Oleme külas Tallinna Ülikooli rektoril Tõin rauale tema käest ka küsida, milline on tema lemmikraamat või selline raamat, mis on talle muljet avaldanud sedavõrd, et on meelde jäänud alatiseks. No tegelikult ma loen võrdlemisi palju võrdlemisi erinevat kirjandust. Mul on kirjanduslik maitse suhteliselt lai ja nii luulet kui draamat, kui proosati proosat, ka igasugust erinevat liiki. Aga kui ma peaksin ühe raamatu välja tooma, mis on kuidagiviisi niisugusel erilisel kohal, sest see on üks suhteliselt lühike romaan, mille on kirjutanud minuga umbes samaealine itaalia kirjanik Alessandro Rico raamatu pealkiri on, siis see on ka eesti keelde tõlgitud Rico keelekasutus. Esiteks on niivõrd fantastiline, on. Olen seda soovitanud teistele inimestele edasi ja mu abikaasa, kui ta selle läbi luges, ütles, et et nüüd ma tahaks üks, neli tundi lihtsalt vait olla, sellepärast et see, kui keegi midagi ütleb, tundub kuidagi triviaalne ja vulgaarne pärast seda, kui on, on lugenud niisugust raamatut. Ta on sellise delikaatse sisemise rütmiga, tema ta on küll proosa, aga ta täiesti kohati mõjub nagu luule mingisuguse oma loogika oma oma ülesehituse poolest. Rico on ise kirjutanud, et tema meelest kõigil raamatutel on oma muusika ja tema tahaks selle siidimuusika oleks valget värvi. See materjal võib olla juba natuke, juhatab sinna sinna maailma poole räägib see ühest Lõuna-Prantsusmaal elavast kaupmehest, kes käib Jaapanis ostmas siidiusse ja tagasi tuleb ja tema noh, niisugustest läbielamistest ja tema armastusest ja, ja temasugustest sisemistest noh, kuidas öelda sisemisest maailmast. Aga isegi see ei ole nii tähtis, millest see raamat räägib, see, kuidas ta on kirjutatud, kuidas noh, niisugused väga õrnad momendid Või väga niisugused täpsed hingeliigutused on suudetud nii ilmekalt tabada, edasi anda. Ma olen teisipäeval rikkusid ka lugenud ja ka siin on lavastatud. Vahur-Paul Põldma lavastanud ühe Parliku mononäidendi 20.-st sajandist, mis on ka kõik nagu head, aga tähendab sellisel tasemel nagu see siid Mäele lugenud. Loomulikult ei saa küsimata jätta ka seda, et kirjanike lapsena on kindlasti teil ka omamoodi eriline suhe lastekirjandusse olnud. Millised on olnud teie lapsepõlve sellised tähtteosed? Nojah, ma isegi ei mäleta seda aega, kus ma veel lugeda ei osanud. See on nagu igapäevaselt Ülejäänud ei muidugi see, et nii isa kui ema raamatuid sain ma lugeda enne, kui need trükki jõudsid ja vahel isegi ka nagu niimoodi arvamust avaldada lapsest peale. Aga samuti tähendab, kui ma olin väike, siis meil oli kodus enam-vähem täiskomplekt, oli Tarkasid, tähtasid looduse kuldraamatut ja need niisugusi, esimese Eesti aja väga häid lasteraamatuid, neid lugesin kaunis palju üldse lastekirjanduse juures on, on mu meelest väga oluline, et ta peaks suutma lastele luua niisuguse turvalise maailma või, või sellise turvalise sisemise maailma, mille peale nad saaksid pärast oma oma muid kogemusi ehitada, et on ka olemas muidugi niisugune ütleme pigem siis skandinaavia elik lastekirjanduse käed. Lastekirjandus peaks näitama lapsele nagu karmi elu ja sellega kokku viima. Aga kui elu on tema ümber niikuinii juba piisavalt karm, tähendab, siis võiks ju olla kirjandusesse mingisugune pelgupaik, kus kehtivad ilusaid armsad ja sellised soojad väärtused, et ei jääks mulje, et see karm elu ongi nisuke õil.