Kurjad kogemused, balletiga paraad panid kokto kõvasti närvitsema, kui 1920. aastal tuli lavale järjekordne temast stsenaariumile kirjutatud ballett. Selleks oli tärjemio muusikaga härg, katusel. Mio kirjutas sellest balletist ka oma autobiograafilises raamatus noodik muusikaga. Kui te selle pealkirja kohta veel nii palju, et sõnal noodid prantsuse keeles veel teinegi tähendus, märkused, ülestähendused loeme ikka veel jälitasid mind mälestused Brasiiliast fantaasia, milles olin kasutanud sealseid populaarseid meloodiaid. Nimetasin härjaks katusel. See on ühe tuntud brasiilia laulu nimetas. Arvasin, et see muusika oma iseloomust kõlbab mõnele Chaplini filmile saatemuusikaks. Koktoole see mõte ei meeldinud. Tankiniaalne improviseerida. Tal tarvitseb vaid lennul mõnest mõttest kinni haarata juba realiseeritud kida. Selle kokto koostas palett pantomiimi, stsenaariumi tegevus pidi toimuma ühes Ameerika paariskeeluseaduse ajal. Erinevad tüübid olid väga markantset poksija, neeger, kääbus, punapäine naine, kes oli poisiks riietanud ja nii edasi. Paarimees pakub kõigile kokteile, kui ilmud politseinik muutub paar korrapealt piima paariks. Külastajad mängivad piimaklaasi juures pastoraadi. Baarimees paneb suure ventilaatori käima, mis politseiniku pea otsast ära lõikab. Punapäine naine tantsib politseiniku peaga nagu Salumi. Kui politseinik surnust üles tõuseb, saab paarimehelt tohutu harve. Esinema angašeerinud kokto, tsirkus, medraanost, kloune ja vendi frotelliinisid. Vastandina muusika elavale tempole tahtis kokto, et kõik liigutused toimuksid aeglaselt nagu aegluubis mis muutis vaatemängu ebareaalseks nagu unenäoliseks. Kokto koosnemy jooga võib näida enesestmõistetavana juba 1900 seitsmeteistkümnendal aastal. Satii ettepanekul organiseerus kuus noort heliloojat, grupp, pilt, mis kandiski nimetust kuus. Sellesse kuuikusse kuulusid Sors soriik iidori, Artüronengeer, frantsiis, Bulang, Dariumi, jou ja naishelilooja šarmeen. They fear. Grupi liikmeid, ühendas opositsiooni tunne impressionismi ja neoromantismi vastu ja poolehoid uutele muusika vooludele. Kokto liitus grupiga ja formuleeris uusi vaateid oma raamatus Kukk ja Arlekiin. Mõningaid ütlemisi sellest raamatust ma imetlen ja Picasso arlekiin. Kuid ma ei armasta Arlegiini. Ta kannab maski ja kirju lapilist, kostüümi, kukke kiremise ajal poeb ta peitu taanhüügu. Ma armastan päris kuke ausalt kirjut, kes vaatab pilgutamatult päikesesse, ta ei poe peitu, ei karda armastada ega kaitsta seda, keda ta armastab. Aitab pilvedest, lainetest, akvaariumidest, veevaimudest, Undiinidest ja öistest lõhnadest. Meil vaja muusikat, mis kindlalt maa peal seisab igapäevast muusikat. BBC on õigelt teelt kõrvale sattunud, kuna ta saksa püünisesse vene lõksu jooksis. Kõneldes vene lõksust või vene mõjust, ei taha ütelda, et ma vene muusikatala hindan. Vene muusika väärib imetlust, kuna ta on vene muusika prantsuse, vene või prantsuse, saksa muusika on õige keskpärane. Isegi kui ta inspiratsiooni leiab mu Sorskelt võistravinskilt vaagnerilt võis Öönbergilt. Ma nõuan Prantsusmaale prantsuse muusikat. Geeniust nagu elektrit ei saa analüüsida. Seda kas on või ei ole. Stravinski on seda ja seetõttu ei keeda. Samal 1918. aastal, kui ilmus Kukk ja Arlekiin, kirjutas Stravinski Marek taimi 11-le instrumendile mis kõlabki praegu sisse mängituna autori juhtimisel. Nii nagu aastakümme varem temissileinis keik Voogis. Nuku liikumist tõi Stravinski keesile masinlikku Dostinaatse rütmika, mida kannavad basspillid ja mille taustal viisi joonis liigub nagu omaette alludes omaeneserütmile, harmooniale džässi läbimurde suhtes toolgi üht-teist ütelda. Kõik meie varasema dissonantsi andsiteed hoopis krutaalsemale korralagedusele. Tulised kähklased kunst on muutunud mehelikuks. Džässbänd on uue ajastu jõudude hing. Nad kristalliseeruvad selles lauldes väljuma kurjust ja kurbust. Heliloojate huvikku, liiger solik ütles kokto mõtte veel selgemini välja. Džäss äratas meid üles, topime nüüd kõrvad kinni, et seda mitte enam kuulda. Viimane ühine ettevõtmine kuuiku poolt oli kahasse tehtud ballett Eiffeli torni pruutpaarid le Marie Delatuurifell. Õieti küll oli muusika tegijaid, viis orikil tuli avamäng Bulankilt lõbus number kindrali kõne naisheliloojalt effeaalilt, Kadrill, Myolt pila, pulmamarss, joonegeerilt, rõõmsatujuline leinamarss. Kuues liig luidele oli mujal elama asunud. Stsenaarium oli loomulikult koktoolt. Balletis oli rajatud kõik vaatemängule tegevusele, muusika oli teravamaitseline ja üpris taltsutamatu, aga õige Pariislik. 1920. aastal tuli Pariisi vene balletis ettekandele Stravinski uudisteos ballett, pultsin Ella. See hiljem ka viiuli süüdiks töödeldud balletimuusika sündis tänu Giaagi levile, kes oma balletitrupi Itaalia võõrus etenduste ajal avastas 18. sajandi alguse itaalia helilooja Berguleesi visandeid ja avaldamata palu. Ta andis need üles Travinskile, kes töötles neid omas stiilis, luues kinnibultšinella. Sai jalad alla üks olulisemaid 20. sajandi muusikavoolusid nihuklasid sisse selle võrseid oli juba 1904. aastal valminud ameerika helilooja Charles Aimsi kolmandast sümfooniast. 1907. aastal valminud Sibeliuse kolmandast sümfooniast. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal valminud Prokofjevi esimesest klassikalisest sümfooniast. Stiilivool, milles klassikalise muusikavormi selgus ühines kaasaegse helikeelega sai peale pulczyneljad kastravinskile omaseks stiiliks, millele ta jäi truuks 50.-te aastate alguseni. Neoklassitsistliku tendentsid avaldusid Kacocto loomingus. Teda Veedlesid iidsed sajandite jooksul traditsiooniliseks saanud süžeed. 1924. aastal kirjutas kokto oma kõige huma laadsema näidendi Orpheus, mis kujutas endast uut varianti Antiik-Kreeka legendist laulik Orpheus kohta kes läks manalasse oma surnud pruuti euri tiike tagasi tooma. Koktood juures surm on elegantne daam, kes kannab kirurgi kummikindaid. Need kergendavad tal minekut läbi peeglite. Orfiose kaitseinglile on siin antud read, mis koktool eriti palju kuulsust tõid. Ma ütlen teile, saladuste saladuse. Peeglid ongi need uksed, mille kaudu surm tuleb ja lähed. Ärge seda kellelegi rääkige endi jälgigi, ent kogu elu jooksul peeglis ja te näete surmava töö juures nagu töötaksid mesilased klaasta. 1950. aastal valmistas ta oma näidendi alusel filmi. Nimiosas oli temast sõber rooma reni, kellele ta kirjutas ka oma näidendi hirmsad vanemad, mida meil tuntakse, marjad kõige laiemalt prantsuse filmiseeria, fantoom, nimiosalisena, ega seegi just halb seiklusfilmi paroodia ole. Korduvalt tõmbas koktood Ligiga kuningas Oidipuse teene. Kord tekitas Foklase originaalist kokku surutud variandi. 34. aastal aga tuli lavale samaaineline näidend, põrgumasin mille tsentraalsed episoodi Oidipuse sfinksi. Sõna duelli loetakse parimiku hul, aga mis seal üldse prantsuse teatri jaoks kirjutatud. 1928. aastal tuli lavale Stravinski ooper oratoorium Oidipus, Rex milles kokto libreto kõlas ladina keeles. Stravinski ütelnud, mulle alati näis, et kui jõuda ülevuseni, on vältimatu iriline, mitte tavaline kõri. Milline rõõm on luua muusikat kasutades helikeelt, mis on sajandite jooksul muutumatuks jäänud, mis mõjub peaaegu rituaalselt ja tänu sellele võib iseendast juba esile kutsuda sügavat muljet. Ent kõlab ka elav prantsuse keel lugeja suus, kes selgitab tegevust. Lugejana esinenud koktoise, kuuleme tema enda häält. Ta loeb sissejuhatust. Kus on muu hulgas öeldud ilma seda teadmata. Oidipus on nende jõudude võimuses, mis mõjutavad meid ka sealtpoolt surma piiri. Juba sünnist saadik on need jõud seadnud talle püünise. Mida te näete, sulguvad? Tuntud Ameerika naiskirjanik Kathryn Änbooltar raamatu arulagedate laev. Ta kirjeldab ühte Oidipus Rexi ettekannet Pariisis 1952. aastal koktooludes teksti, kuna Stravinski juhatas muusikat, see oli kütkestav. Sel ajal oli Pariisi saalides nagu kombeks saanud koktoole vilistada ja tema üle nalja heita. Seegi kuulajaskond alustas mingeid vääritud mässur imitatsiooni. Kokto tõusis ja ütles. Kui teil puudub austus minu ja minu töö vastu midagi, vähemalt Lugustravinskist, kes on suur helilooja. Kuulajaskond jäi vaikseks. Koktoristlus jälle tõmbas täielikus vaikuses tekstilehed sirgeks parata, näol oli ilme nagu nutt maksta. Bulanki meelgi etendunud ooper inimhääl on kirjutatud koktoos samanimelise monodraama alusel. Koguteos on ehitatud maha jäänud naise viimsele telefonikõnele oma armastatuga. 1930. aastal esietendus Secomedyphansseesi teatris. Kolmekümnendatel aastatel kirjutas kokto prantsuse ajakirjandusele terve reakirjanduslikke portreesid oma sõpradest illustreerida neid oma joonistega. Avaldanud need raamatuna pealkirja all portreed, suveniirid, kes ta nüüd panen oma poe kinni ja liigun uuele kohale. Sel viisil puhkavad mustlased. Selleks uueks kohaks sai aga peaaegu kogu maakeral. 1936. aastal, kui tähistati Verni romaani 80 päevaga ümber maailmasajandat ilmumisaastapäeva võttis kokto vastu ühe ajalehe ettepaneku korrata raamatu peategelasest hüljes Fogi teekonda. Ta saatis reisikirju Indiasse, Jaapanist, aga ka nende vahel asuvatest riikidest. Siis jõudis ta Ameerika ühendriikidesse. Kokto, kes oli olnud tunnistajaks, kuidas sajandi alguses neegrid Keycooki Pariisis esitasid kuidas esimese maailmasõja-aastail džäss tema ja tema kolleegide meeli valdas ning samaaegselt protestitunnet esile kutsus, nägi nii džässi arengu uut staadiumi. Ta kirjutas range näoilmega ja ekstaatiliselt keerleb neegrit Tarmo partneri käte vahel. Siis eemaldub temast ja tantsib omaette, siis jälle kargab partneri juurde, vallutata tormilainena. Valged segunevad mustadega, ei mingit pööritust ega ka väsilowatt sammude aeglustumist katkematule rütmile aitavad kaasa dopingut ja marihuaanat. Sigaretid. See on rahvahulga Rütt, kes lõpuks jõuab selleni, et olla vaid omaenese vastu peegeldus voolavas vees. Sving on džässi kõrvale tõrjunud, see on uus tähiks, mille muusika tegid läbi Kraasid ja maha poksib. Väikesel poodiumil viis neegrid end kokku murdnud kõrgeima kõla puhtusega orkestriga. Toorest munast on saanud keedetud muna ja ärjas Silvia peenemat sorti omlett. Džässorkestrid aga kaovad isegi Armstrong, keda Tiimandiks peetakse olnud korruptsiooni ohvriks langenud. Kevadel 1939 valmistab viie päeva jooksul uus näidend shammaree jaoks kirjutusmasin. Ent septembris algas sõda. Kuid okupeeritud Pariisis püüti lavastada nii uudisteost, kirjutas masin kui ka varem loodud hirmsaid vanemaid kutsus esile ägedat vastuseisu okupatsioonivõimudega koos töötavates ringkondades. Kuna koktooli teinud kaastööd kirjanik kommunisti Louis Aragoni ajalehele alustati tema ja Maree vastu teravat kampaaniat. Politseivõimude korraldusel keelati tema näidendite edasine lavastamine. Tööta aga ei saanud koktool. Ta kirjutas värsspoeemi kirjutas Kristjani ainelise stsenaariumi igavene tagasitulek. Filmis seda Shangelannoa ja Shawn Marioni peaosas. Kui okupatsioonivõimud võtsid seda roosina, siis pidid nad tahtmata või tahtlikult mitte märkama ookeid. Wagneri poolt kuulsaks tehtud müüt Kristjanist jäi soldest on ju laenuks võetud. Prantslastelt. Räägitakse, et augustis 1944 olnud kokto liitlasvägede poolt vabastatavasse Pariisi sisse sõitnud istudes ühe sõjaväe auto mootorkastil aasta pärast sõja lõppemist tegi kokto, kust stsenarist ja režissöör uue filmi kaunitar ja koletis siis? See on mõistujutt ehk parabool kenast printsist, kes oli muudetud koletuks metsaliseks, ent kes ei kaotanud oma inimlikku olemust, mis tõidele printsessi sümpaatia. Sõjajärgsetel aastatel koktuur reisis palju, 1954. aastal käis ta Hispaanias selle maa 20. sajandi suurimat poeeti Federico Garcia Lorca kelle surmast 1936. aastal Frankistide kuul oli kokto juba siis valusate sõnadega taga leinanud. Garcia Lorca ei olnud ju ainult poeet, ta oli sama mitmekülgne nagu koktoogi, sama palju hispaanlane kui kokto prantslane Garcia Lorca kirjutas ja lavastas näidendeid, korjas rahvamuusikat harmoniseeris ja seadis seda oskusega, mis oleks au teinud igale ainult heliloojale. Siis kokto kirjutas lahkumise kirja minu sõbrale Fede rikkar. Laula oma haava poolavatud huultega oma haava, avatud huultega oma haava, niiske karmiinpunase nelgiga oma haava kiirgava granaatõunaga, oma haava vulkaani laavapurskega oma haavad sarlaki punaselt üle varemete leegitseva tähega oma haava viimse luuletuse punase tindiga. 1954. aastal Hispaanias käies pühendas ta ilusaid ridu flamenco-ks kutsutud muusikastiilile mida eriti Willilesid Andaluusia mustlased. Flamenko see on hispaania küsimus, see pole ainus laul või tants, flamenco stiil on eluviis. Flamenko, rit. Kõikides oma avaldustes on ebasümmeetriline varieer vaba. Sellel karakteristik tohutu tähendusvälja looditud sirgjoone kasutamine meie ajastule iseloomulik rütmis. Sümmeetria kutsub alati esile labasuse ja surma mustlaste omale instinktiivne ebasümmeetrilisuse kultus, mis viib selleni, et naisel on ainult yks varrukas. Mees käänab üles ühe püksisääre. See tarkus, mis on üle ujutatud ebaühtlase rütmi poolt on üks nende lausa uskumatu elujõusaladusi. Seda leidub suurimate poeetide juures gongora ja Lorca teiste hulgas. Mustlasmuusika ei tulene rütmist, vaid süntaksist lause tervikust. Sellepärast mustlane võib-olla rohkem või vähem inspireeritud. Kuid ta pole kunagi keskpärane. Ta ju kõneleb oma keelt. Hispaanlased kasutavad ka tõlkimatu sõna, mis tähendab, et mõni asi, isik, tegevus või stiil on vastupidine elegantselt. See sõna on kurssi keegi võib-olla üks kahest, kas kurssi või flamenko. Don Huande marana oli õige paha mees, kuid taoli flamenko. Peale hispaania reisu Elasgokto üle oma esimese südameataki. 1955. aastal valiti ta prantsuse akadeemia liikmeks. 1959. aastal tegid oma viimase filmi, milles Shaun varee kõrval ülesastumisi ka tema sõpradel, sealhulgas Picasso. 1963. aasta alguses tegi ta dokumentaalfilmi televisioonile oma elust. Aprillis. Järgnes uus südameatakk. 11. oktoobril 1963. aastal tänapäeval Missolikuktoole viimseks prantsuse raadiokuulajad kuulsid helilindilt tema häält, mis kõneles Editi ahvist. Ööbik leiab järsku oma tooni, siis ta vapustab. Edit. Bjov leidis oma laulu kiiresti. Tema hääl rullib lahti suure mustast sametist. Laine. See soe laine ujutab meid üle, tungib meisse, läbistab meid nagu ööbiki, tahab Kaweedid peaf nähtamatuks jääda. Ent temast jääb tema pilk, ta kahvatud käed, see vahaaias lauk, mis valgust kinni peab. Ja see paisuv hääl, mis tõhusek tõuseb, mis üha enam lauljat ennast asendab ja nagu seinal kasvav vari asendab selle väikese Uieda tüdruku enese. Ta kasvab üle enese välja, kasvab yle oma lauruda, kasvab üle meie. Koktoole tuli Edit Beachi surmateade. Mõni tund hiljem lendas maailma surmateade tema enese kohta.