Michael hakkas juust aru saama, mida ümmarguselt pildikesel kujutatud oli. Kui poiss teda juba teab, mitmendat korda raputas, ta kuulis nutust häält. Kas sa saad üldse aru, mida ma räägin, kuhu sa minna tahad, kuhu ma su viin? Michael liigutas kätt poisi näo ees ja pomises. Ma olen mitu ööpäeva magamata ja langes siis uuesti teadvusetusse. Poiss raputas teda nüüd kogu jõudu kokku võttes ja kisendas ärka ülestõuse ülestõuse ometi üles. Michael näitas paberitüki, poiss heitis umbuskliku pilgu aadressile, siis ütles klikult. Sa lendad kõrgelt. Püha isa, aga fon on siin linnas väga tuntud inimene. Taevase uue Jeruusalemma kohal kubiseb inglitest. Üks neist on isa, aga fon. Mida see siis tähendab? Ega ometi jah, just seda see tähendabki. Ma ei tahtnud sulle otse ütelda. Aga jah, püha isa, surnud poiss nuuksatas maha, jättis meid väärituid isaga, fon tegi meid veel õnnetumaks, kui me enne olime. Tõi kuuldavale heleda, nii õudsat, Luze pühkis, käis ega üle silmade ja inises läbi pisarate. Meie elu läheb edasi. Viin sind isaga phony majja, võti on uksemati all. Jäta meelde. Võti on uksemati all. Auto rühkis mööda serpentiini, teed vaevaliselt järskude nõlvakutega mäkke. Michael teadis, et see oli endine linnamägi ehk Toompea, mida maailm nüüd uue õlimäe nime all tundis. Tema ees rullusid lahti uue õlimäeva. Ta silmitses suure balti mošee tohutut plit, mõõtis silmadega Püha Olavi torni säravat kulla dist ja vilistas helevalgest karrara marmorist triumfikaart nähes marmor kiiskas, nii et silmadel hakkas valus. Michael teadis, et triumfikaar ehitati maarjamaalaste kohustuslikest anne tostest ja see sümboliseeris püha maarjamaa võit uskmatute üle. Sealsamas kõrval troonis tohutu mustast marmorist nelja kuldse nurgatorniga mangi katedraal ja tellingutes Uuste maailma suurim sünagoog mille kavandatavad mõõtmed olid nii grandioossed, et see pidi paistma kosmosesse. Michael sulges silmad. Furgoonauto peatus telliskividest ja savist ilma ühegi aknata vormitu kurtsiku ees. Vihmast ja tuulest pleekinud vineertahvel varjas ainult osaliselt sissepääsu, mis sarnanes rohkem koopasuu kui uksega vineertahvlit. Toestas kõverast torust varrega, narmendab, lumelabidas murenenud toon, trepp, mädanev õlgkatus, erkroheliste lehtedega kunstpalm ühe sangaga alumiiniumpotis, selle kõrval väike punane lastekastekann ja vana autokumm mõlkis mangomahla purk ja ilma osutite ta seinakell. Sületäis ümmargusi, lepahalge jääkirka ja helesinine kilekott roosa väetisega. Aga uksematist polnud jälgegi. Michael andis poisile kaheksa rulli keeratud sajadollarilist ja lõi auto ukse pauguga kinni. Lõi uuesti viruta, kõvemini. Hüüdis poiss, lükkas pruuni teravatipulised kapuutsi peast, osutas räpase sõrmega laitmatult raseeritud Don suurile. Hüüdis midagi segast, näitas keelt, siis naeris kurjalt. Ja läinud ta oligi. Michael astus ettevaatlikult pile, betoon ragises. Ta tõstis vineertahvli ukse eest ja ootas, et silmad pimedusega harjuksid. Savipõranda jäme raiepakk ja taburet, mida ilmselt lauana kasutati. Kolme jalaga malm pada kustunud koldel, kaks fajanss taldrikut ja pruun savikauss puulusikas. Vanaaegse kõhuka pudelikaelas, küünlajupp tuleraud ja tael kenasti kõrval. Tumedast puust karp, halli soolaga, poolik pudel, kefiiri ja puust palvehelmed. Kõik. Michael istus täksitud raiepakul ja laskis leiba luusse. Sahvrist konksu otsast oli ta leidnud suitsusingi ja nartsu seest käntsaka juustu. Laealune oli täis kuivatatud ratasleibu. Kõige pimedamal nurgas olid avastanud laastukorvi kuivatatud murakad katega. Michael avas sinise ümbriku, mille vana nunn talle lennujaamas pihku poetas. Ümbrikust kukkusid välja tihedalt täis kirjutatud maisipaberid. Ta nägi sadu nimesid, tuttavaid ja tundmatuid. Nimekiri oli 26-l paberilehel. Michael kordas ees- ja perekonnanimesid. Küünal valgustas tema pine villa nägu. Äkki hakkas kostma karjeid ja vihast rõmmemist. Samas löödi vineertahvel raksatusega pooleks ja uksest rüsele sisse neli või viis meest. Mihhail nägi ka naiste must ja tumesiniseid pearätte isegi kullaga tikitud atlas tanu välgatas meeste paksust vildist künni kaabude vahel. Mihhail tõusis, sirutas põleva küünla rabeleva enim puntra poole ja ütles. Ärge kartke, mul on teile häid sõnumeid. Michael osutas sõrmega esimesele mehele punetava näoga hiiglasele, kes esimesena uksest sisse rüseluses võtame näiteks sinu nurmoja, Aus Aab. Ma nägin eile sinu naist, minu naist, kes sa selline oled? Tähistas Haapja rebis pussi tupest lühikese ja laia teraga inetu nuga, välkus Mihhaili kõrisõlmele ohtlikult lähedalt. Michael jäi rahulikuks, kohendas oma pika valge rüü volte ja teatas. Ma olin eile sinu naisega mitu tundi koos Me. Aab tõi kuuldavale lühikese vihase sisina. Siis läkastas. Kurat, minu naine on surnud, surnud juba kaks aastat, vale. Sinu naine elab igavesti, ta on nüüd taevas. Aus ja hea, Aapo, ma olen sõnumitooja, saad aru? Ma tulen taevast. Michael osutas sõrmega atlas tanu kandva proua suunas ja sina oled ju hea ja lahke jagavere Hilda. Ma näen iga päev sinu meest, räägin temaga tihti, vahel mängime ka malet või kabet. Alfred on heas vormis, et sa teaksid. Kõik olid vait. Isegi Abdalt tuss torkas bussi tagasi. Ta ja vahtis valges rüüs sõnumitoojat. Tema suu jäigi lahti ja silmad olid pärani. Michael sõrmitses pabereid ja jätkas. Nii armas rahvas. Me ei mahu siia ära, tulge, istume aias nagu üks suur ja sõbralik pere. Me ju oleme, perekond, on mul õigus, kõik mõmisesid nõusolevalt. Ainult jaga vere, Hilda läks ülemeelikuks ja Luikas on nii, on just nii, on. Michael naeratas, vaatas kõigile rõõmsalt silma, osutas sõrmega ja rääkis igaühele, mida selle või teise lähedane sugulane või tuttav taevas teeb, mõtleb või loodab. Ta lõpetas sõnadega, jah. Ka taevas on häid ja paremaid aegu, tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te saate nende igavest elujärge parandada, Te saate seda paremaks muuta. Teie healeen, ärge nutke oma tütrekese pärast, ärge tehke seda. Te peate teadma, et kui te nutate, siis nemad seal taevas upuvad. Te ju ei taha? Riina ära upub. Riina on ju nii armas laps, nii soe ja armas tüdruk. Leen Herman vaatas häbenedes ringi, nuuskas nina tühjaks, pühkis silmad kuivaks ja noogutas kiiresti pead. Michael patsutas naist põsele, tublile. Te olete aus ja julge ema. Maarjamaa, kus rahvahulk pomises tunnustavalt. Mihhail võttis sinise ümbriku, näitas seda ja teatas. Siin on kõik kirjas, ma märkisin üles, tegin nimekirja soovidest, mida teie lähedased palusid. Kui te nendest hoolite, siis täidate nende soovid. Mina olen vahendaja, mina olen taevaskäija. Ma hoiatasin ülemisi inimesi, et raskeid asju kaasa vedada. Üheksa, üks kümnekilone kohver on maksimaalne kogus, mis ma saan ühes võtta. Sellepärast on tark kõike sularahas, kullas või kalliskivides arveldada. Hämardus. Päike hakkas uue õlimäe taha vajuma Püha Olavi kullast tornikukk sadelas. See oli viimane valgus, siis vajus linn pimedusse. Michael seisis mõranenud trepil, tema ees kaardus hardalt vaip, kiv, mitmesajapealine rahvasumm. Inimesi tuli järjest juurde. Mehed ja naised, noored ja vanad, kehvikud ja keskmikud, rikkad ja rikkamad, sekka ülikuid ja väga kõrgeid võimukandjaid. Valitses pühalik vaikus, isegi lapsed ei virisenud ega nutnud kilkamisest või jooksmisest rääkimata. Rahvas ootas väärikalt. Viimaks pilved hajusid ja kuu kallas isa aga Fonni aia valgust täis. Nonii, naeris Michael osutas kuu suunas ja hüüdis üle rahvasumma. Isa süütas lambi, et me saaksime selle valgel rahulikult edasi minna. Kui Michael hüüdis surnu nime, astusid sugulased, omaksed või tuttavad lähemale. Liiguti rahulikult ja väärikalt. Keegi ei trüginud, igaüks ootas kannatlikult oma järjekorda. Sest see helendava rüüs mees, kes end peaingel Miikael yks nimetas, oli öelnud lihtsalt ja selgelt. Ma tulen taevast ülevalt, Häid sõnumeid, toon teile sealt. Michael hakkas väsima, ta hääl kähises ja käed värisesid. Ta tõstis nimekirja silmadele lähemale, veeris huuli liigutades nime ja hüüdis. Tähelepanu. Nimetan järgmise nime. Agnes Hilde Kard on Kersten vald, paruness. Kas siin on tema lähedasi omakseid? Sugulasi-tuttavaid rahvas vaikis, ei ole kedagi haudvaikus, ainult üks titt kääksa. Michael võttis järgmise pabeririba, tõstis silme ette ja hüüdis tähelepanu, nimetan järgmise nime. Helju, puus, maa, kas siin tuttav bariton kajas üle vaikiva inimmere, ma olen siin siin. Inimesed liikusid kahele poole ja moodustasid spaleeri. Rähn tuhises kiirel sammul, Michael jätta, teatas Helju. Puusmaa on minu ema. See on tõesti tõsi. Teie taevalik hiilgus, Michael muigas. Taevalik hiilgus on liiast. Ta tõusis ja embas rähni embas, niiet viimase rinnakorv pikalt krõgises ja viimaks lühidalt praksatus rähnaietas. Mihhail köhatasin ütles. Mul on au teatada, et teie, auväärt temaga. Ma olen väga pikalt rääkinud filosofeerinud elust, surmast ja igavesest elust ja rähni nägu lõi särama. Nii hea teada. Tohib ma jutustan, mida ma Michael tõstis käe? Ei, vabandan, ma väga vabandan, kõrgeauline, aga meil on vähe aega. Te vaadake, inimesed võtavad, näete ju, kui palju neid on, kas te tõesti olete nii hoolimatu? Rähn punastas ja langetas pea. Teie aus ema. Michael heitis pilgu paberile, siis võttis rähni lõuast, tõstis ta pea ja ütles talle silma vaadata. Teie aus ema palub, et te saadaksite talle selle hõbedast tordilabida, mis kolleegid temale 70. sünnipäeva puhul kinkisid. Teie armas ema Helju ei saa ilma selle tordilabidad Ta rahus olla ega igavesti elada. Mu süda valutab. Need on tema sõnad. Kas te tahate, teie ema, süda valutab? Rähn näris huuli ja noogutas mitu korda kiiresti, täpselt just täpselt tema moodi. Ma näen. Aus Michael ei valeta. Mihhail tõstis käemoment. Mul on veel üks nimekiri, teie armas ema, Helju tahab ka kolm kilo kartuleid. Sordi nimi peab olema Ando ja kartulid olgu keedetud ja liiter hapukoort ja pool kilo doktorivorstikimp rohelist sibulat ja üks purk. Teie auväärne ema rõhutab, et klaaspurk, rohelisi konserveeritud herneid. Nüüd on kõik. Rähn pani punkti, klõpsutas pastapliiatsit ja sulges märkmikku, ent Michael tõstis käe ja hüüdis. Vara veel punkti panna, vara veel, ma vabandan, et ma kohe ei märganud, ma tõesti vabandan, aga proua puusma palub ka 150 eurot sularaha. Väikestes kupöörides on ta siia lisanud. Vaadake, kui ei usu, lugege tähelepanu väikestes kupöörides. See on teie ema käekiri, on mul õigus, näete, rähn kummardus sügavale ette, lähendas näo paberile, siis noogutas täpselt nii. Teil on õigus. Raha ma saan kohe maksta, tordilabidat on vaja otsida, see peaks olema vanaema puhvetis, aga kindel ma selles muidugi pole. Rähn koukis sügavalt põuetaskust karusnahkse Portmane avas selle ja luges Michaelile 20 viie eurost pangatähte peo peale. Kas ma tohin ülejäänud summa taanrites ja krossides maksta? Mul pole nii palju eurosid kaasas. Michael noogutas armulikult, peitis raha rulli ja mündid inglirüü salataskusse ning uuris kas te soovite auväärsele heljule midagi edasi ütelda või kirjutada. Parem oleks kirjutada, on kindlam, et säilib täpselt samas sõnastuses. Täpsus eelkõige range täpsus ja autentsus. Alles siis tulevad need muud asjad. Michael vaatas pea viltu rähni, siis küsis. Kuidas te siis otsustate suuliselt või dokumenteerib kirjalikult. Rähn, sosistas koostanud dokumendi, ma kirjutan talle ühe südamliku ja helge kirja. Mulle endale väga palju rääkida. Te olete hea poeg. Michael tõstis käed ja hüüdis. Tähelepanu. Nimetan järgmiseni mäe arseeni kotik. Tähelepanu Milla von rüüdi, ker, Hellen Mälts ja veel 740 nime ja veel 50 nime. Siis veel üks Mihhaili pea huugas. Viimased inimesed kõikusid ja värelesid viirastustena tema ees. Alguses lakkamatuna tundunud inimvool sai ühel hetkel otsa pes. Või tuleb veel keegi, kas tõesti viimane ja viimane. Michael vaatas ümberringi kuuvalguses aed, inimtühi aed, erkroheliste lehtedega plastmassist palm, väike leek, punane lastekastekann. Michael sosistas pimedasse aeda, on siin keegi mitu häält vastas, ei. Michael võttis punase kastekannu ja sosistas pidulikult, valage välja kõige paremad allikaveed. Me hakkame pidu pidama, keegi naeris. Michael tundis seda häält. See oli ju see blond iludus lennujaamast, naine hüüdis Achilleus. Michael ei teinud kuulmagi, hoopis läks ja istus trepile, toetas selja vastu Petruvat vineeri, sirutas jalad välja ja sulges silmad. Ja ta nägi, et siinsamas aias paar sammu temast seisis koorimata Ta kuuselattidest meisterdatud redel, mille ots ulatus taevasse. Ja siis nägi ta ingleid, kes astusid seda redelit mööda üles ja alla, ikka üles ja alla. Michaelile meeldis, mida ta nägi. Ta tõusis, läks redeli juurde ja hakkas ronima. Esimesed kilomeetrid olid rasked, väga vaevaliselt. Edasi läks lahedamaks. Ainult alla ei tahtnud ta vaadata. Aga seda polnud vajagi. Keegi käskinud ka. Õnneks.