Ehkki rahvusarhiivile on koguni Tallinnas, Rakveres kui Valgas, siis arhiivi süda on ikkagi jäänud Tartusse. 1921. aastal kolis vastloodud rahvusarhiiv Liivi tänavale, mis tsaariajal oli ehitatud hoopis ühiselamut. Ajaloolane Hillar Palamets tõdeb, et ega tsaariaegne hoone ei sobinud arhiivile hästi. Juba toona. Vastavalt tsaariaegsetele normidele tubade kõrgus, et oleks õhurikkus pidi olema kolm meetrit 80 sentimeetrit, aga arhiiv oleks vajanud jess nii kolme meetri kõrguseid roome, sest muidu ülemised riiulid jäid tühjaks. Täna avati rahvusarhiivi uus hoone nooruse tänaval ning ka riiulid on Norra nime kandvas majas hoopis teistmoodi 65 kilomeetrit lükandriiuleid täidavad uue maja kuus korrust kokkuhoiust rahvusarhiiv kaheksa koma kaheksat miljonit arhivaali, sealhulgas enam kui pool miljonit fotot, ligi 1500 pärgament. Aga mida siis täpsemalt arhiivist leida võib, räägib taas Hillar Palamets, kes külastas Liivi tänavaarhiivihoonet esimest korda 1949. aastal. Üht-teist huvitavat olen ma leidnud kooli ajaloo kohta õpilaste olmet, koolidistsipliini kajastavad. Tere jälle üht-teist huvitavat, leidis rahvusarhiivist meiegi toimetus. Nii näiteks võivad huvilised lugeda 1925. aastal sõjaministeeriumis välja antud käskkirja. Vaatamata garnisoni ülema korduvatele meeldetuletuste hoiatuste peale ei riietu mitmed sõjaministeeriumis teenivate ohvitseride ametnikud kõigiti ette kirjutatud vorminõuetekohaselt mõned näiteks lühikestest pükstes Ginges vanades inglise palitutes või eraüleriietes vormiriiete peal. 1945.-st aastast pärineb aga Nõukogude Eesti Tallinna punalipu, oli see kaardiväe laskurväekoondise Kirytee mobiliseeritud kaardiväe seersant Raimond Valgrele nüüd, kus oleme hitlerliku Saksamaa purustanud jaapani agressorit, nüüd sina olles auga täitnud oma kohusenõukogude kodumaa ees, lahkub punaarmee ridadest pöördud tagasi koju oma perekonna juurde rahuajal loova töö juurde. Meil on kahju lahkuda sinust, seisab allkirjale saadetud kirjas, ajas taas pisut tagasi astudes leiame aga kirja täna küll väga päevakajalisel teemal. Nimelt pöördusid aktsiaseltsid allekokia Saku Õlletehas 1920. aastal vabariigi valitsuse poole, et too uuesti odavat terve toitva joogi valmistamisest seaduslikuks muudaks. Kusjuures toonane lobigrupp oli juba ära õppinud, et alkoholi kui sellise kasulikkusest rääkida ei maksa. Küll aga rõhub kiri sellele, et salajane õlle keetmine toimub nii ehk naa ning aktsiisi riigikassasse ei jõua. Ühtlasi lubavad õlletöösturid, et alguses keedetakse ainult õige lahjat õlut.