Lapsena igatsesin merd, ääretut minu. Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju ja lainetel liblevad viires. See sõõtsuvaid kajakakarju ning kaugel kõikuvad üksikut purje. Paiskasin näha kuvat Bilda kui magava hiiglase raudriides rinda ja kuulata laineid, mis veerevad randa, kui tuiskavad leegid raksuvad, mis kirglikult kutsudes Tuuksuvad, mis mürinal Valts rannale vaovad ja siis jälle kiiresti kaovad. Kui vägimist taganeb vaenlase eest või põdrakarile põleva padriku seest. Oh, kuidas ma ihkasin seda laiust ja seda suurust, ma tahtsin näha mässava maru algust ja säpava välgu rohelist valgust ja selle paistel tuiskavat lainete vahtu. Ma tahtsin mäss avamere peal sõita. Ta tuultega raskesti võidelda, võita ja nutta Ta ning naerda siis võitluse üle. Kõike seda ihkasin ma. Tusk lapsel ju täitis rinda, saaks suure mereranda, saaks randama. Kui kaugem tänasest taevasse aeg 1905. aasta revolutsioon Aga kui lähedane on meile see inimene, kes kirjutanud need read. Olin liiga noor, et mingisugust suuremat mõju avaldada. Mitte see ju tähtis, mis ma revolutsioonile anda võinud, vaid see, mis revolutsioon andis. See oli heli üles, kirjutas Eesti raadio arhiivist tehtud 10 aastat tagasi. Kild killu kõrvale oleme kogunud hääle ja mõttemosaiiki rahva suurtest inimestest. Ja mis hea meel on täna Eesti NSV rahvakirjaniku ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikme Friedebert Tuglase 85. sünnipäeval lisades sellele mosaigile kõige värskem helipilt kohtumisest eesti kirjanduse. Eks olnud see Sütiste, kes tõi meie kirjandusliku või luule sõnapruuki nagu eelkevade mõista, temal oli terve tsükkel. Ma usun, et Sütiste võistluse olla Ja tänane päev, see on ka otsekui selline eelkevade päev õieti see on esimene päikesepaisteline päev sellel talvel. Mina küll välja ei ole pääsenud, aga näed tuppa geid, päike paistab. Kui ma kevadele mõtlesin, siis kaasa natukene lille ja kui need siis eel, kevadel sünnipäeva eel Pildi ette, olgugi need siis Tuglase perekonnale. Ja kui olla aus, siis need lilled ei ole ka minult. Kui ma raadiomajas teiega telefonil juttu ajasin kuuliseks noor naine, et ma lähen Friedebert Tuglase juurde, ütles ma tahan talle tingimata lilli saata sünnipäevaks kõige selle ilu ja kauni eest, mida ta oma loominguga on andnud. Nii et see on nii nagu nimed tulile saatega. No igatahes väga viisakas noor daam olnud ja liialdanud seisis. Ja huumor on vanameistrile alati omane olnud. Kuidas lähevad teie päevad praegu välja nüüd pärast haigust, nagu ei lähe? No mina, minul on palju muresid olnud viimasel ajal ja palvigi olnud, kus ma lume peal ei ole astunud kaks talvesarnast olnud naise raske haigus, siis enese pidev nõrkus on siiski võrdlemisi vana inimene. Noh, ütleme nii, vanapoolne. Nüüd viimastel päevadel on Friedebert Tuglase kodu omamoodi meie kirjandus rahva kooskäimise kohaks, sest sellel aastal, esimest korda sünnipäeval teisel märtsil kuulutatakse välja tema novelliauhind, mis Rummo žürii esimesed koosolekudki meie jutuajamiseks juba p. Üleeile oli siinsamas laua ümber Friedebert Tuglase lahkel loal žürii esimene koosolek. Kus me siis arutasime möödunud aasta novelle ja pidasime plaani, keda siis esimest korda Eesti kirjanduse ajaloos siis autasustada novelliauhinnaga, mille vanameister filise part Tuglas asutas. Kuivõrd olete praegu kursis üldse meie uuema värskema kirjandusega, sest tean, et lugeda, teil on küllaltki raske? No minul loetakse ette, loetakse väga mitme inimese poolt ette, peale selle on mul kaks ettelugejaid, kes mu omi töid aitavad edasi teha. Ma tõin, lihtsalt ei näe enam lugeda. Ja see koormab mind väga raskelt, nii et ma kõike tõeliselt lugeda ei saanud, ei ole saanud ja pean alistama näiteks mis selles žüriis puudub novelli siis mina ainult publiku. Asjatundjate inimesega on, ma loodan, et nad tõesti meie novelli premeerimise juures õiglase otsuse teevad. Ja küsimus ei ole ja ometigi mitte selles väikeses summas. Küsimus on üldse teadnud šarry äratamises just novelližanri pidamina ise. Eluaeg olen harrastanud, mida, mille vastu huvi tunnen. See on Shar, mille olemust isegi praegu arutatakse, mis on novell? See küsimus on veel lahtine, nii et rohkem on siin propagandaga kirjaniku tähelepanu juhtimisega. Minu väikesed summad ei, ei vääri seda tähelepanu, küll tähelepanu, äratamine teatud kirjanikkude vastu. On ju suurigi rahvusvahelisi kuulsaid auhinnaks jubedam seal venelaste konkurida. Ega neid summad suured ei ole, kuid iga auhindamine on rahvusvaheline sündmus, rohkem selle kirjaniku nime esiletõstmine kui see auhind ise. Ja ma pean kahjust tunnistavad käe soovi korral võib-olla seda auhindu suudan tõsta veel, aga esmajoones just novelli autoritele ja novelliosade tähelepanu esmajoones köster. Jah, ja küsimus ei olegi praegu otseselt žürii liikmena žürii tööst osavõtmises, sest nii vanameister Tuglas on ju oma loominguga olnud nagu otseseks õpetajaks meie nodellistidele ja seetõttu tema eeskuju on see, mis ka neid meie tänaseid meistreid peaks seda tööd tegema innustab. Jah, nii nagu päris kokkuleppel ja, ja õieti kokku juhtumise korral läks zürii esimeseks koosolekuks siia kirjanik Tuglase lauale oli ilmunud esimene köide esimese köite nii-öelda signaale eksemplar Friedebert Tuglase novellide suurest kogust, mis koosneb 40-st novellist ja mis ilmub nõid neil päevil kolmes. Kas köites. Seitse lehekülge kokku see, mida soovitan, mis järele jääb ja muud, mis mina olen kirjutajaga novelli alal mitte enam iialgi välja anda ainult neid 40 tükki millest võib-olla teatud protsent kõrgema vähesusega Ka siin jätkab vanameister oma tuntud seisukohta, et võib-olla 90 protsenti kirjutatust on makulatuuri kirjutatud asjata, aga tänu sellele kirjutamisele Saber sõda, see paremik ja seda te järgite siiamaani. Meistriteosed ei kirjuta keegi, terve eluaeg. Isegi rõhul oldavaid, suudad ta pähe teha ja kõike seda, mis muidu makulatuuri nad lähevad pika elu jooksul. Ma olen 70 aastat, tänavu saab justkui minu esimene jutustus trükist ilmus, ma olin siis 15 aastane. Võite siis kujutada, mis väärtusega oli minu esimesed novellid. Ja kui palju peab sellest kõrvaldama ja mitte kunagi meelde tuletama. Aga see esimene novell, esimene jutustus, Siil, vähemalt minul varases lapsepõlves küll juba tükk aega pärast selle ilmumist, kurna lapspõlvest, sain kätte hele lastelehe tol korral juba vana-aastakäigu ja lugesin seda siili, ma olin vist umbes kümmekond aastat vana, siis see mulle andis väga tugeva elamuse ja, ja seda elamust meenutades seda siili üsna mõnus veel tänapäevalgi lugeda. Ma ei tea, kas see selles uues kogumikes on sees. On küll, aga ta on uuesti kirjutatud, tan punkt 50 aastat hiljem uuesti kirjutatud ja arusaadav, mis oli meie meie keel 70 aastat tagasi ja mis võis olla ühe poisikese kirjanduslik oskus? Tõepoolest, jah, mul tuleb meelde üks jutuajamine, kunagi aastaid tagasi professor valdusega ja nüüd juba kadunud akadeemik Johann Voldemar Veskiga ja nemad siis kõnelesid, kuidas nad hakkasid musitseerima eesti keelt, mida ju ei olnud õieti olemaski. Jääks niisugune oli ka see kirjaniku eesti keelt toona. Loomulikult oli see kaua aega võttis veel ligi kümmekond aastat, enne kui täies ulatuses keele kultuuri propagandaaks Noor-Eesti kaudu. Ja millesse mina kuulusin muidugi algusest pääle. Propaganda Johannes Aavik, Sis, Gustav suits, mina. Ja see oli kangelaslik pingutus. Aga see on väga kaugel. Ja aga siinsamas, teie igapäevase töö puhul, mis on lausa hämmastav, et vanameister veel nii kõrges eas redigeeri täiendab oma käsikirju. Teie ise olete kord öelnud ka, et kui on toda nooruse algvärskust, ei ole elutarkust, on elutarkust, ei ole. Loome värsk. Ja see on traagika alati olemas ja, ja see on peaaegu igaühe traagika selles just selle elutarkuse ja loome karskuse vastuolu. Aga muidu kriitiline ollakse, siis saadakse ka teataval määral täis küll. Nii et kas olekski siis õige üle käia nüüd vanemas eas kõik need noorepõlve tööd või ei oleks? Minu arvates alati ei ole iial ühtki ideaalselt õnnestunud teosed ei klassikasse kama, tarnis, mida ei võis täiendada, parandada ja kuid me peame õnnelikud olevat. Vilde vanu ÕISis kogu oma toodangu sai redigeerida Venemaa surma. Meil on isegi niisuguseid nähtusi, mida tislerite hulka näide. Kitzberg Kitzbergi külajuttude kogutoodangu rediseerisin mina. Tema oli 60 aastane kolmekümneaastane absoluutse vabadusega, nii et iga viies sõna on maha tõmmatud, on vahele kirjutatud ja ja välja jäetud. Sellepärast. Ja kui ta siis lõpuks ise üle vaadanud, siis ta üht silbiga minu parandada. No ei tohi teha muidu kui autori loaga ja meil on õnnetuseks hooli kirjanduses palju parandatud, ütleme, Bornhöhe ja köik täitsa ümber tehtud kooli õpetajate poolt ja serveeritakse praegu PUR heina. See on lubamatu, kuid Kitzberg elas, tema politas, minu peaks tegema ja nii on ja tema külaiudude viies andist kolm tükki absoluutselt. Mõned kohad Jaaguna hajutab sellega päri, on, siis tuleb sellega leppida. Aga igatahes ei tohi seda teha, aga ühtki ideaalselt valmis teost ei ole ei klassikas ega kah praeguses. Ainult peab siiski arvestama autoriga. Ainus. Enne surma oma teoste kogu redigeerida uuesti kirjutada, paiguti terved peatükid välja jätta. Samuti on Vilde jätnud omad novellidest tükke tükke välja ja üldise kogu ilme. Kui mannetu paistaks meil praegu Vilde, kui ta seda ei teinud. Jah, aga üks teine probleem, kui lubate, lisada Friedebert Tuglase koduaia õues on Juhan Liivi kivi raiutud bareljeef ja tema kohta olete öelnud, et kui algeline, kui niisugune lihtne on see kõik ja ometi ei saa seda lugeda hingevärinat. Ja see on küll, aga see on ka Liivi omadus ja muidugi teda ei tohtinud parandada, olgugi et mina, tema kogu eluaeg kogusin tema teoseid koolipoisipõlvest peale, niipalju kui liigluuletajana on ta säilinud ehitis selle tõttu muidu ei oleks olemas mitte ja siin ei tohtinud ainus asi liig, alati käsib oma värsist sabad, luuletused, pikad, jäetakse salmid. Aga parandada juba ei brokoli ja kui niikuinii on gooti südamlik nii iseäranis hingehaarav, siis asi tema tihene. Aga see on tõsi, et minul oli kogustutava üle umbes 1000 variatsioon ja on tema luuletusi ja nad on pikad, tema vaade oli selline, tema mõtte värske püsib ainult kolm-neli minutit. Tähendab, kui tema luuletuste algastava algas, siis selles mõttevärskuses ja pärast hakkab korrutama edasi. Ja, ja see ei ole suur suur kuritegu kui üksikud salmid või 1000-st luuletusest valitud ainult üks kolm-nelisada välja, sest tal on ka väga nõrku ja asju nii palju tohib kriidiga küll teha, väljaandja, aga mitte parandada. Kas ongi meil kedagi teist, kes oleks nii lähedalt olnud seotud temaga, kuid teie, sest kirjandusteadlased ei osanud siis veel talle tähelepanu pöörata. Meil polnudki veel õiget kirjandusteadlaste kaadrit, sellel ajal. Õnneks on aga ka isiklikult tuttav, olin nii, et see iseenesest toimus kiindumust emasse. Ta vahel oli ka minu peale pahane, temaga võrdlemisi raske läbi käia. Aga sealsamas ja olin üks neist väga vähestest, mida ta talus. Lihtsalt hämmastab juba selle aja pikkus, mis teie olete olnud osa eesti rahvuslikust kultuurist, seda kultuuri ennastki ei ole ju kuigi pikk periood. Algasin muidugi poisikesena elusaatus oli niisugune iseäraline, et paiskas mind kohe meie vaimse tsentrum v nii noorena harilikult ei ole tõsi küll, alguses oli vanameelne see postimehe ringkond, kuid selle puhul mina tutvusin tolleaegsed kõigi. Meie tegelastega, ma olen isiklikult tulnud. Muidugi Kreutzwaldi ja Koidula, vot ma ei ole näinud. Praegune põlv ei oska enam kujutledagi. Tänu sellele, et ma nii varakult satuksin, meie paemurru tsentrum sealt, muidugi ma varsti loobusid sellest poliitilises kultuuris ringkonnas opositsiooni sattusin Kuitsid tutvumise fakt jäi siiski olevaks. Ja, ja siis 70 aastat on siis nii ühes sihis läinud algusest lõpuni ilma peatumata, ükskõik mis žanris ma olen töötanud mitte alati ilukirjandusele nikuna. Kui ilma mingi vahetpidamata 70 aastat Kui mõelda näiteks tagasi Noor-Eesti perioodile missugune tähtsus Noor-Eestile on olnud teie arengule teie kujunemisele need tagasi vaadata? Muidugi väga oluline, minu otseselt kooliharidus jäi pooleli, kuid selle hoolimata sattusime laiale niisuse, kultuurimaade ja rahvasteringkonda. Ma olen elanud umbes 80. viies Euroopa pealinnas, mitte turistina alati vaid elanud, nii olen, ma elan muidugi Pariisis palju Roomas Madriidis, Põhjamaade pealinnades ja, ja see on kõik kuidagi arendanud ja väga huvitavad inimesi ainult kogu aeg. Ma olin sunnitud tegema, see ei olnud mingi lõbu alati, kuid sellest hoolimata sime mõjutas minu teadmisi, arenemist kogu aeg. Olgu kuulajale öeldud, need on revolutsioonipäevade järelkajad ja Friedebert Tuglas üsna paljude võõraste nimede all pidi seda oma välismaaelu elama. Ma olen nii veider, kui see seitsme nime all elanud, ma olen 10 korda võltsdokumendiga tsaaririigi piiri said ja selle paariteistkümneni Sa jooksul olen ma isegi salaja 16 10 korda kodumaal käinud ja mitte sisse kukkunud. Ja närvikava on sedavõrd treenitud olnud, et ma alati olen pääsenud ja õnne on mul ka lahtikonnast. Seda peab ütlema. Hämaras rääkis ta, et elu kurba juttu täis piinaorjade, okeid ja nuttu Oli nii vaikne, täis tuska ja leina ja kastegaalus maha värisevad. Maarjaheinakuuga ahvatult valgustas sauna seina. Mustad varjud magasid väljade peal. Siis noores hinges leid leekima kõrged aated. Ma nägin uut ilma lahtist maad ja laiaväljavaadet ning nägin vaba rahvast tõusvat. Rinnus oleks paistnud kui päikene, mis valgustab ja soojendab, mu ajus sündis, kui äikenemis kärgatab ja hävitab. Ning siis vahest isegi hävineb. Siis näha ihkasin merd, mina võimsat. Ma tahtsin kuulda, kartmata mürinat. Meri, minu veri, suur võitmatu meri vastu, sul tuksub mu südames Vervi vaba ja julge, kui sinagi. Anna meestele hinge tõmmata ja sõna sekka kirjandusteadlaselt akust eelmäelt, ühisest tööst. Ma olen püüdnud abiks olla Friedebert Tuglase käsikirjade redigeerimisel. Ja sellisena on siis meie koostöö nüüd mitmed kuud juba kestnud keskeltläbi neli tundi päevas või neli tundi ühe korraga. Me oleme siis lugenud ja ja täiendusi jaa, jaa, parandusi teinud. Käsikirjades ja umbes 50 lehekülge teksti ühekorraga saab läbi töötatud. Tuglas on kord juba selline autor, et ta on väga nõudlik iseenese vastu ja tema põhimõtteks on ikkagi see, et mida tihedamalt, mida täpsemalt, mida lühemalt on võimalik öelda, seda parem. Ja nii tuleb siis etega. See on vanameistri väga tugev kriitiline meel ta. Kas erakirjas maininud, et Ta ei ole kunagi leidnud põhjust enesega rahule jäämiseks ja nimetab samas kirja sedasi, et kui tal on mingeid tõsiselt arvestatavaid kirjaniku väärtusi, siis ta peab nimelt viimast oma kõige olulisemaks väärtuseks. Sellised on ka minu muljed selle koostöö põhjal, mis seni on olnud. Pausihetkedel läheb kindlasti jutt ka tänapäeva kirjandusele, vanameistrile on küllaltki raske sellega kursis olla. Ometi oleks huvitav just teie kaudu kuulda tema suhtumise arvamusi, hinnanguid. Jah, eks on ka kaasajakirjanduselust ja, ja kirjandusprobleemidest juttu olnud nii, vahelduseks ja õiepauside ajal üllatab eriti see, kui aktiivselt ja, ja kui vaimu värskelt, et Tuglas siiski jälgib kaasajakirjanduselu ja sellele protsessile kaasa elab ja nii on meil juttu olnud väga mitmetest teostest, mille üle vanameister head rõõmu tunneb. Olgu selleks näiteks Jaan Krossi romaan kolme katku vahel või Mats Traadi romaan, tants aurukatla ümber, mis Friedebert Tuglase-le erilist rõõmu valmistas, ka luule üle oleme juttu ajanud. Ta on väga head luuleelamust saanud näiteks Hando Runneli viimastest luuletustest. Ja Ma mäletan, viimati, kui alles mõned nädalad tagasi, kui Friedebert Tuglas oli vahepeal haiglas tervist kosutamask, ma lugesin seal vastilmunud jaanuarikuu loomingut talle kus talle eriti neeldis Aleksander Suumanni luuletused. Neid on kolm seal eriti ojaks saamine, mille puhul ta lausus, et, et see on sedavõrd hea luuletused, ta kujutab ette kui suur võib-olla mitte ainult lugeja rõõm, aga ka turi rõõm, kui ta sellise tööga on valmis saanud ja muidugi ka lühiproosast. Arvo Valtoni novellidest on ta alati lugu pidanud. Ja sellest samast jaanuari loomingust oli ta üllatunud. Mati Undi Alari unenäost tähendab meeldivalt väga meeldivalt üllatunud. Tõuseb. Tume ning tormine. Ei kuma kahvatu kuu. Ei paista Linnutee vöö. Vangi toas põleb punane tuluke. Varjud käivad, varjud ujuvad, siis võtavad kahtlast kujunad. Tuul ulub ja oigab, akende taga. Ei tule, uni. Ei tule. Hiline, kuid mina emaga hinge täidab põletav tusk ja põletav janu. Ma tõusen. Lähen jälle külmade raudade maru. Külva tuult, mu väsinud rind, kalisuta vabanid, vihane torm, kaisutami. Silmad eksivad sügavas öös. Seal mustade udude painevas vöös. Kui nüüd kõnelda teie loomeprotsessis teie kirjanduslikust tööst, kuidas valmib teie looming, kas te kannate kaua ideed mõtet endaga kaasas ja lõpuks on ainult paberil vormimine. Või nagu jälgedes teie väga musikaalselt lauset teie stiili, et see sünnib nagu nagu paberil. Mul on suur lototeooriaid, mis üle 10 aasta on küdenud, valminud ja siis lõpuks oleme suutnud kirjutada ja seal sabas mõne Popi ja Uhuu, ma kirjutasin kolme päevaga. Tõsi küll, teema oli kauem, järved ja maadeni. Aga Tuglase stiil on, on mõjutanud kindlasti paljusid nooremaid, kuigi vaevalt keegi on selle lahenduseni jõudnud. Aga teisest küljest ning tuleb meile Tuglase, mitte väga ammu kirja pandud sõnad, mida võib teatud nii Kalamburina võtta, see räägib Piegi stiilist mingis stiilis pole vaja rääkida, vaid ainult hästi kirjutada oli vist umbes nii või. Ja mina ei taotlasti üldse mitte vaid selgesse selgust. Suur eksitus, kui mingisugust minu stiili musikaalsust, aga seal rõhutatakse nii. Mitte, selles ei ole küsimus, vaid mõttes helguses. Vaatame Meie rahva luuld, mõistatused, vanasõnad, kõnekäänud, kui selged need olnud neist kulunud, mis siis üleliigne on. Ja mina võib-olla väga varases nooruses stiidi paneb mingit rõhku panin nüüd absoluutselt tahan ainult Kristantseeningus klaarne öeldist enam lühemalt öelda ei saa. See on kõik. Aga kuidas viis eludeid kokku rahvaluurega rahva kõnepruugiga, kas kodupaik ja sealsed traditsioonid mängisid siin kaasa? Minul on väga raske rääkida, mina ei ole kunagi elukutset valida. Ma ei ole iialgi teadnud, et ma tahan kirjanikuks saada või sellest peale, kui kirjutada oskasin, hakkasin kirjutama. See on Vilde. Küsiti ka, et kuidas ta kirjaniku slaide ütles, et kahjuks ma ei tea seda, ma ei oska muud kirjanikku. Ma ei kõlba millekski muuks ja pean ütlema, et muuks ei kõlba. Ma olen mingit kodanlike ametit pidanud vaist paar aastat elus oma pika elu jooksul. Kõik aeg olema. Aga ma mõtlen seda, kui oleks omal ajal olnud see tänapäevane raadiotehnika. Kui meil oleks helilindil teie isa, teie ema, teie koduste kõne võib olla tunnetaksime me sealsamas seda kristallselget lühidus, mis nüüd on teile omane, millest me kui stiilist räägime? Fakt on see, et minu vanemad olid ju väga lihtsalt inimesed ja kumbki ainult aasta või paar koolis käinud kuid imelikul kombel kirjanduse harrastus meil loeti. Hakkavad on, niipalju kui suudeti, lihtinimesed võisid seda, mingi pärivuslik peab siin olema. Ega ta ega suured jutustajad oleks, seda ma ka ei saa öelda. Minul oli vanem vend, viis aastat vanem siis oli 20 aastasena, temal olid kirjanduslikud huvid ja kalduvused, kust, miks meil täitsa käsitlematu. Eks ole ju väiksel sildil maris, kuivõrd me tohime seda ju pidada ka Tuglase enda noorusmaaks äärmiselt. Mõjuvad ja, ja kaasahaaravat leheküljed kõigi teiste härraste kõrval just need, kus Illimar kuulab, kuidas kodus loetakse tolleaegset kirjandust ja kuidas seda arutatakse, see on mind isiklikult ja ma olen kuulnud ka palju teisi, kui Illimar kätte võetakse ja kui Ta uuest tervelt läbi lugeda, siis ikkagi tahaks alati neid lehekülgi just uuesti lugeda. Need olid kirjanduslikud koosolekud, juhise öelda arutati muidugi primitiivselt, naiivselt loeti vana testamenti ei oldud usklikud küll aga aga siis testamendi, vana testamendi putki ilukirjanduslikust seisukohast ja minu isal oli suur tegemine nende imede kalal kui põõsas põleb ja ei põle ära ta protsessis soodu, nii et isegi vaimulikust kirjandusest võeti seda, mis seal mõtte kujutusliku ja Eime, tähtsusetu. Ja nii, kuni vanaduse eani ikka loeti, ma ei saanud neile küll anda omi teosed lugeda, serblased, ei nende maitsev, kohane Olaga. Oskar Lutsu kogutoodangu muretsemine alatine, neile vastutasuks minagi. Friedebert Tuglase õues on selle talve Aiden appi hõredat lund aga on teada, et kui on suvised soojad ajad, siis armastab kirjanik istuda siin õues tule juures tuli, on üks tema suuri lemmiksümboleid olnud ja tule juures vist palju teie häid mõtteid sündinud. Mina noore mehena väänasin jala ääretult ise tuntud gooti ei olnud seal spordin nimetustki. Aga minu jala rändamised ulatusid nädalate kaupa läbi Lõuna-Eesti ja ma magasin ainult metsas tule ääres. Nii et tulekult mulle tõesti verre. Merle kasvanud otsa kohe seal tõesti mingi elu sümbolit paljastavad, ei ole. Esimene kord läksin jala Tartust Peterburi ja sajandil edasi, viib riigi ilma kordagi inimasulasse, vaata. Nii olema metsajalarännakute ja metsa ja ja loomulikult kui inimene üksi, kaugel, isegi teadmatus kohas, ta ei teagi, kus ta on. Tule ääres öösel istub, siis on loodus hoopis teistsugune, seal on palju kannatusi talunud vihma, külma, kõike seda saab, aga seal on ka niisugused endasse süvenemise võimalusi, mis kuskil mujal ei kordu. Te lükkasite tagasi minu ütlemise muusikast teie stiilis aga see võima siis nüüd uuesti sellesama mõtte juurde tagasi tulla, et see muusika teie loomingus on, ehk siis sellest Eestimaa loodusest, teie nii suurest kontaktist loodusega. Lasti juba see Lõuna-Eesti maastikud kes minu nendes asukohtades on käinud. Nüüd on nii Tartu ümber, nii 30 kilomeetri ulatuses, kus maal elasime, Need on kah täiesti äratavad oma iluga oma oma meeleolulise susega mingit teistsugust suhtumist, kui praegu, kui noor kisades läbi metsade lähevad ilma nägemata või üldse turist kes ei näe egan ei loodust ega ka võõrast linna, kui ta seal üks päev või kaks päeva on. See peab sisse elama, tundma seda. Ja ei minu peale mõjunud arhitektuur näiteks väga sügavalt. Minu jaoks on olnud kõige meeldivamad sõidud Lõuna-Eestis koos rahvaluuleteadlastega sest kuskilt mujalt ei kohta nii vaimukat kõnepruuki, minevikumälestusi, muistendeid, rahvalaule, nii et kuidagi vist see loodus on inspireerinud juba enne teid, meie rahvas. Iseloomu ja laadi ja eriti kirjandusel. Võrrelge nüüd Taani kirjandust Norra kirjandusega. Seda kirju lehmakarja, maalikunst ja midagi selletaolist, monumentaalseid kui norra kirjandus ei või Taanis ja ometi sama rahvas õieti ega Ibson ja börs ei kirjutanud norra keeli, nad ilusast paani keeli koguni. Ja seda ei võeta üldse arvessegi. Nii et maastik mõjutab väga suurel määral kirjandust. Vaadake eesti kirjanduse ja Soome Kirjanduse vahe, millised Aho taolised meeleolud sead ja on, meil see ei ole, kuid meie oleme natuke teravamad. Ja nad haarasid kinni sellest endast, nad on ise seda tunnistanud. Tule kandajate rühma ajaloos. Väga suurel määral, vaadake meil on realistid, kõik Põhja-Eestist ja romantikud ja Lõuna-Eestist ja no ütleme, mõned on hiljemgi üle üle tulnud, seal lõuna pool. Seal on suur vahe. Pumbaks ennast peate romantikuks või realistiks. Teie looming on mitu perioodi läbi teinud. Kui mõelda, et oma kaks kolmandikku eesti kultuuriloost olete teie sellega ühenduses olnud. Kuidas iseloomustada meie väikse rahvani talupoeglik rahvas tuuri, kui me võrdleme seda teiste kultuuridega? Ma ei tea, kas me julgesime märatseda vanade sajandipikkuste traditsioonidega kultuurrahvastega, aga küllalt palju on ümbergiga teisi väiksemaid rahvaid. Meil on eestipäraseid ainult üks keskel maad, üks must joon, niisugune, mida võiks algupäraseks pidada idas, on muidugi vene väga suurt mõju avaldanud ja teiselt poolt on Skandinaavia väga suurt mõju ähvardanud. Me oleme palju Lätiski laenanud, seda mainida mainitakse küll Soome mõjusid, kuid Soome mõjud on liiga võõrad meile läbi olid samad terve rida, et ettevõtteid, mis meil toimusid omal ajal Carl Robert Jakobsoni ajal. Nüüd on läti majad meel. Aga neist ei räägita, palju. Laulupeod tulid säält kaudu Riia kaudu siis kõik need Linda seltsid ja, ja, ja meesteseltsidega. Läheme nüüd pika õhtupooliku vanameistrit väsitanud jutuajamisega aga kui saad niisugusele kõnelusele, siis kuidagi ei raatsi lõpetada. Jääb öelda teile aitäh ja nii nagu päevad lähevad pikemaks, nii soovida jõudu tööle, sest töömehele mingit muud soovi ei saagi öelda. Kes pimedad ööd on mere peal torm, see müriseb maksu suureni. Ah, kui kaugele veerevad vahused, lained ja harja kiskjad metsialiste karjad, võimul võitlevad sõjaväe mere peal tekivad orud ja mäed. Lained langevat, nõrkevad, kangevad, tõusevad, tungivad. Kui haiged pöörlevad, kui rullid veerevad, kui vihased, seadundsitisteerunevad hoiates rannale laovad kaljut, kui vasar rattaga kaovad ja kaovad siis jälle hoiates kaob. See on seal mehimu, nooruse paleus. See on seal meri, muide, igatsus veel ägedamaks. Kangeks. Äss Anis ulu taevani tuiskab pae rahul, kui Sõmera paiskab Pepe proovib tüüper, langeks müriiseneri säärani. Muna ei ole tõusnud. Võitlega korra. Ja tulekski rusude all minul surra, sihkaksed südaminul meres jaoks ja et minu elu siis lainetes, kaoks mina lainena uuesti pühaks koduma külmal ja liivasel rannal. Sest suurest murest oma südame sees ei külmast ja teravast lagunenud raual. Nii mustast ja sügavast, nagu need hauad. Või nagu meri seal hauda teeta.