Suure ajaloo poolt vaadates meid ei olegi olemas väikest rahvakildu, kellega pole kunagi juhtunud midagi ajalooväärset, kellel pole kunagi olnud oma riiki, oma kuningaid, oma suuri kangelasi ja väepealike oma templeid ja tarkuseraamatuid. See on ikka olnud teiste ajalugu, mis on veerenud meist üle millele me oleme jäänud lihtsalt jalgu, milles suurte sihtide saavutamist. Me oleme oma olemasoluga ainult seganud aga mitte kunagi vääranud ja mille läbime ometi oleme saanud peaaegu kõik, mis meil on kivilinnad ja lossid. Ja nelja rattaga vankreid, millega sõita nende vahet. Jumalad, jumalakojad, valitsejad ja nende tarkuse natuke õigusi ja palju kohustusi. Ja 10 rida ajalugu kusagil paksu raamatu 1547. leheküljel. Pole olemas Eestimaa ajalugu, on vaid Saksamaa ajalugu ja Taanimaa ajalugu. Rootsimaa ajalugu, Poolamaa ajalugu ja Venemaa ajalugu kelle loomulikud huvid on mõnikord põrkunud siin sellel tillukesel maalapil Läänemere ääres kus meie oleme 5000 aastat elanud. Kuigi keegi seda ei tea. Kuigi keegi seda ei usu. Sest kuidas saab elada väljaspoolajalugu? Kuidas saab elada nähtamatuna kuulmatuna? Kuidas saab olla nii, et midagi ei ole, mida me oleme teinud siin kõik selle aja, kui me pole teinud ajalugu? Ma ei tea, ma ei tea. Ma ei oska vastata. Mind ennastki ei ole olemas. Minu hääl on vaikus. Mu hääl on tuulekohin. Lainte sahisemine kaldaliiva. Ometi midagi oli pidi olema. Kuidas muidu ma mäletaks tumerohelisi metsa latvu, varia libisemas künkanõlvadel, pööriöötulesid peegeldumas järvevees, rõõm sellest ilusast maast, see olin kiik, mis käis kõrgele. Valged pilved ja südamed, tumedad löögid. Suured lootused, mis iial ei täitunud. Igatsused, mis hajusid tuulde. Need olid hõbe, sõlgede külm, helk, külm, selge, allikavesi pikad ja külmad talveööd. Kangaspuude lõgin läbi unede reejalaste sahin ja laulud, laulud, laulud. Milleks oli meile tarvis ajalugu? Läbi tapluste ja surma? Läbi võõra võimu jalajälgede tõusis igal kevadel noor heleroheline rohi. Raskejalgsed naised tulid välja päikesesse, lehmad lakkusid vasikaid. Sügisel kuivas Veli partel. Uued lapsed mängisid surnud vanaisade maal. Neil lastel olid nimed, aga need ei olnud ajaloonimed, nüüdseks on need ununenud. Ometi oli nimi tähtis. Sellepärast panime me nimed igale hingelisele ja hingetule igale loomale ja linnule, igale künkale ja lombile, igale puule ja kivile. Sellel maal, kus me elasime selles keeles, millest me rääkisime keeles, mida keegi teine ei kuule. Keeles, mille hääl maailma jaoks on vaikus. Aga meie jaoks ainus võimalus rääkida ja laulda kõigest sellest, mis jääb väljak, pole suurt ajalugu. Keel, milles saab elada. Keel, milles saab surra. Keel, milles saab vaikida. See sama keel, milles me elame ja vaikime ka praegu. Eestiaegne portselan, inglike riiuliserval, lehvitab tiibu. Pingutab, et põsed punased ja tõuseb lendu. Ime on kuldsete tähtedega kirjutatud ka rinnaesisele. Tiivad kannavad, Nad kannavad teda tõepoolest ikka kõrgemale, tõuseb inglike ikka laiemaid kaari, teeb lae all ikka ilusam, paistab Isamaa ta silmade ees. Siis korraga üks tavaline valge lambikuppel. Üks ettevaatamatu tiivalöök. Tasakaal läheb segi. Lennuhoog raugeb, inglike siputab meeleheitlikult jalgu. Ah juba tapotsatabki lopa hunnikule esiku põrandal. Siin madalal pori sees, põrnitseb mina. See siin on minu isamaa. Kaks korda poolteist ruutmeetrit ja seitse paari talvesaapaid. Seitse paari suusasaapaid, seitse paari säärikuid, seitse paari botaseid, seitse paari tänavakingi, seitse paari pidukingi. Kõik sopased ja lääba tallatud Isamaa ilu hoieldes on kulunud kontsad, pragunenud pealsed, rebenenud paelad, koorunud värv. Nüüd saab tükk aega nühkida ja paigata lappida liimide ja sõlmida seada korralikult Treta. Kuni järgmise korrani. Mossis Einglikke saputab oma märgi tiibu, korjab porise kuue saba kaenlasse ja ronib tagasi riiulile ootama, millal küürimisjärg temani jõuab. Väljas akna taga muudkui sajab ja sajab midagi, mis pole lumi ega viis naise saatus. Tänapäeva maailmas. Lehvivad palakat tuules. Neil on pesupulbri ja puhtuse lõhn. Huulepulk koti põhjas sassis tukal inimese igatsus. 40 rublased kingad, mis sügisel lasevad vett läbi. Otsida, iseennast, iseennast säästmata, naeratada, vastu tulejale, argirutus. Kuni poeg pannakse õhtul kinni, kuni pea läheb halliks. Kohusetunne veab ristikesi taskukalendrisse. Otsustaval elu hetkel meenub ikka midagi kohatut, plikapõlve, õitsev jasmiinipõõsas, siilipoja niiske ninaots. Siis läheb kõik jälle omasoodu. Lumi langeb ja lapsed on palavikus. Väsimus ajab juuri köögiaknal osaleja potis. Aga öösel unes tõmmatakse sitsi kardinad eest. Ja nende taga magab suur punane ürgnaine ema jumal. Tema lopsakatel reitel õõtsuvad sidruni apelsinisalud paradiisi, jõed laskuvad mägedest. Õhus lehvib sperma ja imiku uimastav lõhn. Kuni äratuskell uuristab nüri noaga ihusse augu. Akna taga on taas hall, tuuline hommik. Täis lootusi ja rõõmu aimdust. Naine peseb end kiirustades kraani all, värvib peegli ees silmi. Juba ta lähebki kontsude klõpsudes vihmamärjal tänaval. Natuke õnnelik ja natuke ärevil maailma saatuse ja oma uue helevalge seeliku pärast. Mis võtab tuult, paisub nagu puri juba ta kerkibki õhku. Hommikuse linna kohal lendavad naised nagu suured valged linnud. Mu eakaaslaste hambad lagunevad juba. Nende suu ümber on kortsud silmanurkades kanavarbad. Koolivendade pealaed on kulunud hõredaks ja tüdrukud häbenevad oma tüsenenud keha ja rippuvaid rindu. Aga mina mitte, et mitte mina. Võõras vana naine, kes sa vaatad vastu peeglist, jäägi sinna peegli ilma kaugenema lohiseva sammul üle linnaväljaku, oma pleekinud sitsikleidis oma kulunud kehas, veel need mõned antud aastad tõstma, halge riidast tassima briketti ämbrit üles, teisele korrusele, läitma pliidi all tuld paistma valutavaid põlvi ravitsema kiusavad keha. Aga mina, ah, minu noor hing tantsib vastärganud hommikus. Kreeta rohelistel nõlvadel, kus kaste pole veel kuivanud on veel väga varamu, punane seelik keerleb loorberipõõsaste vahel. Mustade kiharate varjud hüplevad valgetel palee seintel. Mu käsivarred on Natked ja painduvad. Mu huuled on niisked ja iharad. Morennad on ema radia paljad. Muisconveljakusest pakil. Kõik, mis tuleb, saab olevaks läbi minu kitsedel sünnivad talled. Väljadel puhkevad, nartsissid ja lillad sendid. Eemalt kostab karjuste hõikeid sõna armastus, kes alles otsib, keda armastada. On hommik on ääretu, sinine meri on Foniikia laevade laperdavat purjed. Mängides puhun manad tuult täis mängides lükkan nad liikvele kaugetesse sadamatesse, Egiptuse palmisalude rohelisse sahinasse Niiluse õnnistatud sooja sülle, auravasse mudasse, lõõskavas päikese alla higine voolama kivi raidurite pruunidelt kehadelt. Januselt sirutan end päikesesse, ma olen alasti ja noor. Mu reied on pringid, mu puusad on laiad. Rõõmsalt tantsin ma läbi templi hämaruse rõõmsalt koon helkivaid niite oma pulmarüüsse. Naerdes heidan selle tuulde värvilisteks kirjadeks, kiviseintele tulevikule lugeda. Kõik on veel ees, Kreeka magab alles, loote on soojade loksuvate vete keskel silmad kõvasti kinni, jäsemed tõmblemassenni aimduses. Roheline, mine heljub Euroopa kohal, kes ei tea veel oma nimega saatust. Nii lõputult palju aega, aatomielektrijaamade, nii transiit, teedeni, väsimuseni ja vanaduseni kuhu mina kunagi ei jõua, sest mina jään alati siia varahommikusele, Kreetale. Jään lehvivate kiharatena palee seintele jään punase sambana kandma olematut katust. Liibun kaheksa jalana savi vaasile, sirutan haarmed välja ja Taardun. Ja vaatan kolme ja poole 1000 aasta pärast iseendale otsa oma ümmarguste savisilmadega. Suur suvi on jälle käes, teedel õitseb, kummel, tee ääres ristikhein. Lähen kuuri jalgratast võtma ja peatun segaduses. Kas valida kolmerattaline või tõukeratas või punane võidusõiduratas või hoopis vana mugav, naisteratas. Jälle kord olen unustanud, milline neist kuulub minule praegu kui sirelid närtsinud lupiin õitseb ja pojengid puhkemas. Igavene suvi kohiseb ühtviisi läbi olnud ja tulevate elupäevade süda taob ühtsama sõnumit. Silmad haaravad ühtsama ilutee alguses ja lõpus põlevad needsamad heledad pööriöölõkked. Just nagu polekski tähtis, kelle aeg on praegu vaadata ja koos olla. Kelle aeg on mängida liivakastis, kelle aeg on võtta vikat räästast ja reha seina äärest. Kelle aeg on olla tuge ja lohutust toda, kes võib nutta ja tröösti otsida. Ja kes tohib istuda niisama suverambusest ja kuulatada kuidas üksteise järel varisevad rohtu. Elatud päevad.