Millal hakkame muusikast lugu pidama? Kui noorelt hakkame teda armastama? Esimesed mälestused elust on enamustel inimestel seotud lauluga. Juba hällis olles on igaüks püüdnud last laulda, unele ja uni tuleb siis ruttu-ruttu. Hiljem aga on seesama väike inimene, kellel ikka püsivust, annet ja töötuju. Isehakanud laule ja lugusid looma. Ikka noorest east on need lood sündima hakanud. Mida vanemaks, seda sisutihedamaks on loodud muusika muutunud. See on lõputu küpsemise rada, mis kunagi pole täiuslikult valmis. Sest inimene januneb muusika järele, nii nagu ta ilutagi läbi ei saa. Kas mäletate kirjanikku, kes aastakümneid on kirglik lugeja olnud ja äkki poolesaja aasta pärast häid kaasaegseid raamatuid kirjutama hakanud? Ei mäleta? Elukutset huvialad, ideed kristalliseeruvad ikka nooruses ütleb vanasõnagi, et noorus on külviaeg keskiga, aga peab juba hakkama lõikusega tegelema. Ent mida arvate sellest, kui inimene, kellel oleks aeg juba puhata elutööst on ikka rahutu, on nooruslik ja leiab, et ta võib mõtteid meloodiaid paberile panna. Võib muusikat luua veel vana aasta sees aitasid heliloojad Veljo Tormis ja Eino Tamberg mind niisuguse inimesega tutvuda. Ta nimi on Tatjana Rostest Klenskaja. Ta mängib hästi klaverit. Ta tuli kohtumisele suurem, appi täis kirjutatud noodilehtedega. Ka esimene pala oli tema sulest kirja pandud kavad, et juba hallipäine end ikka nooruslik ja naerusuine. Meie külaline on praegu stuudios, klaver on lahti tehtud, mikrofonid püüdmisvalmis. Niisiis palun selline Rostessenskaja pisut ligemale. Lubate ehk meenutada, kuidas te muusikaga üldse kokku puutuma hakkasite? Nagu teadide õppisite enne suurt sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni Tallinnas ja sealt siis. Äge ja äge riik neid käbisid. Seal märgivad ära, kuidas õppimine läks, hüppamine hästi, läks. Aga mulli vähe, Pealt mängisin le, Jermine Kessi jäi haigeks. Käisin käes ja, ja Semper mängisin ametisse. Pärm keisse tähendab tundega. Siiamaani veel siia ma olen ja ma võiksin päeviti ilminimendile kitsalt. Enda, sellest on nüüd. Ja see umbes oli 50. Jamie, täitsa norm on 23 aastat vanem, kui mina läksin. Kulmine värvis. No siis on teil meie muusikaelu nii hästi teada, just nagu eluaeg natukene äärde, märkus, tekkis tahtmine muusikat ise teha, õue teati olmelisi koogimäed, mine, kirjutasin. Sai neli küündima, lähedastel kõikidel meeldis. Mängisime, kestis ja seltsis ploom, niisugune helila ean, deme äkis tehisninali ja me mängisime kogu looga, et kõik oli vaimustades helist andes tango meeles ka praegu helisegioosse. Lihtsalt jääda, ma ei oska mitte midagi. Kogemata tuli veel väga ilus, sest siiani hästi. Ja siis me rääkisime väiksed pääle kirjutasin ja nüüd viimased kaks aastat, kui ma kirge, need asjad nüüd, mis meil praeguste kirjutasin, tädi oli veel valmis tehtud, gangskümmentalad. Väga vara juba kevadeks ja äge ennevaid endid jälgi mälesin heledaid niide ja siis näitan, kus nad seal otsisid. Ma siis esimene tähendab, kestis, tal ei aita võib-olla vahepeal muusikat või. Missugustes orkestrites mängisite, mäletate yksukesse? Mine saatsin Välitsi sõõraketi hallis, siis ka saatsin pered viis inimest, neli inimest pasteet, Tiiu juhtunud. Ja nüüd siis on asi nii kaugele, et täiskirjutatud noodilehed ees ja ja helilooja. Aga kus need mõtted tulevad need viisil teha lihtsalt välist meisa, mitte Milgitasittide ja vähest, mine võitjeestide kolmneli paleti, ühtede. Miks niisugune tahtmine tekkis, meil praegu hirmustelt täitmine on need pealisselgumine, käisin heliloojate liidu, käisin seitsmest värvist siiani, seltsimees Tambek, isegi niine praeguste jube selle lühikese aja jooksul, see oli kuu jooksul ma peaaegu 10 balletimehikest veel, aga näiteks varem mingisugust ühelt nähtavasti mingi seal üldiselt myydifidel sassis ärinid viimine haid ilusasti, ma võin, on kestmine Eesti ministri mõtlik klaveritööliste, nii et nüüd on hea ka, nüüd on aega selle jaoks parajalt jagu ja eks ole. Ja kui mõtteid pea täis, siis miks mitte nüüd kõik noodipaberitesse kandmine, ise tundsin, 15 panid ikka natukene veel Teie ju otseselt kompositsiooni õppinud ei ole eani. Aga kuidas te siis saate kõik kirja pannud, olete ise õppinud ja siis? Lobamokk loodab aga võib-olla proovimiseks pisut ravimi. See vist Tamberg on ka siin, võib-olla ka paar sõna juttu, te olete omavahel niivõrd palju kordi kohtunud. Jah, me oleme juba nii päris palju kokku saanud ja päris palju seda muusikat koos vaadanud. Ja ma pean ütlema, et ma lausa rõõmustasin, ma kuulsin neid palu, tihti on ju nii, et inimesed, kes sisestate kompositsiooni, minul ei ole, aga muusikaga tegelevat eriti kunagi panin natukene vanemad inimesed on, kirjutavad hästi vanemas stiilis sedalaadi, umbes nagu oli kombeks kirjutada sajandivahetusel. Ja lausa üllatav oli kuulata et inimene, kes õppis veel Peterburi konservatooriumis nüüd paari aasta eest kirjutab palu, mis on üsnagi kaasaegsed, meil eeskujudeks ei ole mitte Tšaikovski või klaasula või Harjenski vaimel eeskujudeks on pigem Prokofjevi Screabin, Metner tähendab see eeskujude ring, mida ka professionaalsed heliloojad praegu kasutavad. Ja lisaks muidugi sellele, et seal nii toredas küllaltki kaasaegses stiilis kirjutatud, see on lihtsalt tore muusika, muusika voolab loomulikult, tal on karakteerseid kujundeid ja. Ma ei tea, see muusika väljendab midagi. Nii et lausa hea meel ja võib autorile kõigest südamest õnne soovida. Me peaksime vist antud juhul ütlema, et on tegemist erandliku nähtusega. Jah, nii see tundubki olevat. Aga kas oleks näiteks meie noortel heliloojatel võib-olla siit ka midagi kõrva taha panna, see on nüüd juba teine küsimus, sellepärast et üks asi on inimesed, kes on selle alama professiooniks võtnud, kes töötavad sellega iga päev ja kes iga päev on kursis kõige uuega, mis tuleb, aga minu meelest on kõikidel endale kõrva taha panna seda mitte ainult Nendel, kes muusikaga tegelevad vaid üldse kõikidel inimestel. Need hirmus tore on see, kui inimene kogu oma elu suudab kaasa minna selle uuega, mis toimub, suudab seda uut näha ja väljendada, see on minu meelest iga iga eluala jaoks väga tähtis ja kui me seda suudame teha, kas siis professionaalid, mitte professionaalid siis me jääme ise noorteks ja meil on endal hea elada, teised tunnevad meist rõõmu. Need on väga toredad, hästi nooruslikult palad ja ilmatuma lustaka koloriidiga. Kust te selle kuni küsida tohib? Noorusliku tuhinas võtate? Selle segmenti olin, ma ei oska, mina olin kästud vaikida. See oli väga tore. Ülemise Atoneni isegi 70 24 aastane, äge inimene. Iga kord, kui ma kirjutan pääle, ma ikka tunnen mingisugune tugirekordi. Vanasõna läheb jälle mängurit. Harjutamine teeb meistriks. Abilviltsid kirjutatud 50 60 kindlasti tähendab ikka nii palju mõtteid, et jõua ainult võib-olla isegi üles kirjutada. Reikenen hetkeni järjest rohkem Hermooniumilpile tantsida. Kui nüüd ettepoole vaadata, millal te siis suuremad lood käsile võtate? Ja üldiselt on, tahaks öelda suur, suur aitäh ja ja soovida sama nooruslikku tuhilate ja energiat veel kümnete ja sadade uute palade kirjutamiseks.