Märtsi keskel on akaatsiatammemetsade all pisut rohelised hiirekõrvu Kraavi põlvedel õitsevad tuttavad, paiselehed ja mäeveerul uskumatult suured maikellukesed. Sajandeid on seda maad muistse Galiitsia Volonia vürstiriigi järgi kutsutud Kalitsiaks. Ilus ja rikas maal. Tugna linna turul pakub karusnahkset sonimütsis mees nii suuri rediseid, et minus tärkab umbusk. Kes tahab oma mullustest söögi peetidest lahti saada. Ei, need on tõepoolest ikka päris redised võetaksegi ühe suveniiriks kaasa. Aga siis näen ennast otse kui kõrvalt üsna koomiksid, kuidas ma tolle röögatu redisega mööda Karpaatia rändan, vähemalt kümmekond päeva. Ent siis meenub millegipärast Tartu ansambel Fix rahvalaul, miks sa mind petsid? Pisut kohatu, aga kui sul pole veel peaaegu mingeid teadmisega kogemusi, tuleb midagi kodumaal kuuldust kaasa tuua. Nii läheb petlik ostja turuplatsilt ära, ilma et huvituks liha virnadest, õligandnudestega, õuna korvidest kõrvus ikka toosama, tema arvates juba üsna lõunamaine meloodia. Lvov Tšaikovski tänav seitse Ukraina heliloojate liidu osakonnas. See polnud eksitus, aga pisut kohatu vist küll. Küllap on ka minu esimene küsimus natukene imelik. Kas on tõsi, et hoovis on elanud Morezra veel? On küll, vastab imekaunite silmadega näitsik, informatsiooniosakonna juhataja. Loetelu oli väga pikk, kõik jõudnud märkide keeles. Meil on muusikateadlane, kes uurib Wolfgang Amadeus Mozartit poja elu ja tegevust. Frantslaver Wolfgang Mozart oli pianist, dirigent, helilooja ja pedagoog. Lvovi, sellest ta 30 aastat. Voskand Mozart kyll wowist ehk tookordsest lämbergist maailmamainega muusikaline asutas niinimetatud laulu Instituudi. Teda kutsutakse Vovi Mozart, eks. Ja siis veel Caroosad šariaat, seisab teine näitsik. Kell on veel ilusamad, silmad. Need teid ei huvita huvitavat küll. Kes olid kirjanik, kellelt mäletan umbes sellist väidet. Ukrainlanna del on sageli sellised silmadeta kui pilgu tõsta, vat arvan, et ainult lauludes panevad silmad sealsamas enese unustamiseni armuma. Kuid nad hämmastavad nõnda nagu kõik täiuslik elusa kunstiski. Aga meie, Ukraina heliloojad, Verpitski err, Kirski anatoolikossanatoolski, Stanislav Lüdkeevitš Filaret, Nikolai Kalessa. Teate, kavatsesin teie linnast ühte muusikasaadet teha. Aga ilmselt oleks vaja muusikanädalat. Kaks näitsikute informatsiooni osakonnast on natukene nukrat. Ma ei mõista neid lohutada. Avastamise rõõmust saab kurbus, kui vähene kõigist teame, kui vähe suudame teada saada. Mulle antakse kaasa leht peal 28 helilooja nimed. Noorim neist on 38. aastal Voobist sündinud Miroslav skoorik. 20 üheksaselt sai temast kunstiteaduste kandidaat kolmekümneselt Ukraina NSV Heliloojate Liidu aseesimees. Mis keevitasi väljakul müüakse maikellukesi mis oleks praegu sobivam, kuid kuulata tema ärge tallake maikellukesi. Tõepoolest, siin on ju nii ilusad lilled. Lõssenko nimelises konservatooriumis boikott tänav viis. Ma armastan seda linna. Olen näinud juba sadakond all lossi härrastemaja, kirikut, kloostrit, arsenali kindluse torni imetlenud meile küllaltki võõrast barokkstiili joonud imepisikestes kohvikutes Ungari või türgi kohvi tõusnud läbi vihmapilvevürstimäele, kus oli päikesepaisteline ja tuuline. Tuul puhus põhjast. Mulle meenusid Lydia Koidula värsid. Aga lumine Eestimaa oli tuhandete kilomeetrite taga. Raske oli sinna ennast mõelda ja ega ma nii väga mu mõtted katkestas. Hallipäine pedagoog. Meie konservatooriumis on peaaegu 1000 üliõpilast. Esimese järelduse tegemine ei valmista raskust. See rahvas armastab muusikat. Filaret Kalessa on ainus helilooja, kes rahvalaulude kogumise ja väljaandmise eest pälvis akadeemiku tiitli. Jällegi uudis, panin kirja. Praegu tegeleb siin õppetööga 10 professorit, kaheksa neist Nõukogude Liidu Rahvakunstnikud ligi poolsada dotsenti. Üldse on õppejõudu 170 teaduskondi seitse. Vestluse katkestas laul väga noor ja habras hääl, võttis pater flai aaria kõrgeid noote. Meenus Gennadi ekstreemi film, materflai tagasitulek, valitseja vaimuliku tütrest, Lvovi konservatooriumi kasvandlikust Salomia Kružel nitskajast, kelle maestro Putšiini ise kutsus laulma peaosa tema ooperis manu alles kuu kes laulis kuulsaks esmalt peaaegu läbi kukkunud ooperi madam pater flai. Ukrainaga taasühinenud Lvov-is sai temast endisest las skaala tähest, siinse konservatooriumi professor. Üks praeguse Lõssenko nimelise konservatooriumi asutajaid oli Nõukogude Liidu rahvakunstnik Anatoli Kossanatollikski ja nimeka Poola helilooja metsaslav Zoltise poeg Adam Zoltes. Nemad ja Krusel metskaja olid uue ülikooli esimesed professorid. Ivan Franco nimeline riiklik akadeemiline ooperi- ja balletiteater Lenini prospekt kunstnik, restauraator, olekverbitski viis mind remondis oleva ooperiteatri kuninga loosi kordistus siin tema eest, et Austria keiser ja Ungari kuningas Franz Joseph esimene ja ka viimane kahel pool valgest marmorist poolaktid ees kullatud barjäär. Aga see pole enam tähtis. Nüüd meenutatakse neid, kes siinses teatris esinenud. Shalja happy Caroosa patestiini proff. Eks kuulsus ei ole nõnda palju, et avamisel on ooperimuuseum. Viini riigiooperit meenutavast teatrihoones on peaaegu 1800 kohta. Tookord olid tühjad. Kaks inimest, istusid kuninga, loosis rõivad, kevad vihmast märjad ja rääkisid muusikast. Mulle meeldis Eino Tambergi annatentaata, ütles kolleeg. Too 32 aastane hiiglasekasvukunstnik tunneb Eestimaad põhjalikult. Oled, kes Lvovi heliloojatest on? Miroslav skoorik sündis siin, lõpetas meie konservatooriumi, nüüd elab Kiievis. No Tanja Novski. On andekas noormees. Oli nii Bowis viimast päeva korvpalli lahkuda. Neid ridu kirjutades on mul laual loetelu Bogdan Janovski helitöödest. Valin Aphrodite kurbuse. Kindlasti meeldib seega Oleegile. Sest ta on ju kunstnik.