Lüürilisi hetki. See pole saade, millest võimsa masti männine läheks läbi ühtne võimas teema. Pigemini tasuks siit otsida oodata põgusat peegeldusi kaunist, mis meid ümbritseb ja mis on leidnud kajastuse helikunsti valdkonnas. Muusika räägib edasi sealt, kus lõppevad sõnad. Kevad pakub süle ja seljaga ilusat. Seda pole vaja otsida, see otsib inimese ise üles. Ja mis viga on põhjamaisel helide kirjapanijale anda pilti kevadest. Sest kaua on kestnud suur looduse uni, lumeteki all, karmid pakased, ainsaks linnulauluks õhtuti öömaja otsivate vareseparvede kisa. Ja siis tulevad ööbikud, nokad täis moosi. Nii kordub see ajast aega ja alaline elu plahvatus on iga uue aasta ringi alguseks päikeseootus ning päikeseleidmine. Kas ei tee see põhjamaist inimest õnnelikumaks nendest, kellele soojust ja valgust saab liiga palju alalise suve tõttu. Kuidas kujutleks näiteks aafriklane ekvaatori alt kevadet? Me ei tea seda. Kuid põhjalastelt on kevade pilte kuhjaga. Kevad seob end rõõmuga sügis nukrusega. Mis rõõmu saab olla maadligi laskuvate pilvede all. Kuid ilu küll. Inimtunnetuse sfääris puuduks rõõmu mõiste, kui sellel poleks vastandit. Ilunukruses. Meenutagem kas või Gustav Suitsu luuleridu. Hall on taevas ja must on maa. Sajab ja sajab lõpmata. Vihmani red laskuvad mööda käänulisi sängita radu aknaklaasilt alla ja üksnes nemad teavad, miks nende teeni kõveriti käib. Katustel päriselt vihma, trumme. Niivist Frederik soppe oma vihmapiiskade prelüüdi idee sai. Aga see ei ole nukker muusika, pigem tundub fikseeritud hetke. Nägus päike tuli taas pilve tagant välja ja märjalt katuselt langevad sädelevad tilgad millelegi helisevale. Kohe-kohe hakkavad tööle usinad mesimumid, kenad, pehmed, karvased. Nii karvased, et kui neil puuduksid nõelad, teeksid väikesed lapsed neile. Pailapsed ju armastavad kõiki loomi, keda on pehme paitada. Miks mitega putukaid? Rinski korsakovi kimalase lend küll otseselt lüürilisse lahtrisse ei mahu aga vaiksete järvedegi kõrvale peaksid olema voolavad jõed, mis need järvi värske veega varustavad. Otsides ilu, leiame seda ikka kõige hõlpsamini liikuva ja liikumatu muusikas tempokate ning aeglaselt voolavate helide kontrastides. Looduses algab liikumine kevadega. See on kõige tormilisem aeg, mis suve saabumisega kord-korralt rahuneb ja lõpeb sügisese hääbumise ning talveunega asjatult inimelu aastaringiga võrrelda. Esimestest astumistest alates hakkab jalga ja inimene ikka nobedamini ringi sibama. Oh kui kenasti pits trupi karikatuuriseeriates kujutanud, mida tulevane kodanik suudab sellel perioodil kõiki korda saata. Ent siis hakkab nagu vedru vähehaaval maha käima ja kohtame mõnikord väärikat tähtsust täis täiskasvanud inimest, kes ajab tähtsaid asju. Tore on, kui temast säilib kas või osakenegi sellest pits trupinagamannist kes tühjendanud kõik kummuti, sahtlid magab ühes neist töömehe und. Emaarmastus ja armastas üldse. Need on raamatutena noodiraamatute väikeselisemad leheküljed. Kes lüürikutest on armastus teemadest mööda läinud? Üks suu nii vana kui mullake. Ja mõttes nägu. Nii lagunenud. Ja täisnägu. Nii austa, nii vaikne, valusõnata. Nii aus nii vaikne, nii mullane. Nii selge ja õige. Ja kullane. See on mu ema. Mu mullake. See on mu ema. Mu kullake. Raske on kirjutada midagi ilusamat oma emast, kui seda tegi Juhan Liiv neis värssides. Vahest Mart Saare unustamatu laul võib kuuluda siia kõrvale võrdväärsena helide vallast. Kes meist poleks kõrges rohus lamanud lõug toetatud kätele ja püüdnud sisse elada sagiva sipelgamaailma. Temal on meeter pikk maa, rohukõrs hiiglasuur puu. Ja vaevalt ta teabki, et sellest suuruse tasandist kõrgemal on veel suuremad puud ja inimeste maailm inimeste suuruse mõistetega. Vaatad sipelgat ning tunnistata töökaks. Ei ükski neist pole otsinud mätta otsast lagedat kohta ega säilita seal päikesevanni, võttes põlvest põlve on meie maailma nupumehed välja mõtelnud tarku masinaid mis annavad meile jõudu ja mõttehetki. Masinad ja lüürika. Need kipuvad omavahel pahuksis olema. Mis sa laulad, buldooserid, test, rahalised. Sest või muudest mehhanismidest. Ja ega need vigurid selle üle ei kurvastanud. Aga inimtöös on ilutöö ilu, mis avaldub vaid siis, kui tarku masinaid juhib tööarmastusest suunatud käsi.