Tere, tere. Tõepoolest siin ma nüüd istun ja mingi tekstimasin ette loen. Ja hääl on vähemasti see, et olgugi aeg niisugune, nagu ta parajasti on, aga vähemalt siin ja praegu ei ole mitte tegemist valimiseelse tekstiga, ei makstu makstuga. Nii et läheb lahti täiesti tarbetud telefoninumbreid, iseendiga lähedased hüüavad teineteist nagu katmata elud, kurb kood, katteta kõneluste pagunid traatide õlgadel. Ühtegi inimest kõlin sängist põrman tulle, enam ei eruta. Taskud prahti täis õuntega, võidu muiatab minu nägu, et oleks näha, kuidas mina tülpinud Need read seierid lõginas igavesti endaga kolmekesi. Täna tõstsid nad jälle õlle, elektrirongipiletite ja sigarettide hinda. No ilmselt tegid õieti, naeratage dollareid amps. Limpsib peput pakku, jääd, võta õlut, külma hääd limpsib pupet, coini pääd, kapsad on täiesti väljas ja meie kõik sees omadega ja paraku ka kõigi võõrastega, kes küllap ei mõtlegi minema kaduda või kaduma minna, kes küllap ei pakku, jääd pinget, peavarju. Ülehomme on täna, üleeile ja homme, eile aga eksib see, kes mõtleb, et siis, et sellest mõni asi teisiti läheb. Mõni asi eksib see, kes arvab, et pilisi oli erand, laulis kunagi Villu Tamme, laulis ka Mart Soidro. Mõni asi. Ülehomme on Soome riigiraadio Pariisi korrespondent, korralik pereisa Rotary liige, rohu, tema rahale ja banaanidele. Naerata kui dollareid spontaanselt, kui vähegi võimalik. Mu õnn ja rõõm on minu arm, mu isamaa, mu isamaa keskpäev, kesköö Pilli, Tiidu ja hula, kuula, paharetid sortsid ja kurivaimud. Keskpäev. Kesköö John ja Mary, Romeo ja Juliette. Sama kantpäised nagu Saksamaa kodanikud, sama Sõmera nagu telefonikaablit kodumaa mullas. Jumal kaitse luterlasi, värvilisi taimetoitlasi, sotsiaaldemokraate, feministide ja üldse vaeseid inimesi. Sa oled seda ju niikuinii kõik aeg teinud. Ega sa kristlaste jumal mulle too pärast eriti meeldigi, Lennart kas ei kõla see umbes täpselt nii nagu Huberk? Hubert, kas ei kõlase uhkelt lollilt või kuidagi teistmoodi limpsi limpsi, mokalaat ma käin ja rõõmsalt irvitan, mis sest, et Renegaat igavast august kukuvad igavalt välja. Loomad, linnud ja musi, varesed, maailm. Oh kurradi maantee ja meri ja põhjendamatult soolakad pisarad. Nii et minu arvates kuuluvad igasugu ilujüngrid pikema jututa igavesse prügikasti. Vaesed ja õilsad, velanglkohoolikud ümber lükatud, õlised tuulel laperdavad kulda, karmanin ei untsi piludega püksikud, kõik nad teevad kõrget kuntsi, söönuks saavad, üksikud melonid toidab, aga ei kaua. Ja mõnigi kurb serv servake lahkub siis lauast servamata jääb, mis siis? Mis siis, sest jänes kaarte ei mängi, järjes riski, kardab šampanja kki ei joo ise pealt siiru virukiline keskelt karvane ja kulla kassiline, ülalt otsast aruta. Vana karu lõi kartma ja kõik aknast välja, on nelistes ilmini, muttidele hirmuks ja alada, samm mügisevad, urnides tuvastamata inimrämpsud. Vale valu ei aita, sest Taanimaal on nii hetkes, sigadega, alustab Se lõpetab Jeesuses kohalikes oludes üldjooned jooksevad, vastupidi, suppisid jagata, vanurid ja vaesed mehed, lõpetage lugemine. Kraavis auto autos, mees, ahmisilus, õunake sure-sure, mis sa elad, näpicarafini Oswald ja kõik need muud jutud. Minul on jalad märjad ja jalgevahe hõõrub, mõnel on vastupidi. Mina olen rahul. Kell materdab minuteid kaks haaval tuks. Turvavööde parasvööde. Kes võidab vasikaga sõidu, paks Walton või lahja Laaban, mõni asi, paku õlut. Ja lahjale Laagnale koostama, kints nukast kunstnikuga läks pekingi Beck kingades külla, kodanik kida nukkkingina kaasas Varssavi savivars ja Kopenhaageni happenud koogelmoogel portree kunstnikust, vibraatori ja kummi vagiina vahel noorel lesena nõudjoys. Kui lootevesivoodil lesib ja ohverdab, ohverdab krokodilli koos minuga ning kaks kurba kohvikannu, hõlmed õieli, närbuvad on see aprill, on see number, neitsite kõliseb lollus uhamas kiriku treppe, pühade ootel. Kakane pakane võtab liha ja vana kirik koksid mune, pöörmen vastamisik käärkambris varastavad äädikat, et hinge sees hoida. Pastakas ikka veel logiseb, ühiskond Madule saba. Hirmutab, aga ei, salva ihkad on kaugel. Edgari tindised Dirbliga tahvlile joonistan vastikus vastika. Nüüd lisaks lisaks lisandusi. Õllest ja sõpradest on alati hea kirjutada. Mõlemad teemad on õilsad. Vein üllas kõrgekarvaline vili on saanud sinuks läbi seente töö ja käbi kuldne maik käib läbi hilisöise ist kolmest tähest Orioni vööst, kolmainust pühast ilma, aga temata ei kääriks uhkeim Pierre ilma pääl ei kõlaks kümneist kõrdsest kaunis hääl, hääl mehine, jääks vaiki, lauluemata. Üht tilka humal veini, jah, nii liitrit kuus, pean maitsma tihemini kui vaid üks kord kuus, siis jäägu kaugele kõik viinamarjaväljad ehk nende toodang mõnes õilsa suus võib maitsta, parim asi pole muus kui kõris maos ja ajus. Seal on õlle näljad õllest ja sõpradest. Kaks kannu aga Olgunemat riiki ja jälle kaks. Te kandke lauda, paar mu sõpra, õllebaare mitut liiki nüüd alla mühagu, taas ootab sillakaar seal Kaarel, meie ustav kast ja hüva vaade jõe laintelle ja purjus tuulel ja tekst, kui tükib tõesti luulele, las õhtu eel siis kajada tiraade Sven riimidega ennast ei planeeri ja Üllegi ei mõtle kirvele. Ehk mõni klassik oma rahval onaneerib, suu kisub kentsakale hirvele. Et enne und, mis pärast soneteerin, vest kade olen Indrek hirvele kodumaast. Ma naeran vabadust ja ise oma armu ei kummast keeldu heast. Ma nendest joon segi segi mustreisse neist koon, üht saladust ja siivutust ja sarmu on munal signatuur, muu. MunaAga Käol. Sõltun sinust mõnevõrra kasuvennast on jõul hoog ohke merre uhtunud, ennast mu vaba sõltumatu soojasid, ta näol on Eesti üks, üks pudel üks öö. Ehk lahutub küll hetkeks 700-ks see mõnus, mõnus orjaõhtu kuumaks õlle pajaks keeb meie sisemus. Isasmaine töö, kaht tundmust, Piret, kaht ei ole vaja. Ja püha eesti lehm teeb Eesti püha.