Eraldusmärkideta nelja mootorilise propellerlennuki rattad puudutasid otsekui kõheldes maapinda. Taevasinine Junkers hakkas rohtu kasvanud lennuvälja märgistamata maandumisrajal veidralt Hukerdama. Piloot nägi kurja vaeva, et lennumasinat aukudest mööda juhtida. Äriklassi tegelikult kogu lennuki ainus reisija rebis higise maski, millel kiri natu nait silmadel. Samal hetkel ütles sõbralik hääl eikusagilt. Ilusat hommikut, Michael, meie lennuk maandus maarjamaa pealinnas. Välistemperatuur on pluss kaheksa kraadi selsuse skaalal, kohalik aeg on neli ja 32 minutit. Maarjamaa ametlik riigikeel on ladina keel, aga saab hakkama ka eesti, vene, soome ja saksa keelega. Hetke valitses vaikus, siis mahe hääl jätkas. Igaks juhuks meenutan sulle Michael, et vastavalt maarjamaa seadustele ei ole tuba, kas alkohol ja muud meelemürgid siin lubatud keelatud ainete omajat müüa, et ostjat või tarvitajat ootab karistus. Surmanuhtlus poomise läbi. Valjuhääldi sahises kostis tasane klõpsatus ja siis saabus jälle vaikus. Ma tulen taevast ülevalt, häid uudiseid, toon teile sealt, laulis Michael omal viisil ja libistas peopesa üle värskelt raseeritud don suuri. Ta krimpsutas nägu. Peanahk oli hell ja kipitas juuksur. Õpipoiss oli habemenoaga hooletult ümber käinud. Ohja ohkas mees ja kummardus kingapaelu lahti siduma. Viimane aeg oli ümber riietuda, ta toppis teksased ja sviitri pruuni paberkotti. Samasse rändasid ka tviid, pintsaknokkmüts, sokid ja maonahast kingad. Ta viskas koti ka päikeseprillid, käekella, pitsatsõrmuse ja rahatasku. Sulges pakendi personaalse kleepsuga, sirgeldas etiketile, kuupäeva ja kellaaja, lisas initsiaalid ja pomises. Nonii, puhas lennuk ruleeris kitsa kanali põhjas. Mõlemal pool kõrgusid tahmunud paekivi seinad. Lennuki pardatulede valgel nägi Michael kümneid ja kümneid rohelisest pudeliklaasist meisterdatud roppust seid riste mis olid traadi ja mördi abil kanali püstloodis seinte külge kinnitatud. Mihhail teadis, et risti peeti maarjamaal võiduja armastuse sümboliks. Prantslasest instruktor oli Amsterdamis näidanud satelliitfotosid maarjamaa pealinnast hiigelsuured ladinaristid sirutusi tohutute monstrumitena üle uue Jeruusalemma. 33 roostevabast terasest risti oli rammitud endisesse Soome uue nimega Püha Neitsi lahte. Michael tõusis istmelt, üritas tasakaalu säilitada ja avas pagasiriiuli kaane. Ta võttis sealt korralikult kokku lapatud laiade käistega valge rüü ja tõmbas endale selga helevalge pidulike volte tide ja vallangidega. Ühes tükis kootud linane kostüüm ulatus maani kuid ainult liigutas. Välkusid kuldse pitsiga ääristatud alumise serva alt roosad varr. Michael ringutas laialt, lehvitas käsi ja tõstis põlvi. Siis kummardus sügavale. Rätsep oli oma töö korralikult teinud, kõik oli täpselt paras. Junkers tegi järsu pöörde ja pea tus Michael vaarus haaras istme seljatoest ja vaatas illuminaatorist välja. Pruunis türbis surmtõsise näoga vanem mees püüdis ta pilgu ja tegi arusaamatu žesti. Igaks juhuks. Michael naeratas ja noogutas. Vana mees langes põlvili ja ajas suu pärani. Samal hetkel lennuki mootorit seiskusid. Michael ei saanud aru, kas mees karjus või haigutas. Aga see polnudki tähtis. Michael astus lennuki trapile. Trappi kattis must kärniline kumm. See oli paljaste taldade all. Mõnus. Michael kissitas silmi. Ülemiste järve kohale ilmus kuusirp nagu kõver sädelev mõõk. Ainult hetkeks. Siis mattus taevas taas paksu pilv. Michael tatsas tantsil sammul astmetest alla, jalad olid pikast istumisest tundetuks muutunud. Paekivist nurgatornidega. Alumiiniumangaar kerkis pimedast udust. Michael pöördus üle õlava tama. Järvelt roomasid tihedat udu, joomed üle tühja maantee, tegid lennuvälja kohal paar tiiru ja laskusid mähkides maandumisrajaja lennuki endasse. Kaks sõdurit ilmusid udust nagu tondid, haarasid vana munga nagu jahukoti endi vahele ja jooksid tagasi uttu. Siis polnud jälle kedagi ega midagi peale koidueelse, pimeduse, haudvaikuse ja takjate. Nõgesepuhmad muidugi ka. Michael väristab õlgu, tal oli kõhe. Kui päike tõuseb, läheb lõbusamaks, rahustas ta end ja astus ettevaatlikult hiilides edasi. Terav graniitkillustik oli paljastele jala taldadele põrgulikult valus. Michael oli ajalehest lugenud, et maarjamaal tehakse killustiku käsi. Graniiti purustatakse suurte vasaraga, et ega seda pidid tegema sunnitöölistest meelsusvangid. Lääne-Euroopas oli maarjamaast rääkimine ja kirjutamine tabu või täiesti omaette rubriigi kurioosumit teema. Tihti varustati artiklid, mis maarjamaast ja selle valitsejast rääkisid märkusega, et toimetus distantseerib end autori arusaamadest. Kli järeldustest. Jah. Euroopa suurriikide suhtumine Läänemereäärsesse kääbusesse, maarjamaa piiskopiriiki oli sama nagu omal ajal paariariik Põhja-Koreasse. Seal oigas tasa, iga järgmine samm valmistas talle nüüd juba kirjeldamatut piina ja mida edasi, seda hullemaks ta teekond muutus. Michael lausa möirgas kui katkine pudelipõhi, mis siin ilmselt vabariigi ajast vedeles ta kannaluuni lõhki lõikas. Vererada järel liikus ta edasi kord kikivarvul, tippides, kord ühel jalal hüpeldes. Michael hingas kergendatult. Udus aimas tema pilk heledatest saelaudadest kokku klopsitud ajutist kõnniteed mis lennujaama valgustatud peaukse juurde viis. Verine jalg lirtsus hommikusest kastest libedaks muutunud laud teel jättes heledale puidule võikad vereplekid, aga nüüd oli ta kohal. Michael ajas pea kuklasse kaks 15 meetri kõrgust õlilampi, teine teisel pool peaväravat kujutasid planeet maa esimesi inimesi. Aadamat ja Eevat pronks Klosside peadest väljuvad igavese tuleleegid valgustasid poolkaares maalitud teksti lennujaama paekivi portaalil. Terra Mariana profiide utility tahate hoomina. Pikad leegid, Nelpsasid fassaadi, ümberringi levis isuäratavat praadimise lõhna. Tohututes lampides põles vana maailma parim oliiviõli, ühe kreeka ordumeistri kingitus. Sama mehe mälestuseks Lõsutas ukse kõrval raske pink. Vanast hiietammest ühes tükis välja voolitud pingi seljatoele oli kruvitud messingist silt, millel keerulises põimingus kirjatähed. Michael kummardus lähemale, pühkis käega tuhahabemeid ja luges. Ei mulle ei Talle, ei neile ega meile, vaid ikka ja ainult sinule. Ta surus hambad kokku ja lonkas edasi. Pooleldi avatud raudukse kõrval seisis laigulises mundris blond turvanaine Kilp vasakus kirvest paremas käes. Michael jäi ühele jalale seisma, lausa kangestus. Nii täiuslikku naist polnud ta varem näinud isegi unes ega piltide peal. Ja veel nii lähedalt Ooey. Kui ta praegu käe välja sirutaks, saaks ta naise kaela vabalt puudutada. Kui õiges, sirutas käe ja haaraks naisel kõrist või paiskaks ta pikali ja hüppaks selga. Michael võpatas. Selliseid Teid ei tohi pähe lasta eriti diktatuuririikides. Ta teadis, et juba vabariigi ajal tegelesid siinsed teadlased ajuskännerite ja mõttelugejate loomisega. Parem karta kui kahetseda. Sellised mõtted kuulusid rubriiki, kuidas oma elu mõne sekundiga muuta. Lõpuks ometi jõudis Michael piirivalvuri paekivist ja roostes ahju plekist meisterdatud laua juurdetulek lennukist siia oli võtnud terve igaviku, nii talle tundus. Ta naeratas. Ta tõi kuuldavale sõbraliku Ave ja ulatas oma Euroopa Liidu passi. Punase Barretti musta ülikonna ja valge triiksärgiga. Piirivalvur meenutas rähni särav pilk, erakordselt pikk, sirge ja terav nina. Rähn silmitses pea viltu, teda pealaest jalatallani. Siis hakkas viisadest kirendavat passi uurima. Ta tegi seda rõhutatult kaua, äkki küsis Michael. Või Miikael või hoopis Mihkel, mis kõik nimekujud on aktsepteeritud. Selge see, enamgi veel, muigas piirivalvur ja jätkas. Sa oled väga kõva rännumees, muudkui reisid, mis eriti palju oled sa Venemaal käinud, kas sa vene keelt räägid? Muidugi räägin ja kirjutan vabalt. Teie kõrgeausus, ma oskan kõiki maailma keeli, vastas Michael vene keeles. Ametnik jätkas eesti keeles. Kõrgeausust pole vaja lisada. Ma olen tavaline riigiteenistuja. Punase baretiga piirivalvur koputas pliiatsiotsaga roostetanud plekitahvlile, tuues kuuldavale valju tärina. Rähn. Rähn muigas Michael juba teab mitmendat korda. Piirivalvur uuris pliiatsit, siis jätkas samal meeldival paritonil ja vaevumärgatavalt sõnu venitades. No nii, Mihkel. Miks sa meie pühale maarjamaale tulid? Jutusta, aga mitte pikalt. Ühest põhjusest piisab. Halenn Uus Jeruusalemm ja põhjus on eeskujulik. Mihkel, sa oled tark mees. Oskad nimetada loogilise ja auväärse põhjuse. Rähn noogutas tunnustavalt oma sõnade kinni tuseks. Michael teadis, et ta peab intervjuu ajal rahulikuks jääma. Ka teadis ta, et küsida ükskõik mida ametnikul kelle valvata on riigipiir, on alati õigus. Rähn jätkas, kus sa peatud teeliste kirikus, millises? Meil on neid palju Püha Birgitta hotellis kuningas Taaveti võõrastemajas tuttavate või sugulaste juures. Sõbra tuttava juures. Kes su sõber on. Kuidas on sinu sõbra tuttava nimi, mis on sinu sõbra tuttava ema, eesnimi ja perekonnanimi, kus ta elab? Ta elab uuel Õlimäel, härra, liiga palju küsimusi korraga. Mida te veel teada tahtsid, kelle ema nime? Minu ema. Siin on paber, pane kõiki äraja sõbra, kodune aadress ja töökoha aadress, täpne amet. Kõik tuleb kirja panna. Kirjelda sõbra nägu ja tavapärast riietust, detaile, kas tal on suuri, sünnimärke, arme, märgatavaid füüsilisi vigastusi, mis on sõbra ema neiupõlve nimi hakkab pihta. Michael võttis paberilehe, liigutas seda lehvikuna näo ees ja vaatas otsivalt ringi. Kas teil siin kirjutuspulti polegi? Rähn lasi kuuldavale pikapliiatsid ärina, koputas lõpetuseks kolm korda lühidalt ja käratas, mil määral? Pläkumises Michaelile tundus, et ametnik pöördus kellegi teise poole, ent igaks juhuks siiski küsis. Vabandage, kas te räägite minuga? Rähn vaatas nüüd esimest korda Michaelile sügavalt esmalt ühte, siis teise silma, pidas pausi ja küsis iga sõna, rõhutades, kui palju meie uus Jeruusalemm sind huvitab. Mind huvitab kõik absoluutselt kõik. Michael otsis sõnu. Rähn tegi parema käega järsu liigutuse ja tõi kuuldavale lühikese tärina, mille peale kaks sõdurit lähemale astusid. Michaelist paari meetri kaugusel sõdurit seisatasid jäituda üksisilmi põrnitsema. Süsimustad tuhmid, kiivrid, sama värvi, mundri pluusid ja püksid. Koeranahast saab Pad paksude taldade ja rautatud ninadega. Mihhail kujutas, et mis tema näost järele jääb, kui see mingil põhjusel säärase saapaga kokku peaks puutuma. Oma poisid olid hambuni relvis armee, püstolid, Jeeriko püstolkuulipilduja, uusi automaat, kallil kumminui, taskulamp ja messingist vile. Vile suurust arvestades võis seda vabalt ka sireeniks. Nimeta. Michael tundis maailma tuntumate relvatehaste toodangut eriti muidugi käsirelvi. Kaks aastat tagasi olid olnud ühe kuningliku hukkamiskomando relvainstruktori komandör. Ah et millises kuningriigis? Seda ma hea lugeja täpsustada ei saa, see on riigisaladus. Mis avalikustatakse 75 aasta möödudes. Rähn valis vanamoeliselt kettaga lauatelefonil ainult ühe numbri, ilmselt number üheksa, võimalik kat nulli. Igatahes ketas liikus kaua. Viimaks aeglane, kõrini, pes rähn, köhatus kurgu puhtaks, tõstis toru kõrva juurde. Aga ei öelnud sõnagi, kestki. Lohakalt laotud telliskivimüüris avanes maskeeritud uks. Michael üllatusmaaling ja faktuur olid meisterlikult. Pimedast ukseavast ilmus värskelt õmmeldud põsearmiga. Nun võttis Michaeli passi enda kätte, et ja hakkas aeglaselt lehti servima. Nunn küsis sõbralikult, kas te reisite üksi ja no on, heitis kiire pilgu rähnile sobras oma mapis, võttis sealt helesinise ümbriku ja heitis silmanurgast uuesti pilgu rähni suunas, kes selg nende poole mingit dokumenti uuris. Michael vaatas selja taha. Sõdurid, kes alles hetk tagasi iga tema liigutust jälgisid, olid nagu maa alla vajunud. Nunna, asetas ümbriku passi vahele ning ulatas Michaelile. Siis naeratas, virutas vasakut silma ja viipas. Lühike viibe tähendas, et Michael tohib maarjamaale siseneda. Michael seisis jalad harkis varahommikusel inimtühjal platsil lennujaama ees. Tuul tõusis ja puhusta valge inglikostüümi plagisema. Liivakarva present furgooniga. Veoauto lähenes aeglaselt, lahtine koormarie, laperdas tuules nagu rebenenud puri. Raske auto liikus vaevaliselt porisel väljal. Juht vahetas raginal käiku. Masin hüppas edasi, siis õõtsub august auku nagu laev lainetel. Viimaks peatus roostetanud masin täpselt Michaeli kõrval. Juhipoolse ukse pika mõraga aknaklaas kukkus poolenisti alla. Michael tõmbus vaistlikult sammu tagasi. Siis astus astmelauale ja uuris kabiini hämarat sisemust. Ta vaatas tõtt tedretähnilise poisiga. Poiss vaikis. Kas linna saaks? Poiss noogutas ja ütles, täiskasvanulikult saab hüppaga peale, vend. Michael rebis ukse lahti, räntsatas end istmele, haaras poisi tedretähnid ega kaetud käest ja hakkas endalegi üllatuseks Parinal rääkima. Vend, kas me oleme vennad ja, ja muidugi. Aga te olete ikka takso ka, eks ole. Ja viite mind linna, olete ju takso. Te ju ei peta mind. Poiss naeris. Ei, mina ei ole takso. Ei, mina olen hoopis sinu vend Rein. Kõik inimesed on vennad, vennad ja õed. Sõit maksab 300, taldrit. Mul pole maarjamodaalreid. Mitte ühtki krossi pole teie maa raha. Palju see dollarites teeb? Ameerika dollarites. Poiss sulges silmad ümises endamisi, nipsutab sõrmi ja teatas. 827 dollarit. Tead, ma teen sulle venna hinna. 820 dollarit. Oleme kokku leppinud, see on parim hind linnas. Michael noogutas tänulikult, tõstis pöidla kokkuleppe kinnituseks ja toetas pea auklikuks kulunud kunstnahast peatoele. Viimane, mida ta nägi, oli tuhmides värvides pisike kleepilt kabiini laes.