Pehme vaip summutas Koperniku raskete saabaste astumise ainult mosaiikparkett kägises tasa. Kui vanamees kurjakuulutava tõsidusega lähenes. Adjutant viskus valvele nagu pingest pääsenud vibu ja lõi kannused kilksatades kokku. Kopernik laskus äginal põlvili. Noormees vaatas kella, piilus nahkkaantega albumisse ja prahvatas polikarp, koperlik Sasuvatsesid hilineda, see on halb, väga halb. Niisugusel käitumisel pole tegu ega nägu, härra minister on tulivihane jumala sulased, nii ei tee Polikar. Sellest tuleb pahandus, mis sind ja su suguvõsa. Püha isa tõstis käe ja adjutant vakatas. Ma ei ole sulane. Seda esiteks ma olen ori ja teiseks, mul ei ole suguvõsa halleluuja. Adjutant lõi päeviku plaksti kinni, pühkis punetavaid silmi ja ohkas. Siis kummardus ta nõksatades Nende poole, puudutas kahe sõrmega oma kuldset kortikut ja vaatas aknast välja. Näis, et ta on Koperniku unustanud. Kopernik mühatas ja ajas end pikkamööda püsti, nuuskas nina ja surus karvamütsi pähe. Egas midagi, kui nii, siis nii halleluuja. Ta siduspaelad lõual kõvasti kinni ja võttis ilvesenahksed kindad. Kui midagi peaks ette tulema. Las siis ministrihärra helistab, siis jah. Adjutant pöördus välkkiirelt ringi, puudutas vanamehe koredast riidest käist ja sosistas, helistab, ilmtingimata helistab. Ta pigistas parema käe rusikasse ja tegi ühemõttelise liigutuse. Minister hindab sind ja vajab sind pühamees. Kopernik. Ühe hüppega oli adjutant jälle akna juures ja sinna ta kangestus. Pärli kehitas õlgu ja hakkas astuma. Koridor oli ilmatu pikk. Vaatamata jaanilaupäeva pärastlõuna. Leitsakule oli maja kuumaks köetud nagu leilisaun. Kõik ministeeriumi kabinetiuksed ja aknad olid pärani lahti. Tõmbetuul vihises tubades ja lennutas lõbusalt kord valgeid paberilehti, kord sekretäride seelikuid. Koperlik jagas käigu pealt ristimärke ja sülita tas avatud ustest sisse. Ametnikud ajasid kaelad õieli, saatsid vanameest tähendusrikaste pilkudega ja sosistasid tema ise. Püha isa Polikarpus ja see on favoriit Kopernik. Raamatupidamistoast oli kuulda tüdrukute lõbusat naeru ja kyll käid. Kopernik surus käed sügavamalt taskusse, tõmbas selja vimma ja kiirendas sammu. Trepi juurde jõudes kukutas vana mees end selili ja liugleb mägra rasvaga immutatud vatipükstes kiiresti alla. Palavusest ja nördimusest värisedes rebis ta välisukse lahti, hüppas nõtkelt nagu nugis ja hingas kergendatult, kui raske kirsipuust, kas tema selja taga hääletult kinni langes. Ta tõotas endamisi, et mitte iial enam ei tule ta ministeeriumisse mitte iial, karjus ta kirsipuust uksele. Tänavamüras tundis vanamees end nagu koduses laanes. Ta vaatas kärmelt ringi nagu hüppeks, valmistub hunt, mobiiltelefon, jope põues, hakkas tirisema, Kopernik sülitas, haaras telefoni ja käratas, mis on fend Polikar? Kiidetud olgu vägede Jehoova halleluuja. Polikarp tõmbus valvele ja hüüdis nüüd ja igavesti halleluuja. Kaks häbematult lühikestes kleitides ja kirjuks võõbatud näoga naist põrkusid ehmunult eemale. Polikarp näitas neile rusikat ja kuulas mõnuga, ministri kahetsevad häält. See kõlas ta pea koopas vastu nagu harras palve. Anna sellele audiot bändi raja Bakale andeks, poiss on pealaest jalatallani patune ja ei tea, mida ta teeb. Ta ei ole veel päris jumala inimene, käib piiblitundides küll nagu kästud, aga kas ei saaks tagasi tulla, võib-olla loeksime üheskoos palveid ja Tänaksime jumalata selle suure armu eest, mis meie osaks on langenud. Polikarpus noogutas väärikalt pead ja sõnas. Saan küll. Aga ei tule. Halleluuja. Minister vaikis. Kuulda oli ainult hingeldamis, kähinat oli karp, hoidis pilgu raamatupoe trepil istuval kirjusel ja ootas telefon ta kõrva ääres läks higiseks. Viimaks kostis ministri ärev hääl. Seda, et halleluuja. Kopernik, saame kokku olümpiateemantsviidis. Kuue minuti pärast, oota mind seal, halleluuja. Halleluuja. Kopernik pühkis telefoni habemega kuivaks ja peitis taskusse. Siis astus ta kerjuse juurde ja surus pilgu mehe ekseemist rikutud näkku. Kerjus vaatas talle otse silma ja hakkas venivalt laulma. Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt? Piiskop vajutas laulja nina ja suu kinnastatud käega kinni. Võimas pigistus, pani kõhna mehikese valu käes vaevlema ja krigisema. Isa Polikarpus müristas. Mis laule sa siin laulad, kas sa siis ei tea, et laulda tohib ainult ühte laulu ühte ainukest kerjus nuuksatas, tean teie ülipühadus, miks ma ei tea. Ja mis laul see on? Jumal, sul ligemal, poli Karp lajatas kerioosele kämblaga õlale, niiet meheness valu pärast karjatas, viskas talle paar kokuke kardatud 500 kroonist ja kärgatas, kas tubli? Laula ainult seda laulu, muidu võtan sind palgalt maha. Halleluuja. Halleluuja. Piiksus mehike vastu. Surus paberrahad põue ja lonkas kähku minema. Kopernik vangutas pead ja astus ringi vaatamata sõiduteele. Autod pidurdasid ja andsid raevukalt signaali. Tunda oli põleva kummi lõhna, aga Kopernik läks jalalt jalale taarudes väärikalt üle tänava, hoidis pilgu kramplikult maas ja luges Bowinal sekundeid. Üks, kaks, kolm, neli, samm ja sekund. Sekundite lugemine oli tema kutsehaigus. Kopernik oli Velikije Luki all eriväljaõppe saanud pommimeister. Draamateatrist möödudes sosistas vana mees palvesõnu ja hoidus hallide paemüüride poole vaatamast igasugu teatritegemist, tantsimist ja ilmalikku laulmist. Kopernik vihkas aga siinsamas vasakut kätt. Oli veel teinegi patupesa Rahvusooper Estonia. Molycorp lõi käed näo ja väristab vastikkusega õlgu. Ta oli televiisorist näinud, mis koledusi paljastatud õlgadega laulvad naised seal pimedas saalis teevad. Ja kui jumalavallatult peaaegu alasti mehed seal hüppavad ja kargavad. Foon. Isa, poolik karp oli kogu inimkonna pattudest nii nördinud, et valusad pisarad tikkusid silmi nõelama. Ta äigas käis ega üle näo ja sisestas tigedalt. Oodake, oodake, oodake veel õige pisut. Tulevam ker on juba teel. Halleluuja. Teaduste akadeemia juures pani vanamees silmad kinni ja liikus edasi. Käsikaudu teadusi ja teadlasi vihkas Kopernik siin maailmas kõige rohkem. Teaduse saavutusi vihkas ta isegi rohkem kui sealihatoite. Eriti jõledad olid ajaloolased ja astronoomid. Isegi läbi suletud laugude nägi püha isa avatud akendel irvitavaid teadusemehi, kes näitasid tema peale näpu sirkliga ja hüüdsid jumalavastaseid meeletusi. Kopernik surus käed kõrvadele ja pomises. Taevane tarkus on see, mis ei lakka ka, vaid kasvab ja põletab tuhaks teie õlgi täis pead. Tulevanker on teel. Aamen. Poli kõrk puhastas end mitme ristimärgiga, jätkas teekonda. Olümpia kõrged klaashoonet õnnistas ta kolmekordse ristimärgiga ja sosistas pidulikult. Halleluuja. Talle meeldis see pühakojaga sarnanev maja. Ainult üks asi jäi puudu. Polikarpi arvates oleks hoone katusel pidanud seisma koorimata männitüvedest hiigelrist otsekui märk eestlase karusest end jumala klikust hingest. Püha isa noogutas oma mõtete kinnituseks ja võttis üha pikemaid samme, kuni viimaks hakkas jooksma. Tema rasked hobusenahast, saapad müdisesid ajutisel laud kõnniteel. See hääl meeldis Pärnikule. Tal oli tuline kahju, et laudtee on nii lühike, jooksis tuldud teed mitu korda, edasi-tagasilauad trusid ja raksusid tema jõuliste sammude all. Tolmupilved tõusid taevani ja üks sagris peni lippas rõõmsalt haukudes usumehega kaasa. Inimesed jäid seisma ja vaatasid imestunult silmini karusnahkadesse mässitud veidrat tegelast, kes juuni läitsaku käes higist nõretades edasi-tagasi tormab ning jumalale kiidusõnu ja uskmatutele needusi kisendab. Nagu maa alt kasvasid välja kaks fotograafi, kelle välklambid agaralt sähvima hakkasid. Kopernik tõstis tervituseks käed ja hüüdis Püha Elmo tuled. Halleluuja. Järsku helises mobiiltelefon ja Kopernik kuulis tuttavat hingeldamist, mis jahutas tema higist pead nagu märg rätik. Püha isa, kus sa oled? Halleluuja. Polikarpus jooksis lõõtsutades olümpia peaukse poole ja karjus telefoniseen, halleluuja. Tumedate klaasidega limusiini. Uks avanes ja minister libistas end portfelli näo ees, hoides hotelli pöörduksest sisse Polikarpus nagu tokerjas, vari tema kannul. Liftis vaatasid mehed teineteisele hetke sõnatult otsa ning embasid siis tugevasti ja kaua. Siis vabastas minister end Koperniku võimsast haardest, rebis mütsi peast ja avas krae nööbi. Kopernik raputas end nagu jääkaru ja ühe ainsa hetkega kattusid lifti seinad ja peeglid suurte sogaste higi piiskadega. Kopernik silmitses ministrit poolsuletud laugude alt ja hingas katkendlikult. Tere tulemast vändnikodemus, pühitsetud olgu sinu nimi, halleluuja. Higi voolas nagu kosk vanamehe pesemata nägu mööda alla. Ole tervitatud, sinagi ülipühadus. Aga jumala pärast oled tasa, igal pool on mikrofonid. Ära nimeta minu nime halleluuja. Lift peatus ja selle uksed avanesid. Teemantsviidi ust hoidis lahti üks araablase välimusega automaator. Mehed tormasid sisse. Minister prantsatas karakul diivanile. Kopernik kukutas end Aietades sõlmile põrandale ja jäi sinna liikumatult lamama. Kui ta lõpuks silmad lahti lõi, oli minister duši all käinud ja istus aknalaual, valge froteemantel, seljas heledad juuksed märjad ja vaatas loojuvasse päikesesse. Ta süütas jämeda filtrita sigaretti tulemasinast, mida tõmmunahaline rohelise turbaniga teener hoidis tema näo ees puhus suitsu pika peene joana välja ja vaatas kopernikule otsa. Sa magasid terve päeva, magasid maha. Kopernik noogutas, tõmbas pikad kindad käest, päästis mütsi, paelad valla ning valas kinnastest ja mütsist higi nagu mustkunstnik. Siis viskas ta mütsi ja karusnahkse voodriga jope põrandale, tõusis ja kummardus peaaegu maani. Ma tegin seda issanda jumala kiituseks. Halleluuja. Must toorsiidist. Särk oli musklilise kere ümber pingul, kullaga välja õmmeldud, piiblist, stseenid rinnal ja seljal, püüdlesid küünlavalgel ja näisid elustuvat toornahast rihma otsas rippuva oliivipuust rohmakalt lõigatud risti. Hiigelvari pendeldas ähvardavalt seinal. Minister neelatas, rist pärines ketsemannist ja oli üle 2000 aasta vana. Minister süütas uue küünla, vaatas ainiti leeki ja ütles. Rend. Ma olen sellest kõigest väsinud, oleme Jeesuse sõjavägi, halleluuja, me peame olema väsimatud, sina ja mina, vastas Kopernik ja pani käed rinnale risti. Me alustame rünnakut, vis rünnakut, kellega me sõdime. Me sõdime uskmatutega, mu armas vend. Kopernik seisis akna all nagu ähvardus ja vaatas kurjal pilgul tuledes säravat linna. Suurliinilaev sõitis sadamasse, minister vääristas tahtmatult õlgu. Ega sa ometi ei kavatse jälle tapma hakata? Ta küsis ta vaikselt. Kopernik tõstis käe, mida ehtis lihtne hõbesõrmus. Vaatas seda pika pilguga, pööras siis pilgu ministri poole ja noogutas. Minister jõi otse pudelist mineraalvett ja kõhksatas, keda sa nüüd surma saata kavatsed? Eesklejaid, vigurdajaid ja silma moondajaid. Ja sina oled neile teejuhiks. Minister hüppas püsti ja hakkas numbritoas ringiratast jooksma, nagu hüven puuris. Miks sa mind oma hullustesse kaasa tirid? Miks sul mind vaja on? Kausi. Karjus ta kätega vehkides ja lõi jalaga serveerimislauda. Need vaarikad ja virsikud põrandale pudenesid. Ma ei tunne sind, me pole kunagi kohtunud mu südant, puhas, mul on perenaine, kaks väikest last. Vastab tõele. Halleluuja. Sellepärast mul sind vaja ongi, vend Nikodemus, ütles Kopernik rahulikult, sest ainult puhta hingega inimene tohibki teisi tappa. Kahjuks pole mul endal ühtki last. Nii et sina oled ainus kandidaat või oled sa nõus ühe oma lapse ohverdama, emb-kumb siis kas Madis või Sirje. Minister jõllitas koopernikut õudusest pärani silmadega, aga Polikarpus vehkis rahustavalt käega ja raputas energiliselt pead. Ei sõda, ma luban, et lapsed jäävad mängust välja? Jah, seda ma luban. Minister ohkas ja pühkis higi. Aga sinu tegu on püha Sacramento, on sul ikka meeles? Palju sa minu käest? Aga sa ise ju ütlesid, et jumal tasub. Polikarp tegi, nagu ta ei kuuleks, jätkas rahulikult. Kõigeväeline jumal januneb värske ohvri vere järel sest sooja vere lõhn on temal armas halleluuja. Enne kui minister jõudis käe mobiiltelefoni järele sirutada, et valida politsei hädaabi number, varises ta vaibale kägarasse. Kopernik pani jalaministri kõrile ja ütles. Mine pese nägu puhtaks, vend Nikodeemus. Siis räägime edasi. Halleluuja. Ta lõi telefoni ühe rusikahoobiga puruks, tõstis ministri turjapidi üles nagu kassipoja ja viskas ta hoogu võtmata vannituppa. Kui minister tagasi tuli, plaastrid ninal, istus Kopernik laua taga ja uuris linnaplaani. Istu, vend Nikodemus, ütles Kopernik pilku kaardilt tõstmata ja kuula, mida ma sulle räägin. Minister võttis istet ja silmitses plaani, millel oli kujutatud südalinna. Kopernik tegi plaani kohal käega Maiesteetliku kaare ja naeratas. Kõigeväeline issand, seal kõrgel taevas näeb Tallinna linna just sellisel kujul. Iga päev ja iga. Täna hommikul andis issand mulle teada, et see vaatepilt väsib. Ta peab teda, see on liiga kirju, eriti öösel. Lausa põrgutuled. See pole silmadele hea. Paneb need vett jooksma. Minister näppis plaastrit ja ütles veidralt läbi nina. Kõigeväeline issand, võiks mujale vaadata, näiteks kõrbete või merede poole või vaadaku sinist taevast, see on küll väga rahustav jumal teab ise, mida vaadata. Ei ole meie temale nõuandjad, käratas Kopernik, tõstis küünlalinnaplaanile lähemale, võttis ministril lõuast kinni ja surus ta pea jõuga alla. Vaata, Ta näitas ta pliiatsiga seda ristikest seen. Parkimisplats Draamateatri ja rahvusooperi vahel. Täpselt nii, Mu vend issandas, mis selle parkimisplatsiga siis lahti on? Ma hoian oma autot samuti seal turvaline parkla ja pealegi täiesti keset linna just täpselt nõnda, mu armas Niko Teemus ja Teaduste Akadeemia on ka sealsamas lähedal hotell, kasiino, mitu panka, kõik koledad, paganate pesad. Mis selle kirjastuse nimi oli, mis minu uue piibli käsikirja tagasi lükkas, metoodika, minister hammustas huulde ja sosistas. Perioodika. Täpselt. Kopernik nipsutab sõrmi. Aga äkki kargas talle midagi pähe ja ta küsis, kus lakei on. Minister võpatas, magamistoas magab, ta on väga väsinud. Ma lubasin, et kas sa oled kindel, et ta meid pealt ei kuula, täiesti kindel. Pealegi ei oska ta eesti keelt. Kopernik vangutas pead, tõmbas saapasäärest kitsavarda taolise pistoda ja surus selle puust peaministrile pihku. Saju tead, vend Nikodemus, mida sa nüüd tegema pead. Halleluuja. Minister läks langetatud tai magamistuppa. Tuid, kus hetke pärast tagasi noogutas ja viskas verise stileti vaibale. Kopernik kaisutas teda kaua ja suudles pikalt suule. Armastan neid, kes on kuulekad sest neid armastab jumal. Halleluuja. Kopernik talutas ministri uuesti laua juurde, vaatas teda pika pilguga ja nuusutas kahtlustavalt. Ega sa purjus ei ole, vend Niko Teemus. Olgu-olgu ma tean küll, et sa ei joon, ütles Kopernik naeratades ja surus ministritoolile, nihutas linna plaani lähemale ja hammustas lurinal virsikud. Püüa nüüd iga muu sõna, teist korda ma enam ei räägi. Täpselt kell seitse õhtul saadetakse nendes majades korda jumalavastaseid meeletusi. Kopernik koputas pliiatsi teravikuga vastukaart. Ma uurisin järele, neid rahvakogunemisi nimetatakse etendusteks. Minista hakas tihkuma, issand jumal, ma ju tean seda, ma tean, iga inimene teab. Sa sõidad autoga parklasse, kuidas Walta puu seal üles käib. Siis ei ole vaja tõket maha sõita, see ei meeldiks issandale. Ja siis Kopernik naeratas õnnelikult, siis keerad sa võtit vendliku Teemus, mis võtit taevavõtit ei keera, keerad küll. Sa sõidad suure furgoonautoga parklasse ja keerad seda võtit. Furgoonis on. Kopernik vaatas rõõmsalt ministrit, kes üle kere värises. Meie püha kolmainsus, isa, poeg ja püha vaim, kolm tonni plastiiti. Halleluuja. Minister haaras endal kõrist, tal tuli õhust puudu. Miks just mina? Sa oled riigi üks tähtsamaid inimesi, kui mina seda teeksin, ei avaldakse nii suurt muljet. Pealegi on mul hullupaberid. Ma ei taha, et ajalehed ajaksid selle jumalale meelepärase teo psüühiliselt haige religioosse fanaatiku kaela. Minister istus liikumatult, süütamata, sigaret suus, Polikarplakus CAD-virsikumahlast puhtaks, pakkus kaaslasele küünla pealt tuld ja jätkas. On hoopis mõjuvam, kui plahvatuse korraldab vabariigi siseminister isiklikult. Ja postuumselt avaldatakse kõikides sidekanalites meie ühine karjasekiri. Ma usun, armas sõber, et see paneb kogu maailma mõtlema jumala vägevuse üle. Kiitke issandat oma jumalat. Halleluuja. Minister näris alahuult ja vaatas pelglikult Koperniku läikivatesse silmadesse. Siis vangutas pead ja sosistas. Purikar. Sa oled hull, hull, mis, hull, täitsa hull kohe. Ning vabastas end hommikumantlist. Kopernik jälgis kaaslase liigutusi suure tähelepanuga. Minister avas koodlukuga portfelli, võttis sealt kiirustamata koreda jõhvridest mungarüü ja kanarbikust risti. Kopernik tõstis käed, sulges silmad ja soigus ehi end kättemaksurüüga vendliku Teemus ja katta end püha vihaga teeni. Sest kes nii teeb seda armastav jumal igavesest ajast igavesti. Halleluuja. Sa räägid õigust, vend Polikar nuuksatas minister Kopernik ohvitses minuti jagu oma pluusi kallal ja viskas Vendniku Teemuse jalge ette takkuse nöörijupiga võtme. Minister kummardus, korjas võtme üles ja silmitses seda hoolikalt. Sellega läheb tulevanker käima homme õhtul mõni minut enne kella seitset. Halleluuja. Vendliku Teemus astus aeglaselt akna alla ja vaatas tulesäras linna kohal laotuvat öist taevast. Kopernik tema selja taga põlvitas ja seadis videokaamerat töökorda. Massimõrv armas vend, kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Issand ise on seda oma jüngritele öelnud. Halleluuja. Vendiku Teemus tõmbus endasse. Ta ei öelnud ega mõelnud enam midagi. Nagu läbi udu, kuulis ta, kuidas Kopernik kaamera sisse lülitab ja tasasel häälel loeb. Tere. Teiega räägib pühamees Polikarpus. Kopernik issanda ustav sõdur on ristija Johannese mälestuspäev. Ainult usklikel on igavene elu, kuid mitte kõik Neist ei saa elu krooni, see kroon antakse nendele, kes on ustavad. Kas surmas elu krooni saada, peab inimene armastama issandat rohkem kui iseenda elu. Me peame heitma endalt mis seob ja hoiab meid tagasi. Vaga inimene peab keelduma kõigest, mis takistab tema vaimulikku arengut. Tõeline usk on võtta jumalalt, et tema sõna põhjal küsimusi esitamata. Usk on kõrgem kui mõistus. Usk ei vaja vastust küsimusele, miks usuelu on sõda uskmatutega. Usukilp on kristlase sõjavarustuse oluline osa sest kui sul on usukilp, siis ei saa miski sind kahjustada. Koperniku ühetooniline pomin uinutas Ventniku Teemuse. Jälle oli ta päike mihkel parras, papranits rihmapidi käes ja sõrmed külmast kanged eesti keele ja kirjanduse tund on alanud. Väike Mihkel surub kõrva vastu klassiruumi ust. Lumi sulab piltidel. Jalanõud on tihked ja rasked vana mõisahoone, rohelise õlivärviga võõbatud sein ja kriitvalge lagi. Suu sooja, verd täis, sest just äsja on ta keelega puudutanud välistrepi raudselt käsipuud. Väljas kristall, külm, kõik heliseb ja kilksu. Õpetaja loeb monotoonse häälega värsse. Mihkel avab ukse ja libistab ennast klassi, hiilib oma kohale ja võtab istet. Paned küünarnukid pingile ja suleb silmad. Vana õpetaja seisab, selg ukse poole ja loeb täis helinat ja raevu. Ei mingit tähendust. Mihkli pinginaaber, pöetud peaga Kingse paruudi, togib teda jalaga ja sosistab. Meie int. Öösel pojad viis tükki. Mihkel teeb, nagu ta ei kuuleks, surub silmad kõvemini kinni ja vaatab hingetuna tuleva tõuseb pikkade leekide lehvides järjest kõrgemale. Siis äkki on kohal ka isa ja ema ning väike Madis ja Sirje. Jelena hoiab lastel õlgade ümbert kinni ja on nii õnneliku näoga. Adjutant ja kerjus, kõik on kohal. Isegi vanaema ja vanaisa ja onu Sander, kes jäi rongi alla. Rahvas tuleb järjest ja inglid tulevad neid tervitama, ilusad valged kitlid seljas. Kaks musklis inglit kinnitavad talle kauni soomusrüü. Eriti uhked on ilmatu pikad käised nagu tiivad ja tugevad läikinud ivate pannaldega nahkrihmad. Küll on hea ja kindel tunne ja kõik vaatavad nagu lummatult tule vankri lendu. See on tõesti väga ilus vaatepilt. Ilus ja jube ühekorraga. Ainult hallide lühikeste juustega peaingel on võtnud prillid eest ja tema nägu on väga tõsine.