Nagu pärli panin teiste kõrvale jälle selle kevadpäeva Alatskivil Mil, Juhan Liivi sünnipäeval, siin üle anti tema nime kandev luuleauhind läinud aasta kõige Liivilikuma luuletuse eest. Seekord Mats traadile. Sel hommikutunnil näitas pererahvas kirjanikule kõigepealt Alatskivi vana lossi. Teatavasti jutustuse vari üht tegevuspaika ei teadnud võõrustajad veel siis, et Mats traadile on see omamoodi kohtumine noorusega. Ja eks ole konksu otsa täpselt. Hooli küll, sel ajal oli küll. Meie siin ööbisime just tehnikumi poisid ja siis tuli see meelde, et siis on see nii-öelda üles üles poonud lasse nisa legende, käid legende täisealist iga torni ja paigakese kohta on siin oma legend ja ma arvan suust suhu leviv, kes need jutud ka täienevad. Praktori, oma ühiselamu, see oli aastal 56 kohe täita, siis 19 ja saadeti teid siia praktikale tehnikumi õpilasena praktikale siin 35 aastat möödas kuus Abima. Kell sai 12 ja Alatskivi õpilaste iga aastane luule lugemine Juhan Liivi sinililledest sinetaval haual algas. Mul palju valgust oli vaadata. Siis kadus usk ja kadus, valgus ka. Ei näe enam. Ma lähen, pime, ma ei näe enam. Mul palju oli tunda korraga. Prink põles leegiga, kis õnnes lõpmata. Ei tunne enam. Kasvõi kõige tumemeelsemaid luuletusi lugedes annavad Juhan Liivipäevale oma lootusrikka heli. Alatskivi koolinoored oma direktori Karl Elkeni ja kirjandusõpetajate juhtimisel. Sa tulid nagu päikene, kui hommik tulid, sa, sa tulid nagu päikene ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene ja paistsid südame ja kadusid kui päikene öömusta hõlmasse. Rupsis oja talu Juhan Liivi kodumaja kõrval on uus hoone Liivide muuseum ja selle juhataja Maie Nisu korraldusel toimuski seal siis auhinnatseremoonia. Ja nii olene ta üheskoos tähistama Alatskivi kevadet tähtsündmust Juhan Liivi sünniaastapäeva ja seekord juba 120 kaheksandat. Mul on rõõm tervitada teid Liivi muuseumis. Ise on alles kasvamas ja isejäneseks saamad. Koos teiega. Ja teie abil saab ehk sellest majast luulemusale kodu. Väga austatud Mats traat. 1900 99 aasta lüüdikat lugedes veendusime, et selle aasta Juhan Liivi luuleauhinda väärib teie luuletust oma riik. Süvenenud liivi lähedased lihtsalt ja kunstilised tähendusrikkalt kõneleb, see palus nukra põhiheliga luuletus inimelu olemusest, lootes iseendale oma riiki, kannab inimene samas endas ka oma maa ja rahva saatust. Õnnitleme teid ning soovime ja jätkavad jõudu Eestimaad ja tema rahvast teenides. Juhan Liivi auhinna komisjon Alatskivi 30, aprill 1992. Auhinna teatavasti on see nahast karjase märs, andis üle Alatskivi riigimajandi direktor Jüri sipelgas ja lisas. Praegune elu on selline keeruline. Ja Ma ei taha öelda, et Alatskivi riigimajand annab täna viimast korda CVd palat vajaliku saavski valla pädevusse. Kuid kui see riigimajand on olemas, siis ta on iga kord ja alati kahe käega valmis aitama, et seda päeva korralikult ja ilusasti läbi viia. Ja nüüd siis Mats Traadi luuletus oma riik, esitab Alatskivi õpilane Kaili Kask. Olemist tajub südameis sülemiks. Ühest linnast sul teise tuleb minna. Hajutama taevaste tuulde hinnang. Kes oli, miks? Iseendale oled oma riik tuul ja päike, Ki tunnustanud maa värvi kangad nii ruttu ei vanu. Kui äärest teise käib elu kiik. Täiklane üles keerutab põhja, so tugev tühjad tülid, unustad ära. Andeksandmise imeline sära. Tabiste taagast puhastab olemist, tajud südamesse sülemi. Üks. Ühest olekust teise tuleb min hajub Taevuste tuulde hinnang, kes olid kemiks. Professor Karl Muru on aastaid auhinna komisjoni kuulunud. Auväärt laureaat, armsad Alatskivi, lased ja head külalised, kui 1964. aastal seal Juhan Liivi mälestussamba juures lausuti Juhan Liivi nimelise luuleauhinna sünnisõnad siis oli Mats traat alles noor kirjanik. Ta oli kaks aastat tagasi avaldanud oma esimese luulevihiku selles kuulsas viie noore luuletaja kassetist 1962. Ja selle nimeks oli kandilised laulud. Ja küllap oli asi sealmaal, et ta parajasti ootas oma teise luuletuskogu ilmumist, mis ta näolik ei olnud aprilli lõpuks 64 veel ilmunud. Aga täna me võiksime koos Madstaadiga vaadata siis tagasi tema tunnustatud loomingulise tegevuse 30. aastapäeval. Ja edasi käsitles Karl Muru pikemalt Mats Traadi luule teekonda, mis on jõudnud nüüd ühe kõrge tunnustuseni. Henn-Kaarel Hellat aga pidas Mats traadile luuleauhinna andmist väga ajakohaseks. Tõepoolest, nähtavasti on ajal või ajal olnud mingi dramaturgia meel ja meie olemasdramaturgia elluviijat, sest mõni aasta tagasi veel võib-olla isegi möödunud aastal ei oleks matist saadile laureaaditiitli omistamine olnud sellise tähendusega, nagu ta on just tänavasta. Sellel meie rahva kõige sügavama kriisi ja masenduse hetkel antakse Juhan Liivi kui ka Ühe suure masenduse lauliku luul ausilk klaasile kes on kogu aeg meie rahva läbi aegade väga raskest väga masendavast saatusest laulnud ja sealjuures siiski sisendanud oma luule, aga just seda usku, et rahvas kõigest hoolimata nii nakul püsinud nii püsib hädas. Meil on teatavasti vaja sellist illusioonidevaba eneseteadvustamist, mille suur meister Madis siiski noot kogu Ja lõpuks tõusis püsti alati nii napi jutuga ja vaikse häälega kirjanik ja võttis põuest käsikirjalehed. Siin, austatud professor rääkis ärala inimestest, kes on muidugi kolinud maa alla, aga mõned nendest annavad endast tõesti praegu ka elumärki. Teie lahkel loal ma loeks ette mõned uuemad harrala elulood mis ma kaasa võt Augustinas alt. Kui ma saunas saabusin siia ilma Poolas, Venemaal ja Hispaanias, veri. Harralast, 100. jäidet ja meie laudas märgis musta peaga lamama. Omas isa tervitas toa aknal saagi. Lauldakse küll, häid sõnumeid toob kaasa sealt. Aga minule headust ei jagunud. Naine ütles, suu lehkab, jalad haisevad, ma ei kannata sind. Kui surin voolas afganistani Danish veri. Haralast oli lund nagu kotisuust. Polnud enam ema, isa ega lammast vaid tusane, väsinud valveõde. Ja mul oli üksainus jalgteese, oli võtnud kolhoosikord saekaatri näol. Argaadius küüt. 49. aasta märtsikuus saadeti küünditajale teejuhiks. Täitsin käsku, polnud parata, mis mõisa rabasin, kes seda küsis? Nägin tookord niisuguseid asju, mida ei suutnud elupäevad unustada. Ja on sellepärast pöörasingi pudeli poole. 40, kas nad hiljem, 100 pojapoeg teada, et võtsin aktiivselt osa eesti rahva hävitamisest ja pööras minust. On polnud enam kuhugi pöörata. Teades ilmus irve vuuk. Alfred ei tulnud hommikul välja ilmast ilma, käis brigadir teda üles ajamas. Ta oli väga sõbralik, aga muretu mees. Partei seadista külanõukogu esimeheks. Oli aeg, kus ta tikkus mulle karjalaudas leegi. Nüüd ei tule vaatamagi. Vallavanem peab kõnet, kirju tablees, kuidas arendada omavalitsust, liita ühiseks pereks palju kannatanud Harale valla rahvast. Inimlikult on see nii mõistetav. Pooleldi halvatud inimene ei läinud teda tülitama. Küte sai otsa süüa ja olnud aeg oli lahkuda esivanemate pidulauda. Nagu öelnud kirgi. Manivald sell, esimeses luulevihikus kandilised laulud oli, oli ära surnud, tema ema Alide seal mõni mäletab seda veel. Siin on siis nüüd tema poeg. Püüdsin sinnapoole, et karilooma eest kantakse hoolt nii nagu inimese eest. Et ta saaks tervisliku sööta, puhast vett. Et õigete pidamistingimustega ennetataks haigusi, mida on nii raske sageli võimatu ravida. Krooniline udar põletik Brutsel loos Lõukoos riknenud silo sai loomade maksad kaks korda 30 aasta jooksul vahetasime kogu sovhoosi karja välja. Et alkohol panid uksi, rahva elujõu inimesest endast sai tööstusliku pidamise produkt. Mürgitatud keti loom. Mida edasi, seda süngemini. Kas see oli minu kui loomaarsti süü? Katsuge ise midagi üles ehitada, korda seada, rohkem tööd, tegelikult püüdmist, palja hammaste kiristamisega, mõnda asja. Need sõnad olid meie taas nagu punane hilpoli nina ees. Poeg karjus, sa oled vene okupantide käsilane, punaste parunite tallalakkuja kriiskas, minia prilliklaaside võrkudes. Ja kui elukutseline tauditõrje spetsialist panin talle oma diagnoosi. Pole hullemat, kui hüsteeriline lasteta naene kukub tegema poliitikat. Tema asitaski poja minu vastu üles. Igatahes said nad mu südamele rabanduseni. Annaks jumal, et neil oleks elada isa majas vabalisama servelt valt 1000 922991. Enne täisminevikku vastu võitlesin käsitsi relvaga sõnaga. Seejärel hakkasin võitlema lihtminevikuga võõrvõimuga, taastama õigust ja iseseisvust. Kui sageli las siis v klaasitorme. Kuid tulevikule, tulevikule mõtlesin vaid haiglavoodis, kui jõud kadumas, seal polnud kahjuks midagi ette võtta, midagi võita, lõpuks ei jõudnud enam hoiatagi. Varsti algab uus võitlus selle olevikuga, mis jäi minust maa peale. Sest Eesti on v klaras ainult v klaas pisut suurem kui see, mis oli mul ühe kaablil. Ja lõpuks allikas. 1900 18992. Mind maha, viies sai autol paak poole tee peal tühjaks. Juht ütles, tal on kanistriga bensiini kaasas küll kuid tema tahab selle eest valudat, muidu edasi ei sõida. Minu naene hakkas nutma, kust oli tal võtta veel kõva raha, kui pensioni Rubasidki saanud kätte. Et mina ise elupõline autojuht ei saanud kirstust üles tõusta ja käratada, kus on su vennaarm eesti mees? Need on siis need uuemad lood on palju rohkem, peale selle on ju kokku pandud veel üks luulekogu ja varsti saab viska teine, mis kahjuks ei ole neid võimalik praegu avaldada. Aga sellest pole ka midagi, mis tehtud, see tehtud, tahan täna ta kõiki neid inimesi, kes siin täna viibivad ilusa päeva eest. Mul on hea meel, et see on siis lõpuks jõudnud minu õlale. Ja eriti hea meel on veel sellepärast, et see on minu teada siiski esimene kord, kus Alatskivil antakse välja luuleauhind taasiseseisvunud Eestis, suur tänu korrutada. Mats Traadi luuletus oma riik on ilmunud ajakirja looming möödunud aasta seitsmendas numbris.