Kui palju olen kord sind mööda rännanud? Kaudu rahustasin oma nooruse kauguse igatsust. Sina pakkusid vaimustust, väsimust aitasid näha maailma ja Eeennas. Andsid silmadele ning südamele. Tunnen su aastaaegade nägu. Kevadhommiku kargeil tundel, suve ilusaim ilmul sügise poriseil päevil. Sina, vahelduvuse lõputu lint. See on tänav igavesti edasi ruttava elu sümbol, nii nagu maaleegi. Inimesed tulevad ja lähevad, aga nii nagu iga päev. Autod sõidavad kuskile, nii nagu iga päev. Mis päev on täna? Kaubamaja ja musttuhat, jalapaari, kes iga päev siia sisse astuvad, kes tänagi siia tulevad, et teha oma ostud sest inimene vajab tuhandet asja eluks. Kas te võite öelda, mis päev täna pettide mille poolest tänane päev erineb teistest päevadest? Kas te võite öelda, mille poolest tänane päev erineb teistest päevadest? Tänane päev? Üks moment, ma mõtlen natuke mõtlemisaega. Kas valitsus oleks jalanõusid ja sest see oli sobivad väga hästi. Ja suvel ei ole kindlasti saada, nii et kas te võite öelda, mis päev on täna täna kuu päevane või kuidas nädalapäevana, kuidas te ütleksite? Mis te leiad tänasest päevast meelde? Muidugi tugalasematasidiaat. Just tulime ka praegu Estonias. Ilusaid rit ostetakse ja ja kas te võite öelda, mille poolest tänane päev on teistsugune kui eilne või homne päev? Tihelda tööpäev nagu ikka, jah, teda rahastame ainult vähem. Rahvast on vähem. Tütarlaps üliõpilase mütsiga. Öelge, mis päev on täna. Teisipäev? Mille poolest tänane päev on eriline? Keskajal ja täna on spordilotopiletid kõik läbi. Ainult kaks kuud on möödas sellest päevast, kui kirjanik Paul Rummoga Tuck laukesele koputasime. Teadsime küll, et aeg Exceldab iga minut tuleviku minevikuks. Ometi ei võinud aimata, et niipea saab jooksnuks tema liivakell. Tänan Tuglast, kes otsustanud, et ta juubelipäevil nõrga tervise tõttu ajakirjanikega pikemasse kõneluste ei astu meie telefonijutu ajal ometi ümber mõtles ja lausega. Ma ei tahaks kuidagi, et mina oma isikuga kõige vähemalgi määral teie tööle takistuseks saaksime. Kinkis Eestimaa rahvale ilmseks mälestuseks oma Testamentliku kreedo järgneva jutuajamisega. Ja küsimus ei ole ju ometigi mitte ses väikeses summas, küsimus on üldse teadnud šarry äratamises just novellilaari pidamine ise. Eluaeg olen harrastanud ja mille vastu huvi tunnen, see on Sharmile olemust isegi praegu arvutatakse, mis on novell? Selge küsimus on veel lahtine, nii et rohkem on siin propagandaga kirjaniku tähelepanu juhtimisega, minu väikesed summad ei, ei vääri seda tähelepanu, aga küll tähelepanu, äratamine teatud kirjanikkude vastu, onio suurigi, rahvusvahelisi kuulsaid auhindamisjubedam, seal venelaste konkurida. Ega need summad suured ei ole, kuid iga auhindamine on rahvusvaheline sündmus. Rohkem selle kirjaniku nime esiletõstmine kui see auhind ise. Ja ma Pean kahjust tunnistamad käe soovi korral võib alati saab auhindu, suudan tõsta veel, aga esmajoones vista novelli autoritele ja novelliosale tähelepanu esmajoonist. Tõsta. Tuglas esimese novelliauhinna saaja Jaan Kross. Analüüs plahvatus ja kristall nii ja pill mitmeti. Võiks nimetada poolustepaari, mille vahel sünnib kunst ja kunstiteadlik kunsti vaatlus. Või siis ega kunst on poolustepaari, mille vahel sünnib kirjandus. Need kummalised leheküljed, mis erutavalt painajalikult ja kui mingid tabamatud otsima tiivustavalt. Mu koolilugemiku muu aine seast esildusid. Ma mõtlen oma esimest kohtumist inimese varjuga umbes 1930. aastal. Tuglas polnud ju mitte ainult see auväärt mees. Natuke mu keskkooliinspektorit meenutab see auväärt mees, keda ma kaheksa aastat hiljem Tartus kolme koopakohvikus näha sain. Ja kes oli tunnistage, milles üks üliväheseid, kelle vältimatu autoriteetsuse vastu mu abituriendi nihilism peaaegu et ei tõrkunud. Ega olnud taga ainult too vana väsinud mees, kes neli päeva enne oma surma surivoodilt ja omapäratu elutöömäeharjalt oma külalisele kirjutamisõpetusi jagas. Ta oli muidugi nii üks kui teine kui kolmas. Aga ta oli ammu-ammu ja mida edasi, seda enam. Omaenese elutöö sümbol Tuglas, märgusõna peaaegu ühe terve rahvuskultuurilise formatsiooni tarvis. Mille puudumisel. Me poleks neid, kes me oleme mille puudumisel oleksime 15 alles liiga pimedad, et näha, mis meil puuduks. Ja kõigile meie Kirjanduse tegijatele ühel vähem teisel rohkem. Ja on ta nii või teisiti eeskuju või vähemalt mõõdupuu. Sest ainult üsna kerged stabilisatsiooni on tarvis, et ütelda. Tuglas see ju oli, kes taris meie kirjanduskriitilise ja kirjandusloolise mõtte, kohviku, laudkondade ja toimetusringkondade õõtsuvad huvide ja sümpaatiate tasemelt sellele püsikõrgusele, kust maailm paistma hakkas. Ja kust meie ise võib olla maailmale paistma hakkasime. Ja mis meie ilukirjanduse puutub? Tuglas, see ju oli. Kes koos mõnede näppudel üles loetavate meestega kandis selle sinnamaale, kus see praegu on. Ainulaadne mees. Meie kirjanduse suurim distsipliini õpetaja aga ka meie kõige fantaasia lennukam, kirjanik, mõlema kunsti kooluse erakordne sulam. Ja ära ostmatu, töökuse, suurim eeskuju, kes meil on. Vanameister Tuglas on ju oma loominguga olnud nagu otseseks õpetajaks meie novelistidele ja seetõttu tema eeskuju on see, mis ka neid meie tänaseid meistreid peaks seda tööd tegema innustada. Jah, nii nagu päris kokkuleppel ja, ja õieti Kokkujuhtumise korral läks zürii esimeseks koosolekuks siia kirjanik Tuglase lauale oli ilmunud esimene köide esimese köite nii-öelda signaal eksemplar Friedebert Tuglase novellide suurest kogust, mis koosneb 40-st novellist ja mis ilmub nõid neil päevil kolmes mahukas köites. Seitse lehekülge kokku, see, mida mina soovitan, mis järele jääb ja muud, mis olen kirjutajaga novelli alal mitte enam iialgi välja anda ainult neid 40 tükki millest võib-olla teatud protsent kõrgema vähesusega, Hanno. Ka siin jätkab vanameister oma tuntud seisukohta, et võib-olla 90 protsenti kirjutatust on makulatuuri kirjutatud asjata, aga tänu sellele kirjutamisele saab erastada see paremik ja seda te jälgite siiamaani. Nojah, see on nüüd ilmne tõde, et meistriteosed ei kirjuta keegi terve eluaeg. Isegi rõhul oldavaid suudab ta pähe teha ja kõike seda, mis muidu makulatuuri nad lähevad pika elu jooksul. Ma olen 70 aastat, tänavu saab justkui minu esimene jutustus trükist ilmus, ma olin siis 15 aastane. Võite siis kujutada, mis väärtusega olime. Esimesed novellid. Ja kui palju peab sellest kõrvaldama ja mitte kunagi meelde tuletama. Aga see esimene novell, esimene jutustus, Siil, vähemalt minul varases lapsepõlves küll juba tükk aega pärast selle ilmumist, kurna lapspõlvest, sain kätte hele lastelehe tol korral juba vana-aastakäigu ja lugesin seda siili, ma olin vist umbes kümmekond aastat vana, siis see mulle andis väga tugeva elamuse ja, ja seda elamust meenutades on seda siili üsna mõnus veel tänapäevalgi lugeda. Ma ei tea, kas see selles uues kogumikes on sees. On küll, aga ta on uuesti kirjutatud punkt 50 aastat hiljem uuesti kirjutatud ja arusaadav, mis oli meie meie keel 70 aastat tagasi, mis võis olla ühe poisikese kirjanduslik oskus? Te ise olete kord öelnud ka, et kui on toda nooruse algvärskust, ei ole elutarkust, on elutarkust, ei ole. Loome värss. Ja see on traagika alati olemas ja, ja see on peaaegu iga vihe traagika selles just selle elutarkuse ja loome karskuse vastuolu. Aga muidu kriitiline ollakse, siis saadakse ka teataval määral täis küll. Nii et kas olekski siis õige üle käia nüüd vanemas eas kõik need noorepõlve tööd või ei oleks? Minu arvates alati ei ole iial ühtki ideaalselt õnnestunud teosed ei klassikasse kama tarvis, mida ei võis täiendada, parandada ja kuid me peame õnnelikud olevat. Vilde vanuigikogu oma toodangu sai redigeerida Venemaa surma. On isegi niisuguseid nähtusi, mida ei tunta. Näidustus Kitzberg, Kitzbergi külajuttude kogutoodangu rediseerisin mina, tema oli 60 aastane, pea oli kolmekümneaastane absoluutse vabadusega, nii et iga viies sõna on maha tõmmatud, on vahele kirjutatud ja ja välja jäetud. Sellepärast, et autor andis täieliku voli. Friedebert Tuglase koduaia õues on Juhan Liivi kivi raiutud bareljeef ja tema kohta olete öelnud, et kui algeline, kui niisugune lihtne on see kõik ja ometi ei saa seda lugeda hingevärinat. Ja see on küll, aga see on ka omadus ja muidugi teda ei tohtinud parandada, olgugi et mina, mina, tema, kogu eluaeg kogusin tema teoseid koolipoisipõlvest peale, niipalju kui liiv luuletajana on ta säilinud ehitis selle tõttu muidu ei oleks olemas mitte ja siin ei tohtinud ainus asi liig alati käsib oma värsist sabad luuletusest pikad jahitakse salmid vähisi. Aga parandada juba ei plokkoli jaagu niuke liiv, südamlik, nii iseäranis hingehaarav siis asi tema tihene. Pikalt ümber Estonia keerutab ennast nende rivi kes tulnud Tuglasele hüvasti ütlema. Mida tähendab teile Tuglas? Eesti rahvakirjaniku? Andestage, mida tähendab teile Tuglas? Tähendab armastan ägedama jutustusi, teha väikest Illimari. Ja ta on õpetanud mulle iluelud armastama kaslasi. Mida tähendab teile Tuglas? Minu noorusaega eesti suurt meest Ei tea, mida võiks temaga Ta veel head öeldus. Noored poisid, pikkade juustega, nii nagu tänapäeva mood. Mida tähendab teile Tuglas? Tuglas taandav minule vähemalt ajana Tuglase, eelkõige väikest Illimari, minul on Tulas nii kõigis tema teostes kõige sügava mulje väike Illimar. Ma olen teispool Estonia maja. Draamateatrini ulatub nende järjekord, kes on tulnud hüvasti ütlema meie rahvakirjanikule, Tuglase? No kuidas mina saan ütelda, mida ta tähendab otseselt, et ta on üks tugev, suure kaaluga mees olnud. Ja rohkem ma ei oska midagi, hea kirjanik, ma lugenud tema teoseid ja väga hästi kirjutabki. Ja sellestki Kas olete tulnud koos oma õpilastega ja teises keskkalist, mitmes klass on neljas A klass. Mida tähendab teile Tuglas? Meie oleme Jaapanis suured, et meie tunneme teda päris hästi. Sellepärast et väikest Illimari oleme puudutanud isegi kolmandas klassis juba möödaminnes. Kas teie bossid olete lugenud Tuglast küll, mida väikest Illimari ja mõnda teise katkendi mõnest teisest raamatust on see üks ilus raamat ja päris huvitav. Ma olen teinud ringi ümbrust. Estonia pole teinud ringi ümber Draamateatri jõudnud tänavat mööda tagasi uuesti Estonia juurde teise keskkooli kohale. Siin on järjekorra lõppu. Mida tähendab teile Tuglas? Ei oska korraga üteldagi nii palju, tähendab oleks seda varem mind ette hoiatanud, vaheks valmis, mõttel ka sõrme ei hoiata, kui ta tuleb. See on loomulik, muidugi. Siis peaaegu unustasin su aasta kümneiks. Või kui liikusidki sind mööda, siis tolmu pilvis kihutades bensiinile reageerides. Kasse ilmetu kollane pael olidki sina. Oleksin võinud niisama Eesti õhku mööda sõita Su olemusest enam midagi aimamata. Eile olen jälle tagasi tulnud. Istun suve ääres Vaatlen sind mõtisklen. Tuletan meelde. Õhk ema enam kippu usu kaudu väga kaugele ei suudakski. Aga näen nüüd Suntiimsust teravamalt kui kunagi varem. Ei ole osanud iial märgata, et olid nii rikas ja mitmekesine kõiges oma liigutavas, lihtsuses. Ma pean ütlema, et Friedebert Tuglase ka mul on olnud isiklikke kokkupuuteid, aga suhteliselt vähe ja me ei ole kunagi nii lähedaste inimeste olnud. Ja ei, ma ei saaks ütelda, et need oleksid kuidagimoodi niisugusi mõjutusi minusse jätnud või elamusi taolise asja väga sõbralikud olnud, aga et ei ole nad nii-ütelda mõjutavad midagi andnud. Aga ma pean lisama kohe. Friedebert Tuglas on üks neid kirjanik, kes mind on nooruses väga tugevasti suunanud. Ma mäletan seda esimese maailmasõja algu aastaid, olin siis lõpetanud enne seda pisut linna kooli ja seal me olime nagu Ville ütleb, Stahli saksa klassikuid läbi närinud, meie olime Vene klassikud läbi närinud eesti kirjandust tundsime väga vähe. Ja minagi olin lugenud, pean asjalikult Vilde jutustusi, mis aga no teame kõik nii erilise eesteetilisele küljele kuidagi rõhku ei aseta ja siis sattus minu kätte Kolm Tuglase teost. Need olid siis telliks ormusson kahekesi ja liivakell, see oli paremik, mis tal sel ajal oli valminud ja neid lugedes võib-olla sellepärast need korraga minu kätte saada, pluss tähendab annus oli küllalt suur ja tugev. Seal mulle tekkiski see esmakordselt see tunne, et kirjanduses on ka suur kunstiline väärtus ja selle nii lähenemise kirjandusele kui kunstile olen ma võlgu just nii, lähtekohaks on olnud Friedebert Tuglase need teosed siis ma mäletan veel jällegi noorusest kõige tugevam sõjavastane teos, mida mina olen lugenud vähemalt, mis minule väga tugeva mulje on jätnud seon, tema inimese vari. Ma olin just parajast sõjast tulnud, näinud kõiki need sõjainetut külge koledusi ja siis mõjus mulle see navi isiklikult väga tugevasti. Aga ka hiljem oli Tuglas üks minu meelisautoreid. Ja mispärast seepärast, et kui teda loed, siis tunned seda kirjanikku väga sügavat tuuri. See on niisugune tohutu töö, üleolek lugejast, siis on ju midagi peale ta ei õpeta, aga mõjutab ilmetadotseeriks. Ja nii siis tuuri just ma tahaksin rõhutada esteetilist kultuuri. Olen õppinud maa Tuglast lugedes, seejuures on mul olnud kogu aeg tunne, et tema esteetika, ta on vaieldamatult väga tugev oma loomingus esteetika osas ma mõtlen. Nii et see ei ole mitte mingisugune esteetika oma mitte, vaid tema esteetika on väga tugev, eetilise väärtusega. Need teosed paistavad omal ajal kirjutas ta joon niisugusi, mitte reaalseid asju reaalsest Kaug-Idas, aga siin tunned kogu aeg, et Ta on inimene, kes mõtleb ühiskondlikult ja kelle esteetilised. Et need on seostavad ühiskonna küsimustega nii, et on seotud eetikaküsimustega ja sinna eetika alla viiksin ta tema käitumise. Ütlen seda, mida ma just praegu ütlesin. See, et tema kunagi ei ole oma kultuuriga kaubelnud. Ma ei mõtle nii halvasti, kui ma ütlema tahtlikud selliselt, aga ta ei ole kunagi profiiti loonud endale tael kunagi otsin endale mingist positsiooni seletatud. Aga see-eest on see positsioon, mis ta on saavutanud, hoopiski väärtuslikum, hoopiski kõrgem. Eksime järjekindlalt, hinnates kirjanduse mõju ainult spetsidesse, kirjanikest, seenestesse, arvustajaisse ja sellesse väike arvulisse intelligentsi, kelle ülesandeks ongi ainult kirjelduse, harrastas nende suhtumine kirjandusse üldiselt mõistuspärane. Neist kõnelevad kaasa teoreetilised teadmised, esteetilised spekulatsioonid, tehniline asjatundmine. Nad ei või sellepärast iial anduda täielikult kirjanduse mõjule. See ei või neid kunagi lõpuni kaasa tõmmata ega liigutada. Selleks tunnevad nad liiga hästi kirjanduse saamisprotsessi mõju, vahendeid. Selleks on nende tähelepanu sihitud liialt vormi küsimustele. Kuid peale nende on ju olemas suur mass rahvas, kellega võrreldes need spetsid, moodustavad ainult väikese murdasa. Ja sellele massilon, kirjanduse irreaalne maailm, midagi palju reaalsemat. Väike ilma jutu niis Systina lolle niisugusi vastaks ikkagi välja otsitud ega imeväega palju lastega kabsiidi Timad lätsi, need ei pane pideenemisegabi jutuajamine väga hästi nii ajama kõik meelde ja no mina oleksin sündinud kasu ja Ahja põllu pääl kivikene ja kasumist leiba saama ja oleks pidanud nii kurjaks, kui teda sai väikese Illimari k, kui teil koos jah, koos eksija, liikusin karja küüninja, seal kukkusid maha ja sai jalale haiget ja ma ütlen, kui siin käis vahetama neid, no kui see homme, kas jal küll haige on? Ei ole, vikaadi tegi nalja, mulle vasta sellest kiigust raamatus juttu ei ole ja sellest ei ole juttu ja noh, neid asju, mis olli, neid on ju palju sinna ma tulin ilma jaani ja ei ole ju kõik ülevel. Raamatus on ka hobuse nimitegelane, oligi minu isa, jah. Ja siis seda väikest Ilmari väega hoolega hoiti ja kino hoidiski teda siis tema oli mõisa vilja kuivataja Jeffi poisi isa oli nüid aedamis käsipoisis väike Ilmarikenesistena halligi seal kuivatuse juures alati seal minu isamaa on ajutine, aga juttu ja, ja käisime koos kosta, läits kunagi väike Ilmarikeneling oma laps alati ühed ja, ja niiviisi käimine, nälg, Toa taevas rääki müüda kunagine seal alati minu isa juures, aga ta oli alati tõsine, imelik, alati matki täis, jagati naeruks palju naerustule midagi, kui ta lapson Ilmar Raagi nii tõsine ja märgotaatia seal kuivatsemal niisukene, kliin puust, et nii hobustele ette või nii siis kina seal mina tavaid vahti alati ilma ringi aladki, imeline aeg, ilma asjaga nii suur tegemine, nii et hoidku. Vaike Illimar, kirjeldan sind nõnda, nagu mäletan, minevikust toimub tagune müüt. Olen sinuga koos kasvanud, olen kõik Supäevad ühes elanud, olen peaaegu sai see ja peaksin tundma, kui tal on ometi ka palju vanem. Ja näen mõistvalt kõike, hoopis teisiti. Palju sinust on kadunud ja palju uut juurde tulnud, mis on ehtsam, mis parem. Tookordne võid nüüdne tõtt-öelda vaid teha seda. Kuid meil polnudki valida, tuli aga vananeda, tahtsid sa seda või mitte? Kõige eest hoolitses aeg. Ja aeg on nüüd selleski süüdi, et ma sind jälle näha tahab. See on juba teatud iga, kus hakatakse uuesti ellusega minevikule mõtlema. Mäletad, kuidas võõrad inimesed külla tulles sind küsimusega kiusasid? Väike Illimar, kelleks tahad saada, kui suureks kasvad? Sa ei teadnud täpselt, või kui teadsidki, siis ei söandanud ometi öelda, tammusid jalalt teisele, vahtisid kõrvale, häbenesin, või kuidas oleksidki öelnud, et ahah just korstnapühkija saada. Siis hakkasid võõrad oma vot nüüd mõistatama. Kas ta selleks või tahad selleks? Need olid kõigile tuttavad elukutset, mitte, küll nii kõrged kui korstnapühkija oma, kuid küsija teeb meile ikkagi auväärset. Aga seda elukutset, mis sa oled viimaks sai, seda ei aimanud keegi, sest see oli sess ümbrusest tundmatu. Kuid ometi oli sellestki passiis sinus midagi, armastasid vahtida asju ja inimesi ning jätkata mõttekujutluses sündmusi, mis elus nagu pooleldi känd panid teraselt tähele ratsaniku rühti maanteel sügislindude lendu taevas või jäälillede kujunemist talvisel aknaruudul. Ja sa unustasid sesse vahtimisse, tundes otsast südant, ahistavad põnevust. Iga tõsine oma hea kohta arvati, mis sellest küll saama peaks? Ega saanudki midagi asjalikku, ei saanud, isegi mitte korstnapühkija, sai, vaid see, kes vaatleb ja ilus teadnud lugusid, püüab mõttekujutluses lõpule viia. Väike Illimar, kaval, ma sinust eemal olnud ja su peaaegu unustanud, kuid nürid saatasid ma jälle neile maile, kui sa kord muiste liikusid. Tahtsin näha kolme järve, leidsin vaid ühe, seegi paistis ning kitsukene, teised olid hoopis kuivanud ja inimesed ei mäletanudki täidena. Puud järve ääres olid palju väiksemad ja metsad taevarannal redadcianud vaja, millest sa kord elasid, oli varemeis ja tuul aknast sisse ning välja kauaks pole neid. Ja sellepärast tahtsin ma nii väga sind veel näha ses majas liikumas. Õieti on su erulaike Illimar õnnelikum olnud, kui oled seda vahest teeninud. Ära vaidle selle vastu, hoolimata kõigest kiibedusest, mida oledki kogenud. Inimesed on sulle üldiselt head olnud. Jeans, su elu on paremini läinud, kooli sulle endale selleks eeldusi oled sa ikka sügavamas südames tundnud ja tunnustanud. Nii üliõnnelik, kasu elu, sest nüüd juba olematus majas olematuid järve rannal. Pane käed silme ette ja tuleta meelde, sule kõrvad ja kuulata on nagu kohiseks kulutanud jõgi kauguses. Kõigest sellest tahaksin jutustada. Ja kui ma siiski vahest poolikult õnnestun, siis sellepärast passinud elan täiesti selli, seda ei suuda näha, nagu sa siis olid. Olen kõlvist targemaks saanud, aga midagi on ka jäljetult kadunud. Hädavaevalt suudan veel meenutada, millise paistis maailm kõrgest rohust, kust pea üle ei ulatanud. Ei mäleta, elan hästi kalmuse lõhna ega vutihäält. Aga sõnu seada oskama nüüd ometi paremini ja julgeksin ka vastata küsimusele, kelleks tahaksin saada. Kui keegi veel küsis, küllap siis vastaksin, tahaksin olla alles väike Illimar. Kui ilusansema looklevaid, teid rohelisi künkaid inima sulatega, oja käärusid üksikuid Puurühminitadel. Ja kõik see valgete pilvedega elustatud kesksuvetaeva all rändad nagu mingis imemaailmas, mille oled alles täna avastanud. Ja sa tunned, et kuulud ise sellesse maailma kõigega, mis sinus on põhilist. Siin on su minevik ja olevik, su esivanemad, kaasinimesed ja Saisse. Nüüd äkki leiad kõigele sellele nimetuse, mis kaua on tundunud vaid sõnakõlks, suna, kodumaa armastus. Ja see selgumis moment on nii sügav, liigutav, et sellest peaaegu pisarad silma tulevad. Kuid siis äkki ka valusa maist valusamate. Kõik see, mis näib nii rahulik ja töökas või mõne äkilise katastroofi tõttu puruneda hävida nagu saar, mis hajub jäljetult ookeanilainetesse. Ning mõttes sellele võimalusele on põrutav, et alles selle valgusel tunnet, mil määral õieti armastad seda väikest maakera lapikest. Eestimaa on vaene mägede, jõgede poolest temast rikkamaid maid. Kuid meilgi on mäetippe, mida tuleb tunda Emile poole maksab pürgida. Selleks ei lähe küll vaja alpinisti varustust, kuid ilma teadmiste ja ettevalmistuseta meie eesmärgil ei jõua. Üks meie tippudest on Tuglas, kes kerkib Eesti kultuuriloo kõrgustikult debaiste sealt kaugele juba siis, kui meieealisi veel polnudki. Ja jääd paistma ka need, kus teda enam elavate hulgas ei ole. Võib ka olla, et kaugelt vaadates ei näigi see tipp nii kättesaamatult kõrgena. Kuid mida ligemale me temale läheme, seda enam tunnetame enese küündimatust. Ometi ei tohiks kedagi maadligi suruda, vaid pigem õhutada kõrgemale tõusma et pisutki osa saada sellest avarust tundest, mida õhkub suure meistri isiksusest ja loomingust. Tuglase looming on kui sügava vooluga jõgi mis sai oma alguse kristallselge veega allikast. Väikese Illimari lapsepõlvemaal. Temas peegeldus taevalaotuse avarus ja maapealsed asjad ning inimesed. Selle jõe voolu ei suutnud mingit tõket peatada. Ja tema vesi jäi puhtaks ka siis, kui muud jõed saastati. Tuglas kutsub meid oma teoste kaudu elama rikkast ning kaunist elu milles on mõistmist ja andmist ja ustavust, kus julged unistused tehakse teoks loovas töös. Ei väsita kunagi otsimast tõde ja täiust. Mina ei taotle stiil üldse mitte vaid selgesse selgust. Suur eksitus, kui mingisugust minu stiili kaasalustega. Seal rõhutatakse, nii. Mitte selles ei ole küsimus, vaid mõttesselguses vaatame meie rahvaluulud, mõistatused, vanasõnad, kõnekäänud, kui selged need olnud neist kõigist kulunud, mis neis üleliigne on. Ja võib-olla väga varases nooruses sellest tiidi paneb mingit rõhku panin nüüd absoluutselt tahan ainult kristall, selgus, klaarne öeldist, enam lühemalt öelda ei saa. See on kõik, mitte mingit saladust ei ole selle juures. Aga kuidas viis elu teid kokku rahvaluurega rahva kõnepruugiga, kas kodupaik ja sealsed traditsioonid mängisid siin kaasa? Minul on väga raske rääkida, mina ei ole kunagi elukutset valida, et ma ei ole iialgi teadnud, et ma tahan kirjanikuks saada või sellest peale, kui kirjutada oskasin, hakkasin kirjutama. See on Vilde. Küsiti ka, et kuidas ta kirjaniku slaida ütles, et kahjuks ma ei tea seda, ma ei oska muud kirjanikku. Ma ei kõlba millekski muuks ja minu ja pean ütlema, et muuks ei kõlba. Ma olen mingi kodanlike ametit pidanud, vahest paar aastat elus oma pika elu jooksul. Ja kõik aeg olema nagu mingi rändaja olnud. Ikka osaleb kirjandusel. Aga ma mõtlen seda, kui oleks omal ajal olnud see tänapäevane raadiotehnika. Kui meil oleks helilindil teie isa, teie ema, teie koduste kõne võib olla tunnetaksime me seal sama sõda, kristallselget lühidus, mis nüüd on teile omane, millest me kui stiilist räägime? Fakt on see, et minu vanemad olid ju väga lihtsalt inimesed ja kumbki ainult aasta või paar koolis käinud kuid imelikul kombel kirjanduse harrastus. Meil loeti, hakkavad on, niipalju kui suudeti, lihtinimesed võisid seda, mingi pärivuslik peab siin olema. Ega ta ega suured jutustajad oleks, seda ma ka ei saa öelda. Minul oli vanem vend, viis aastat vanem siis oli 20 aastasena, temal olid kirjanduslikud huvid ja kalduvused, kust, miks meil täitsa käsitlematu. Eks ole ju väikses sildi maris kui võrkme tohime seda ju pidada ka Tuglas enda noorusmaaks. Äärmiselt. Mõjuvat ja, ja kaasahaaravat leheküljed kõigi teiste sääraste kõrval just need, kus Illimar kuulab, kuidas kodus loetakse tolleaegset kirjandust ja kuidas seda arutatakse, see on mind isiklikult ja ma olen kuulnud ka palju teisi, kui Illimar kätte võetakse ja kui ei suudeta ta uuesti tervelt läbi lugeda, siis ikkagi tahaks alati neid lehekülgi just uuesti lugeda. Kirjanduslikud koosolekud, juhise öelda arutati muidugi primitiivselt, naiivselt loeti vana testamenti ei oldud usklikud küll aga aga siis EDU testamendi vana testamendi puht ilukirjanduslikust seisukohast ja minu isal oli suur tegemine nende imedega alati, kui põõsas põleb ja ei põle ära ta protsessis soodu, nii et isegi vaimulikust kirjandusest võeti seda, mis seal mõtte, kujutusliku ja jäime pääsetoli. Ja nii, kuni vanadus eani ikka loeti, ma ei saa neile küll anda omi teosed lugeda, serblased ei nende maitsev, kohane Olaga. Oskar Lutsu, ma kogutoodangu muretseja alatine, neile vastu midagi. Ilusam taevas, mets ja meri. Ilus on eha ja ilusam koit. Ilus kevadine ilusal sügis. Ilusam mängida murul ja lainel ilusal veereta ketast, pingutab purje ilusam tormata, siniudu ilma. Kaunis on elu, kaunis on inime, kaunid on nooruse õhkavad, uned, uhked mehe mehised, mõtted, magusad rauga, mälestused, kaunid kavatsused, kaunimat teostused, kaunid võtmised, kaunimad andmised, kaunid himud, kaunimad veelion, keeldumused. Kaunis on elu kaunina elatud. Hirmus on inime oleda, kirg, jõle tema tegu, koledad pakkiske, küüned hirmsalt verejanu silmad, hirmsam on veelgi, ta tumepunane, verine süda. Verrisel vankril kihutab seda ülema merre, upub maailm verest nõretav taevas verre oov verre uppumas. Inime, kuulake laste ja leskede leina, vaadake haudu, mida lilleri ehi, kalme, mida pisaraid kasta, kuulake tuuli tühjas varemeis leinake kummuli kündmatult põllul vihkan oi vihkan ma inimest. Ütles Lembitu, ilus on surra isamaa eest. Ilus on surra sõpradel, rahva ja omaste eest. Ilusam surra vabana priiuse eest ilusam minna, võitlusse, isegi lootuseta, võita, ilusam minna üle jõu, vaenlase vastu ilusam minna, teades, et tagasi ei tule. Kaunis onlangeda kaebuseta kaunisjon langeda võõraste vendade seltsis, liigud tav leida sõpra viimsel tunnil, panna käsi tundmatu kaela ümber ohata, kord ning lahkuda. Kaunis sünd, millele kaunim veel järgneb surm. Ütles Lembitu. Ilus ja hirmus on elu. Ilus ja hirmus on inime. Kõik, mis puudutab inimene, teeb ta hirmsaks ilusaks. Lillasid jahukatust, külvata ümber lilled ning lein on tema tee. Sündides nutab ta, surres valab ta pisaraid läbi pilvise taeva, harva tal naeratab päike, kuid mina armastan siiski sind. Inime. Armastan su ilu. Suunistust subpriiusejanu armastan sind nagu oled kõigi rõõmude kõigi kannatustega. Armastan sind, kui jänese võidad, jäiccial armu annad. Jumaldan, kui ennast taltsutada ja orja ahelaist päästad. Kummardan maani sind kui hävituse asemel uuest kord algatsa ehitust. Armastan inimest, ütles Lembitu. Friedebert Tuglase õues on selle talve Pi hõredat lund aga on teada, et kui on suvised soojad ajad, siis armastab kirjanik istuda siin õues tule juures. Tuli on üks tema suuri lemmiksümboleid olnud ja tule juures vist palju teie häid mõtteid sündinud. Mina noore mehena väänasin jala ääretult ise tuntud gooti ei olnud seal spordil nimetustki. Aga minu jala rändamised ulatusid nädalate kaupa läbi Lõuna-Eesti ja ma magasin ainult metsas tule ääres. Nii et tulekulttuss on mulle tõesti verre verre kasvanud otsa kohe saadud teise mingi elu sümbolit paljastavad, ei ole ma esimene kord. Läksin jala Tartust Peterburi ja sajandil edasi, viib riigi ilma kordagi inimasulasse ööbimata. Nii olema metsajalarännakute ja metsa ja ja loomulikult kui inimene üksi, kaugel, isegi teadmatus kohas, ta ei teagi, kus ta on. Tule ääres öösel istub, siis on loodus hoopis teistsugune. Seal on palju kannatust, Salunud vihma, külma, kõike seda saab, aga seal on ka niisugused endasse süvenemise võimalusi, mis kuskil mujal ei kordu. Te lükkasite tagasi minu ütlemise muusikast teie stiilis aga see võima siis nüüd uuesti sellesama mõtte juurde tagasi tulla, et see muusika teie loomingus on, ehk siis sellest Eestimaa loodusest teieni suurest kontaktist loodusega. Lasti juba see Lõuna-Eesti maastikud kes minu nendes asukohtades on käinud, neid on nii Tartu ümber, nii 30 kilomeetri ulatuses, kus maal elasime kah täiesti, äratavad oma iluga oma oma meeleolulise susega mingit teistsugust suhtumist, kui praegu, kui noor kisades läbi metsade lähevad ilma nägemata või üldse turistid kes ei näe kanne ei loodustega võõrast linna, kui ta seal üks päev või kaks päeva on, see peab sisse elama, tundma seda. Ja minu peale mõjunud arhitektuur näiteks väga sügavalt. Bioloogiadoktor professor Hans Trass. Midagi väga suurt ja tähtsat on igavikku rahusse varisenud nagu oleks raju maha murdnud igipõlise tamme. Ja õu jäi tühjaks. Nagu oleks marulaanekuusikud Trasinud. Ja hoomad äkki et see suur sõnadaidur ja teadlane on sulle tähendanud väga palju. Algusest peale. Sellest ajast, kui raamatutest hakkas moodustuma elu trepp, mida mööda oled sammunud õppides ja kogedes. Mäletan Popi jahu, Huud ja muidugi väikest Illimari, ootamatus, ilu, lihtsuses avanevat elu ja inimesi. Mäletan keskkoolipäevi kui kirjandusringis vaidlesime tuliselt teose Juhan Liiv üle ja endale märkamata olime Tuglase kaudu leidnud ühise lemmikpoeedi. Tulid maailma valuaastad. Ja ahnelt imes hingevaim endasse jumala saart suveöö armastust ja maailma lõpp. Ekspeditsioonid tunduvatesse taigasse ja kõrbesse äratasid huvireisikirjanduse vastu. Ja jällegi oli Friedebert Tuglas see kelle targad ja ilmekad reisikirjad sundisid enam märkama rohkem vaatlema. Midagi väga puhast ja täiuslikku on röövitud igaühelt meilt ka minult. On võetud hellahingeline loodusesõber ja vaatleja kes ütles. Jälle, kinnitab keegi, et küttimine ja kalastamine õpetavat loodust armastama. Omalt poolt olen vahest niisama palju looduse keskel liikunud kui mõnigi asjaarmastaja loomatapja. Küllalt töid üksinda metsas, tule ääres. Küllalt päevi, paadiga vetel. Kuidas aga oleksin võinud süvendada oma loodusearmastust veel mõrvaga sellesama looduse arvel? Oleme ilma jäänud kevade inimesest, kes kirjutas. Kui palju kevadeid olen juba näinud. Ja see oleks ikkagi nagu kordumatult esimene. Tahaks ise sellesse sulada ja võtta see oma viimaseks mälestuseks. Ning jätta sellisena ka oma mälestusmaailmale. Mu poeg õpib varsti lugema. Riiulil on Friedebert Tuglase teosed. Ma õpetan teda neid mõistma ja armastama. Leena rongkäik läheb mööda. Tänavatel hakkab tavaline liikluselu, läheb.