luuletuste kirjutamise kahjuks ja ei ole võimalik. Ja, ja siis see kodune rahuaeg on peamine, minu tööaeg, kas seda on palju või vähe, kuidas leian muidugi, et on vähe, üldse võiksid päevad olla märksa pikematööd samuti aeg on ikkagi nagu liiga liigeldusi ja liiga kiiresti kaob käest ja liiga vähe jõuab teha, mitu tonnide väes kirjutatud. No ei saa neid nii-öelda, see töö on loominguline töö, nii teistmoodi, kui ma kogu aeg kirjutasin, ei tea, kui palju siis kirjutatakse, aga, aga raskem töö on võib-olla mõtlemine ja süvenemine ja üldse on vaja lihtsalt olla omaette natukene. Et üldse mingisugused mõtted saaksid hakata liikuma peas, nii et need paberilehed ei ole sugugi sündinud kergesti? Ei, nad võib-olla jätavad mulje, et need luuletused on nii tulevad nii lausa tuulest ja väga kergelt, aga aga iga sõna on siiski ikkagi midagi kaua läbimõeldud, kellele me kõigepealt neid loeta? Ma ei loe neid tavaliselt esialgu mitte kellelegi kaunis kaua aega ei näita, võib-olla mõne nädala pärast ja üldse ma need. Ning kunagi just käekotis kaasas ei kanna ja, ja tuttavatele, et ei loe, aga kodus kodus ka tavaliselt ei loe. Ise loen, Loen esimene kord ja, ja leian, et on jah, kõik hästi ja korras ja valmis siis läheb nädal mööda, loen uuesti, hakkan parandama ja siis kas siis on valmis, noh, siis siis parandan võib-olla veel paari nädala pärast natukene mõne sõna või vähemalt mõtlen ja siis on valmis. Teie juures on väike Teie tütretütar hakkaski temale kaloeta? Ei, mitte neid luuletusi muidugi ei loe ta taipan neist midagi ja meil ei ole üldse sellest juttu, aga siis ma loen talle muidugi lasteraamatuid ja laulame lastelaule koos, mis teil kongressiks tulemas on, peaks vist jõudma lugejateni uus luuletuskogusooga iludes. Loitsud. Need tänased luuletused on siis juba pärast seda kogu Suurem osa on kirjutatud pärast, aga, aga mõned neist on ka seni ilmumata kannid kogus ilmuvad luuletused, kogu pealkiri on võib-olla esialgu nii lugejale natukene nii arusaamatu, aga eks siis lugedes selgub, mida mina tahan öelda, selles kogus ette ei taha meid nagu hoiatada või tutvustada. No küllap see sooga eludes on loitsud, see on mingil määral looduse kaitsmise ka seotud kui ka samal ajal inimese ja looduse eest, mõlema eest on sisse veetud seal seista. Samas uues luuletuskogus on karjalt Soome luuletajatelt mõningaid tõlkeid. Kas teie vahekord teatriga jääb püsima? Loodan küll, et kuidas jäite rahule lavastustega nii põletatud oranžiga kui ka. Kui on õnne, siis elame. Lavastused on olnud üldiselt head. Nii esimene. Lavastus kui ka noore lavastaja Raivo trassi lavastuses on aga omapärane ja, ja fantaasiarikas missuguseid LCD suhted rahvaluulega, kuidas just jäeti teie poole pöörduda, et seda lavatükki koostada? Ma olen alati tundnud huvi rahvaluule vastu ja et, et see on vanarahva tarkus üleüldse minu meelest on, on niisugune varaid, et kust võib leida igasuguseid pärleid ja vanarahva tarkus peab tundma, et, et tänapäeval ära elada, sest ega ikka muidu ei ole need inimpõlved olnud terved ja tugevad ja ikka edasi elanud, kui neil ei oleks olnud väga sügavat tarkust. Seda elutarkust tuleb tingimata ikkagi talletada ja meelde tuletada ja see aitab igat inimest ka nüüd veel ja pääle sellega pakub tõsist rõõmu, nii et rahvaluule on alati andnud nagu kindel koht, sealhulgas mida teie loete ja mina loen väga meelega murdetekste ja, ja igasuguseid rahvaluulesse puutuvaid raamatuid etnograafilisi teoseid, siis vanarahva pärimusi ja usundi ja ja tavade kohta käivaid kirjutisi. Sulgem täna jälle tagasi teie oma luuletuste juurde, kas te paari sõnaga võiksite nii rääkida, millest nad on ajendatud või noh, neid natukene lihtsalt sisse juhatada, enne kui näitleja lugema hakkab? Täna? Teatavates luuletustes on esiteks nii maalaulud kus on otsesed muljed meeleolud maal kodukülas viibimisest, see on Viljandimaal? Jah, minu kodupaik on Viljandimaal ja need on ka seal kirjutatud luuletused. Pääle selle teised luuletused on nii-ütelda minu toaga minu linna korteriga väga otseselt seotud minu töölaua ääres mind valdavate mõtet. Ja, ja tunnete väljendused esmanis ütelda olen tahtnud, see tuleb arvatavasti luuletustes ise esile ja, ja saab kuulajale selgeks, nii et seda lähemalt kirjeldada pole vist mõtet. Neil Harvil hetkel, kui päike tuleb mu tuppa, põranda praod, laienevad aknad ja seinad avarduvad. Mu süles, lõhkeb apelsin. Seemned veerevad maha õunasüda ja datlikivid pudenevad peost. Päikes sellistes põrandapragudes nad löövad idanema. Valgusvõsusid sigineb täis apelsinipuu. Oi puu ja datlipalm laotavad oksad laiali. Rutta mu juurde, rutta mu tuba aeda, latvade varju, mis õide puhkemas. Kui päike kaob, kõik haihtub. Maa tasaseks kahanevad puud. Seemned sulguvad endasse, mu süles, tühi apelsinikoor. Kaeblikult meenutab päikest. Tule mu tee on kiilastee meresinisest klaasist. Teeb tuulejalgade alla. Hoia ja keela, kõik libisevad portfellide kandekotid lendavat prii küüdiga. Juba seisan kindlalt, kui lendan uperpalli jääkõverpeeglis peegelduv nagu pea peal käia. Jalad kompavad katses arvedena õhku. Olen kui putukas. Hoia ja keela, kõik komistavad. Krapson püsti ja võtan uut hoogu. Tule. Mu tee on kiilastee merre sinisest klaasist. Suur pimedus, tus teeb mind väikeseks muutunud pisukeseks nagu köömes niivõrd märkamatuks, et isegi hiireke võib mulle kogemata peale astuda. Tundule ohvri, et pimedust, lepit tada. Mu ohvrituli põleb poole ööni. Kui see kustub, laman taas pimedas pisuke, nagu mees. Üksnes teadmises, et lepit tasin tumedaid vaimne pimeduse vastu sõlmisin tulega lepingu ebalemata. Usaldan ööd. Soe mull peos, nägu ustav käsi. See seoseiga jääb liinseni. Muru mu külje all, rohuliblede puudutuse vastu rinda. Mu juuksed rohu juustesse. Ruskede rohelised salgud läbisegi. Koduskäik hallil hingedeajal metsamustavas kabelis tuul üksi ulub. Üleni kõige kulus kaevutee paljapäi kummardavad puud. Päikesekell on maha käinud. Pime vaimutund. Koputab aknale. Leib laual otsekui ootel, et tuleksid kalmulised. Leivaisad leivaemad. Ei põlgaks kostitust. Sooviksid jätku leivale. Hommikul tõstan käed palves orase poole. Tuhnia taeva. Vana talumaja hällitaoline tuule lõõts ümber tuhmunud sente kätki Puna puulat lookas luike tunud katuse kohal lävetallatud uubina, hein õue, raudrohi ja hunditubakas maavillane murueide süli. Täike tuleb lakaredelile, piilub sisse uksest, aknast, kurjaehapoiss, valge väljas. Või jäid kütkesse Kodrutaja. Mis seal aseme sukerdad. Kesse Kuukad kullakeeli siblib, siidi sõrmedega, siputab roosasid jalgu. Öö läbi maja täis metsade müha ärkan sammude müdinast, põder, jumalaloom jookseb aknast mööda, minu meelest sarved tal taevani, selg puulatvadeni, rinna laius seitse sülda sõrmetes härjahingus silmades laami lumm.