Ainult meie sinuga, vaid meie kaks, said aru. Laulis hall vanamees hellalt, süütas eelmise otsast uue Ruhnu, viskas koni miilovasse ääsi ning jätkas sootuks teisel toonil. Hämaruses äss võisid, ähvardavad noodid, mis lõppesid kordse kajaga. Aga jäägu see kõik, ainult meie vahel, taipad. Poiss, see pole naljaasi, kui võimud kuulevad, kui nad meie plaanist aimu peaksid saama, on vangiminek kindel. Meid võetakse kinni ja. Vanamees köhatas, muigutas huuli, jäidet, kasvõi sellest ka kõigu omaksed, isegi kauged sugulased seotakse punt jaa, kupatatakse Siberisse. Vana mees tõmbas ahnelt suitsu ja poiss, ühte ma sulle kordan, mitte kuidagi ei tahaks jälle Kalama jääd närida, oi kuidas ei taha. Kujutad sa ikka ette, mis tunne on närida, jäädmis krigiseb hammaste vahel nagu roheline Järvakandi klaasi kama, kas karjud ja närid. Sest jää sees on külmunud siitikad, proteiin taadi, jutt mattus tihedasse suitsupilve ja kõksuvasse köhasse. Vana mees läkastas kaua. Nii kaua, et Jaanil tulipalavas hämaras ruumis uni peale. Poiss sulges silmad. Vana mees seletas kurb. Piilus magava jahini poole ja koukis tööriistakastist, paber Brundiga rohelise pudeli. Pudeli põhi kolksatas vastu terasriiulit. Ja poiss ärkas tasase karjatusega andsa. Vaata, kus õnn tikke terveks jäi. Pühitseme siis vana Juhan, kulistas pikka janu ja ulatas pudeli endast mõnikümmend aastat nooremale Jaenile, kes hiigelsuur pruunsoni viltu peas ja ranits seljas kootud salli sisse hiljukesi haigutas. Ja endigi viisaka krapsu. Seda, et joon meie uue ja vana tuleviku sündimise märgiks. Vanamees noogutas rõõmsalt. Ilusasti kõnelenud jaeon nagu kolhoosi esimees, võta või jäta nagu ehtne kommunist. Oot. Aga mida sa selle vana tuleviku all mõtlesid, ma ei tea, ütles jahen ja vaatas kohkunult jalge ette, nagu seisaks ta kitsal purdel vist tulevikku taassündi. Juhan rehmas käega. Külmavärinad raputasid poisi selgroogu, kui ta haisva pudeli aeglaselt huulile tõstis. Ta sulges silmad ja võttis lonksukese, mis maitses nagu oleks ta rööbanud küünlaleek. Milist vereeide aetud rüübe kõrvetas kõrija keskus, silmad veele, jaeäikas mantli, käised üle näo ja rõõmsad. Kas vanamees kargas püsti, hüüatas midagi arusaamatut ja napsas tiku põlema. Mis sa ütlesid, onu luksatasi ael, et oma 70 kraadi tuleb ära? No on see vasteid, kes sellist kraami keedab, päris põrgueit, just sellist kütust meil vaja ongi. Uneles Juhan ja räuskas rõhad. Ta veel jahen proovis, aga enam ei tulnud. Miski kutitas kurgus ja pöörles kõhus, aga välja ei pääsenud. Juhan süütas vandudes uue tikuproovi, nüüd too ruttu näed ju tikk juba kustub. Nüüd vuhises jaanipärani suust mahukas pahvak, mis süttis Juhani, tule tikkust ja lehvis Pika leegi purskena läbi hämara töökoja. Nõnda see peabki olema, rõõmustas Juhan ja hõõrus peopesi. Võite poiss vaid leegiheitja. Ta luges pikki samme, jõudis seinani ja uuris paekivimüüri, näe, kenasti tahmas. Tubli, kuus meetrit virutas lõdvalt välja. Panen sulle uue nime, Jaen bränner. Mis ränne? Luksatas jaenäppides kõrvetada, saanud kulme ja tahmunud nina otsa, mis asi see ränner on? Kõrvus vuhises ja undas ikka veel. Jahen kummardus ettepoole ja asetas peopesa parema kõrva juurde, et vanameest paremini kuulda, sest kõik kohises sahises helises ränner saksa keeli põlet ehk leegiheitja hirmus relv, oskaja mehe käes. Omal ajal Narva all. Juhan vakatas ja tõstis hoiatavalt käe. Keegi helistab värava taga, kella kuuled, aga meil on siin tähtis jutuajamine, pealegi, lõunaaeg mind pole, ei ole näedsa vend, kas ma olen siin? Ei ole, valetas jaevana, mees astus samba kõndi taha. Kohe kostis valju ladivat. Mis sa küsisid, poiss? Et kas mina olen oskaja mees, ära karju. Kindlasti saab sinust kunagi tark ja vapper mees, kui me kõiki salaasju koos läbi räägime ja taktikat harjutame, aga kellelegi mitte. Üks sõna ma juba rääkisin sellest, miks ma kõike kordama pean. Ega sa ei peagi. Sa oled ju mulle õpetanud, et inimeseloom ei pea mitte midagi mõtlema ega tegema, kui ta ise ei taha. Joanastus püksiauku kinni nööpidest, samba tagant välja, lani. Nüüd olen ma jälle olemas. Nii. Meil on omad saladused, saad aru, mitte ainustki, sõnamit, tegellelegi, kas sa lubad mulle seda, Jaenbränner poiss noogutas kärmesti pead ja uuris, kas ma pean kooli juhataja diivasele ka ütlema, et muutsin nime, ei pois ka uus nimi on saladus. Selle suure saladuse üks osa, millest ma ennist just rääkisin, kuidas sa ei mäleta, nüüdsama rääkisin. Sa pead mulle pühalikult vanduma, et sa meie saladusi kellelegi ei reeda, isegi kremli-meeste piinapingil mitte. Kas tõotad ja vannud? Jaaenn noogutas ja sosistas. Tõotan ja vannun. Juhan sirutas käe ja nõudis, kus on meie maailm. Jae Navas kotisuu tiris suure gloobuse lagedale ja asetas höövelpingile pliiatsid, nõudis Juhan ja nipsutad sõrmi, mis värvi uurisi aen, senine must ja valge. Juhan kissitas silmi ja uuris pliiatsi teravikke. Viimaks sõnas vana mees rahulolevalt ja teravad nagu peeglid. Vaata nüüd hoolega ja mõtle kaasa, kuidas. Juhan lõi rusikaga vastu metallriiulit, nii et hiigelsuur narmendav gloobus kipakalt jalalt ümber kukkus ja valju raksatusega betoonpõrandale 100.. Juhan virutas gloobusele saapaninaga tugeva hoobi ja pappkera lendas laperdades töökoja pimedasse võlvialusesse. Kauguses kostis tume mütsatus, siis kõlksud tus ja viimaks kõrises tsementpõrandal üksik veerev torujupp. Vanamees hüüdis orbiidilt väljas. Järgmisel hetkel rabas ta pihku rauasae ja nõudis. Sa ei tohi vaikides mõelda, näed ju, kuidas ma vihastan, kui ma ei kuule sõnu, ma tahan kuulda sõnu. Johan heitis piniseva sae tagantkätt kaugemale ja haaras suured plekikäärid. Ta lõikas rütmiliselt lõksuvat õhku poisi näo ees ja nõudis, taan kuulda täpseid arusaadavaid. Com kreetseid ja seletavaid sõnu loogilises järjekorras eesti keeles. Jään jälgis, kuidas värvilised pliiatsid valju klõbinaga betoonpõrandale pudenesid. Miks pliiatsid tänani aeglaselt kukuvad, mõtles poiss. Juhan Toigerdas pimedas töökojas riiulit kusid roostetanud metall kolises ja vanamees vandus pimedas tühjuses hüples pisike erktuluke hõõguv sigaretiots. Jaaenn seisis treipingi juures, jälgis kiirduvat valguspunkti ja o. Tas. Ootamatult ilmus Juhan kõnealusesse valgusnelinurka. Ta asetas gloobuse treipingiotsale ja lõi kriimulisele pappkerale jõulise vindi peale. Hiigelsuur ämblikuvõrk lehvis võika räbaldunud, suri linana üle poisi ja vanamehe Johan rapsis kätega ja kisendas. Mida kuradit, vara veel ja jaeonju ka alles poisike, puhta laps. Kogu pikk ja ilus elu alles elamata. Jahene ehmus neist sõnadest ja rebis samuti tihkelt ämblikuvõrku, mis mattis hinge ja kleepus Silvile. Vanamees viibutas sõrmes tapp. Rapsi surmavõrku peab koorima rahulikult aega meil on. Ära tegutse uisapäisa ja mõtle enne, kui välja ütled. Tihti on mõistlikum olla hoopis vagusi, sest Juhandegi gloobuse kohal kätega veidraid liigutusi nagu võlur ja sosistas. Võib-olla anti meile märku? Jan hoidis hinge kinni ja ootas imet. Vanamees nipsutab sõrmi ja lükkas gloobuse uuesti pöörlema. Jaaemm kuulas, pea viltu, pappkera vihinat. Ta jälgis kirju, pallina pöörlevat gloobust, kuni see viimaks nõksatades seisma jäi. Tasane, kriiksatas ja täielik vaikus. Pois hingas sügavalt sisse ja märkas, et Eesti NSV kohal Lipendab gloobusel suur lahtine paberit mis näeb välja täpselt nagu kapsaliblika valge tiib. Johan hingas kähinal. Mida sa nüüd tegema pead? Jaaenn piilus Juhani poole ja sosistas. Nüüd ma tõotan ja vannun. Juhan pressis läbi hammaste, müts maha. Jaaenn kahmas, soni peast, tõmbas hinge ja alustas, mina, Jaaenn tobias, tõotan ja vannun, et Kassai tahaks tõotada ja vanduda uue nime all bränneri nime all. Ma teen kõik nii, nagu sina tahad ja ette kujutad, onu kohe mina ja end Brenner. Joan plaksutas peopesad, kui pea hoogu, vennike. Ränner on nõrga B-ga. Ma väga vabandan, ma ei teadnud ju, kuulsin seda sõna esimest korda elus. Juhan kohendas alumiiniumnaastudega ühendatud nahkrihmu, mis hoidsid koosnema pikki halle juukseid, raputas pead ja käratas. Edasi. Anna endast selge pilt. Mismoodi palju sul aastaid on, kaua sa siin ilmas juba elanud oled või alles kuidas ise soovid, mis siin ilmas, sosistas poiss ja põrnitses gloobust, ma ei saa aru. Hiljem selgitan edasi. Jaaenn viipas käega ja alustas uuesti. Mina ja en Brenner. Kuuenda klassi pillane, 12 aastat vana pioneer. Tõotan ja vannun pühalikult, et ei räägi mitte ühelegi hingele ilma peal. Et minul ja onu Juhanil on plaan pea, mille nimel sa vannud, nimeta ka seda, muidu pole asjal sügavat mõtet. Õigus küll. Jaan lõi rusikaga kahetsevalt peopessa ja alustas-reipalt. Mina. Jaan Brenner, kuuenda klassi õpilane, 12 aastat vana pioneer. Tõotan ja vannun pühalikult planeedi maa kommunismi Vabade rahvaste heaolu nimel. Et ei räägi mitte ühelegi hingele ilma peal, et minul ja onu Juhanil on plaanis põgeneda Rootsimaale ja paluda kuninga käest poliitilist varjupaika sest meie ei suuda enam siin vaimu vanglas, mida nimetatakse eesti nõuk. Seisa paigal. Juhan tõstis käed üles ja raputas pead. Sa vannud praegu ju sulaselget valet, mis Rootsimaale. Mida see tähendab? Rootsi kuningriik? Mida sulle koolis õpetatakse? Ainult kommunismi või? Õigus küll, noogutas jae, näperdas mütsinoka ja uuris, kas ma muud asjad tõotasin ja vandusin õigesti. Enam-vähem, nõustus Juhan ja säilitas. Ega kõik ei peagi välja, Platrama ta süles poissi. Kui aus olla ja ausaks jääda, siis raporteerisid sa kenasti vanne vastu võetud vabalt. Oma sõnade kinnituseks sülitas vana mees põrandale. Kaltsuhunnik nurgas liigahtas esmalt ilmusid õlise räbala alt nähtavale oranžid hiigelhambad. Siis kohega roosa koon ja valged turris vurrud. Juhani taltsutatud tria haigutas pikalt ja sirutas kangeid tagajalgu. Vana loom saatis umbuskliku pilgu poisi saabastele, tüüris peremehe jalge ette ja hakkas häälekalt lakkuma värske kollast süljel Arakat. Nutria roosa karvutu saba ponkles. Jaanlasi põlvelanksu. Vana mees rapsas tiku põlema ja uuris kriimulise klaasiga käekella. Sihverplaati Moigutas asjalikult suudia Brontis puskaripudeli kinni, torkas pudeli metallist tööriistakasti ja käivitas treipingi. Siis seadis ta kaitseprillid ninale ja karjus läbi võika undamise. Nana lõuna ongi läbi. Kell on kaks, sina pead nüüd kaduma. Salajane koosolek on läbi, partorg vari helistas hommikul, tema uue Žiguli mootor jooksis kokku, vene värk, na uus mootor, aga juba ehk siis, kui me jõu. Juhan vaikis poolelt sõnalt ja lülitas mootori välja, ootas, kuni hooratas, seiskus ja viskas prillid eest. Vanamees viibutas rusikat kellelegi nähtamatule, kes seisis tema vasaku õla taga, pöördus jahini poole ja teatas. Nii, kui jõuame rootsima randa, ostame kohe jaaguari. Olen selle masina kohta kõik välja uurinud, Juhangitkus habemest karva ja lehvitas Jaeni silme ees. Karv nägi välja nagu jäme hõbetraat, peensusteni on ikka hea pill küll, võimas kiirendus ja kena tasane jooks, mootor tiksub tasemeni kui kell. Peaaegu hääletu mürin. Kas sa suudad sellist mootorit The kujutada, müriseb vaikus. Samas meeletu jõud, inglisvannide värke, nemad juba teavad ja oskavad. Ja kuidas kõlab Juhan põimis sõrmed sõlme ja jõudsatas o'ga. Nutria tõmbus küüru ja hakkas kurjalt kähisema. Rahunes alles siis, kui Juhan rautatud saapakontsaga põrandale lajatas ja käratas leedi vakka. Ja palju see jaaguar ka maksta võib, huvitus Jaen rauapuru seest värvipliiatseid pides ja neid pappkarpi toppides. Usun, et miljoni Rootsi krooniga saame tuttuue massina kätte. Ta teatas Juhan vasikanahast, istmed kassetimängija ja teab, mis muud. Kenad vigurid pannakse juba vabrikus külge. Endal pole miskit muret, ainult sõitmise lust. Vanamehe hääl kajas nagu kaevus. See hääl ei olnud pärit siit maailmast, jahen võpatas. Katsus oma kõrvu ja avas flanellpluusi, krae nööbi juba jälle ehmusta. Samal hetkel kaikus kile hääl töökoja võlvide all ja karkudele toetuv vanaeit katelok jämeda roostes traadiga kaelas ja valge komps seljas, tippis lühikesel kukesammul pimedusest valgusesse. Eit vehkis kark kudega ja see õunas Melion kost säherdune rahahunnik välja võetakse. Mida sa sonid, Joss, kasuloidu on ikka veel peas või oled juba kõik viimse raasuni lakkunud. Mulle sa seletasid, et see auto maksab Rootsis ainult 700000 krooni. Paal seda kulda nii palju olnud, et seda nüüd labidaga aknast välja loopida. Ma oledasa poissi kuuleb, käratas Juhan. Ei kuule ma midagi. Hüüdis Joen ja toppis sõrmed kõrvadesse. Tulija oli Wilhelmiine, Juhani poolade jahen teadis Wilhelmiine küll. Tädi Wilhelmiine oli suure isamaasõja kangelane, kes elas Tallinnas ja töötas tähtsal kohal siseministeeriumis. Mida tähendab poolõde, seda jahene ei teadnud. Poiss oletas, et Wilhelmiine on ainult poolik õde, sellepärast et naise jalad olid vigased. Aga päris kindel ta polnud ja küsida ei julgenud. Ja kelle käest sellist asja küsidki oleks vähemalt ema või isa elus. Ja sellest ei tahtnud ta mõteldagi, nutt tuli kohe peale. Internaadis elas tema üksi õpetaja tiivas muidugi ka seltsimees Kaupo tiivas oli kogu aeg kurja näo ja tigeda olemisega ning rääkis ainult koolitükkidest vahel sekka ka koolimaja katkisest katusest. Muudel teemadel ei kõneldud. Õpetaja tiivast ei tohtinud küsimustega tülitada või kere peale saada. Poolude Wilhelmiine käis tihti Vassul Juhanit vaatamas. Juhani tegelik nimi oli Johannes, aga seda teadis ainult Wilhelmiine. Juhan oli lihtsam ja suupärasem ja polnud nii kodanlik natsionalistlikud. Pealegi oli Johannese nimi keelatud raamatust piiblist võetud. Omal halval ajal oli Johannese isegi kirikus ristitud Wilhelmiine muidugi ka, aga sellest ei tohtinud iitsatadagi. Niikuinii oli mehel igasuguseid pahandusi hinge peal ega siis ülikooliharidusega ajaloolane, muidu kolkakülas traktoreid putitaks. Perekonnal oli veel muidki saladusi, millest Jaanil polnud õrna aimugi. Ja imestas, kuidas Wilhelmiine tädi teab põgenemisest ja Rootsimaast. See oli ju tema ja onu Juhani saladus. Poiss mõtles, aga välja ei mõelnud. Küll onu Juhan kõik ükskord ära, seletab ootaja. Aeg on pikk. Seda oli onu Johan tihti korrutanud, kui jaeon ühe või teise asja kohta teada tahtis. Ära ole nii kärsitu, manitses onu ootaja, aeg on pikk. Kui palju ma pean ühte ja sama kordama. Ja Jan oligi õppinud olema, mitte nii kärsitu.