Teatavat niisugust süüdistavat Tian tunda Helju Taugi järgmistes ridades, millised ta on avaldanud meie ajakirjanduses nimelt kirjutab Tani ootame intrepretatsioonilt kaasaja hingust, mis selgesti on ilmnenud loomingus. Olgu muusikas, kujutavas kunstis või kirjanduses ka teatrilaval hoopis nõrgemalt, aga musitseerimisel. On tõepoolest kahju, et kaasaegses interpretatsioonis ei ole nii palju uut, kui on uut loomingus ükskõik mis alal siis no siin on terve rida minu meelest objektiivseid põhjusi. Ja nähtavasti on asi interpreetide, see andis ka. Et mina nii väga ei püüa sellelt healt positsioonilt lahkuda, mida neile. Teatud kergema vastupanu teed minek repertuaari mängimisel, mis on juba palju-palju kordi kuuldud ja mida publik ei väsi kuulamast, kuna järjest järjest uued inimesed Aktiivsete muusika armastajate ridadesse tulevad juurde ja neil on nagu jälle vaja samu elamusi mida juba võib-olla juba aastakümnete jooksul on varem saadud ja Neid objektiivsetest põhjustest võib olla nii palju, et kontsertorganisatsioonide niisugune suhtumine mängib siin üsna suurt rolli. Peale selle ajalooliselt kujunenud traditsioon, kuna ei ole enam interpreet reeglina nii mitmekülgne isiksus, kes oleks ühtlasi ka ütleme seal niisugune oraator, Nabulist või millegi uue propageerija, vaid ennekõike ikkagi muusika, muusika, ettekandja ja selle selle lahti mõtestaja, milline on ligemalt lahti. Tearutades interpreedi ja publiku vahekord, millised pinged? Siin vahel asuvad nüüd võib-olla romantikud ta ütleme siis räägime praegu listi ajast alates võib arvestada niisugust aktiivset vahekorda publiku ja interpreedi vahel. Nimelt siin hakkab juba interpretatsioon, kuna tekivad ühekülgse kallakuga intervjuu tähendab interpreedid, kes väga palju oma ajast kuulutasid lihtsalt enda tehniliseks täiustamiseks. Ja paratamatult, et selle niisuguse nii-öelda leivatöö peale kuluv aja kõrvalt ei olnud võimalik Nelendi täiendada nii üldises mastaabis, kusjuures muidugi arenesid välja niisuguseid publiku publiku lemmikud. Kujunes publiku niisugune arvustav või poolehoidev suhtumine ennekõike just mis Virtoosidesse. Ja võib-olla see virtuoosi tüüp romantismiajastul interpretatsioonis ongi niisugune karuteene mängija. Et publik suudab ja tänapäevani suudab peale suruda oma sihukesi maitse. Kui nii võib öelda ja nivelleerib interpreetide sugust üldist taset, peab seda nagu alla natukene. Ja tänapäeval tänapäeval kahjuks esineb seda ka. Kuid on muidugi olemas ka täiesti äärmuslikke ja teistsuguseid nähtusi, mille kohta me räägime. Eelistatakse välja, kas internet läheb kas siis harima publikut või tõstma üldist taset. On ka õnnelikumaid juhuseid, kus järk-järguliste üleminekute teel saavutatakse väga positiivseid tulemusi publiku kasvatamisel ja arendamisel. Millise muusika kaasaegne interpreet ma rõhutaksin, just kaasaegne interpreet Endale valiks, valib? Oleks kena, kui kaasaegne interpreet valiks oma kavadesse vähemalt 75 protsenti kaasaegset muusikat, sest seda on viimasel ajal nii palju kirjutatud ja nii vähe andada kuulda. Kuid valib kaasaegne intervjuu, et no kui me räägime kas või nõukogude liidu ulatuses ja vaatame neid kavasid, mis on välja kuulutatud abonomentide kasvõi näiteks Moskvas siin prevaleerib romantikute muusika šopäänlist. Sellest ei saa mööda minna. Rahmaninovi teatud teosed. See on nagu üks teatud suletud ring, millest ei suudeta väljuda. Kuigi ja isegi paheline näib see, et nende autorite teostest valitakse ka just neid teoseid, mida on hästi palju. Seal on ka juba omakorda kitsas ja veel veel kitsamaks. Nii, ja millega seda seletada, kas see on interpreetide järeleandmine publikule või on publik tõesti niivõrd selle kitsa ootuste ringijanuline et ei jäägi teist teed? Ma olen täiesti veendunud, et need teosed, mida nii hoolega mängitakse sadu sadu kordi et need on tõepoolest seda väärt, et neid mängida. Ainult minus tekitab protesti nende teoste kõrval. Võib-olla on kirjutatud sama väärtuslikku muusikat. Kahtlemata ma arvan, siiski niukene suurem vastutus peaks igal juhul langema ikkagi interpredile. Kuna publik üldiselt võib-olla inertne interpreet ei tohi olla inertne. Kaasaegses interpretatsioonis võib-olla kõige õnnetum tuntum nähtus ongi see, et ei toimu interpreetide peres niisugust ühtlast üldist pealetungi, ütleme publiku nendele ideaalidele ideaalteostele vaid seal on suurejooneline järeleandmine just nendele nõudmistele, mida on suhteliselt kerge rahuldada, kuna ka nende ettekandel valitsevad väga suured traditsioonid ja neid traditsioone ei ole just väga raske jälgida. Järgida no et need nüüd tühjad sõnad ei ole, sinu senised kavad näitavad seda. Võib-olla ongi sul kergem nüüd natukene ka endast rääkida, milline on sinu repertuaaripoliitika, kui nii võiks öelda? Ma olen seni praktiseerinud läbi lõikalisi kavasid, tähendab, kus on muusikat kõigist ajastutest muidugi, klassikalist muusikat. Olen alati armastanud ja lülitanud kavadesse. Siin on võrdlemisi lihtne leida vähe mängitud teoseid, kuna need neid mängitakse suhteliselt harva. Võiks isegi öelda, et mitte ainult teosed, vaid ka autoreid. No autoreid ka ja tõepoolest ninadega viimasesse kontserdi kavasse lülitasin telefoni con fantaasiat. Venemaal ei Bachi kaasaegne, aga tema klaveriteostes neid on üldse 36 tükki. Neid fantaasiad nimetusega fantaarsed. Neid ei ole ma veel kuulnud, et oleks isegi plaadistatud. Täna on meil võimalus kuulata, millist nendest Siitsamast sellest muusikast lähtudes, milliseid vabadusi sa endale võid lubada? Kõige lihtsam on jälgida mingisuguseid traditsioone, mis on kujunenud teatud palade esitamisel. Kahjuks ei ole teada originaalsete, ma mõtlen telefoni enda esitust või nende fantaasiate Telemeni aegseid esitusi. Aga kuna tol ajal interpretatsiooni kunst koosneb nagu kahest niisugusest komponendist internaadist ehk heliloojast, kes oli siis niisugune kompleks, kuhu kuulus ka tol ajal veel muusikat teoreetik dirigente, organist ja teisest küljest pill, millele loodi senise objektiivsem komponent. Kuna pilli areng oli võrdlemisi meie klaveriga võrreldes võrdlemisi tagasihoidlik tal oli ühtlane kõlajõud, ei olnud võimalik tekitada erineva tugevusega helisid, siis näiteks dünaamiliste vabaduste moment kerkib kohe kaasaegsel pillil mängides esimeses järjekorras päevavalgele magastan lihtsalt improviseerin dünaamilisi vahekordi. Iga kord erinevalt ja mulle pakub see väga suurt naudingut, et on mulle objektiivne õigus seda teha. Ja teisest küljest veel teatud rida vabadusi, mida lubavad kirja pandud noodid. Tähendab, ma mõtlen, siin telefon ei ole märkinud ilustasi oma nootidesse, mis klassitsismi ajastul olid ka interpreetide ehk autorite endi teha, kus nad seda tegid ja kui palju nad neid nüüd muidugi siin kajale teatud niisugune loominguline suhtumine ja, ja mingisugusest reeglist lähtuda on väga raske nende illustuste tegemisel kaasaegsel pildil ja kaasajal. Ühesõnaga, ja veel kolmas niisugune vabadus, mida lubavad need noodid, On tempod ja üleüldse agoogika nimelt nootides ei ole kirja pandud. Reeglina võiks öelda ei temposid ega ka üksikuid ütleme, spetsiifilisi märkusi esitamiseks. Niiet. Üldine interpretatsioonis praegune niisugune renessanss lubav interBrettidele just seda, mida tõotab ka kaasaegne muusika, nimelt loomingulist suhtumist tekstisse improvisatsiooni teatud piirides. Ma mõtlen improvisatsiooni siin mitte mingil antud teemal või improvisatsiooni tempoga improvisatsioonidünaamikaga, improvisatsiooni, agoogikaga. Keskmine kuulaja on võib-olla harjunud just sellega, et kõige suuremad vabadused on romantilises muusikas. Kahjuks see on, pilt on vastupidine, tõepoolest see muusika ise väljapoole näib suure vabadusena. Aga tegelikult romantikute nootides on täiesti ülekuhjatud igasugustest märkustest, igatahes igasugustest sõnadest, milledest ei saa mööda minna ja mida autoripoolsed piirid just täpselt, mida tuleb väga rangelt jälgida. Rangelt selles mõttes, et otse vastu ei tohi teha. Muidugi nende märkuste laed on muutunud ja on muutunud see skaala, milles me võime liikuda näiteks ühe märkuse piirides. Huvitav, kus suunas mõtlen kainenemise suunas on siiski toimunud muutumine just niisugune intellektuaalsemaks. Need märkused enamuses ongi just nii emotsioonide mitte piiride kohtaga, emotsiooni laadikohtadega. Romantik, kuid ei ole meil mängida midagi. On küll. Schottani valss on siin kavas, aga ma mängiksin soprani valsi koos indemiti valsiga. Miks nimelt? Oleme praktiseerinud kavades ka kontrastiprintsiipi ja mulle see väga meeldib, kui intervedile järsk niisugune kannapealt ümberlülitamine. Ja ka publik ei ole nurisenud, tähendab, kuulajad on võtnud seda vastu võrdlemisi aktiivselt, kuna see niisugune kontrasti momente ärritab tähelepanu. Esiteks ja peale selle on nagu lihtsam jälgida vähem tuntud tuntu järgi leida siin teatud paralleele nende kahe valsi vahel. On ka teatud paralleelid. Esiteks võib-olla see, et mõlemad on poeetilised ainult et soprani poeesia on subjektiivsemat laadi. Internetivalsi poeesia on objektiivsemalt laadi, siin on tegemist nagu ajasta üldistusega. Kui Šobeni vasin, poeesia on hoitud nagu ühes mingisuguseid tunde raamides, siis indamite, valsi skaala tundeskaala on äärmiselt niisugune kandiline, äärmiselt järsud üleminekud. Ma ütleksin, kirjeldab aastal 1922. Nimelt see on selle aastaarvuga süüdisse Valls. Kui heliloojatelt küsida, mis teeb muusika kaasaegseks, siis nad tavaliselt oskavad sellele vastata ja ma ei taha ütelda just siin kohapeal, mida nad üldiselt vastavad. Aga nüüd ma küsiksin sinuga interpreedi käest. Mis teeb kaasaegseks interpretatsiooni? Uus inimene, kaasaegne interpreet kaasaegne interpreet ei ole mõeldav, et kaasaegne interpreet oleks klassikalise ajastu järelkajana ilmunud, virtuoosid romantismiajastu järelkajana ilmunud Virtooside. Niisugune järelkäija muidugi arvukate tehniliste vahendite juurdetulek klaverimängus tingib niisugust väga suurt ajakulu nende vahendite omandamiseks. Ka sealsamas. Kindlasti ei saa kaasaegne interpreet läbi ilma laia silmaringiga ilma seoses olemiseta teiste kunstidega. Teiseks, kui romantismiajastul tekib juba niisugune tagasiside loomingu ja interpretatsiooni vahel. Helilooja teostas, kes kirjutab klaverile ilme paratamatult ka helilooja niisuguguse interpretatsioonis. Võimed ütles ise niisugune side loomingu ja. Lubab öelda, et interpretatsiooni ajalugu või interpretatsiooni areng on ühtlasi ka muusika areng teatud mõttes. Ja oleks kena, kui kaasaegseks teeks interpretatsiooni ka see faktor, mis on praegu puudulikult esindatud. Just see niisugune aktiivne osasaamine kaasaegsest muusikast Keda sa Eesti noortest heliloojatest kõige kaasaegsemaks need just sellest aspektist lähtudes peaksid? Kõige kaasaegsemaks ma peaksin muidugi kõige äärmuslikumad meie Steel ojad kelleks praegu momendil on minu meelest Kuldar Sink klaveri loonud. Muidugi klaverimängus kaasaegsel etapil on kasutusele võetud peale ütleme klassitsismi aastal välja töödeldud sõrmetehnika romantismiajastul rakendatud suure tehnika oktavit, akordid on kasutusele võetud terve rida niisuguseid uudseid mänguvõtteid, mis annavad uusi kõlalisi ja tämbrilisi kvaliteete. Kui nüüd rääkida konkreetselt ühest singi viimasest klaveriteosest, õigemini teosest kahele klaverile mida te ka kuulete, siis siin mängitakse veel klahvidele. Siin võib-olla seniolematuid kõlavärve ei ole saavutatud, ei ole taotletudki külon, aga saavutatud täiesti uus. Kontseptsioon, mis on avatud niisuguse üldise dünaamilise kasvuga, mida üldiselt väga-väga tänapäeval armastatakse kaasaegsete heliloojate poolt ja minu meelest on see väga õnnestunud. Tänasest singi kompositsioon number neli. Kuulajatale võib-olla jäi ebaselgeks, et mängijate arv ei olnud võrdne klaverite arvuga, siin selles loos nimelt mängib seda teost kolm mängijat kaksis ühel klaveril kusjuures sellele kolmandale on usaldatud sisse pidev foon siis järjest kasvab ja lõpuks vaibub. No siin on nüüd ma tahaksin rääkida baarsenanes uutest vahenditest, mida need klahvidele mängus kasutatakse. Esteetilise seisukohast võib-olla mitte eriti nauditav mäng peopesadega. Jah, see oleneb esteetikast. Kui lähtuda tämbri muusika eest eetikast üldse, siis see vahend on möödapääsmatu. Mäng peopesadega kiire Dremolo siis teose lõpus on. Mõlemal klaveril asetatakse käed küünarnukist saadik, klaverile jäetakse kõlama kuni aitamiseni. Niisugune atmosfääri sulamine nagu Paikusel Sa võetud vaikseks, seda sõnadega. Mitu avalikku kontserti sa oled oma elus andnud? Nüüd peaks olema 30 ringis sooloõhtuid. See on küllaltki küllaltki suur pagas juba. Kas on sul olnud nende seas niisugusi õhtuid, sooloõhtuid, kus sa tundsid, et ei õnnestunud Johnson ise see, mille järel saab väga õnnelik olnud? Ja kahtlematuid viimaseid on olnud. Kõige suuremad elamused on seotud ja kõige suurem õnn, kui kontsert on õnnestunud, on seotud tavaliselt viimase kontserdi möödunud kontserdil. Ja mis puutub ebaõnnestunud, kui niisuguse halva sisimärgile kontserdil, mis on toimunud mõningates rajoonikeskustes, kus on tulnud tegeleda mitte muusikapakkumisega vaid klaveriga pilli tutvustamisega, mõtlen, et viga on lihtsalt nende kohtade väheses külastatava osas interpreetide poolt. Millised oleksid sinu arvates võib-olla niuksed, kõige kardinaalsemad või kõige efektiivsemad teed et kaasaegne muusika? Jõuaks võimalikult paljude muusikainimeste muusikasõprade teadvusse nende nende vajadustesse. Oleks hädasti vajalik üleüldine interpreetide pealetung. See annaks kahesugust tulemust harjutaks kuulajaskonda ja kaasaegset muusikat ei ole võimalik vastu võtta ilma pikaajalise harjutamiseta ja teisest küljest muutuks ka interpretatsioon võidaks ja õpiks nendelt niisugustest õppetundidest publiku ees ja muutuks kaasaegsemaks. Suur tänu raadiokuulajate nimel selle vestluse eest ja palju edu Moskvas õpingutel ning et oleks mahti, aega ja tahtmist, seda jätkub tulla meile tooma ka vahetevahel külalisposti.