Keegi ei märganud, et sinna kohta lahtisel klaas rõdul, kus haige vaipadest mähituna istus, ei paistnud enam päike. Oli sügis ja päike käis teist teed kui suvel. Ainult tema üksi oli näinud, kuidas teepäevast päeva nihkus, kuidas varjud hiilisid üle põranda, ronisid, ülestab põlvedele Edasi ta õlgadele ning olid nüüd seal kuski ta selja taga. Ta nägi vana aedniku eemal peenarde vahel töötavat. Aed oli täis sügisest kulda oli jahedalt kirgas helesinine päev kelle hääled kaiguvad kaugele. Kuuldus labidakahinat mullas ning kriiksatusi, kui see riivas kive. Aednik oli punapõskne suurte valgete kulmukarvadega. Enda pikad vurrud olid veel süsimustad. Talve vastu valmistudes võttis ta üles külma kartlike juurikaid ja asetas maha varajaste kevade lillede sibulaid. Mingi juurikad veidi talveks keldrisse valge liiva sisse varjule. Haige teadis seda. Tuli näinud nende maasse asetamist kevadel nende esimesi õisi. Nüüd oli suvi möödas. Õied õitsenud. Elu alustas uut ringi. Õigemini lõpetas vana. Aednik töötas ega näinud, märkavad teda nihkudes järjega kord-korralt ligemale. Haigele harjunud, et teda ei nähtudega märgatud. Kevadel siis oli olnud teisiti. Kevadel siis kõnelesid kõik Klootusest tervenemisest, siis oli suvi alles ees, nad uskusid, et CD pimet tuleb ainult tahta ja uskuda, öeldi talle kevadel. Seda kinnitati talle siis päevade viisi alatasa. Neile näis lihtsana, sest nendel jänestel oli seda, mis temal puudus. Keegi ainult ei öelnud talle. Kuidas uskuda, kui usku ei ole. Ja kuidas tahta. Kui tahet ei ole. Sametine suvi roomas aeglaselt üle, aiavärvid peenardel ja aia taga põllult esinesid. Puhkes küll uusi õisi, kuid need märkisid juba sügise lahenemist. Muru puude all niideti kasvas ja niideti uuesti. Küpsasid viljad põõsastel ja puudel. Päike kõndis oma teed. Tõsinesid ka need, kes temaga olid. Kevadel lootusrikkalt kõnelenud. Tuli üks, kes kõneles jumalast püüdes teda õpetada paluma. Ent haiga raputas pead, sest tal ei olnud näidatud, kuidas uskuda, kui usku ei ole. Võõras tuli veel mitugi korda, kuni viimaks läks täis meelepaha keelel karm sõna. Surm on patu palk. Nüüd oli suvi möödas ning usk näis olevat kadunud ka teistel. Keegi ei kõnelnud temaga enam samal kombel nagu kevadel. Pigem lõid pilgu maha, hiilisid mööda nagu kartes, et haige nende mõtteid võiks lugeda. Nad ei märganud, et ta tugitool ei aegamisi varju ja et lilled vaasis närtsesid. Suvi oli möödas ja niisama lühikuid olnud ka nende usk. Endiselt olid veel ta käeulatuses rohupudelid ja lusikas. Ainult noid tilku pakuti talle nüüd hoopis teisel kombel kui varem. Ja vaheline toonesid. Hoopis. Raamatute hulk oli ilmunud teoseid, mis kõnelesid Elukestvusest teispool hauda. Ei olnud vaja kurvastada, sest millelgi ei olnud lõpu ja kõik jätkus uutes vormides. Nähtavasti taheti talle ust sinna hellalt avada. Ent haige vaatas vana aedniku kuidas sööma labida esimeste öökülmade puretud lillede juurte alla asetas. Ning need siis koos mullaga õrnalt kõnnitee kruusatekstis. Ei olnud palju päevi tagasi kui sealt nopiti viimset kirevat sügisriiet. Tema oli ta kunagi niimodi õitsenud, tundnud kesksuveelujõud oma soontes. Nad kõnelesid nois raamatuis elu jätkumisest pärast surma, hingede rändamisest ning karnatsioonist. Miks ei võiks noorest saada vana kunagisest teises tulevases elus? Ta vaatas aedniku tema lillejuurikate juures. Aednik tõstis silmad suurte valgete kulmukarvade all märkas teda ja naeratas talle. Ka tema naeratas aednikule ning viipas talle siis kutsuvalt. Aednik tuli aegamisi kummar selgelt trepile ning käisin küsivalt ootama riietest hoovast sügisese aiahõngu. Palun näidake mulle üht nendest juurikatest, mida te üles võtate. Palus haige. Aednik ärgitas imestunud kulmukarvu, ent läks siis niisama aeglasel sammul oma juurikate juurde tagasi ning tuli siis uuesti üks selline Haraline niiske sügismullaga ümbritsetud juurikas pihul. See oli nagu must krobelise naha ning harali sõrmedega kämmal. Samasugune nagu aednikul. Haige vaatas teda hetke uurivalt ja küsis siis kas sellest kasvab lill, mis tuleval suvel uuesti õitseb. Ja punane Dahlia. Nii tõesti kui mina siin seisan. Kas see lill, mis sellest juurikas sündinuna tuleval suvel õitseb teab midagi oma eelmise suve olemasolust? Kas ta võiks mäletada midagi sellest, mis oli enne? Aednik vaikis kaua, nagu kimbatuses, haige, küsisin imelikult. Aga siis raputas ta pead. Ma arvan, et lible ei tea midagi eelmisest suvest. Iga lill on nagu oleks ta esimene lill, muud midagi. Vana aednik mõtles jälle hetke, kuid naeratas siis kavalalt. See on seepärast, et tõsta, et muidu lilled ei tahaks kasvada nendes peenardesse, kuhu mina neid istutan. Selliseid ja ka meie midagi mis oli enne meid. Ega sa teadma, mis tuleb pärast meid kooris nüüd haige vaadates üksisilmi vana aedniku värskes sügis õhust punerdavas näkku. Kuid aednik kohkus küsimuses seekord. Sellest ei tea mina midagi, raputas ta pead, muutus tõsiseks. Ta ei naeratanud enam haigele, vaatas üksisilmi oma jalgade ette ning läks mõtetes tagasi töö juurde. Kui uusi küsimusi ei tulnud. Haige jäi endiselt tugitooli ent passis salli tugevamini ümber kaela. Nagu oleks tundnud külma hoogu. Talle tundus, nagu oleks miski temas liigutanud Tratslikult peatustes. Ta vaatas enda ümberrõhutul, kuid erastanud pilgul kedagi polnud nähtaval. Siis märkas ta raamatuvirna enda kõrval laual, surus hambad tugevasti kokku, sirutas käe ja tõukas need üle lauaserva põrandale. Üks kulunud köitepäradest langes otse ta tooli ette ning seda ulatas ta veel lööma pilt tuhvli ninaga. Siis sulges ta silmad, jäi uuesti kuulatama. Talle tundus nagu oleks see miski temas naernud ja heameelest kuuldavalt käsi hõõrunud. Kas see miski oli usk, mida ta ennem ei tundnud? Ja tahe, mida temast parem polnud?