Luuletused on minu jaoks surnud nagu pisikesed päästerõngad. Igaüks neist on oma sündimise aegu aidanud mingile elulainele mitte alla jääda. Selle saate jaoks valisin avaldamata tekstide kõrval luuletusi ka ilmunud kogudest usaldades ja lendu tõusja ning kogumikust aknalseisja mis ootab kirjastuses ilmumisjärge koos kunstnik Aare haugi joonistatud kenade piltidega. Aga praegune aeg pole luuleraamatute kirjastamiseks teadagi soodne. Vähemalt minu jaoks pole see soodne olnud luuletuste kirjutamiseks. Nüüd neid mitme aasta taguseid tekste kõrvutades tõdesin nende läbi iseenda muutumist. Ja milleski ometi samaks jäämist. See tegi natuke nukraks nagu kõik, mida saab seostada selle pisut kulunud sõnaga. Saatus. Jälgijad mällu hoopis kauemaks kui kivikesest vette mitte niivõrd tegelikult olnust kui ta varjundist mis kujutatud, et liiga palju vanu kirju olles. Kes nad ükskord paneb põlema kelle käsi tõmbab laine kriipsu üle nimetähe mõlema kui ta kirjutab nad akna peale. Ja märg klaas ei suuda kõnelda. Lahti jäänud ukselinki kolistades kaebleb tuul üksi, unustatud ajas eksleb möödaniku hingi külmavõetud näpud suul. Selles mahajäetud majas. Kolde ees on halla halge. Keset kolletanud koli lebab pleekinud portree, huuled Paukil, otsesmik, valge, pikad mustad juuksed lahti. Vaatab, aga häält ei tee. Pilk püsib puhtal vanaaegsel elul. Silm vaatab vaikselt, süda väriseb. Paar hingetõmmet, teise aja hõngu. Ja juba tahaks seda päriseks. Ja juba oled selle võrra uuem, kes peeglist paistab. Võõras, tühi koor. Kuid tema endine on kuldses raamis ükskõikne, kaunis igavesti noor pärandus. Sina, kes sa surid ammu enne minu sündimist. Mulle jäid su vanad kirjad, fotod, mõned mündid vist sahtlipõhjas sinu ajast. Ja see valge pärlikee, mida kannan suvel ümber päevitunud õlgade. Kas sa käid siin öösel vahel ja neid vanu kirju loed? Vaatad end? Su vana peegel? Minu hari juukseid, Soed. Proovid minu uusi riideid, otsid aina võõras hõng. Alles kapi taganurgas on su hallile hambalõng. Mina magan, Natad, sama pikad ripsmed, sõõrmed, kõrv. Kõikkimine, hoone ilmeid järgib aeglaselt su sõrm. Siis sa lähed, seekord siiski veel ei olnud minu kord. Sina tead, mis hetk see juhtub? Mina aiman vaid üks kord. Arg lind. Miks lendasid mu aknalt niietes minule vaid värvilised suled? Neid puudutades meenutan su laulu. Kord saad nad tagasi, kui tuled. Kas mäletad, mängisid viiulit, kollaseid astreid täis olid riiulid, jahe käsi just jõudis mu õlani, hingetõmme jäi kokku, kõlani, äkki laiali paiskusid kardinad tuppa, tormasid rotid ja mardikad. Tuul kandis su aknast nälga haiku sööd, siis kokku, langesid seinad. Seal kõrgendikul on vaikus nüüd. Ja kiiguvad kasteheinad. Möödujad. Nad tulid kahekesi, üks, kes haigetegi. Ja see, kes talle üha andeks andis. Võõras naiste silmavaade, julge, mõistev, vaba, nii harjumatult aus. Siinkandis. Nad läksid, tema läks meist kõigist läbi, jäi veelgi tühjemaks, Me lagedanu kus õieti hulguvad kõik üksildased hinged, need, kes ei ole iial. Videvik hetk püsib veel tuld ei süüta vaid lasen tiheneda seisatatud ajal mis ümber ehedana Vähimagi rüütanult kordab mitmel ammu tuntud kajal. See kõik on olnud. Aga see ei tööta neis, miski püsib kordumiste najal. Ja miski valvel on. Kas veel ei vöta meid käima seni läbimata rajal? Näe, tuba tõmbub üha tumedamaks ja üksnes mustaks ähvardavaks. Plekiks saab vastasseina vanaaegne maal. Kõik muutub, jäädes ometigi samaks. Vaid vahel ootuste ja oleviku. Tekib arg, habras õhtu, lilla tasakaal. Üksama taevas erinevad pilgud, üks deegel, ühine hing hoiab alles suured silmapilgud, kõik muu on tühine. Kuhu sa sellise külmaga kipud? Oma elu eest paigale jää. Ümberringi kõik kuristikud katnud on hõbesinine jää. Nendel gurudel põhjatähe all püsima kevadeni külma vangina. Minu lähedal. Juba et ravin su igatsust seni Su tahte tumedas oktoobrituules. Ma olen rannast lahti kistud rohi kuivkulukera julma mere kohal. Ja kuigi tead, siin langeda ei tohi. Kas Jaksed tuhiseda kohustusest, kas kannab mind su vankumatu tahe meile üle lainemurru tohutusest ja pillab luidetele paistmas üle lahe? Siis need pilved on äkki nii madalal. Tuul kannab mu merele. Hoian veel saare viimasest kadakast, sõrmed ammugi rebitud, verele siiski aeglaselt, lõpmata aeglaselt. Jalad jõuavad jäisesse vette, et koidab päev. Kivina, leitakse küüned liivas, pilk pööratud kaugele ette. Ja ongi hea, et tõeliselt ei tea, kas näeme öösiti ühtsema Undme. Kui ärkan tühjal padjal tühi pea ja liikmeist läbi, voolab tühja tunde. Kui selged silmad vastamisi sean vaid oma kambri linna tulemustrist laega. Su pilku siiski kuskil peegeldumas tean. Me kulutame üht ja sama aega, mis iga hingetõmbega me sees saad tummaks tihenevaks salavaluks. Ja ma ei taluks seda kõike, mis on ees. Kui ma ei teaks, et sina seda talud. Kui sa läksid ära siit kas viisid endast siia tuppa jäänud viisid lõhnad tolmu, peegeldused, kajad üles pööningule, nikerdatud kapi kunagi ehk uuesti neid vajad. Keset vana kirju päevapilte maale viltu kantud kingi jalata vokaale, seni las nad kisendavad appi. Tea kõik, kes möödunud on minust pärast sind on saanud üksnes kujutise sinust mitte ming, su peeglit. Igas juhuslikus Pelgupuutes, kujunded, must möödakäijaid, muutes veelgi. Libahunt et seal muidu mind ei näinud, tundsin selget sundi. Tõusin asemelt ja läksin laande libahundiks. Kaua otsisin sind Leimaks lõhna üles, leidsin hingazinsust jäänud õhku, aga ennast peitsin külmal lumel, peibutavalt lookles jäljerida. Seal seisid, tõstsid käe ja hüüatasid. Mida ma ei kuulnud. Arutuna, kiirendasin sammu. Olin seda kohtumist ei oodanud. Nii ammu. Äkki lendas Nool mind läbist, tule värvi õudus sinu poole liikumiseks enam polnud, jõudu. Tulid, tõstsid kätele mu kergel lõdva keha. Teadsin. Ma ei tohi praegu silmi lahti teha. Viisid veidi, panid suure kuuse all maha, ohkasid ja läksid rohkem vaatamata taha. Ma ei tea, kui mitu 1000 tilka verd ma andsin iga jälje lohu eest, mis edasi mind kandsid, aimamata, et ma olin kaunis noor ja elus. Ehk me kohtume veel üks kord mõnes teises elus. Veel puhkab peeglis seisakuid ja kätepuuteid ustes hulk tulemata tulekuid ent kardab lubadustes täis ärevust on tuttav sein. Rutt rappub trepikäänus. Vaid aken teab, mis värvi lein. Kord näiteks 20 aasta pärast ma tulen siia tuppa tagasi ja korjan kokku kõik need hingetõmbed, mis sinuga siin ruumis jagasin. Ka siis on sama kirgas varahommik ja valgus sama tundlikuks teeb naha. Ning kõik elu vahepealsed aastad. Päev-päevalt vaovad olematuks maha. Neis seintes on mu praeguseaegne kuju. Siis teab kui mitme värvikihi all. Ma olen vana, sind ehk pole enam. Ja ometi on kõik nii lähedal, seesama lagi meid nii palju näinud. Seesama aken, sama ukse biit. Ja peegel. Palun jäta oma ilme veel enne temasse, kui välja lähme, siit. Meil on meie elud. Ja ka toal on oma. Kõik jäljed neist, kes ammu lennud ära Ta hoiab hetki muutumatult alles ka kauge 20 aasta pärast.