Äsja mängima hakanud kitarrist annab märku sellest, et täna seisab meil ees kohtumine džässmuusika kuulsate kitarr, ristidega. Huvitavaid ja kuulamisväärseid kitarristi leiame paljuga bluusi, roki ja kantrivaldkonnas. Kuid käesoleva, 55 minuti pikkuse saate raamidesse nad küll kuidagi ei mahu. Seepärast piirdugem Sassiga ja lõpuks on paaril viimasel aastakümnel rajad levimuusika eri žanrite vahel kohati üsna ebamääraseks muutunud. Saate avaajaks valisin meile kõigile tundmatu kitarristi Linda Goeni just sellepärast, et tema mängus jäid kõigile mainitud levimuusika vooludele. Tema jääbki ainsaks naissoost muusikuks selles saates, sest miskipärast pole džässkitarristide hulgas ükski naine endale nime teinud. Kuigi õrnema soo esindajaid on isegi nimekate saksofonist ideo trombonistide hulgas. Mulle tundub, et kitarri võib pidada kõige vanemaks džässipilliks. Seda seetõttu, et džässi otsene esivanem, vana maa bluus käis käsikäes kitarrimänguga. Ja bluusikitarristid olid kõik improvisatsiooni andilised muusikud. Nendelt on pärit mõnigi võttenis tänapäevases Rockiski kasutamist leiab. Näiteks on kitarrimängus klisandeerivate helide kasutamine, mille Moody tõid Jimi Hendrix pärit vanast maapluusist, kus mängija saavutas klissando efekti torgates sõrmeotsa paraja jämedusega. Pudelikaela. Hoolimata oma soliidses vanusest ei saanud kitarrist džässmuusikas õiget soolopilli enne 30.-te aastate teist poolt. Põhjuseks oli kitarri nõrk kõlajõud sumisevatest saalides ja teiste tugevamate pillide hulgas polnud lootustki akustilist kitarri kuuldavaks teha. Nii oli ka New Orleansi varastes džässorkestrites rohkem kasutusel Panso, mille heli on rämedam läbitungivam. Esimesteks tuntud džässikitarristide eks peetakse Johni santsiiri ja loni Johnsonit mõlemad pärit New Orleansist. Esimene mängis King Oliveri, Louis Armstrongi ja Chilli Roll Morton orkestrites kuid vanadel plaatidel Me teda eraldi ei kuule. Ta täitis vaid akord. The funktsiooni. Kuulsaim rütmikitarrist on kaunteisi orkestris tegev Fredy kriin. Kuigi ta kasutab lärmakas bigbändis akustilist kitarri, väidab Peisi, et temata poleks olnud seda erilist draivi, mille poolest Peisi bänd on kuulus? Lonnie Johnson, kes elas aastail 1889 kuni 1970 oli esimene ühehäälse improvisatsioonimeister. Teda olevat uurinud ja austanud paljud nooremad, näiteks Charlie, Christian ja isegi Jon Mclavlin lablaadistas juba kahekümnendail aastail näiteks aastrongiga läks 40.-te aastate keskel üle elektrikitarrile ja tegi järgmise kümnendi algusel kontserdireisi Inglismaal. Siis vajus ta unustusse, töötas ühes hotellis liftipoisina olles juba üle 60, avastati aga kuuekümnendail aastail uuesti. Tema mängust valisin näiteks 1963. aastal Kopenhaagenis mängitud pala homme õhtul. Kuigi Johnson oli põhiliselt bluusikitarrist, sobitus ta hästi kaljut lauludesse olles ise väljenduselt painduv lauljagi. Vanematest kitarristidest mainige veel Parkerit, kes hiljem koguni Charlie Parkeriga koos mängis. Helmers Nowdenit, kes asutas 1923. aastal orkestri Washingtoni Hans mis sai do Kellingtoni kollektiivi alussambaks samuti tibanni ja geisid. Esimene silmapaistev valge kitarrist oli 1933. aastal 29 aastasena surnud Edi läng õige nimega Salvatore massaro. Ta mängis paljudes nimekates koosseisudes pool Vaitmani vendade tooside piks, paidel pekki, jovi, nuuti ja teiste orkestrites. Muuseas plaadistas ta korraga koos äsjakuuldud loni Johnsoniga. Hedi läng oli silmapaistva tehnikaga mitmekülgne kitarrist, kuid arusaadavalt on temast jäänud soololõigud vaid sekundites. Mõõdetavad polnud ju tollal magnetofoni, aga kauamängivat plaati. Palade pikkus oli piiratud kolme minutiga. Samuti kaob akustiline kitarr tollaste niinimetatud. Saviplaatide kahinasse palju rohkem kui mõni vali puhkpill. Kuulakem sellegipoolest Edi längi soololõiku Leyton'i palas. Kui oled läinud aastal 1928. Džässiajalukku on läinud ka kitarrist Elikondon kuid seda orkestrijuhina organisaatorina ja huvitavate mälestustejagajana muuseas oma autobiograafias pealkirjaga Meie nimetasime seda muusikaks. Mõeldud on muidugi džässi, mida tema noorusajal ikka rohkem tüütavaks lärmiks nimetada. 1934. aastal alustas Pariisis tegevust hot klubi kvintett, milles tooni andsid viiuldaja Stefan Grapelli ja kitarrist John Koranin. Hart. Neile oli põhimõtteliseks eeskujuks jovi nuuti ja Edylang idu. Kuid peagi selgus, et Joukko Reinhardt, päritolult belgia mustlane, on avanud džässiajaloos hoopis uue lehekülje. Kõigepealt oli ta esimene eurooplane, kes leidis imetleva tunnustuse džässi kodumaal USAs. Teiseks näitas ta hoolimata tuleõnnetuses vigastatud sõrmedest erakordset tehnilist sära. Kõige rohkem mõjus kuulajaile tema mängu omapärane rütmiline vabadus, ammendamatu improvisatsiooni, fantaasia, harmooniline leidlikkus ja see sõnades väljendamata nukker alatoon, mis alati tema muusikale värvi lisas. Joachim-Ernst veerenud arvab, et viimane oli tingitud Joukko Reinhardti mustlase loomusest. Eelkõige aga sellest, et mustlased olid Euroopas sajandeid samasuguseks põlatud rahvaks nagu neegrid Ameerikas. Niisiis ei pruukinud Reinhard kuuluda bluusiga seotud muusikute hulka. Lähenes neile aga oma emotsionaalselt laadilt, sealjuures hoopis erinevas muusikalises kvaliteedis. 40 kolmeaastaselt surnud Šango Reinhardti karjääri kõrgpunktiks kujunes kontserdireis koost juuk Ellingtoni orkestriga 1946. aastal. Tema muusikaline kõrgpunkt püsis aga muutumatuna kogu ta elu. Kuulake Chango Reinhardti mängimas händi Saint Loui pluusi 1937. aastal. Tollal polnud taolist taset saavutanud veel ükski teine kitarrist džässis. Seoses Jongo Reinhardti kaan vahel mainitud Brasiilia kitarristi Laurindo Almeidat mitte sellepärast, et nende kahe mängus on eriti palju ühist vaid sellepärast, et ka Almeida tõi džässmuusikasse traditsioonilisele Tšassile varem tundmatuid elemente, et kui ta 1947. aastal Sten Clintoni orkestrisse tuli. Nähtavasti on just kitarr igal maal rahvaliku ja rahvusliku muusikaga nii tugevasti seotud. Eri rahvustest kitarristid džässis oma rahvuslikku ilmet ei kaota. Mainige siinkohal teistki Brasiiliast, Poolas etet ja ungarlased Gabor saabot ning omal ajal äratas erilist tähelepanu Nikolai kroomin kelle kitarrimängus kuuldi balalaika mõjutusi. Järgnev näide. Laurindo Almeid Alt demonstreerib ilmekalt akordilist kitarri improvisatsiooni. Olgu veel märgitud, et nii hästi Reinhard kui Almeida esindavad Hispaania rahvusliku flamenco kitarristiiliga seotud kool, on ta. Sinna võib lugeda veel Pill, Harrise, Charlie pöördi ja brasiillase Baden-Powelli. Seda muusikut, kes esimesena hakkas kasutama võimendatud kitarri, luues sellega soleerimis võimalused kitarrile mis tahes koosseisus. Ei julgema päris kindlasti nimetada, sest kirjanduses esineb mitu nime. Joachim-Ernst peerinud väidab, et see oli arranžeerija Edeurosham, kes mängis kitarri Jimmy Lanspordi vahel ka kaund Peisi orkestris. Olgu sellega kuidas on, kindel on aga see, et esimesena kasutas võimendatud kitarrivõimalused sajaprotsendiliselt ära Charlie Christian tulles esile virtuoosse improsatsioonidega, mis ei jäänud maha nendest, mida pakkusid saksofoni stid eesotsas lesteriangiga. Seetõttu nimetatigi tema stiili riid stiiliks, viidates pillidele, mille tooni tekitajaks on roost lest. Riid niisiis saksofon, klarnet koos Lester Jangi Eldridži ja arteitumiga oli Charlie Christian piibop stiili ette valmistaks, kuigi tuberkuloos ta juba 1942. aasta märtsis 26 aastasena hauda viis. Seetõttu on tema plaadistatud pärand üsnagi napp, kuid et saada tema improvisatsiooni talendist pisut ulatuslikumalt ülevaadet kui plaatidele jäänud kolmekümnesekundilise soolod. Monteeris üks helirežissöör kokku viis Kristjani soololõiku mängituteni kuudmenisextetis 1940. aasta detsembris ja 41. aasta jaanuaris. Tegemist on bluusiga ja niimoodi saadud pikem soolod rida demonstreerib Charley Kristjani võimeid üsnagi ilmekalt. Nii nagu pärast saali paakerid ei saanud enam ükski saksofonist mängida vanamoodi on kõik nooremad kitarristid Charlie Kristjanile midagi võlgu. Ja kui viis saksofonist sti ansamblist Supersaks hakkasid mängima spetsiaalselt organiseeritud Parkeri soolosid siis tegid sedasama viis kitarristi eesotsas doneeritsiga. Järgnev fragment ongi alanžeeritud eelmises näites kuuldu alusel. Üheks esimeseks silmapaistvaim magistraali Kristjani loendamatuist järglastest loetakse paanikesselit praegu 60 aastast muusikut, kelle mängus eriti köidab tema rütmiline vitaalsus. Sellepärast eelistas teda omal ajal ka sama omadusega hiilgav Oscar Peterson. Siinkohal aga, kes seal koosselli männija reibraamiga? Neljakümnendail aastail esile kerkinud kitarristidest on märkimisväärsemad veel pilli pahur Chimmyreini ionismisse Farlo Jahverbellis. Esimene tuli esile lennid ristano jahedat džässikoolkonnast. Selle mõjusid oli ka teise juures. Tehnilised silmapaistvaim on istel Farlo, kes sai hüüdnimeks octopus. Üks imetlev kriitik kirjutas, et ta mängib, nagu oleks tal kaheksa kätt. Kuulakedel Farloud siiski kahe käega mängimas, populaarset pala Stella tähevalgel aga umbes kaks korda kiiremini kui seda pala tavaliselt mängitakse. Järgmise aastakümne eliitkitarristid olid Chimm hool geni barrel, Wes Montgomery ja tšau baas. Kõik nad on olnud üks varem, teine hiljem ajakirja Downbiitring küsitlustel parimaks arvatud, seepärast püüan kõiki nelja kas või pisutki ka muusikaliselt tutvustada. Praegu 53 aastane Chimmhool on töötanud koos väga eriilmeliste muusikutega, seda tänu asjaolule, et ta on kodus nii hästi traditsioonilises mainstream džässis kui ka hilisemates vooludes. Tema improvisatsioonidel meloodiline joonis on alati ilmekas, meloodiline ja lausa klassikaliselt selge. Chim hoolist pool aastat noorem geni barrel on ülikooliharidusega muusikamees ning on figureerinud Downbiidi ankeedi võitjana ajavahemikul 1968 kuni 1973. Enne Keni barreli oli kitarristide kroonimata kuningaks Wes Montgomery, kes elas aastal 1925 kuni 1968. Ta oli iseõppinud kitarrist ja saavutas tunnustuse alles 10-l viimasel eluaastal, olles siis juba tublisti üle 30 vana guess. Montgomery demonstreeris meisterlikku oktavi tehnikat, mida hiljem imiteerima hakati. Üldiselt aga püüdis ta enamasti nappide vahenditega mõju avaldada ja see läks tal ka korda. Joppas on praegu 55 aastane, kitarrimängu alustas ta üheksa-aastaselt ja oli juba viis aastat hiljem professionaal toni pastori orkestris. Põhjus, miks ta alles 1975. aastal täie tunnustuse saavutas, jäätšim hooli järel Downbiidi ankeedis esikohale tõusis, peitus temas eneses alles pärast pikka aega kestnud ravi saavutas ta vahepeal minetatud töövõime, et siis aeglaselt, aga kindlalt esile tõusma hakata. Järgnev pala on pärit tema 1977. aastal tehtud plaadilt virtuoos number kolm, mis on koostatud oma kompositsioonidest. Pala pealkiri on tuletatud jobaci nimest ja bossanuvast passanova. Pärast Wes Montgomery surma 1968. aastal ennustasid paljud, et tema mantlipärijaks saab tollal alles 25 aastane George Benson. See siiski kohe nõndamoodi läinud. Leidus teisigi tugevaid konkurente, kuid mõne aja pärast tõestas pensiongi oma voorusi. Nende hulgas pääses eriti mõjule publiku maitse täpne tabamine ja mõned efektsed võtted, nii näiteks kitarri improsatsioonile kaasalaulmine. Tulemuseks oli see, et George pensionist tuli üks kommertsiaalselt kõige menukamaid džässmuusikuid. Kuulagi järgnevalt lõiku pensioni esitatud Kööshini palast suveaeg. Kuue ja 70.-te aastate vahetusel tuli džässis esiplaanile kaks kitarrimängu põhisuunda. Esimene jätkas jaheda džässitraditsioone. Selle suuna eredaimate esindajate hulgas on juba kuuldud Chim hoolia džuubas. Teine ja momendil juba tugevam suund toetub džässrockile. Sinna kuulub George Benson peatugem nende kahe suuna juures veidi pikemalt. Kui jutt on esimesest, siis väärib märkimist veel üks kitarrist, keda meil tõenäoliselt vähem tuntakse. See on Howard Roberts, 52 aastane, tegutseb viimasel ajal pedagoogina jazzi ajakirjanikuna ja stuudiomuusikuna. Olles mänginud loendamatutel heliplaatidel, milles ta oma hinnangul vaid kaks protsenti on džässivaldkonda, kuuluvad tema sõrme ja mõtteväledust, demonstreerib järgnev improvisatsioonilõik. Lõpuks aga grupp nooremaid džässroki esindajaid. Kuuekümnendail aastail tuli esialgu souli muusikute seltskonnas esile 1944. aastal sündinud päts Martino. Ta on mänginud koos pea kõigi tuntud džässi organistidega, alustades Chimmismissist. Viimasel ajal on ta väljendus niisugune, nagu demonstreerib järgnev katkend. On loomulik, et 40.-te aastate esimesel poolel sündinud kitarristide esimene kiindumus oli rock n rool. Seda võib öelda äsja kuuldud martiini kogu. Ja ka temast aasta vanem Larry korjel mängis alguses rock n rooli enne kui temast sai esimesi tähelepanu äratanud džässrokikitarrist kelle mängus on mõjutusi Jon Coreinhardilt võsmond komerilt ja Simi Henrik silt. Viimase mõjud on eriti ilmsed. Järgnevas katkendis. See oli noor läri korjel aastast 1971 noor oliga jäldimiola, kui ta 10 aasta eest üheksateistaastasena äratas tähelepanu ansamblis Return To Forever. Solist sai temast õieti häda sunnil, sest kaks aastat hiljem ansambel lagunes. Asjad kujunesid aga nii, et praegu on äldimiola üks menukamaid kitarristi, kes on mänginud koos John Mc laagrini Bacodellushiaga ning kelle albumid lähevad poole ja kolmveerand miljoni vahelistest iraažides. Instrumentalismi kohta pole seda sugugi vähe. Lisage sedagi, et viimasel viiel aastal on ajakirja Kitaableias Mäga siin lugejad hääletanud Aldimiola parimaks jazzikitarristiks. Siinkohal hääldimiola Philips S-i palaga. Musta kassishowl pärit kahe aasta eest ilmunud albumist elektriline Randevu. Tõusev tähtkitarristide hulgas on 27 aastane pätmetsiini, kes alustas pillimängu 15 aastaselt ja on viimastel aastatel esinenud koos Joni Mitchelli, soni, rolinsi, tšekkide ioneeti ja teiste säravate muusikutega. Nõnda kõlapet Mehhini kitarrimäng ta oma kvartetis. Seistes küsimuse ees, kellele jätta tänase saate punkti panek, leian veel terve rea nimesid, kes tutvustamist vääriksid. Larry Carlton, kes on silma paistnud fancy suunaga pides Ralph tauner, mõne aasta eest lagunenud ansamblist Oregon inglise kitarrist Filipp kätteriin, siis veel Liivrite noor Joe Beck, John Scofield, Steve kaan, Robben Food, Chamsblad, Almer. Ja ega vist saagi jätta lisamata. Ja teised. Neist, keda nimetasin, on meie mail vahest kõige vähem tuntud Robben Lifood 33 aastane kitarrist, kes mängib ka saksofoni ja klaverit. Oma eeskujude hulgas on ta nimetanud Travis Hankarid, John koltreini ja Igor Stravinski. Niisiis üsnagi ebatavaline valik kitarristi jaoks. Nagu varemalt kuuld õpet, meditsiini on ka Robben Fort töötanud koos Joni Mitchell iga. 1974. aastal kutsus George Harrison ta endale kolmeks kuuks appi. Lisage veel, et ta on esinenud ka Monterey pordi džässifestivalidel, Robben, Fordi pala. Aeg on juua, teed, Erik lõpetabki äsjase kitarristide paraadi esitajaks on Robben, Fordi kvartett.