Festival Eesti muusika päevad on selleks aastaks lõppenud. Kuuendast 13. aprillini toimunud festival kandis seekord pealkirja läbi hämaruse ja tõi mitmeid uudisteoste ettekandeid erinevaid kontserte erinevates kontserdipaikades, sinna kõrvale ka natukene linnaruumi helisid. Seekordse heligaja keskmes ongi mõtted-muljed festivalil Eesti muusika päevad ja hea meel on klassikaraadio stuudios tervitada suurt seltskonda. Siin on muusikateadlased saale Konsap, Sandra, Kalmann, Kerri, Kotta muusik ja kontserdikorraldaja Aivar Denso ja muusik ja saatejuht Janek Murd. Tere tulemast. Tere. Tere. Kas see nädal aega eesti uuema muusika keskel suutis katta kõik teie uudishimud ja vajadused? Saite te sealt midagi sellist, mida te läksite otsima? Mina läksin tegelikult Empile väga avatud meelega, ma ei läinud Eesti ka midagi sellist väga kindlat ja konkreetset sinna otsima või kuulama, et pigem oli soov näha, mis meil seekord ainult pakub ja täitis nii mõnegi sellise ilusa ootuse ja lootuse tegelikult minu jaoks nii mõnigi teos Festival Eesti muusika päevad on üks vanimaid muusikafestivale meil siin Eestis üldse. Kas mõnes mõttes traditsioonilises käib kuidagi ajaga kaasas ka, kas iga järgnev emp on midagi uut? Kerry? Festival on loomulikult väga tugevalt muutunud ja, ja kõige suurem võib olla nähtavam muutus, mida, nagu pikas perspektiivis võib märgata, on see, et festivali muidugi on proovitud teha kontseptuaalse maks ja tal on proovitud ehitada mingisugust telge külge. Aga samas kuskilt maalt tähendab see nagu lõpuni ei õnnestu selles mõttes, et Eesti muusika päevadest pole saanud sellist, et väga siledat produtseeritud festivali, mis on suunatud väga konkreetsele sihtrühmale kus mängitakse väga konkreetselt muusikat, kus on mingisugune väga selge selline ideoloogia või mingi agenda taga, et seda nüüd ei ole. Ja põhjus on just nimelt seetõttu, et kuskilt maalt tempo on ikkagi säilitanud midagi oma algusaegadest ja see on just nimelt see, et olla selline ülevaatefestival sellest, et mis eesti uuemas muusikas üldse toimub, et sellisena on ta nagu võrrelda võib olla omaaegset kunstnike nii-öelda igasugust sügise kevadnäitustega, mis olid samuti võib-olla kontseptuaalselt, et omal ajal vähemalt seisid üsna lõdvalt koos ja rohkem oli oluline see, et näidata, mis on nagu mingisugused olulisemad trendid. Nii et minu jaoks nagu Empi fenomen ongi, pigem ütleme see konflikt nende kahe pooluse vahel see, et ühelt poolt ta justkui peaks olema selline ülevaatefestival ja sellisena võib-olla neutraalne ja mingisse väga kindlasse teemasse minev. Ja teiselt poolt vähemalt, kui ma vaatan seda korraldamise poolt seda brändingu poolt ja seda, kuidas kõike seda kommunikeeritakse nii-öelda ühiskonnale, siis justkui proovitakse teha ikkagi midagi, millel on oma mingi telg, mingisugune teema, mingisugune suundumus. Aga minu jaoks on, et nagu mõneti konfliktis ja tegelikult mulle isegi meeldib, et nad on konfliktis ja mulle tundub, et Eesti muusika päevad olid parimad neil hetkedel, kui see nii-öelda bränding lagunes ja festival hakkas elama ise oma elu ja muusika, kas toimima nii kuidagi, kuidas ta oli mõeldud, kus ta nii-öelda nendest raamidest nagu välja astus. Ja vot eks need minu ootused ja mitte ootused on ka natuke sellega seotud. Et võib-olla jah, sa eeldad, et seal midagi on vastavalt sellele, kuidas ta siis nii-öelda välja hõigatud. Aga tegelikult sa oled õnnelik, kui osutub, et see siiski päris nii ei ole. Milliseid piire see festival teie jaoks ühendas, Aivar? Noh, minu arust on nagu hea, kui festival otsib uusi võimalusi ja käib ajaga kaasas ja muljus Empi viimased arengud nagu sellega seostavadki, et üritatakse kuidagi panustada muusikat nagu rohkem suhestuma ümbritsevaga ja ma isegi ütleks Ämpi kohta, et on ülevaatefestival, sest tegelikult ta ju üritab kujundada siinset muusikamaastikku, et seal, kui see on nagu üks olulisemaid festivale, mis tellib heliloojatelt teoseid, eks et ükski teine festival ei tee seda sellises mahus, siis tegelikult on see Eesti muusikamaastiku kujundamine. Ma ei tea, kas seda saab nagu olemasolevast ülevaate tegemiseks nimetada, pigem ma arvan, et ikkagi nagu selline kujundamine. Kuna mõisa korraldaga festivali noh, minu jaoks isegi oma festival üle, Helipoolsed teema fookus veelgi olulisem, kuna ma ei keskendu ühelegi muusikažanrile, vaid pigem üritangi teema fookuse kaudu programmi kokku panna, nii hästi kui õnnestub. Aga noh, vähemalt mulle tundub see kuidagi huvitavam ja kaasaegsem lähenemine. Kui see, et üritada žanri põhiselt läheneda, siis epipuhul on nagu see, et žanr on ikkagi nagu määratud küllaltki täpselt, et eesti nüüdismuusika. Aga samas olgugi et seal on nagu väga selline üldine, et hämaruse teema selle alla saab nagu väga paljud mahutada. Aga sellegipoolest ta tekitab mingisuguse lisatasandi, mis aitab kogu festivalile, aga üksikutele teostele mingis võtmes, nagu läheneda see teema fookuse kohta, aga samas. Mulle väga meeldib see, kuidas festival otsib selliseid uusi vorme, katsetades formaadi lähenemist ka nagu üritabki, nagu erinevale publikule lähenedes publikut kasvatada. Tänapäeval tegelikult on väga raske nagu üldse määratleda mingit kindlat sihtgruppi, sest et kõik on niivõrd dünaamiline ja meil on igalühel võimalik igasugusele infole ligipääs. Et see sihtgrupp ma arvan, et on ajas küllaltki kiiresti muutuv. Ja, ja seepärast võib-olla selline hajusam lähenemine üritada kuidagi nagu kõigi jaoks pildil olla nagu Emp tegelikult praegult minu arust nagu üritad. Et see on minu arust on see positiivne, võib-olla mingisugused head küljed, nagu aja jooksul võib-olla taanduvad, aga teised tulevad asemele. Ajas ongi nagu muutuvad. Eelmisel nädalal tegi Janek Murd sellise väga ootamatu saatesarjas Eesti Pops tuues siis juba festivali viimastel päevadel päid festivali parematest paladest või lugudest, mis sind isiklikult inspireerisid. Ütle, kas nüüdismuusika ja EMP on ka raadio kahe kontekstis täiesti arvestatav siht. Ükskord varem on ka olnud meil nüüdismuusika erisaade, nagu me teeme üldse erisaateid ja see tunduski nagu huvitavat, mis siis Eesti muusika päevade raames toimub, et piss singi nina selle pärast sinna ka sisse, et ma ei saa öelda, et ma oleksin väga kursis selle teemaga ka varem süvitsi, et kõik on olnud suhteliselt fragmentaalne, ike pisten aga mulle just minski, et see Eesti muusika päevad minusugusele pakub sellise täispaketi. Ma saan kavast uurida, mis mind võiks huvitada ja kõik on kandikul nii-öelda serveeritud, et kindlasti tegijatele endale tähendab see midagi muud, aga ma ei nimetaks seda kommertsformaadiks, aga selle selgus või mugavaks on see asi tehtud, et jaa, püsimusele, milleski muus, aga ma rääkisin natuke sissejuhatuseks sellesse, et kuidas see raadio kahe inimestele võib sobida, et me püüame ka nagu Aivar siin ütles, et seda kujundada, seda maitset pakkuda ka igasuguseid erinevaid asju. See süvamuusika pool on mõnikord mõne näite puhul või koorimuusika või filmimuusika. Kui on filmides sellised analoogsed asjad, maailmad süvitsi minemisel, siis seda me oleme rohkem kaasanud, aga jah, vastukaja oli, et osad olid küll üsna ehmunud, isegi võib öelda, et selle asja peale osadele meeldis jällegi, et ma ei oska öelda, et ega me ei teegi puhtalt meeldimise pärast, et oleks huvitav, oleks mingid uued suunad ja seda eesti muusikat üritada võimalikult laialt ikkagi pakkuda. Siis ma ütlesin, meil on vabadus ja selle vabadusega mõni ringi käimegi, et võtame sealt, kus meile tundub, et midagi toimub. Seekord oli festivalil üle 30 uudisteose, mis kirjutatud spetsiaalselt selleks aastaks festivalile läbi hämaruse. Ma ei tea, kuivõrd teie usute, et kas see annab sellise konkreetse pildi tänasel hetkel sündivast muusikast. Mulle tundub, et võrreldes eelmise aastaga oli see pilt kuidagi võib-olla üksluisem natukene piiratud, nii sisu siis nagu väljendusvahendite poolest. Kuidas uudisteoste valik esitlustele tundus saale? Sa küsisid alguses, et kas annab pildi, ma arvan, et selles mõttes ikka annab pildi, kui ikkagi tellitakse mingi teostus, ikkagi helilooja, kirjutab noh nii nagu ta kirjutab. Aga et kas võrreldes eelmise aastaga Ma olen natukene nõus, et teatud stiilid, teatud lähenemine võib-olla domineeris sellel festivalil rohkem, mul on tunne, et varasemad aastad on olnud nagu kirjumat ja natukene mitmekesisemad praegu ikkagi kipp, pus domineerima, kohati see võib-olla on sõltuv ka žanridest järele, kontserditüüpidest aga kippus domineerima see, mida võib-olla nii väga üldiselt ja paljude reservatsioonidega Eesti võib olla selliseks nüüdismuusika mainstream, eks peetakse, kui sellisest asjast üldse rääkida saab. Aga noh, et kui saab, siis see võiks olla selline. Kuidas ma natuke ütlen pisut religioosne, võib-olla pisut spirituaalne, pisut ökoloogiline, suhteliselt publikusõbralik kõlamodernism ja see näis olevat selline suhteliselt domineeriv lähenemine, aga põhjuseks võis olla see, et oli palju nii-öelda vokaalkontserte näiteks seal Nigulistes, eks ole, Vox Clamantis ja siis oli Eesti filharmoonia kammerkoor samuti Nigulistes, hiljem noh, mille nagu võib-olla esteetika ja ka need heliloojad, keda seal mängiti natukene selle asjaga võib-olla ette kirjutavad, et ütleme, vokaalmuusikat oli ju päris palju protsentuaalselt võrreldes instrumentaalmuusikaga. Et see ei pruugi alati päris nii olla, et seetõttu võib-olla just festivali alguspoolel jäi domineerima pisut introvertsemalt sissepoole pööratud stiilid, aga nojah, ega raske on siin muidugi sellist üldistust teha, sest sümfooniakontsert jällegi oli, oli mingis mõttes tavapärane ja seal oli ju tegelikult väga erinevad lähenemised esitleda stiililises mõttes, aga olen nõus, et mingis mõttes ta natukene oli võib-olla stiililiselt kompaktsem. Võib-olla oligi, aga kas siis ei võikski olla ikkagi esindada seda pilti, et kui tellitakse mingitele kindlatele kollektiividele või koos seisudele mingeid teose, sest see, mis tuleb, ongi selline vähemalt. Aga ma olen samuti nõus, et siin varem juba ka öeldi, et loomulikult tellitakse ja see, kellelt tellitakse suurteosed ja, ja kellelt üldse rohkem tellitakse, see loomulikult mingis mõttes selle festivali näo nagu kujundab. Et Eesti muusika päevad ei ole just nimelt niivõrd selline kuraatorifestival, kus keegi produtsent oma nägemust nii-öelda realiseerib vaid see ongi mingis mõttes, vaadates hetkel sellise domineeriva paradigma, demonstreerib festival. Kuigi jah, peab ütlema, et, et see kindlasti ei ole jäik ja ütleme, need servad on alati hajusalt ja seal on alati üllatusi ja alati on tellitud ka teoseid, mis selgelt võib-olla eristuvad sellisest üldpildist. Mulle siiski tundub, et sellel aastal sellist eristumist oli vähem, neid oli, aga oli natukene vähem selle tõttu pilt oli selline homogeensem. Aga millised olid teie tähelepanekud või sellised eredamad elamused? Sandra no see on väga isiklik tegelikult, et mis kellelegi meeldib. Ma olen tegelikult alati jälginud, mida Liisa Hirsch teeb just nimelt selline Empi avalugu, see on, mulle väga meeldis, millega ta lagedale. Aga tegelikult oli siin ka teisi väga häid leide näiteks pile kontserdil, kasvõi kui ma näiteks on Helena Tulve sile, kuigi seda tahaks nüüd uuesti kuulata, sest et selline pimendatud olek minu isiklikult tekitas sellise tunde, et ma vist ei suutnud hoomata kogu seda teost nii terviklikult, kui oleksin tahtnud, aga sellist on selline pigem muusikapsühholoogia teema, mille üle arutleda. Aga kindlasti Liisa Hirsch, Helena Tulve ja nii mõnedki veel, kes mulle väga-väga endale isiklikult meeldisid. Üllatasid Evelyn Sepp, bar loomulikult. Aga kui nüüd öelda, et see oli võib-olla sain ühenäoline meie emp, siis seekord oli selline valik. Ma arvan, et järgmine kord nad leiavad uued kollektiivid ja leiavad veel midagi sellist põnevat. Ja siis ka tellida selliseid põnevaid teoseid, nii et minule isiklikult pakkus see ikkagi sellist mitmekesist vaadet eesti nüüdismuusikale. Seitsmendal aprillil toimunud ERSO kontsert on selline traditsiooniline sümfooniakontsert mis on võib-olla isegi kõige, nagu kaalukam kogu festivali programmis. Mainitud Liisa Hirsch oli siis selle kontserdi avateos läbi ja mul on võib-olla isegi tundus, et see oli üks selle sümfooniakontserdi selliseid omanäolisemaid hetki, et kui teised esindasid siis suurt klassikat, kas siis Lepo Sumera või tüüri tšellokontsert siis Liisa kerkis esile minu jaoks nagu kõige uuema mõtlemisega teos. Kuidas teile 100 kontsert tundus? Mina kuulasin tegelikult seda raadiost. Nõustun, et Eliisa hirsiteos oli kõige originaalsem ulatus välja teistest tõi ise vist mõtlesin hoopis teisiti, moodusen SoundCloud'i, ta pani žanrimääratluseks hoopis metall sellele, et see mulle meeldib, ta oligi niukene, karm ja kuidagi teistmoodi, selles mõttes, et niuke tehniline isegi tehnoidle kohati. Et see selgelt eristus muidugi nendest teistest, et teised olid märksa traditsioonilisemad ja sealt niimoodi rohkem ei oskagi midagi välja tuua. Mulle isiklikult meeldis ka sellel õhtul kõige enam ei saa Erghi teos ja ka võib-olla seepärast, et küll orkestriteosest kohati kõlas nagu, nagu midagi muud, võib-olla natukene lähemale nendele žanritele, mida ma muidu ka kuulan rohkem, aga seoses sellesama sündmusega, et võib-olla tähelepanu alt on nagu välja jäänud Ekavastiku heliisolatsioon ja selles astuva taastama olla natukene kriitiline ka, et nagu võib-olla see ei olnud päris hästi läbi maandatud, kuidas käsitleda? Sellises kontserdisaali fuajees kontserdi eel Just, ja, ja eks ta oli publikule kättesaadav just sel hetkel, kui seal ruumis oli tohutult palju rahvast ja see tegelikult väga tundlik heli jäi kuhugi väga sügavale varju ja ja mõned sellised tehnilised nüansid ka, et sellises keskkonnas võib-olla pääseks rohkem mesilast mingid kõrgemad ja kes sagedased kaitse las isolatsioonis ja väga palju madalaid bassisagedusi, mis tekitavad sellisesse nagu mitmekanali heli, installatsiooni puhul mingis mõttes nagu sellise heli kuidagi natuke kõlab nagu ühetaolised kogu ruumis, kuigi ta nagu mitme kanali installatsioon, mis on mõeldud sellisena kogema, kus ta igas ruumipunktis erinevalt seda, nagu muutub selliseks hästi ühetaoliseks. Aga noh, olles Ekke Västrik on mingeid muid teoseid ka, olen kogenud, et siis tegelikult seal tema mõte on, selles kontekstis läks natukene kaduma. Seepärast ma ise nagu mõtlesingi, et võib-olla edaspidi selliste installatiivsete lähenemiste puhul võiks mõelda selle peale, et nad on kogetavad mingis sellises nagu personaalsemaks kontekstis mitte nagu ana näituste avamised ja sellised fuajee mingit vestluse Kus ta omandab taustamuusika rolli? Aga iseenesest mulle see eksperiment nagu meeldis, et ENPA on ka nagu selles suunas edasi arenenud, et ta vaatab nagunii-öelda helikunsti poole. Et eesti keeles on see helikunst nagu huvitav sõna, selle all mõeldakse nii muusikat kui ka kunsti emistega religa. Tahaks veel ERSO kontserdil peatuda ja kuulata teie mõtteid. Timo Steineri ei ole rääkinud, temast räägitakse üldiselt natukene ikkagi vähem ja Timo Steiner ei ole kunagi olnud selline noh, enne proovisin siin määratleda, mis Eesti muusika põhivool võiks olla, kui midagi sellist teha saab. Sest Timo Steiner kindlasti ei ole seda olnud mitmeski mõttes, aga ta on siiski teatav fenomen ja sellisena, mida edasi, mulle tundub seda nagu autonoomsele ja, ja võib-olla ei ole sellest nagu võimalik kohe päris alguses aru saada. Aga kui mingisugune kontekst luua, siis võib-olla on see natukene selgem. Tähendab, mida Timo Steiner teeb, Timo Steiner väga sageli võtab mingisuguse muusikalise kujundi. Muusikaline kujundaja on selline suhteliselt traditsiooniline. Ma mõtlen lausa selles mõttes traditsiooniline, et see võiks olla täiesti klassikaline kontsert muusika praegu ma ei räägi siis küll mitte ERSO kontserdist, vaid kui oli see tšelloansambli kontsert kus ta oleks vanema teose üks nii-öelda uus versioon esitati, ta võtab selle kujundi ja siis ta hakkab seda kordama. Või õigemini ta hakkab seda ekspluateerima. Ja sageli Timo Steiner ekspluateerib kujundit, ütleme sellise keskmise hea maitse jaoks liiga kaua. See, miks see nii-öelda hea maitse ületatakse, seisneb sageli just selles kujundi enda nagu olemuses, see tähendab, et see kujund ei ole piisavalt, kuidas öelda tühine või lihtne või märkamatu nagu näiteks muusikalises minimalismist, kus teatavasti ka midagi kordub, midagi väga lihtsat, kordu väga kaua aega järjest praktiliselt muutusteta. Ta, mis tähendabki mingis mõttes seda, mis nagu tühistab selle kordused kui nagu narratiiv ses mõttes olulise sündmuse tähendab, siin tuleb nagu vahetaja klassikalise muusikaga klassikalises muusikas ka motiive korratakse kohutavalt palju. Ethoveni muusika sageli on tuletatud ühest baas diilist ja midagi muud seal peaaegu ei ole. Aga see elab läbi nagu väga tugevaid transformatsioon, mis tähendab, et iga kordus on oluline, kui motiiv tuleb tagasi mingis uues kuues, siis sa ütled meile, haa, me oleme jõudnud selles muusikalises jutustuses mingisugusele järgmisele tasandile. Minimalism mingis mõttes mängib täiesti vastupidist mängu ja tegelikult kordab seda motiive ainult selleks, et anda teatav selline ajaline massiivsus, eks ole sellele tekitada mingi teistlaadi muusikaline ruum hoopis. Timo Steiner vot nende kahe pooluse vahel on, on selline huvitav, et ühelt poolt ta võtab sellise klassikalise motiivi, mis justkui eeldaks, et kui ma nüüd seda kordan, siis ma hakkan teda ühtlasi ka üsna tugevalt varieerima, aga teiselt poolt Timo Steiner seda ei tee vaid see motiiv mingis mõttes niimoodi painavalt või, või siis mänguliselt või oleneb sellest, mis nagu seal Estonia kontserdisaalis, siis pigem ütleme seal see peaaegu olematu materjal, mis kogu aeg tuleb ja tuleb tagasi. Aga mis ei ole klassikalises mõttes minimalism ega teiselt poolt ka mitte traditsiooniline. Et see on nagu tekitab sellise huvitava vormilise momenied, Timo Steiner, nagu kogu aeg alustab või kogu aeg arendab mingit lõiku või kogu aeg lõpetab, ühesõnaga tekib teatavas mõttes selline efekt nagu meile näidatakse filmist mingisugust, väga väikest lõiku, seda keritakse kogu aeg tagasi ja näidatakse jälle ja jälle. Ja samas me täpselt nüüd ei saa aru, kas jälle ja jälle ikkagi peakski olema selle muusikalise narratiivi nagu mingisugune osa. Nii et kui me räägime sellest, kuidas nagu lammutatakse klassikalist vormi, et ütleme, et kui Eesti mainstream tegelikult nii-öelda seda klassikalist, selles lainevorme absoluutselt üldse ei lammuta, vastupidi Liisa Hirsch ja kõik, kellest on rääkinud, tähendab kui ta puht detaili tasandil võivad olla väga modernistlikud ja väga uudsed ja väga värsked, siis vormi tasandil. Üldreeglina on see kõik üsna turvaline. Timo Steiner on nagu mingis mõttes täiesti vastupidine nähtus, et võib-olla selle materjali suhtes tundub see olevat teinekord banaalne, teinekord klišeelik. Võib-olla paljud isegi ütlevad, et natukene igav, natukene tüütu sinna juurde teatraalsus ja teatraalsus ka, eks ole, võib-olla see kõik on teatava aplombiga tehtud. Aga kui me vaatame vormilist poolses mulle jällegi tundub, et tema fenomen on selles, et ta on võib-olla selline üks, üks puhtam postmodernistlik vormi lammutaja praegu eesti uues muusikas just sellise nagu lähenemise kaudu. Noh, selles mõttes mulle, mulle isiklikult kaalses Timo Steiner muljet aga just see nagu muusikalise maitse poolest teda, nii et ta just sisaldas selliseid elemente, mis kuidagi mahtunud nendesse piiridesse, samas või poolest kontrastina töötas mingid teised hetked nagu, nagu paremini. Ja see teatraalsus, et see tundus nagu Sa ei kuule mitte ainult muusikateost, vaid et seal on midagi veel, mis kõnetab näiteks seal Estonia kontserdisaali sündmusel Se sosinad elemente. Samas Mustpeade majas päikesevene üritusel igal tema teosel vari esitas ja siis seal oli samamoodi selliseid nagu ruumielemendid, kus interpreedid paiknesid ruumis niimoodi hajali esialgu ja siis see tekitas nagu omamoodi nagu huvitava kogemuse. Teisalt, kui ma mõtlen selle ERSO kontserdi peale ja sellele terve sümfooniaorkester on laval pool lugu, ilma et nad üldse mitte midagi täielik, siis mulle tundub see nagu mõnes mõttes selle koosseisu raiskamisena. Tõesti, võib-olla see oligi üles ehitatud sellisele neutraalsusele ja Johan Randvere pianist, kes seal pooleldi kõhuli klaveri peal lamas, oli kindlasti väga efektne ja Salisteriga ostaga selliseid naerupahvak, kuid kohati, aga mul tekitas loo arenedes üha rohkem nagu sellist kurba meelt, et et ma oleksin tahtnud kuulata massiivset sümfooniaorkestrit ja kõiki selle värve. Kas ootuste rikkumises ei olegi see kunstiväärtuse kõige jah, ega ausalt öeldes mul vist ka rohkem domineeris muusikalise materjali, kuidas sa oled, kirjeldas, et pisut selline tüütus, et võib-olla küll rohkem seal tšellokontsert veel seal oli vist teose aluseks olev teema oli kuidagi väga? Ei, tegelikult ma olen nõus, kui nüüd niimoodi mõelda, kui ise vormide on ikkagi teema, Timo Steineri puhul siis võib-olla küll, et seal mõtlesin, et Liisa Hirsch ei ole nagu vormi mõttes kuidagi uuenduslik. Et aga mulle tundub, et tal lihtsalt noh, et vormi asi ei ole üldse teema, et ta on ikkagi pigem see kõlaotsija või mingisugune tämbrikeskne endal, mulle tundub, et see vorm on nagu mingi mitmenda järgu asi, aga ma ei ole kunagi mõelnud muidugi temast treenerist kui sellisest mõrvakud vormikesksest asjast jah, et väga põnev. Kui tagasi tulla. Selle juurde, et kas orkestrit raisatakse või mitte. Noh, eks see kõik sõltub muidugi kontekstist, jah, et Timo Steineri lugu oli nüüd tõesti selles mõttes äärmuslik, orkester ei teinud midagi. Aga eesti muusikas on ka väga palju teoseid, kus orkester ther peaaegu ei tee midagi üsna pikka aega ja, ja võib-olla orkestrantide seisukohal. Vika heli mängimine on ka peaaegu mitte midagi tegemine, klassikaline orkestri kant on harjunud mängima ikkagi oluliselt, ütleme tehnilisemaks materjali. Kui panna kasvõi Liisa Hirschi kõrval, eks ole, Johannes praam, siis seal on ikka esimese viiulipartii hoopis midagi muud, oluliselt rohkem noote, oluliselt rohkem erinevaid helikõrgusi, mis teebki teinekord uue muusika esitamise orkestri poolt, et just sageli psühholoogiliselt raskeks, mitte niivõrd tehniliselt. Ma usun, et ka paljud Helena Tulve ja, ja võib-olla ka Tatjana Kozlova-teosed, mis on kirjutatud orkestrile, nad ei olegi niivõrd tehniliselt rasked, kuivõrd sageli tuleb seal ületada mingi psühholoogiline barjäär. Just orkestrandil, ma arvan, ma arvan, et ansambli puhul on see asi lihtsam. Vot sellel põhjusel mulle tunduski, et Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüür õlid. Vähemalt sel õhtul Estonia kontserdisaalis küll peategelast Jah, nad on ka heliloojad, keda võib-olla sellistel mittefestivalidel regulaarsetel sümfoonia kontserditel ka kõige rohkem just mängitakse eesti heliloojatest, sest nad kõige paremini sobivad sellesse formaati. Noh, võib-olla, kui seal oleks tõesti olnud ainult Liisa Hirsch sarnane muusikat, siis võib-olla ta ei oleks nagu minule ka või natukene kõrvalseisjale nüüdismuusikamaailmast nagu festivali peakontsert, et ikkagi kogu see kooslus kokku lõi selle atmosfääri. Kuigi Liisa Hirschi isiklikult kõige rohkem meeldis, aga teatanud Erkki-Sven Tüüri toona ansi lähenemisega suurteosed, eks ole, et need on kuidagi nagu, mis kogu selle terviku kokku saama. Theodor Sink oli kogu selle teose tegelikult nii läbi tunnetanud, see oli niivõrd tema oma, kuidas ta esitas, ma olen alati imetlenud tegelikult selliseid soliste, no loomulikult kõik, kes astuvad ju mingi kontserdiga Saloga lavale, loomulikult nad tunnetavad selle teose läbi, aga mõnikord sa lihtsalt ei kõneta erinevat publiku. Tihti aga mind, see, kuidas Teodor sõda ette kandis, oli, mina võin küll öelda, et täiesti täiuslik. Ma nägin, kuidas ta kõik selle rütmika, kõik need pausid kõik oli nagu väljapeetud, nii et ma arvan, et me oleme väga õnnelikud, et meil on selline sellist, kes on niivõrd nooria justkui oma solisti tee alguses, aga niivõrd elutark ta oskas seda teost esitada. Jah, eks ta tõsi on, et tüür nõuab tarka interpreedi. Jüri kontserdid aga saan üldse laiemalt üldse nii-öelda modernse instrumentaalkontserditeema, et väga sageli heliloojad ei anna solistile sellist klassikaliselt soleerivat partiid, mis tähendab, et Salist läheb, eks ole, uhkes üksinduses ees ära ja siis orkestri asi on ta kinni püüda ja, ja kuidagi pakkuda talle see mingisugune Kont tekst, vaid väga sageli nüüdiskontserdis. See, mis on nii-öelda solisti partii, moodustab sageli mingisuguse kihistuse faktuurist, mis tähendab, et nüüdiskontserdis peab solist olema oluliselt rohkem teadlik sellest, mis toimub nagu muusikalise struktuuris tervikuna. Et iseennast sinna sobitada ja, ja ma siin nagu haakuksin ka, et et üks asi oli tõesti see väga nagu läbitunnetatud esitusega, teiselt poolt, et ka see oskus leida nagu õige tasakaal enda ja orkestri vahel ja mitte alati niimoodi, kuidas öelda, tuimalt domineerida lihtsalt vait olla ikka kogu aeg sellises nagu ansamblis orkestriga, et see oli väga hea. Kas taolisi intervitatsioone just selliseid näiteid on teil veel sellest festivalist, kus interpreedid teevad mingist teosest tõesti enda teose? Uue muusika puhul on seda muidugi natukene raske hinnata, eriti kui tegemist on esiettekandega. Et tüüri tšellokontsert oli muidugi suur erand, millel on ikkagi juba suhteliselt väärikas esitus ajalugu taga ja võib rääkida isegi juba mingisugusest ka isegi tüüri esitamise kaanonist. On teatavad interpreedid, kes justkui nagu üüri võib-olla kõige autentsem Alt siis esitavad. Mulle tundub, et Vox Clamantis, kus sisse minna võib-olla Galina Grigorjeva näiteks seal esimese õhtu teosesse oli ka üsna muljetavaldav. Jah, see oli väga ulatuslik teos ja võib-olla oleks nõudnud see suurenenud esituskoosseisu või miks mitte Fila kammerkoori kontserdil. Ma võib-olla eksin, aga minu meelest see oli spetsiaalselt Vox Clamantis alla kirjutatud ja tegelikult vist ansambel oli ka ise hädas nagu tegelikult selle teosega, et jah, et seal oli tihti ühe partii peal üks laulja, et aga samas ütleme ka Grigorjeva ja Pärt praktiliselt ongi Vox Clamantis heliloojad, et nad on väga palju neid esitanud selles mõttes, et see ei ole nagu otseselt üllatav. Ma ei tea, kas see üllatav on, aga, aga jah, seal nende võimekus nagu kuduvad aidata. Nagu äri justkui helilooja rolli asumisest, siis võib-olla näiteks elusate helide maja sündmusel toimunut, komprovisatsioonide kontsert ooperis stuudiosse seal kanti, et Udo kasemetsa ajanäitaja ja sa tegi jaksik klaveril. See teos on ise nagu kirjutatud vabale instrumendi ehk tegelikult ta võimaldabki väga isikupärast lähenemist ja. Ma ei ole seda originaali kuulnud, aga selle teo saama kuidagi tundsin, et miskit nagu toimub, sellist aeg kuidagi on nagu teistmoodi liikumas. Üks erilisemaid õhtuid kogu festivali jooksul oli pimekontsert, mis toimus siis Ta kohas musitseerisid teadmata interpreedid mõnes mõttes pakkusse publikule seest lausa kõhedust tekitavat tunnet, kui ühel hetkel sa enam ei taju seda, kui kaugel sinust teised inimesed on või et kuhu need kõik on kadunud ja miks sa ühtegi üksi oled millised mõtted sündisid sel õhtul, kas te tundsite ka ära, kus me siis käisime? Janek? Kohapeal ma küll ei teadnud, kuhu viiakse ja kuuse ettevõtmine algul tundus, et võib-olla vorm, mõise vormistus, et teha see asi põnevaks läbi nende silmaklappide pimedus on, mingu otsitud, et aga tegelikult see asi oli sisuliselt ka väga tugev, et kõik töötas selle hämaruse kontseptsiooni kasuks ja tegelikult muusika kuulamisel minu jaoks oli see ka pigem nagu abiks, et ma ei teadnud, mis asi see on. Ma ei teadnud, kus ma olen ja mulle serveeritakse midagi väga põneval kujul, et alates sellest bussisõidust kuni selleni, et kui me välja tulime, siis olid mingisugused naljakad helid nagu kuskilt mingi vene keelt kõnelev seltskond. Ma mõtlesin, et kas ma olen kuskil lasnamäe silla peal? Väga raske oli öelda, kuhu me sattusime, hiljem ma muidugi ilmselt pressifoto järgi tabasin ära, et see oli vist kuskil katlapiirkonnas seal punane tellis, domineeris aga tollel hetkel ma ei saanud aru ja kogu see minek oli ka omamoodi väga lahe, et just et inimesed hoidsid nagu üksteises kinni mas eurot pandi nagu ketilülid üksteisele kinnitati ja siis samuti nagu mingis rongkäigus, et samal ajal olid mingisugused helid, mis nii-öelda liikusid sinuga kaasa. Nad ei olnud päris õudusmuusika, aga selline väga hästi ruumis kuidagi resoneeruvad ja ärevust põnevust tekitavad, et ja siis oli kaks kontserdipaika mõlemat eraldi teos. Kui küsida, et kus me olime esimesel pandi istuma nagu mulle tunnis back alustel, et siis ma mõtlesin, et me oleme kuskil mingis tehases või mingis autoremondi töökojast nagu ütles, et seal on mingisugune Kerge ta Oti lõhkla üleval. Ja see tundus väga äge, et see oli muidugi väga pull, et pärast anti kätte alles see, mis oli, ja mina seda Taavi Kerikmäe teosed ei teadnud, mis oli juba hiljem selgus 2015. aastal tehtud, et see, kuidas see asi seal toimis, see oli väga muljetavaldav. Tõenäoliselt see ruum töötas ka sel ajal teosega kaasa kuidagi need kajad ja, või oli siis nii oskuslikult ette valmistatud fonogramm, et see petis nii era- või tähendab, tõmbas enda sisse. Ja hiljem see väike muutus ja siis oli see teine kontserdisaal on samamoodi, et kui ma mõtlesin alguses, et ma ei leia usku ansambel uudselt selle päevade kavas, siis õnneks rahunesin. Kuna mulle meeldivad mõnel eraldi nende kontserdil käinud, siis ma sain aru, et nemad esitasid seda teist teost ja see mõjus muusikaliselt ja kogu see lavastus oli selle hetkeni, kui oli see sõpruse kinokontsert, oli minu jaoks selle hetkeni parim või muljetavaldavam või selline. Mis puudutas, et jah, väga õnnestunud Aga minul oli väga kummaline kogemus see, et ma hakkasingi pillihääli eraldi kuulama ja see mind tegelikult väga häiris ja ma ei ole nagu vist ju siis väga pikalt kuskil kontserdisaalis silmad kinnid olnud. Et ma siis tajuks just nimelt neid kõiki, neid erinevaid hääli seal oma. Nii et sellepärast ma ütlen, et mina tahaksin seda kontserti eriti eelistada, Helena Tulve teost tegelikult uuesti kuulata, silmad lahti, silmad lahti, jah, mis on väga kummaline, sest et ju siis ikkagi minu jaoks silmad kinniolek ei mõjunud nagu sellele teosele hästi. Aga see on täiesti minu enda individuaalne arvamus, kuigi mulle kogu see kontseptsioon väga meeldis üldse see, kuidas me kõik tegelikult hakkasime 11 väga kiiresti usaldama ja kuidas need helid seal kõndides meile mõjusid, see oli kõik väga omapärane, aga oleksin tahtnud seda teost kuulata, silmad lahti. Jah, aga kas see pimekontsert ei üritanudki pakkuda hoopis mingit muud kogemust või ühesõnaga, et oli võimalus suhestuda teosesse kuidagi muud moodi kui tavaliselt kontserdisaalis istudes mis võib-olla tahtiski öelda, et pigem võib tajuda seda lihtsalt mingisuguse ruumilise asjana või noh, et vaadata, mis juhtub, et minu meelest oli tore See sõltub sellest, kus keegi parajasti ruumis Siis ma seda niikuinii ma kuulsin ka eraldi või selles mõttes, aga nad olid ka ju minu meelest taotluslikult ka paigutatud, nii et kuuleks neid kõiki eraldi või noh, isiklikult horonatud selline. Kuulamiskogemus peaks olema juba nagu kasvõi algklassitasandil muusikaõpetuses ja mitte ainult muusika kuulamis, vaid üleüldiselt kuulamise kogemus, sest et tegelikult meie ümber on väga palju huvitavaid helisid ja millest me ei ole üldse teadlikud, ei ole harjunud neid kuulama. Ja selline silmad kinni keskkonnas ringi käimine siis pilt muutub totaalselt ja ma arvan, et just võib-olla selle kogemuse pakkumise näol oli see suurepärane ettevõtjana. Lisaks siis muidugi see nende helide osadeks. Keetsin jälle teema ja siin võiks rääkida korraldajatele tehases ettepaneku, et kui nii-öelda ühendada see mõte, mis siin varem kõlas, et tegelikult selliseid heliinstallatsioone või seda helikunsti võiks Empil olla rohkem. Ja siis võib-olla see pimekondsel, sest tähendab mulle endale isiklikult ka see oli põnev kogemus, kuigi võib-olla just nimelt see kontserdiosa tundus mulle nüüd jällegi loksuvad mingis mõttes tagasi sellisesse natuke traditsioonilise masse formaati, et noh, olgu lihtsalt tulin kontserdile ja olidki lihtsalt silmad kinni. Aga et pigem paelus mind teekond sinna ja, ja pigem see, kus sa oled erinevates keskkondades ja täpselt ei tea ja sa pead seda puhtalt nagu kuuldelisel moel mingis mõttes võttes ette kujutama, et näiteks selline asi oleks võimalik siis, kui äkki võib-olla taolist asja võiks korrata, erinevate eriinstallatsioonidega tähendab talutada näiteks seltskonda läbi erinevate heli installatiivsete ruumide, kus minu meelest selline asi nagu võib-olla toimiks isegi natukene paremini, et las need teosed jäävad kontserdisaali, aga, aga just nimelt, et see, see ruumikogemus ja just nimelt see, et ruum on eriliselt väga rikas, mis tähendab, et, et ilmselt sellises keskkonnas toimiks muusikamis prooviks kuidagi siis ka nagu suhestuda nende keskkonnahelidega, tähendab, mis ei oleks mingi eelkomponeeritud teos võib-olla rangelt, vaid pigem mingisugune heliline lisaväed sellele auditiivsele keskkonnale, mis meil juba on. Üks kontsert, kus kindlasti silmi ei saanud kinni hoida, oli 11. aprillil Kinos Sõprus. Audiovisuaalne kontsert ja Janek juba mainis ka, et see oli üks tema elamusi sel festivalil. Jah, kõige võib-olla värskema või sellise üllatava majja, ma leidsin sealt kogu see pildiasi ja see heliasi täpsus ja see, kuidas need sünkroonis jooksid ja ka üllatavalt lahendatud, et läbi mingi detaili või valguse alanud asi võis lõppeda. Ei tea kus, et just see Robi Jõelast torkas seal silma mul kuigi seal oli veel mitmeid häid asju, aga just see täpsus ja perfektsus, Igase molekul oli läbitunnetatud, et see avaldas muljet. Ja helikeel või helipilt oli ka, ma ei oska öelda, kuidas need järelkuulamisel mõjuksid, need kõik asjad, ma mõtlesingi, et kogu selle festivali mingit helikandjat või kokkuvõtvat sellist plaati Ma ei ole tähele pannud, võib-olla on, võib-olla tuleb, aga selline asi võiks olla, et, et sellest on nagu puudusetest hiljem need asjad oleksid kuidagi olemas või et kust neid saada või üle kuulata, et aga just selle sõpruse, kino kohapealne toime oli perfektne selles mõttes, et osad asjad mõjusid nagu puturistlikult või mida paljude asjade kohta öelda ei saa, et Niguliste koorikontserdid mulle ka meeldisid, aga see ei olnud selline tunne, et see on midagi enneolematut või kuskile viiakse, millest sa mitte midagi ei tea. Aga seal sellel sõpruse kontserdil oli just selliseid värskeid momente, mis, mida ma otsima tulin, et kuidas üks muusika võiks kõlada moodsala värskena nüüdis muusika on selle sõna otseses mõttes. Ta kajab neid asju, et nüüd kuidagi lõpuni neid kaitsta või öelda, et see oli kõige parem, neid peaks nagu üle kuulama veel uuesti uuesti, aga selleks ootakski Eesti muusikapäevadelt mingit muusikakogumiku või et need on digitaalselt saadaval või kutsuks üles, et seda asja võiks veel propageerida, et kuigi mulle meeldib see festivali käies inimeste hulk ja see on nagu mõnus, et ta ei ole liiga palju, aga ei tunnega kuskil oli Peeter Vähi intervjuu, kus ta ütles, et 25 inimest oli mõnikord Estonia kontserdisaalis aastaid tagasi nõuka ajal siis seda momenti nagu ei ole, aga kui tahetakse veel populariseerida seda või inimestel tutvustada seda, mis toimub, siis võiks jah, mingisugused hilisemad infokandjad ka muusikat edasi viia. Seal lähedal muigesid. Ei, ma lihtsalt mõtlesin endiselt selle audiovisuaalsed kompositsioonid kontserdile ja et mul lihtsalt on nagu probleeme selle audiovisuaalse asjaga, et ma ei saa päris hästi aru, mis see on. Et siin mainida seda sünkroonsus, minu meelest pilt ja heli oli sünkroonis Johanna Kivimägi teose juures, aga teiste puhul ma nagu seda sünkroonsus ei täheldanud ja siis ma mõtlesin, et kui ta nagu on sünkroonehk, siis ma saan üldiselt aru, mingi heliline impulsse, siis sellele vastab mingisugune asi nisu vahelis. Aga et kui ta ei ole, et mis ta siis teeb, aga ma ikkagi päris lõpuni ei saanud aru, nii et ega see mingi muljega kõige probleeme sügis. Kivimägi oli ka, jäi meelde vähemalt ütlement, ta pettis mind ära heas mõttes. Minu jaoks oli see selles mõttes huvitav, et näed, sa ei tea, mis sealt võib tulla, et sealt võib tulla midagi väga head, aga samas ka midagi väga poolikut ja sellistel üritus on alati kuidagi huvitav selles mõttes olla, et et need poolikud asjad kõnetavad ka, aga mingil teisel maal ja oluline on see, milliseid mõttes ei, täitsa sellest kõigest nagu edasi tekkinud. Aga mis on väga hea audiovisuaalne kompositsioon? Kindlasti ei ole, sa sööd, kõik peab olema nagu saarlased sünkroonis. Ei, ega ma ei mõelnudki, et aga kui ei ole, aga. Selle konkreetse ürituse kontekstis mulle väga meeldis Robi, õelad, nagu sa mainisid, tõusis nagu esile sellest, mida te, selle geomeetria lähenemine oleks selline, mis minu jaoks ideaalne, aga selles kontekstis ta toimis nagu väga hästi. Aga ütleme nüüd alguses ja lõpus olnud Lucas Novoki teos. Et ma ei tea, kas see on nagu piisavalt põhjus esitada avalikud sellist teost demonstreerida, et reaalajas on võimalik koodi kirjutada. Et see on minu jaoks natuke nagu poolikuks, kuna ma varem sellist asja ei olnud näinud. Kas Mikita see reaalselt selle helivõim mulle jäi natuke arusaamatut või oli see tegelikult šõu? Ma püüdsin just seda tabada ka sealt, kuidas laisningut programmeerimine koodi kirjutamine tekitab, neid asju ma ei saanud päris hästi viitab muidugi ma sain aru, et ma olen loll selle jaoks, aga aga ta ei mõjunud väga veenvalt ka, et oleksid uskuma kannaga. No mulle tundub küll niimoodi võimalik, võib-olla siis varem ettevalmistatud hellidelt seal konkreetsed õuehelid ju mingid autod ja mingid asjad sõitsid, need käivitati siis kuidagi. Nojah, selles mõttes koodi käivitamisel midagi seal ja noh, eks seal on väga erinevaid variante, mõisas super kalaiderid ka ei tule, aga niimoodi on võimalik muusikutele. Aga mis mind nagu võib-olla kõige rohkem selle sündmuse puhul häiris, oli see flööt. Hea küll, et ühes teoses ja niimoodi, aga et. Ma ei tea, kuidas see programm oli üles leida, et kas esiettekannete puhul oli ka nagu ette kirjutavad, kirjutage teos flöödi või siis flöödimängija impraviseeris seal. Aga ma mingitel hetkedel oleks tahtnud, et oleks ainult pilte, fona muusikat. Minu arust sõnul kohati ei kõlanud kokku kogu tervikuga festivali poolt. Äkki oli selline kartus, et kui me ilma elavate muusikuteta teenusele kontserdiüritused, siis ei ole nagu piisavalt ürituse nime vääriline, et sa lihtsalt filmiseanss, eks ole, aga ma arvan, et see oleks võib-olla isegi niimoodi toiminud paremini. Nii meie saateaeg hakkab otsa lõppema, aga me ei ole veel rääkinud festivali viimaste päevade sellistest kaalukamatest kontsertidest, need olid Nicolás, arvati soolokontsert Raadio esimeses stuudios, kus siis oli keskmes Jaan Rääts ja kontsert päikesevene, kus mängis Estonian sel ansambel ja siis festivali lõppkontsert Niguliste kirikus kus olid fookuses kolm orelit. Tähelepanekuid nendelt kontsertidelt. Mul on tegelikult neist kolmest vist kõige enam meeldis orelikontsert esiteks teoseid kolmele orelile väga palju nagu ei olegi kirjutatud noh juba selle jah, esituskoosseisu mõttes oli väga tore. Ja seal mulle ikkagi, no ma sain aru, paljudele vist hakkas pinda käima, aga mulle isiklikult meeldis Andrus Kallastu ma ütleksin, lausa. Monumentaalne protoplasma Ma ei tea, kellega sa mõtlesid seda teost, kes pigem eristub või on seal äärealal selle peavooluga võrreldes. Et selles mõttes tema kindlasti noh, võib-olla ei olnud see natuke religioosne natuke. Et selles mõttes mulle see teos ja tooksin esile ühesõnaga, tekitas kindlasti paljudes ebamugavust, aga te muutunud tüütuks või oli lihtsalt võib-olla nagu raske muutun tüütuks. Andrus Kallastu on selles mõttes vaimustav, et kui Timo on meil siis selline, kuidas öelda meie ära kodustatud postmodernist siin, eks ole, aga kas tõesti mängib erinevate klišeede ega siis Andrus Kallastu on üks omamoodi selline viimane Mohikaanlane, kes mõnes mõttes, kes proovib meil hoida siin elus veel sellist, mingis mõttes ajalooliselt vanemat kihistust. Tarmstati, sihukest avangardi ja toda päeva publik, ma arvan, on selle jaoks juba suhteliselt vähe ette valmistatud, see tähendab, et ilmselt ka Andrus Kallastu teost proovitakse kuulata kui sellist toredat lugu. Aga siis tuleb see sein nagu päris ruttu, et sellepärast, et olgem ausad, ega seal selles mõttes midagi nagu kuulata ei olnud. Ei, aga ärge saage valesti aru. Tähendab, see ei tähenda absoluutselt, et sa seda, et see teos oleks halb teos, ei, see on kirjutatud hoopis teisest eetika pinnalt tähendab avangardistliku teosest tuur, ma usun, et Andrus Kallastu teose struktuur oli üldse üks rangemaid, kui formaalselt räägime, mis sellest festivalil kõlas, ma muidugi ei saa seda nagu tõestada, aga teades, mida Andrus Kallastu teeb ja teades, kuidas ta kalkuleerib välja kõik oma nii-öelda teose struktuuri erinevad elemendid, erinevalt parameetrid siis see on kindlasti täiesti läbimõeldud. Ta siis ei ole see, et organist, eks ole, langeb kõhuli klaviatuurile ja laseb siis orelil pool tundi kõlada. Vaid see on tegelikult välja töötatud, väga täpselt on väga tähtis, kui mitut akti, mitu lööki näiteks mingi heli selles suures massiivis peab kõlama. Midagi juhuslikku seal ei ole, nii et selline just nimelt peale sõjaaegse avangardi täiesti läbimõeldud just nimelt parameetrite mõttes väga kindlalt fikseeritud struktuur. Aga samas, kuna see struktuur on niivõrd tohutult keeruline ja teiseks lisaks sellele keeru, kui selle, see on sedalaadistruktuur, mis ei ole välja kuuldav, see on nüüd see omaaegne Chomsky, see nii-öelda kuulamisgrammatika ja struktuuri kompositsiooni grammatika, ühesõnaga et me, see, mida helilooja teeb, seda on tegelikult publikul võimatu too seda teost kuulates. Arusaadav, sellepärast et see struktuuri loogika sageli ei ole nii-öelda muusikaline daam, pigem matemaatiline, mida ei ole võimalik välja kuulata ja samuti, et ta on väga keerukas. Ja nüüd ongi küsimus, et mina publik sellise teose puhul tegema peab. Ega see küsimus oli ka viiekümnendatel, mida ma peaksin hakkama peale teosega, millest mul ei ole lood Dostki enamiku üldse mõista. Ja vot siin minu meelest tekib üks huvitav paradoks, millest me peale kontserdi rääkisime ka, et kuigi just selline teos nagu Andrus Kallastu teos peaks olema kõige rohkem eneseküllane, ta niivõrd lõpetatud ja niivõrd keeruline struktuur, et ta justkui peakski olema ainult see asi ise, ta ei vajaks nagu mingit konteksti, selleks et ollakse mõistetav. Aga siin on mul paradoksaalne, aga kuna publik seda struktuuri mõista ei suuda, siis minu meelest on siin ainukene lähenemine ja see on paljude modernistlikke teostega, et meil on vaja teksti selleks, et aru saada, mis asi see üldse on. Ja siin võiks tuua minu meelest kas või paralleeli kujutava kunsti ja selle šampibisuaariga, mis muutub kunstiks just nimelt teatavas kontekstis. Ma ei taha siin need väga üksühest seost Keitšiga tuua, et kuulake seda kui kunstiteost ja siis ta ongi kunstiteos. Aga ma tahan öelda, et mingis mõttes, kes selle nähtuse kontekstuaaliseerimine aitab mingis mõttes, kuidas meil aru saada sellest, mis see on. Aga jah, ta avangard, Vislik teose, aga avangard, ristlikud teosed, need mingis mõttes käsitlevadki publikut kui mingis mõttes ignorantselt kogudust, kes lihtsalt saab osa ministeeriumist seda tegelikult mõistmata, nii et see on väga elitaarne suhe tänapäeval totaalselt, kuidas öelda, jäänud selliseks vanamoodsaks ja, ja tänapäeva puhul kindlasti ei ole sellega enam absoluutselt nõus. Ja selle tulemusena kindlasti on siin väga palju mittemõistmist protesti aru saama ja, aga minu meelest on tore, et eesti muusikas on üks selline Andrus Kallastu ka olemas, seepärast et tema vist ei ole asendatav kellegagi. Tundus, et see konteksti küsimus keerles kogu selle oreli õhtu kava suhtes, et ma juba tundsin väsimust seal esimeste teoste lõppedes ja minu jaoks oli see lihtsalt natukene liiga raskepärane. Ma ei tea, kas orelile on võimalik kirjutada natukene helgemalt ja natukene nagu lootustandvalt. Aga kui sellele kohe järgnesime, Malle Maltis. Lalin juba. Arvan ka, et see elektroonika võib-olla natukene nagu lahjendus kogu seda suurt massiivset kõla. Võib-olla sellepärast mulle tunduski Sander Mölder heliteos tõeliselt kõige rõõmsameelsem pani naeratama. No see oli väga selline, ütleme kehaline oli väga vali, mingi passi, ühesõnaga, et sa nagu tajud seda lihtsalt füüsiliselt otse, et seda võib-olla Andrus Kallastu Võib-olla nii väga. Kas me tahame veel rääkida Estonian selle ansamblist ja Nicolás arvutist, Nicolás, Horvaatia. Tema teeneid Eesti muusika eest oleksin kuidagi ikka rõhutada sessore eesti muusikal õnneks alati on maailmas olnud mõned entusiastid ja tunnid hullud, mõned hullud, mõned tohutu energiaga inimesed. Kes jah, mingil põhjusel on kõike nõus seda niimoodi ette võtma, aga võib-olla Eesti muusika päevade kontekstis on mul hea meel suuresti seetõttu, et Nicolás Owarti kontsert aitas nagu fookusesse tõsta ka selle Väätsal on, eks ole, juubel sellel aastal ka Jaan Räätsa on tegelikult helilooja, kelle minu meelest tähtsus ja väärtusaegapidi tõuseb. Pärdist võib-olla ei ole põhjust rääkidagi, eks ole tema renomee ja kõik see on juba üldteada-tuntud. Aga kui me vaatame sedasama põlvkonda natuke vanemad seal Tamberg ja rääts ja koha ja noh, Veljo Tormis ka muidugi siis mulle tundub, et instrumentaalmuusikaosasid kagi näib just Jaan Rääts välja kristalliseeruvad sellise väga omapärase lähenemisega. Muide väike link ka Jaan Rääts peaks olema samuti Timo Steineri õpetaja ja Jaan Räätsa vormikäsitlus on mingis mõttes jumala timaale, ta küll erinevalt timast ei jää mingisugusesse narratiivsesse faasi kinni, aga ta vaheldab neid täiesti süüdimatult, nii nagu ta kuuekümnendatel selleni jõudis. Sündmused vahelduvad olemata mingisuguses väga kausaalsuse põhjuslikus seoses. Ja, ja seda, ma arvan, Nicolás Howardi kontsert aitas võib-olla natuke teadvustada küll jälle, et meil on selline väga omapärase lähenemisviisiga heliloojaks, sest see ei ole Hei, traditsiooniline minimalism. See ei ole võib-olla jah, selline kollaaž, selle klassikalises mõttes stiilide segamine, vaid see on just mingisugune väga unikaalne lähenemine muusikalisele materjalile, minu arvates vähemalt. Küll kas lõpetuseks midagi istumine on tšelloansambli kontserdi kohta, kus oli ka selline stiilide paljusus esindatud lõpus abstraktselt. Noh, minu jaoks võib-olla selle kontserdi puhul tekkis natukene nagu selle üle, kellel osa, aga ma ei ole lihtsalt nii palju harjutada pilli järjest kuulma ja nüüd kui tuli see, kes on tüüri päikesevene, siis mind nagu ei kõnetanud see tšello versioon sellest ärriti, võrreldes originaaliga, aga lõpus tuli, anti Dolorosa Ja Erki sõnul hakkas laulma siis tuli nagu sellele tagasi kuidagi kontserdisaali intensiivse kuulaja rolli, et võib-olla selline nagu publikut arvestav lähenemine, aga samas miks mitte? Jah, see oli oma võib-olla sellisest formaadilt pisut publikusõbralikum või populaarsem, seal oli tõesti tuli nüüd ka seda, mida eesti muusikas on omajagu, aga mis võib-olla muidu jah, jääb teinekord tagaplaanile jossa teatav crossover, see teatav stiilide ületamine, et siin võiks ka näiteks siis Margo kõlari teost nimetada, et Tauno Aintsi sai enne nimetatud, kes nii-öelda saab neid piire üsna vabalt ja iga just nimelt pingevabalt tunneb ennast nagu üsna kodus igal pool, et marga teos oli ka heas mõttes selline stiile ja erinevaid nagu muusikalisi mõtteviisile tav teos. Ja muidugi jah, see lõpp, kus siis juba tõesti täiesti avalikult või noh, väga üheselt eksiti need erinevad lähenemised kokku. Nii et võib-olla sellisena oleks ta võib-olla festivali lõppkontserdiks veelgi enam sobinud kui see tegelik, kõige viimane kontsert. Jah, aga suur aitäh, et tegite sellise rännaku festivalil Eesti muusika päevad ka seal, loodetavasti siis järgmisel aastal jälle eksaka. Heliga ja vaatas täna tagasi festivalile Eesti muusika päevad. Mõtteid ja tähelepanekuid. Kuuldust-nähtust jagasid saale kontsert Sandra Kalmann, Kerri Kotta, Aivar Tõnso ja Janek Murd. Mina olen Johanna Mängel, soovin kõigile ilusat nädalavahetust.