Mis on üldse linn? Kas mid, tornid, mis vaevumärgatavalt tumeda taeva taustal näha või see porine maakivihiiglaste vahel? Või üksikud raagus puud. Ehk äkki need inimesed, kes mööda tänavat sõeluvad, sinu arvates aina edasi? Otsime sellele küsimusele vastust. Linn on taustaks meie igapäevastele toimetustele mis sageli sama tüütuks ja halliks muutuvad kui lumeta talv linnas. Eks ole ka need iidsed tornide libedad tänavad, tumedad raagus puud, vaid osake taustast. Isegi inimesed, kes mööda ruttavad, kuigi kõigil omad tööd-tegemised pooleli, omad tunded rinnas ja mõtted peas hajali. Mind tänaval jälgivad mõtet, kui kleepuvad sa ja kellest lahti ei saa, viisakalt hüvasti, jättes lausudes. Mul on tegemist. Nii jälgiva jälgivad mõtet, kui kleepuvad sa kellestki lahti ei saa. Eeskirju need minust, sa jõuetud miilitsavile ja punane tuli peannisele näitamas lugu ega ennide. Saagee. Jalad astuvad mööda tänavat. Jää praguneb saabaste all 1000-ks killuks. Õhuke jääkirme, mis katab vaevalt taimed. Esimese lumega imetleme raagus puude härma esimesi jalajälgi, mis rikuvad lume puhast vaikust ka linnas. Paari päevaga, kui püsib külm, oleme harjunud selle iluga. Tõsi, koos esimesega kaob midagi valus, hell. Üks esimese ja viimasega olles alati nii. Lumi saab ära tallatud hangedes saetud, potsatab puuokstel talla ikka sinna asfaldile, kus loendamatult jalad trambivad ta poriks ja autod kiirust vähendamata sele laiali pritsivad. Juba mitmendat aastat võtsime vastlapäeva vastu hallilt puude tänavad, isegi inimeste näod tunduvad hallid. Nädalavahetusel keegi naljalt niisama metsa hulkuma ei lähe. On ju soojas voodis nii hea välja sirutada ja veel tunnike tukkuda. Või on ees ootamas tuhanded toimetused? Ja kui läheb ja tuleb tagasi punapõsk sena erutatuna, kadestame teda. Ehk peame veidi veidrikukski? Kui ei ole seda pealehakkamist ja päris talveilma. Jäägu meile vähemalt see teadmine, et kasi õhuga jääkirme peidab endas 1000 võlu. Kas või marakratt titele lõhkumiseks. Tuleb järele katsuda, kas klirisema. See oli seega Meeles. Hommikune udune rõskus mis tänavu end nii sageli näitab. Künnivarahommikul mööda linnainimesed su ümber ütlevad, et jõuda tööle õigeks ajaks. Aga sul teistest tund või pool rohkem aega. Vaata ringi. See udu, mis kaugemate majade silueti täiesti ära Maatab, neile kuju annab. Udu, mis lahutab, tuleb nii tihedalt sinu ees. Et mustast öötaevast kasvavad välja vaid üksikud helendavad laigud. Valgustatud aknad. Autolaterna valgussõõri jääb hetkeks üksainus kivi pragunenud mullis. Olengi jääga kattunud kinnihoidmis, teisi kellelegi käsi on välja urgitsemine minema kandnute naabri. Ja tahes-tahtmata soovige järsku, et paratamatus teeks võimalikult hilja siin oma töö. Sajad sammud mõõdavad kõnniteed. Väikesed rohelised saapad kepslevad edasi-tagasi ees lumetükike palliks. Libistab pilgu veidi kõrgemale ja tahtmatult naeratad. Väike inimene tunneb Rõõmu argipäevasel hallil tänaval. Kui harva meenub meile see aeg, mille augud juttide jalge all ahvatlesid iga sammuga peale astuma hallide maja seinad käega katsuma. Külm tundub olevat seal teine pool klaasi külm ja rõske raagus põõsad lumega segi paljas killustik liivakast liival jääkoorik ja. Alles eile oli taevas kõrge, sinine õhk lausa helisemas. Päikesest. Klassi jääb lumeta talvele seegi võlu. Et koos päikesega tekib illusioon kevadest. Vaata seda poolenisti suits uppunud vabriku korstnat. Vaata, ta muudab oma kuju. Kas ei vihmuse isegi natuke sellest, kui sõbralikult ja vaikselt ilmub lumesajus tramm sinu kõrvale? Punane tran, puhas läikiv Lobjakust. Aknaklaasid nutavad pisaraid. Nagu marakrati kriimudele, põskedele jäävad sinnagi jäljed. Kui vead pisara sõrmega laiali. Veokid reas peas valged mütsid, unustatud ootama jäetud. Ainult autokummide jäljed õrnõhukesel lumel risti-rästi läbi isegi iroomikute muster. Mustad rööpad põimuvad, ristuvad, lõikuvad kust nad algasid, kuhu viivad nagu juhuslikult rööbastele unustatud auruvedur, must tulipunast ratast. Kui täna hommikul tööle ruttame, mööda neid samu halle tänavaid on suur valge väljas. Ja kui täike poed välja raagus puid majade klaassilmi kuldama. Kas ei peegeldu mitega Se helk nende inimeste nägudel, kes sust mööda ruttavad? Aga las jäägu see igaühe enesetunde. Kas linna valitseb lumeta talve lõpp või vara keelatud?