Minevik on minevik, olevik on olevik, aga tulevik on tume. Armastas öelda vana Pirken, Bauma Wilhelmiine isa, kes nüüd juba tublisti üle paarikümne aasta Lundi toomkiriku põrandal õndsa na puhkas. Ka sellest ei tohtinud Kõsata. Vestluses julgeolekutöötajaga. Pagari tänava kabinetis valetas Wilhelmiine, et paat, millega pankur Ken Baum 44. üle mere põgenes lasti sakslaste poolt põhja ja kõik paadis olnud said märja nimetu haua. Seda juttu usuti nagu sedagi, et Wilhelmiine võitles hävituspataljoni ridades. Tegelikult varjas Wilhelmiine end Haapsalu lähedal paemurrus hiljem Alutaguse laantes ja ilmus Tallinna alles siis, kui ENSV riigimasin, oli juba kindlalt paigas. Wilhelmiine uskumatutest, seiklustest ja kangelastegudest kirjutasid pikki juhtkirju ajalehed, Rahva hääl ja Pravda. Ja aeg oli neid jutte lugenud. Juhanil oli patakas ajalehe väljalõikeid kingakarbis siinsamas töökojas. Poiss luges neid Juhani käsul ikka ja jälle ja tema peas rullus lahti kapitalistlikus perekonnast pärit neiu kommunistiks arenemise uskumatu lugu. Jae sai teada, kuidas Wilhelmiine tappis oma õrnade kätega fašistlikke sigu, kuidas per neiu langes nõndanimetatud metsavendade kätte vangi ja kuidas ta jalad bandiitide kuulidest läbi lastud. Võitles mitu kuud Alutaguse, rabades elu ja parema tuleviku eest. Kuni viimaks kohalik metsavaht, tubli kommunistlik noor ta mägrakoopast leidis ja seljas mustvee haiglasse lohistas. Jään oli mitu korda juhtunud töökojas olema, kui Wilhelmiine tädi valitsuse musta Volgaga ukse ette sõitis. Autojuht andis iga kord mitu korda signaali, et kõik ikka kuuleksid ja näeksid. Oli ka, mida vaadata, imestada uhkel autol olid punased kardinad akende ees. Wilhelmiine piilus kardinate vahelt, lehvitas vormimütsi ja naeris. Juhanile meeldis hammustada meis viga hambaid hirvi ajada, kui sind töörahva raha eest mustas tõllas, veed. Wilhelmiine tõi alati kaasa söögipoolist, andes mõista, kui hea põli tal Tallinnas on. Õgimist antakse küll nii tohutu kui palju, et keegi ei jaksa oma kaussi tühjaks süüa. Praaklis Wilhelmiine ja jooki, siga mul lausa hale vaadata, mis sodi sa siin endale keresse kaanid, võe meil Toompea puhvetis kõiksugu peened napsid taim sulle säält jälle neid riskiisyway rummisi. Ei teagi, mis need täpselt on kelkaseid. Kui miilitsamundris sohver klirisema sisuga kaste töögotta tassis. Juhan peitis kirjud pudelid kähku kaltsud alla ja muheles alati ühtmoodi. Ole terve. Toomast. Wilhelmiine õde itsitas ichi kastis vastu kiida kommunistide parteid, säh siin sulle väljamaa suitsu ka klient või mis ta oli? Ta otsis helevalge bloki lagedale jaeoli põnevil. Ta vahtis, kael õieli, et paremini näha, mida huvitavat Wilhelmiine tädi täna linnast kaasa oli toonud. Eelmine kord oli vanaeidel kostiks, kaasas mingid vati sisse pakitud pruunid karvased kanamunade moodi asjad. Hiljem selgus, et need polnud mitte munad. Kui Wilhelmiine ühe sellise kera pussnoaga pooleks lõikas, nägi jahenet kanamuna moodi. Vigur oli seest erkroheline nagu suur leevendav hernes. Ja selle keskel säras hulk pisikesi musti terasid. Seda oli ilus vaadata, aga veel toredam oli uudis, et see imelik asi sündis süüa. Wilhelmiine tädi ütles, et see karvane muna on keevi mari. Kõlas nagu kiivitaja muna, võta või jäta kiivi ütlekivi, käskis tädi Wilhelmiine ja puuris Jaeni oma kullipilguga. Ja aen ütleski Vi keevi. Eevi, karjatas Jae püüdlikult tubli, saad aru ja oskad ütelda küll, kui maiust tahad. Nahises Vanaid kurjalt ja andis Jaanile noa otsast liist haka. Jaani meelest maitses kiivi väga hea, täpselt nagu magustikker. Jaaemm pühkis väsitsevad suud Juhandegi poisile märgi, mis nende salakeeles tähendas, kaduda ja varjuda. Jaaenn teeskles, et ta ei saa salamärgist aru. Ta tahtis nii kangesti näha, mis Wilhelmiine täna manner, kus kaasas on ja pamp ka igavene suur, pungil täis padjapüür nagu näärivana kingikoti. Pois, tammus jalalt jalale puuris pilguga suurt kompsu ja ümises. Mida küll Wilhelmiine tädi kaasa tõi, on see magus või soolane, paks või vedel puu või kibe. Eit prantsatas poldikastile istuma ja ajas paistetanud jalad sirgelt, har. Ta pusis haagid lahti, heitis seljast tumesinise sineli ja kärkis seal Jaanboigen, riputa ülesse. Jaaenn krapsas ligi ja riputas raske kindrali sineli hiigelsuure roostes sepanaela otsa. Jaaenn värises mõnutundest ja kordas endamisi. Poigem, poigen, mis huvitav sõna ja kui ilusasti kõlab, see on vist küll rootsi keeles ikka väga ilus sõna aia kindlasti meelde jätta. Et siis, kui ükskord otsaga Rootsimaal olen, hakkan seda sõna kindlasti kasutama. Jaenii tuju läks heaks. Kui ma kuningale külla lähen, siis ütlen talle kohed. No tere siis kah poige jahini, tuju läks järjest paremaks. Tuli tahtmine laulda, jahen hõiskas. Olgu jääv meile päike. Kassaa oled paka ässa, sunnik lõugad, käratas Wilhelmiine ja vaatas vihaselt Johani poole, mida see rajakas siin veel passib või kõõlub tama Juhana vasu. Äkitselt Wilhelmiine leebus, tegelikult pole häda kedagi, aga on ikka parem, kui ta seda hirmsat häält ei tee. Palju parem teata, sõit tiris raske pambu lähemale ja hakkas padjapööris sobrama. Hetke pärast tõstis ta häält ja kamandas. Juss, näita mulle tuld. Pime on, ma ei näe pidu laudaga. Ta siia. Juhan kohmitses tööpingi juures ja hetk hiljem süttiski treiali lamp, mille terava valguskiire Juhan aeglaselt Wilhelmiine suunas ära Selma, lase võtab pimedaks, kurask. Lase siia, valgustas siin Wilhelmiine, näitas pikka küünelise pöidlaga lihtsalt kohta õlil haigulisel tsementpõrandal jaepatas täpselt sama liigutust oli ta näinud filmis, mida vastu rahvamaja saalis kunagi näidati. Üks vanaaegne keiser osutas samamoodi pöidlaga alla ning lühikese kleidi ja imeliku olemisega mees tappis teise sealsamas paigas ära. Jan jälgis põnevusest huuli närides Wilhelmiine toimetamisi. Eid pani kargud enda kõrvale ja tõstis manner, kui sülle. Ta kiskus nõult kaane, nuusutas ja jäi rahule. Nüüd keris ehit keha ümbert valge rätiku, seadis selle põrandale ja silus ise seletas. Just nõnna viisi kaeti pidu laudaga Kremlis. Jae lutsis pöialt. Poiss Juhan toppis gloobuse kartulikoti ja nööri suu hoolikalt kinni. Ta viskas koti jaeNile, mine, mine kohe. Kaeva Aukja, mata maa Elm maha. Kuhu Sa veel küsid, salajasse kohta. Johan keeras end kogu kehaga akna poole ja tõmbus küüru nagu peoks valmistuv kiskja. Ta tõstis aeglaselt pea, surus sõrmed rusikasse, vaatas töökoja aknast välja ja ümises orbiidilt väljas. Jahen heitis gloobuse õlale, ta kohendas ranitsarihmu ja nuuksed. Mida sa näed? Onu Juhan, jänes on meres jänes ja meres. Ma ei saa aru, kust sa seda tead, sa ei näe ju merd. Mereni on siit pikk maa kõvasti üle kahe versta ja mere äärde ei saagi. Piirivalve laseks kohe maha Juhanookas lõuaga transistorraadio poole ja seletas hommikul, ütles, et rannikul on tuule kiirus üheksa meetrit sekundis. Siis küll. Millal me jälle salajasi arutame. Juhan sulges silmad ja sosistas juba täna öösel tule täna öösel Jaan kahtlasi öösel. Mul on homme matemaatika kontrolltöö, pean õppima terve öö. Ei mõista neid ülesandeid mitte üks raas. Võiksin sind aidata. Matemaatika on väga huvitav, arvude võlumaailmu poiss polegi nii keeruline, kui esmapilgul tundub. Vanaid pomises mässa, seal luulutad. Vaat kus tuli luulud. Ta lagedale. Jaaenn, sosistas õpetaja tiivas keerab õhtul kell 10 ukse lukku. Juhan pilgutas silma, aga aknad? Koolimajal on aknad. Kõik aknad on laudadega kinni löödud. Juhan võttis riiulilt sõrakangi ja pomises. Külme rohtu, leiame. Otsaaken avaneb euroop basse. Ta asetas kangi kolksatades metall Pukile. Ära muretse, jään küll, mina juba tean, mida ja kuidas ja miks. Nutrea kükitas tagajalgadel esikäpad palveks koos jälgis peremeest liikumatul pilgul. Ma ei kuule sind, poiss, kas sa ütlesid midagi ja n noogutas ja ma mõtlen, millest sa mõtled, poiss? Ja enne elatas, kas rääkida või mitte. Ennist, kui ta püstijalu Suigatas, oli ta näinud veidrat und, kui see ikka oli unenägu. Kõik oli olnud nii ehtne ja päris nagu praegune hetk ta piirus vanaeide poole, kes uuris läbi luubi võõrkeelse kirjaga värvilist purgikest. Seltsimees tädi Wilhelmiine, kas tohib teie käest midagi küsida? Vanaid langetas luubi ja pomises omaette. Narr. Huvitav, mis imeasi see veel on, narr narr. Kas vastate mulle ausalt? Eitestis pelgu, haaras kark kuja kisendas, kes võõras kole poigen, siin on aa. Vanaid vehkis karguga nagu pöörane. Juhan kahvatu, kuidas ja hüüdis jaelooma sa ju ometi tunned Jaeni laulumees, tubli pioneer. Ennist saite nii kenasti jutule. Mis siis nüüd äkki lahti läks? Ei tohkas, lasi kargul kukkuda, otsis nahkjakki küljetaskust, kummipaelaga prellid, ta tõmbas need terava Laksatusega pähe. Ai eit kiskus juuksesalgu pingul kummi vahel jaa, krimpsutas nägu. Siis tunnistas jõeni, kuni hakkas kergendatult naerma ka, muidugi ma tunnen sind ja Enboigen, kes siis veel. Poiss, niheles ja päris kohkunult. Kas te nüüd vastate minu küsimusele? Ei tõsines ja vääristas kandilist lõugama, kui oskan, siis kindlasti ja vastus saab olema uus, kui küsimus on asjalik, ma pole elu sees mitte kellelegi midagi valetanud. Isegi hädaolukorras mitte ei iial. Kas inimene nimega Arnold Rüütel on olemas, pahvatas jaehinge tõmbamata, jäi põnevusega ootama. Juhan hammustas huulde ja keeras kähku selja. Nutria mudis esikäpi ja vääristas. See vana eetri tuttas silmi. Koe eilane oled või poigen, seltsimees Arnold Rüütel on ju tähtis mees, lausa ülemnõukogu presiidiumi esimees, riigimees ja sina, et kas on olemas ka, muidugi on. Miks sa nii lollisti, küsib Vaigen. Asi on nii, et pool tundi tagasi Jeima nagu tukkuma. Ma vajusin. Või hoopis tõusin kuhugi, ma ei tea. Siis mulle näidati, kuidas üks valgete juustega ilus vanamees seisab sinimustvalge lipu all ja peab Eesti vabariigi aastapäeva puhul kõnet. Ma nägin seda nii selgesti ja kuulsin ka. Just kodanliku Eesti vabariigi aastapäev oli mitte ENSV oma ja klikiaegne lipp lehvis tema pea kohal. Eit vehkis pussnoaga ja käratas. Mida sinusugune lollakas Tatina teab üldse Eesti Vabariigist Jaklikist? Rahulikumalt. Juhan kükitas poisi etta ja vaatas talle silma. Mingi film või? Kes neid pilte sulle näitama? Jaan vehkis käega, see polnud päris film, see oli nagu film. Aga pildid ei liikunud seina peal, vaid nagu õhus õhu peal silmade sees. Ma ei oska seletada, mis oli, aga tundsin ka lõhnasid ja seda, et on külm ja 100. lund. Johan muigas. Siin on liiga kuumaks läinud, lasen auru välja. Ta vangutas pead ja kopsis vastu kuumaveekraani. Kostis valju sisina. Wilhelmiine sirutas Soome bussipoisile peaaegu silma ja nõudis seal, siis nägid selget pilti ja kuulsid häält. Jae noogutas innukalt ära, nii ägedalt peaga lõhu, kukub veel kaela otsast maha, vaata siis. Jaan katsus kaela, eit jätkas. Olgu nii, ütle mulle poigen. Mitmes aastapäev see oli, kas seltsimees Rüütel nimetas ka konkreetseid nimesid või numbreid? 10 Ta ütles täpselt nii, et täna on uue Eesti vabariigi 10. aastapäev. Lund 100.. Ja alguses ütles üks onu, et sõna tervituseks on vabariigi presidendil tai nimetanud rüütlit seltsimeheks. Ta ütles, vabariigi president. Mäletan seda täpselt. Ma seisin sealsamas vana idasuu pärani nagu jõehobu ja Juhan hakkas suure häälega naerma. Eit loikas läbi naeru, oskumad. No olen mina pidanud elus kuulma igasugu hullusid lugusid, aga see on neist kõigist kõige hullem. Mis jutt, osa ametiajad, sa ei saa ju nii loll olla, poigen, kuidas ma sind kannab. No vaata, Juhan seda imelooma, mida ta jae ei kuulanud, Ena. Ta tormas töökojast välja ja jooksis järjest kiiremini. Suurte kivide juures ta peatus ja tõmbas hinge. Edasi astus jahen pikkade sammudega ranitsas krõbisesid pliiatsid ja gloobus hüples seljal nagu lahtine küür. Poiss vaatas üle õla tagasi. Tahmunud töökoja ees helkis must limusiin. Juhi pea oli vajunud roolile hoone akendes veikles sinakas, keevitus valgus. Vana Juhani kühmus, kogu aimdus ühe tahmunud akna taga. Jaan keeras tee pealt kadakate vahele nõmmele. Seid sai otse. Kuusetuka tagant paistis juba Nüpli talu poollagunenud rookatus mida oli siit-sealt roosa eterniidiga paigatud tuules kriiksus plekktahvel, mis teatas, et majas asub vasu abi, kooli internaat. Köögiakent katvate laudade vahelt immitses valgust ja kostis tasast pomina. Jae hiilis läbi nõgeste, astus kivile ja piilus aknast sisse. Õpetaja diivase kiilaspea helendas tossav Akuplitta petrooleumilambi valgel. Õpetaja luges koltunud lehtedega paksu raamatu. Valgus kuldas kooli juhataja, maa tööst parkunud õhukesi käsiraamatu kõrval rohelises plekk-kausis, auras tatrapuder. Õpetaja tiivas tõstis pilgu raamatust, põrnitses seina, ammutas lusika kaputt, Drow pistis suhu ja mälus. Mees asetas lusika lauale, napsas faasist pliiatsijoonis raamatus ühe lause rasvaselt alla. No on ikka küll, mõtles jaeraamatut, ei tohi ju sodida. Õpetaja neelatas köhatab hääle puhtaks ja luges tasasel häälel. Vask, mündina. Poiss Liivus vastu akent, katvaid pinnulisi lauajuppe ja tervitas kõrvu. Nüüd kuulis ta selgesti iga viimast, kui sõna on aus muhind. Kuid õpetage üle mind ja kohe muutun valerahaks. Õpetaja tõstis silmad. Jaaenn võpatas.