Üks daam, tuli, tahtis minuga rääkida, ütles, et tema oli lugenud ajalehes seda mu lugu kus ema kasutas Ameerika lasteraamatuid eestikeelse lugemisvarana. Luges oma pisikestele eesti keeles. Kuigi raamat oli teises keeles, sai niiviisi toredasti üle meie oma lasteraamatute puudusest. Mu külaline kiitis, et nii on kena küll, aga tema ei oleks kõige parema tahtmise juures seda teha saanud. Miks siis mitte, küsisin ma. Ega siin pole vaja sõna-sõnalt tõlkida, igaüks võib omast käest piltide juurde luuletada, mis parajasti pähe tuleb. Sellega ma hätta ei jääks, mul on üsna hea mõttelendmeeski, ütleb tihtipeale, et et luuletate ja aga asi seisab hoopis milleski muus. Vaadake, minu lastel ei ole seda aega olnudki, kus nad lugeda ei ole osanud, ütles seda. Luuletajate sõnasin ma naeratades jumala tõsi, hüüdis ta käsi, tõusis võimele. Ma mõtlesin, et teeb risti, aga ei teinud. Vaata selle asemel mulle otsa väga tungiva pilguga. Et ma pean teda uskuma. Ma siis ütlesin, et kohe, kui sündisid, ajasid käed õieli, et kus on tänane ajaleht. Mul seal põnev joonealune pooleli. Tahan näha, kuidas jutu järgi edasi läheb. Teie teete nalja, aga mina räägin, kuidas tõepoolest oli, vastas ta. Kui ma esimese lasteraamatu koju tõin. See oli inglisekeelne muidugi inglisekeelne jah, et neile pilte näidata ja rääkida, mis jutt seal sees on kus panid karjuma ise ise. Üks oli siis 45 aastane, kiskusid raamatu mu käest ära, siis olid käpuli põrandal, tagumikud püsti, ninad raamatus ja lugesid. Kas ikka luugeesid, kahtlesin ma. Laps võib pilti vaadates niisama joru ajada, nad lugesid, hüüdis ta. Ma veel vaatasin, ei tahtnud oma kõrvu uskuda. Mõlemad lugemine, selge, kui vesi. Ei tea, mida teie mees ütleks, kui ta praegu siin oleks, et luuletate jälle nina ei valeta, hüüdis daam, tõstes käega südame kohale. Niisuguseid asju ma kuulen esimest korda, kuigi ma muidu olen emadelt õige mitmesuguseid vabandusi kuulnud, miks nende laps või lapsed eesti keelt ei kõnele. Kuulge mina tulin teie jutule sellepärast, et minul on üks idee, kuidas lapsi eesti keelt rääkima panna, ütles mu külaline. Ja jäi pea kuklas mulle otsa vahtima. No filmidega, kui oleks eestikeelseid filme, siis meil seda karta ei oleks, et nad oma emakeelt ei räägi. Arvake, mis seal arvata? Mägesin lastega kevadet vaatamas, mõned ütlesid küll, et ei maksa minna, aga ma siiski läksin. Vabandust. Mind huvitab, kas teie lapsed räägivad teiega eesti keelt ei räägi? Ei minu, käige omavahel. Nii nagu paljudes Eesti kodudes, Siimal sõnas mõistvalt. Noh, ja mis siis pärast filmi vaatamist juhtus? Eestikeelseid sõnu hakkas nende omavahelise jutu sekka poetama, eriti siis, kui süda oli täis. Huvitav, et just siis jah. Ja see meeldis mulle, nii et mul on häbi tunnistada, aga muidu ma ikka sõitlesin nendega, mis teid jälle tülitsete. Aga nüüd aina ootasin, et peaks nad jälle karvupidi kokku minema. See on huvitav pihtimus küll. Ma tean. Kuulake edasi. Kui tülli ei lähe, siis hakkan mina neid ärritama, nende südant täis teha. Ärge naerge, see on jumala tõsi. Siis nad karjuvad mu peale, Šatap tainapea. Need on rõõmupisarad. See on ju ikkagi eesti keel, mis mu laste suus kõlab.