Selga ja head kuulajad, mina olen Johanna Mängel. Nädalavahetus on kätte jõudnud ja helikaja vaatab tagasi, näinud päevade tähtsamatele muusikasündmustele tähelepanu all Mati Turi ja Martti raide kontsert, ERSO, RAMi õhtu, Šostakovitši muusikaga ning superstar Chanin Janssoni oodatud esinemine Eestis. Kõigepealt aga nädala muusikasündmuste ülevaade. Sel nädalal leidis aset Eesti muusika- ja teatriakadeemia vanem muusika festival Siljana. Klassikaraadio delta saates käis külas festivali kunstiline juht Imbi Tarum. See on kahtlemata üks juba väike etapp sele festivali kujunemises. Tõesti, seekord on kujunenud väga kõrgetasemelise eks ja uhkete rahvusvaheliste sotsialistidega festivaliks. Aga ta iga kord kujunebki natuke niisuguste olude ja juhuste kokkusaamise põhjal, nii et tal on iga kord natuke oma nägu. Vanalinna hariduskolleegium tähistas oma kolmekümnendat aastapäeva esmaspäeva õhtul Mustpeade majas kontserdiga kohtumised, kus esinesid vilistlased ja õpetajad. Klassikaraadios käis külas VHK muusikakooli direktor Karin Veisman. 1984. aastal toimus vanalinna päevade raames konverents vanalinn inimese elukeskkonnana, kus arutati seda, et vanalinn võiks olla loov ja noored teevad linna ikka loovaks. Ja sellesama konverentsi käigus otsustati, et võiks anda uus tänav 16 asuva vanalinna muusikamaja lastele orienteeritud. Kultuurikeskuse käsutusse ja niimoodi siis 1000. 986. aasta augustis loodigi vanalinna elamuekspluatatsioonivalitsuse juurde ajalooliste kunstide kool, mis hiljem sai nime endale artes ja sealt siis sai alguse ka vanalinna hariduskolleegium, kui võeti vastu esimesed klassid. Viljandi kultuuriakadeemia algatusel sai teoks enneolematu muusikaprojekt Soundi toorium eksperimentaalselle projektile, kirjutas muusika Kaarel Kuusk. This seisneb selles, et kasutada ära sellist unikaalset kohta Ta nagu seda on Viljandi vana Koidu seltsimaja. Kuna muusikuid on palju, publikut on keeruline mahutada, tekkis idee, et aga miks mitte pakkuda publikule kogu seda naudingut elamust läbi heli ja videopildi niimoodi, et tõesti siis on siis hoopis kaks täiesti erinevat keskkonda publikuna ühes keskkonnas. Muusikaga on hoopis mujal. Klassikaraadio noortestuudio alustas oma uksed sel kolmapäeval käisid külas Lihula muusikakooli õpilased järgmisel nädalal külaliseks Kuressaare muusikakool. Reede õhtul mängis Eesti riiklik sümfooniaorkester oma endise peadirigendi, kauaaegse Peterburi filharmoonia sümfooniaorkester dirigendi Nikolai Aleksejevi juhatusel. Kaastegev oli Eesti rahvusmeeskoor Saleeris Moskva suure teatri solist ning arvukate rahvusvaheliste konkursside laureaat pass. Bioter mingu Nov kavas Šostakovitši vokaaltsükkel Puškini tekstidele sümfoonia number 13, pabeeerr kõrvuti mussarski Šostakovitši avamänguga, ooperile avansina. Reedese ERSO kontserdi järel jagasid muljeid Leili Tammel ja Martti räide. Läbinisti Šostakovitši teemaline õhtu ja väga erinevates aegades Šostakovitši. Milliste värvidega Šostakovitši teile kõige enam seostub? Vene tegelikkuse värvid seostuvad, et kes oskab ette kujutada, mis seal on et neid seal on ja need helged momendid silma tajusin, et sellisele neljanda sümfoonia osa lõpus hirmud seal oli niisugune, nagu kui need hirmud surevad Venemaale ära ja niisugune tekst oli kõike siis nagu tuli orkestris järsku selline helge koloriit, aga see oli kuidagi kahtlane, ma peaks ütlema, et see ei olnud puuni helge, seal oli nagu mingi selline väike ebalus või või selline sees, et ma ei saa midagi teha, aga ta oli niisugune mingi paralleel ausalt öeldes praeguse ajaga, et see kõik, millest seal räägiti, see oli justkui juba ammu ja ja puudutas nüüd teise maailmasõjakoledusi ja neid neid õudusi, mis siis Venemaal veel Stalini ajal oli ja ja justkui sa nagu minevikku, aga mingi selline paha aimdus käis nagu selle juures ma pean tunnistama, et teakas ärevad ajad on praegugi igal ajal, nii kipub olema, et ükskord on sama kodar jälle peale, et aga eks näis muidugi, aga nii, et et need värvid olid niisugused tumedamapoolsed kahtlemata. Mina tulen puhta lehena, sest et ma ei lugenud kava, ma ei armasta kava ette ära lugeda, et ma pean ise kohe aru saama, ma tahan selle kaifi kättesaadav ilma teadmata, mis toimub, ja sedasamast okovitši sümfooniat ma muidugi kuulnud ei olnud varem tervikuna. Plastiline dirigent lihtsalt fun plastiline, ma jälgisin kogu aeg tema käsi ja pärast ma nägin, et ta lühike mees, aga ta tundus puldis olevat gigant. See, mis ta tegi orkestriga, see on täiesti müstiline. Milliste värvidega, missuguse loogikaga ta dirigeerisid sihukese ilusa plastikaga ja kui oli sarkasm peo valjul sarkasmi minu jaoks ta kovitš ka niuke hammustav kohe siis ta oli hoopis nagu teine inimene, äkki siis tal liigutused olid ka, liigud, tuli lüüriline osa või mingisugune plastiline Stahli üleni ujus selles muusikas, nii et super super esitus minu meelest orkestri dirigendi poolt. Solist oli Moskva suurest teatrist, millised kommentaarid tema kohta? No ma tulen alati kuulama Mullen muusikat, et väga hea oli kuulata, muuseas oli fantastiline jälle minu jaoks lihtsalt elav muusika, ta hingab, ta läheb ta kogu aeg liigub kuskile. Ja see pidev areng täiesti müstiline minu jaoks. Ja mis puutub lauljasse, siis mina ei saa ju, ma olen ise selle ala nagu ja siis mina lauljaid rahulikult kuulata ei saa. Ma ei tea, missugune ime see peab olema. Et üks laulja mind nii köidab, et ma enam ei analüüsi. Tähendab, minul tekib alati lauljaga seosest paratamatult analüüs. No mida ta nüüd teeb õigesti, mida valesti, mismoodi see on ja mismoodi see on? Tähendab, see oli täiesti niimoodi, ma ütleksid, normaalne niisugune. Aga ta oli korralik ja mis mind muidugi väga huvitav on. Alati ma ei lugenud teksti ka, ma saan piisavalt hästi aru vene keelest, tähendab, ma kuulan alati, kas ma saan aru üldse, mis keeles lauljat vahel käib, niisugune Shelley. Et sa ei saa üldse aru, mis keeles lauldakse. Kus oli, jumal tänatud, oli nii et ma ikka sain aru, et tasemele keel ja üks, 50 protsenti ei ma isegi sain tekstist aru, see on primaarne iga laulja juures, kui sa esitad niisugust tsüklikus, sõnal on väga suur tähtsus. Ilmselt on raadius mikrofonis, mikrofon võtab seda teistmoodi ja siis on muidugi selge, et seal tekst on kosta. Aga kui sa oled laisk ja saalis, siis niisugust juttu ma üldse ei kannata, et tekst ei, ei saagi osta, saab väga hästi kosta. Seda peab oskama, see on tehnika küsimus, tal olid, tämber, on väga ilus bariton, bassbariton, ennem parid Nonii poolne minu jaoks ja tal on ka niisugust tunnet või noh, ta valdab ka seda teemat ilmselt, et ta ei ole päris ükskõikne, ta elas kaasa, mis mind natukene häiris, tema puhul nad väga lühikesed fraasid, teinekord isegi kahe ja kolme sõna tagant hingas, mina ei usu, et helilooja on kirjutanud, tähendab, sihukeste järjepidevat ma tahaks kuulata seda pidevalt liikumistil ta täitsa mõttetult mingi enne viimast sõna teinekord hingas, nii et selles mõttes ma ei saanud isegi aru, mis põhjus see on, ma pean seda lihtsalt natukene nuputama, aga muidu kes üldiselt korrektsioon palju hullemaid, palju, palju, palju hullemaid talikorrektne, ta oli täiesti niisugune aktsepteeritav solist laval. Martti, kuivõrd teie Cavaramatest teksti järgi ajasite Ei ajanud päris järge niimoodi, aga ma ikka vahepeal viskasin pilgu sinna sisse siis erinevalt leelist mind see nagu väga ei sega, kui ma selles suhtes olen absoluutselt temaga ühes parteis teostab ise kõnelema, ma ei pea neid lugema neid kontseptsioone. Nii et, aga see ei olnud nagu see küsimus, aga lihtsalt, et natuke ennast võib-olla ette nagu häälestada. Ja kui sa ikka tead, mis tuleb, siis sa nagu oskad seda paremini vastu võtta, et ei laulja kohta, minul on küll selles mõttes head ütelda jah, et võib olla, see ei olnud sügavalt elamuslik, see, mis ta tegi, aga väga soliidne talalise puhtalt, ta laulis ühtlaselt ilusale Katoga see hääl kandis, see kostis saali lõppu välja seal, kus me istusime ja just et see, see kvaliteet oli tegelikult hästi stabiilne, nii et midagi ei saa nagu ette heita ja et võib-olla ma pigem nendes esimeses pooles kõlanud kolmes romansis, mis siis vanad pealkirja neli romanssi. Väga hea mõte, et niisugune pealkiri panna. Et seal see oli. Ma vihkan kaunilt tehtud ja kõik väga kultuurselt tehtud, et kuidagi mulle jäi selline mulje, et selles muusikas tegeleta, midagi veel peidus ja et seal on veel mingisuguseid kihte peidus, Need jäid võib-olla vähem avastatuks, siis praegu aga aga igati meeldiv. Jah, oli see kõik, ma veel olen ka heliga selles suhtes samast veregrupist This puudutab Aleksejevi dirigeerimist, et see oli kohe esimesest näha, et kuivõrd kuivõrd muusikaliselt täpsed on, kui hästi ta tunnetab, näiteks temposid ja kuidas see kõik on paigas, et see oli ikkagi suur nauding ja orkestri kõlas ka suurepäraselt ja meenub see tegelikult tema aastatel ju see oli siis see 2000.-te nagu esimene kümnend, kui ta oli peadirigent, meeletasidegi, ka ERSO ikka väga suure hüppe edasi oma niisuguse kvaliteedi suhtes, igas mõttes tehnilisi külalisi kvaliteedi suhtes. Et et kuidas need asjad kõik kulgesid, et see oli ka väga, väga loomulik, hästi orgaaniline teos, ised, eriti kui nüüd sellest kolme teistest sümfooniast rääkida, aga see esitus oli ikkagi teose vääriline. Minu meelest küll, et väga hea kontsert, väga hea kontsert oli. Võib-olla ka Aleksejevi puhul toimis väga hästi see tekstiga suhestumine, et kui dirigendile on solist, laulja ja koor mängus, siis orkester Ta oli siis peabki nagu, eks orgaaniline tervik olema, tähendab, ma olin ka üllatunud kuurist ma sain ka suhteliselt palju, sain aru, kummalisel kombel ma mõtlesin, et tavaliselt ma olen harjunud koolidest, mingisugune pudru ja kapsad käib aga seal isegi kohati kosta täitsa selgelt teksti. Ja mis mulle väga kuulasin, kogu aeg, orkester mängis siukse, kui ta ikka vaba oli koorist solistid, siis orkester panid täie rinnaga ja siis ma mõtlesin see, et mis nüüd tuleb, kui laulja sisse astuda. Ta oskas nii hästi diferentseerida. Laulja tuli sisse, siis oli, kas seal orkestrit muidugi väiksem ka seal koosseis kohev slängis ilmselt oli seal vähem pill ja siis sel ajal, aga see ei olnud nii, et orkester oleks, mis on tavaliselt suur häda. Et orkester on nii võimas, et paneb lihtsalt suu kinni, lauljal, et see ainult paigutab suud, näed, et töötab suugaga häält ei tule. Aga siin ei olnud seda tunnet mul. Nii et see oli minu meelest oli väga korrektselt see kõik kokku seatud. Ma olen nii õnnelik, kui ma saan kuulata puhast muusikat, doktor, kes ta siis on miski ja ma olen nagu haige, nagu laulja lavale tuleb, nüüd ma hakkan analüüsima, ma ei saa sinna midagi teha. Nauding, see peab mingi ime olema. Mul on olnud elus niisuguseid, kus ma lihtsalt olen Pahv. Aga neid on väga harva neid live kontsert. Seda enam, et ikka kuskilt on midagi, tunned, et miks tal ei ole see niimoodi ja miks tal ei ole see korda tehtud ja hääl ei ole nagu pidevas liikumises ei olevat karakterite tegemine. Ja see ei ole ainult häälega tegemine, see on terve süsteemiga tegelemine. See on niisugune ülesanne. Tore, kui ma kuulen, et on karakter, et seal on kõik tekst, kandvus, intonatsioon niikuinii diferents, kas on fortepiano, vaheldused, kõik need asjad, kui nendest üks komponent ei funktsi minu jaoks, siis ma juba saan nagu hakata norima, aga ikantaali kuskil ülevalpool keskmist ikkagi tugevasti. Aga mitte et ma ei kritiseeri, vaid ma rohkem nagu analüüsin enda jaoks seda, et mul on seda vaja teada, kuna ma ise õpetan. Ja siis mul on vaja teada, mis tal puudub ja sellest aru saada, et ma oskaksin teiste puhul seda, keda ma õpetan, et seda neid puudusi vältida. Aga mis mul oli üks mõttekatke siin veel, et et mulle tundus, et kõik osapooled, kes siin, eksju, nad olid ikkagi selle muusikaga nagu mingi neil mingi antenn selle tabamiseks oli väga palju ju praegu kohtad Šostakovitši esitused ütleme noh, nii-öelda Lääne-Euroopa Nad ei saa sellest vene tegelikkusest aru, selle ajaga neil puudub elav kontakt ja, aga noh, meie orkestri, kuigi siin on ka noor põlvkond, on palju, aga see tunnetus on ikka olemas, on see, see taju on ilmselt isegi noortel inimestel läbi oma ma arvan, perekondadega kuidagi sellise nii-öelda nõukogude tegelikkusega olemas, et millest see muusika on siis sündinud ja on seal, sest see ei ole lihtsalt abstraktne asi, see on ikkagi väga selge see, näiteks see kolmas osa kauplusesse naistesabad ja no sa kujutad seda. Ja noh, ta on ikkagi geniaalselt, milliseid väljendusjõuga ta on, need nagu need kujundlikkuse seda muusikasse panna, ükskõik mis karakter sisse ka ei ole rabav ja, ja see puudutab, eks see tänapäeva inimest kae, saal tuleb täis ja ütleme, väga tõsine kavatsus. Tegelikult siin ei olnud ühtegi lõbusat ega meelelahutuslikku tükkisini olnud, aga aga need inimestel on tarvis seda, kui vaatad, mis nagu ümberringi, ütleme, nii-öelda mainstream'i peal käib siis justkui see nagu üldse ei oleks tänapäeva aja teema aga ilmselt ikka sisimas midagi sellist nagu vajatakse küll ma arvan, et see nagu ei kao kuskile, selles mõttes, aga Šostakovitši ikka oli täiesti geniaalne täiesti ikkagi uskumatu ja et ta nii aus nagu selles suhtes, mis ta teeb, eksju, mingite süsteemide mingite voolude järgi, et praegu on selline mingi suunsal komponeerimises maa nagu mingid tehnikad, uued, eks ju, seda ei ole, see on, teinekord on ju väga puhas ja selge kolmkõla line muusika, eks ju. Ja ometigi ta on just, et ta rajab nagu seda kuidagi sellel aja pulsiga sellel nagu inimhingepulsil hoiab seal ühekorraga, nii et selles mõttes, et ikka suurepärane Tõesti ei tea, kas seda peabki arvestama rajal pidi palju asju ikkagi loomingulises mõttes pidi peitma selliks peitusemängudel ka väga hästi on tehtud, sealt ei saa aru, mõtlen minule tundus väga palju sarkasm, helide teine osa oli minu jaoks täielik sihukene nõeltega parkimine ja niisugune. Et see kõik oli tal ju need teemadega, need ei olnud nii ka, mis oleks väga valitsusele meeldinud tol ajal ju. Aga ta oskas nii autentselt selle kõik kirja panna, et seal lihtsalt salongis No see on see kunst, mida saavutati, et sa oskad asja ära ütelda, aga otseselt sulle nagu kraesse hakata ei saa. Eks veiklaveerimise kunst ja ridade vahelt ütlemise kunst, aga noh, selles avaldub nagu selle kunsti siis ütleme juba suurte tähtedega kunsti suurust. Tegelikult mis siin on? Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdil käisid marti Raide ja Leili Tammel. Nüüd aga suundume möödunud teisipäeva õhtusse. Möödunud teisipäeval, 21. märtsil esines Estonia kontserdisaali laval Eesti nimekaim liit, duo Mati Turi ja Martti Raide. Heliga ja stuudiosse on nüüd tulnud selle kontserdimuljeid jagama Tiiu leevalt. Tere. Tere. Mati Turi ja Martti raide on tuntud selle poolest, et nende kavad sisaldavad alati väga eripalgelisi heliloojaid. Nad tutvustavad kuulajatele muusikat, mida võib-olla Eesti publik nii hästi ei tunne aga alati toovad nad kuulajateni ka eesti muusikat. Sageli tellivad heliloojatelt uusi teoseid ja nii oli ka seekord, et lisaks Eesti heliloojate teostele ja uudisteostele kuulsime ka siinseni varem mitte kõlanud tsüklit Wolfgang riimilt samuti Aleksander fontsemlinski heliteoseid, mis on publikule tundmatud. Aga mis seal sellest kontserdist kõige eredamalt meelde Nonii, on raske öelda, et minu jaoks on nad mõlemad muusikud, kes kõiges on minu jaoks eredad, sellepärast et kõik ju tuleneb ikkagi sellest nende nii-öelda vundamendist, nende hari, sest siis sellest foonist, mis neil juba seljataga on nende eelmiste kontserdite näol ja ja minu jaoks oli kõik põnev selle pärast, et midagi ei ole teha, iga inimene lähtub sellest, mis temale on olnud oluline ja tähtis, võib-olla ka eelnevalt Maleri poisi võlusarve olen tegelenud selle tsükliga ka isegi julgenud valida nendest lauludest kergemaid oma Tartu filiaali perioodis oma tudengitega ja ma arvan, et ma küllalt hästi olen nagu tuttav selle muusikaga ja ma lihtsalt väga loodan. Nii Mati Turi kui Marty Raide saavad võimalust seda kontserti kindlasti veel ja veel ja veel kord esitada ka siin ma siiski jällegi ei saa, rääkimata jätta sellest, et nii intiimsed sisuliste nüanssidega, milles nii Mati Turi kui Martti raide on lihtsalt fenomenaalsed oma pianissimude ja kõige niisuguste välja toomistega sooviksin olla nendega koos palju intiimsemas ruumis. Estonia kontserdisaal ei ole liidi laulmise koht. See paratamatult kutsub esile tegijatest võib-olla liigset soovi ennast igal juhul maksma panna ja ei ole muidugi publiku asi teada, aga no midagi ei ole teha, me oleme siiski küllalt hästi tuttavad. Ma tean, et mati tuuril ei olnud praegu tervislik olukord kõige soodsam ja seda enam ootaks, et leitakse see võimalus, et need kaks jumaliku muusikud saavad seda kava, mis algusest lõpuni oli minu jaoks ääretult huvitav. Lisan siia juurde võib-olla veel ühe Fenessi, Tsemlinski muusika on jah, meie kuulajale vist peaaegu tundmatu helikeel ääretult huvitav ja vot nüüd kuulates nüüd Mati Turi ja Martti Raidi esituses neid liit, siis ma võin öelda, et just need hilisemad kaks, need meeleolud ja eriti see tüdruk, kas tantsule tuled, see iroonia, mis seal sees on, no ei ole sina minu jaoks peigmees. Et need on niisugused toredad alltekstid, mis annavad tegijatele ju veel väga palju värvi võimalusi ja see miski on tõepoolest väga huvitav esseed, et ka tema enda helikeel on aja jooksul muutunud, et tegelikult need esimesed laulud, mis olid siis tõesti armastus ja kevade ikkagi viitasid ka oma sisult palju rohkem sellisele puht romantilisele lähenemisele, aga siis need juba enne maailmasõda kirjutatud lood on minu meelest juba veidi rohkem, võib-olla sellisest modernismi vaimust kant või kuidagi veidi teistsugused. Aga tõesti nagu te ütlesite ka, et Eestis on vähetuntud, et mulle meenub, et kunagi Kai Rüütel kos roserbiiniuliga esitas sisse minski tsükli Morris Mäterlinki tekstidele ja noh, see oli ka väga huvitav. Ja mis mind väga rõõmustas, oli marjamori tsükkel. Esiteks, no mina ei teadnud, et Eino Tamberg on noores põlves ka luulet kirjutanud ja huvitav oli lihtsalt kuulata praegu seda, kuidas naishelilooja minu jaoks kuidagi väga Eino Tamberlikult oli loonud need laulud nendes niisugune helgusi ja ja noh, eriti siis ma olen täna rõõmus niisukene rõõmupuhang ja ja kõik, see andis lauljale jälle ka väga niisugused toredad võimalused kätte ja mida ma nüüd tahangi väga toonitada, et mati tuuril on, no teda peetakse mõnes mõttes autodi taktiks, aga fakt on see, et kui inimene on alustanud sellise emotsionaalse ja suurte masside liigutaja õpetaja juures nagu Ants Üleoja koorijuhid teemise eriala ja saanud edaspidi olla Tõnu Kaljuste kooris. Tõnu Kaljuste on minu jaoks üks erakordne, kes mitte ei ole lihtsalt visionäär, vaid ka kes teostab alad, tegudeinimene ja see, kui Mati laulis, Tõnu juhatada. Neid Haydni oopereid see juba andis matile ilmselt väga hea ja väga õigele rajale vokalistina astumise. Ja nüüd, kui ma kuulasin neid Wow kan cream'i laule, siis ainult imestada, et kuidas need kaks meest marti raide ja ja Mati Turi, kuidas nad oskavad leida nisukest põnevat muusikat, marti raidest muidugi ei ole siin üldse vaja vist lisada, et see, et temal on ka tõesti väga tugev baas seal Bruno Luki kooli ja ja siiski, vot see liit, ansambli koolitus, kadunud Vilma Mallene seejuures, ta oli ju veel üks viimaseid tema juures ja ei, see on ikka omaette žanr, mida pianist peab väga põhjalikult tundma õppima, sest ei ole ainult nii, et marti Raidele on suurepärane tehnika ja mul oli nüüd see rõõm, et ma sain tänu klassikaraadiole kuulasin teist korda veel läbi salvestuse seda ja ka ühtlasi kanoodid võtsin, et see on lihtsalt vaimustav, kuivõrd täpselt kaks interpreedi täidavad kõike, mis Te olite poolt kirja pandud. Ja siin te ennem mainisite ka neid suurepäraseid pianisti mi, mida just laulja poolt oli võimalik nautida ja sellega seoses minule meenusid kohe just need Eduard Oja laulud. Ma ütleks, et minu jaoks kõlas nende laulude interpretatsioon mõnevõrra erinevalt sellest, mida me oleme harjunud kuulma, missugused olid teie muljed? Ega me nüüd nii väga palju harjunud kuulma ei ole, sellepärast et kontseptsioone võib olla igasuguseid ja kõige olulisem on, et iga laulja siiski lähtub sellest pillist, mis temale on antud. Oja on selles mõttes väga raske interpredile see, et tal on ikka väga kas klaveripartii ja kui on nii tark pianist nagu praegu marti Raide, kes oskab sealt nii-öelda välja selekteerida selle olulise ja midagi ei ole teha. See on ka siiski üks niisugune oskus. Oli ju kuulda, et matitõrjel ei ole praegu hääleseis, kõige parem ei ole see, mis temale jumal kinkinud on, parimatel päevadel, kuidas on kõlanud, kuid nende koostöö oli niivõrd targalt praegu läbi viidud, et need kulminatsioonis põhjamaa lapsed on ikka ääretult riskantne sellises seisundis laulda, aga mardiraide oskas selle oma partiiga selle nii toredasti ära toetada. Et laulja ei olnud üksi selle pika kõrge noodipidamisega ja see on hirmus oluline asi. Jah, ja teistpidi ikkagi ma ikkagi julgeks arvata, et tegemist on Eestis kyll ühe kõige nüansitundlikuma liid lauljaga. Tegelikult ei olegi ju väga palju neid lauljaid, kes oleksid võrdselt äärmuslikult võimekad nii ooperis kui liidis, sest tegelikult mõnevõrra need on ju sellised erinevad žanrid ja nõuavad ka võib-olla erinevad isiksused. Kas või kui ma mõtlen selle öö poeemi peale Anna Haava sõnadele, siis minu jaoks oli see tõesti äärmiselt läbitunnetatud ja väga meisterlik, väga sisukas esitus tuli minu jaoks, tunnetab kõiki heliloojaid, näha on, et ta on kõigesse süüvinud ja kitse on kohutav töö, mida tähendab tulla kahekesi praktiliselt nagu alasti lavale. Kui sa oled ooperis, siis sul on teised tegijad ja ümber ja kostüümid ja nii edasi. Ei väsi kordamast seda Jonas Kaufmann ei ütelust, et ooperilaulja peab olema nagu sitke sportlane ja vastupidav. Aga kammerlaulja on nagu kellassepp ja see kammerlaulu nii-öelda kellassepa nokitsemine, tema meelest on meeletud kasudele toonud ooperilaval rollide tegemiseks ja nii ma usun, et see on ka võti. Nix Mati Turi on siiski Euroopas juba nii nõutud just nimelt nende Wagneri ooperite loomiseks. Ja tasub kindlasti ka välja tuua seda, et nüüd on tuua ikkagi juba 10 aastat järjest järjepidevalt seda kellassepatööd teinud ja toonud igal hooajal vähemalt ühe kava välja, sageli ka rohkem. Naersin, sirvisin geenid oma arvamuste lehekülge ja tõepoolest, kui ma ikka sealt lugesin neid tehtud töid üle, siis see on ikka vapustav. Kõige, võib-olla niisugune eredam mälestus on veel Šostakovitši Journey tekstidele ja see kõne täieliks sisemine minemine sellesse muusikasse ja haritus. Just see, mis mind kõige rohkem nende kahe interpreedi juures on, väga sügav haritus ja süvenemine igasse stiili. Tšaikovski romansid siin kaeva lõpus, no see oli uskumatu minu jaoks, et ega tänased noored ju väga paljud vene keelt ei oskagi. Ja vene keele hääldus vene keele laulmine, vene keele laulvuse leidmine, see on omaette maailm ja nii et siin ka kummardus nendele. Ja huvitav oli just see, et seda garantii see kaelakeeks tõlgitud, noh, see on niisugune natukene meelevaldne tõlge, aga igal juhul seda ju ei laulda palju ja see oli väga toredasti tehtud, nii et see lõpu niukene valus aktsent. Et enam ei ole seda neiut, kellele seda läbi sõja ja vaevade kohale tulnud kaelakeed vaja oleks? Jah, kui veel lõpetuseks mõelda veel tagasi tõesti selle 10 aasta peale, siis mina ikkagi loeksin ka just väga suureks õnnestumiseks seda, et, et lisaks sellele, et nad on siis väga palju tutvustanud saksa liidi pärle ja samamoodi vene muusikat ja toonud kuulajateni selliseid teoseid, mida võib-olla kuuldud ei olegi just see ikkagi eesti muusika esiletõstmine läbi aastate, mulle meenub ka väga see, kuidas äratati ellu Ester Mägi ballaad Debora Vaarandi sõnadele hommik pärast õhumardit. Ja muidugi see on ju selge, et kes siis veel, kui mitte meie enda interpreedid ei peaks au sees hoidma ja meil on niivõrd suurepärane pärand näiteks Mart Saar, Tubin, Eduard Oja, need on niisugused heliloojad, selles laululoomingus absoluutselt, panen kõrvale Raamsile Wolfile. Et see on ainult kiiduväärt, kui seda viljeletakse. Mati Turi ja Martti raide teisipäevasest kontserdist rääkis Tiiule, Evald küsis toimetaja. Lõppeva nädala üks suursündmuseid oli kahtlemata Hollandi päritolu viiuldaja Chain Janssoni kontserdid Eestis kolmapäeval Estonia kontserdisaalis ja nelja päeval Vanemuise kontserdisaalis ja siin oli ka Stockholmi Kuninglik filharmoonia orkester oma peadirigendi Sageri Oramuga. Kolmapäevasel Tallinnas toimunud kontserdil käis meeldivalt palju inimesi ja teiste hulgas ka kolm Kell pillimängijat viiuldaja Triin Ruubel, joonemängija Karin Sarv, tšellist Theodor Sink. Hea meel on tervitada klassikaraadio stuudios tervitada. Öelge, kas see kontsert oli kuidagi oodatud sündmus. Tekib selline väike elevus, kui te näete superstaari nime kusagil plakatil või kontserdi kavas. Karin. Ikka tekib ka siis seda väga tihti ei juhtu, ainult Eestisse satuvad nii suured superstaarid. Minul on muidugi natuke teistmoodi suhe sellesse, sest mina kirjutasin viimasesse muusikaajakirja temast artikli mistõttu ma olin sunnitud juba hakkama tema kohta taustainfot ja ennast kurssi viima tema tegemistega detsembris alustama. Et mina ootasin seda kontserti küll. Kuidas andis superstaaridega, kas need on sellised, kelle kontserdile peab minema, et muud moodi isa? Haige minu arust imelik on nagu klassikalise muusika ja kontekstis vilte kasutada sellist sõna nagu superstaar, et kindlasti on tegemist mõnikord väga tuntud huvitavate interpreetide, et selles mõttes mina ütlesin seda kontserti väga, et Maire laivis kunagi kuulnud küll aga neid teisi nii-öelda superstaare, kes on ikkagi nagu inimesed lõpuks selles mõttes ihaldatud mõningaid selliseid suuri viiuldajaid Maxim Wengeri, Hillary, Haanja selliseid nagu laivis kuulma, et see ongi nagu igal juhul huvitav, et kuidasmoodi nagu see interpretatsioon või kuidas ta siis päriselus laval interpreteerib neid asju, et Youtube'ist ikka läinud ikka vaatad ja, ja on just huvitav, et selline näol on tegemist ühe nagu omanäolisema viiuldaja ka kindlasti, et just interpreedi mõttes. Theodor, millised sinu ootused olid, kas sul olid ootused? Õnne selles suhtes oli tuntud nimi ja ootused olid kindlasti, et teda oli ikkagi ka samuti Youtube'is enne kuulata päris mitme erikontserti nagu interpretatsiooni ja üks asi, mida me sealt ootasime, mida ma sain sealt, tegelikult oli see lavaline kohalolek, et ma olen tegelikult eestlasi niimoodi natuke posti taga, et ma pidin sealt niimoodi vahepeal välja piiluma, aga ma ei pidanud seda liiga tihti tegema, sellepärast et ma tundsin tema kohalolekut saali silmadeta vaatamata, mis on nagu väga eriline asi. Lisaks oli ju loomulikult see, kuidas ta suhtles dirigendiga ja kuidas ta orkestrisse suhtus, ta ei võtnud endale seda solisti rolli, vaid nad olid nagu üks elusorganism, et see leevendas seda, mis mõnikord võib tõugata eemale Ta selliselt superstaari kontserti, et on see lihtsalt, et sa ootad kedagi, kes on selline noh, ta tuleb kohale, ainult tema ongi, et Janseni puhul seda nagu ei olnud detaili hästi siiras, mis oli, on nagu põhiline, mida mina isiklikult klassikalise muusika kontserdil toota. Et sellise nagu hästi inimliku lavalise predentsiga, et just ongi, et ta ei ole nagu tema esiplaanil vaidlen teos, et see hästi-hästi sümpaatne, et selles ei ole ühtegi sellist ennastimetlevad varjendit selles mõttes ootavat sümpaatne. Enne. Kontserti mul õnnestus ka kohtuda nendega üheks väikeseks intervjuuks. Ja täpselt sedasama siirus kiirgas juba sealt temast välja, et et ongi nagu kummaline mõelda või märgata seda, kuidas inimene läheb lavale ja tegelikult tema kontsentratsioon ju. On ainult sellele loole sellele muusika esitamisele. Aga sealjuures ta suudab nii tugevalt jääda iseendaks, et säilib see iseloom, säilib tema olemine ja seda oli väga meeldiv vaadata. Aga kui tulla selle teose juurde Tšaikovski viiulikontsert, see on olnud Chain Janseni repertuaaris 17 aastat. Tema olulisemate püüdid on toimunud selle viiulikontserdiga justkui täiesti läbi imbunud enda sellest teosest. Kas sellist uut värsket lähenemist on üldse võimalik leida pärast 17 aastat? Ma arvan, et alati on võimalik leida iseasi, kuna muusika nii subjektiivne, et kuidas erinevaid inimesi puudutab minu jaoks see oli väga-väga hea ettekanne. Aga sihukest vau-efekti minu jaoks ei tekkinud. Võib-olla on ikkagi see seal taga, kui palju ma olen tema neid asju praegu viimasel ajal vaadanud ja jälginud ja ma vaatasin tema seda filmi, mida vist eestlased üldiselt ei ole näinud. Mis on 2010 toodetud tema elust dokumentaalfilm kolme aasta jooksul, siis sealt tegelikult tuleb väga selgelt välja, millised viiulikontserti on tegelikult tema lemmikud mis teda ennast kõige rohkem kõnetavad. Et sealt kahjuks seda Tšaikovski piirkondadesse ei tulnud. No mis tuli, tema kõige lemmikum on partak. Dist mängija ühtäkki põhiliselt 20 sajandi repertuaari Britten, parto ja teoreetiline. Ja talle väga meeldib, sest seal ta ütleb, et ta saab olla kõige rohkem tema ise, et ta saab kõige rohkem ennast väljendada ja teine, mis talle väga-väga meeldib mängida, siis on pohh, mida oli selle lisaloo ajal tegelikult väga tunda, et sealt tuli alles minu jaoks see tõeline niin välja see, kuidas ta hakkas seda saali lõpuks tunnetama ja kuidas see heli hakkas nagu vastu peegeldama, et sealt tuli tegelikult see tõeline välja. Classic FM tegi eelmisel aastal maailma kõige paremad 25 viiuldajat, eks ta on seal sees just Bachi ettekannete tõttu. Seda tunde. Väga huvitav Bach on ju ometi see, mida me kõik teame, iga kell, pillimängija teabe tunnetab, oskab sellele läheneda, aga et seal on ikka mingisuguseid külgi just see ruumitunnetus ja sellised aspektid. Kuidas teile tundus? Ja mul selles mõttes ma täielikult nõustun Karin Britteni partokia, Prokofjevi siuksed asjad, mis ma olen kuulanud temaga on alati just hästi siukseid värskelt mõjunud, et tundub, et see, tema temperament on selline hästi kergesti ja kiiresti süttiv, aga Tšaikovski jäigi siis selle tõttu kuidagi sihukesest pehmusest, sellisest pikast ja soojast midagi, mis liigutaks, seda kohutavalt ootasin, sest ma tean, et ta nagu on selline muusikest liigutab väga, aga aga lõpuks kuidagi mingi hetk, see selline kiiresti süttimine sihuke äkilisus nagu lõpuks pigem hajutas tähelepanu, kui et kuigi see oli, ma kordan väga vägev, hea, mõtlesin, et issand muidugi maailma pillimäng, et see on täiesti fenomenaalne, see nii imetlusväärne, et juba selles mõttes on huvitav kuulata, aga lihtsalt rääkides puhtalt nagu sellest interpretatsioonis sellest selles mõttes oligi, et teistsugune või ma ei tea kuidagi siukest teistsugust elamust nagu. Ilmselt ohutusele hästi kõrged ka, et kuna ta on ikkagi nii tuntud viiuldaja ja kõik ootavad teda ja kõik teavad, kui hea ta on, et tahes-tahtmata lähed mingi ootusega sinna kontsertile. Muidugi ta täitis suures osas aga, aga just see, et jääd täiesti liikumatult sinna peale Bachi jäid aga peale Tšaikovskit võib-olla mitte nii väga. Muidugi rääkidessekovskist või Vene heliloojatest üldiselt siis temperament sulle mängijale riskantne teema, sellepärast et ta, ta nagu kutsub esile oma sellise klektrilisuse kiirete ülemine sekutega, kutsub esile seda tunde muutust, mida tegelikult nii-öelda kainema peaga mängijad, et nemad suudavad sellest nagu üle olla teinekord, et et seda ma kartsin Tšaikovski puhul, et seal mingit klišeedest kandumine toimub, aga oli hoopis vastupidi. Seal oli nagu sellised väga omanäolisi lähenemisi, mis nagu jäid mingitel hetkedel nagu poolikuks, sellepärast muusika tegelikult, et väga ei toetanud seda, ta üritas nagu mingi oma asja seal leida ja see nagu kuidagi mitte lõpetatuks. Aga samal ajal oli äge vaadata või kuulata seda ka, mis ideed tal olid, et tahes-tahtmata kõiki asju teostada ei saa. Ja kujutage siis on nii äge, tegelikult nii harva üldse isegi nagu selliste väga tuntud muusikute juures, nii laskuda sellisesse vestlusesse üldse ministrid nagu, et rääkida sellest interpretatsioonis, tihti jääb asi just hästi selliseid ühekülgselt nagu tehniliseks või pillimäng oli selleks, et, et seal oli just teda nii kirkalt nagu esindas seda teatud ideed, millega te seal nagu lähenes, et, et selle üle on võimalik vestelda, et see on selles mõttes kohutavalt äge. Ja see on kõrgem pilotaaž, nagu öeldakse. Et selles mõttes, et nagu kunstnik, et, et see on tema interpretatsioon, siis kas sa nõustud sellega? Ei nõustu. Vähemalt on sul võimalik selle peale mõelda. Ja tema puhul saab ju öelda, et tegelikult nagu paljude heade kunstnike või mis iganes kuna esindajatega, et kui sul on silma ja kõrva, siis sa suudad hinnata asja ilmajäetuse sulle nagu väga meeldima peaks, aga sa suudad seda hinnata seda kvaliteeti, mis seal on, see kvaliteet oli sajaprotsendiline seal. Et see nägemus või see ei pruukinud nüüd niimoodi imponeerida, aga see ei olnudki see põhipoint oli siiras. Et avas oma südame seal laval ja seda kõike. Seda siirust, mida me kogesime sellel kontserdil, see on üks külgi, mida väga paljud tema juures ka välja toovad, nii ajakirjanikud kui muusikud, kui sõbrad, Paavel nende puhul ka just selle on seal kohapeal just praegu just sel hetkel sünnib see, mida ta teeb. Et meil ei ole mitte midagi võltsi, see kostub küll igalt poolt läbi. Ma kujutan ette, et seda joont on tegelikult väga raske hoida, kui sul on nädalas kolm kontserti, mis toimuvad mitte erinevates riikides, ainult, vaid ka erinevates maailma paikades ja erinevale publikule erinevate orkestrites. Võib-olla see ongi ainuõige, võib-olla just niimoodi saabki neid kontserte läbi viia. Kolm korda nädalas mängib midagi sedasama lugu, et siis sa peadki ta iga kord natukene nagu kohapeal loome selle jaoks, et seal oleks mingisugune värskem lähenemine sellele iseendale. Selles mõttes tundub see nagu isegi sihuke suhteliselt ainuvõimalik plaan, et just nimelt, et siis ongi nagu sõit, kui lavale lähed, siis lähened kuidagi sellele teosele see hetk niimoodi, et nagu ta oleks uus, siis ta ongi su jaoks nagu kuusk või ma ütlen, nagu emotsionaalses mõttes. Ja julgeb võtta ka teatud määral nagu riske ja aga kui vaadata Hanssonit lavale, siis mulle tundub, et ta loob nagu iseendast sellise kunstiteosed see tema liikuv natukene Haldelik olek ja see kõik lihtsalt nii ilus ja siis veel juurde see kaunis muusika. Kas ta on seda tüüpi artist, kes püüab kogu tähelepanu siis orkestri ja dirigendi eest? Sõltub orkestrist ja dirigendist. Filharmoonia meister, räägime sagari Oramust, on ju, kes seal oli, et siis ei saa seda öelda. Kahtlaselt ütleksid sama põnev kui senini on need aga et seda ei tasu muidugi nendel, kes ei saanud seda niimoodi koha peal kuulamas käia, et seda ei tasu nagu vääriti mõistest visuaalsuse ei ole mingi koreograafiline element, vaid et see on karakterite läbielamine. Kuna ta, see kommunikatsioon nii dirigendi kui orkestriga on nii aktiivne, siis ta ei saa seda tähelepanu neilt ära võtta, sellepärast et ta sellega juhibki publiku tähelepanu teatud elementidele kehtib ja kui ta nagu pöörab klarneti poole Ta koos sa oled mängib siis seal nagu publikus istudes ka see hetk tegelikult aduta orkestri kohalolekut ja dirigendi korralikud, hoopis teistmoodi, nii nagu isegi intensiivsemalt läbi minu meelest. Sakari olemas. Ma ütlesin enne kontserti, et see Janssen seda tüüpi viiuldaja, kes võib nagu ühel hetkel orkestri juhtimise üle võtta ja ta ei pidanud seda üldse halvaks noodiks, pigem ütleski, et siis saab dirigent nagu justkui lasta muusikal minna. Teodor vist mainis seda ka kohe algusel, kuidas Jannsen oli nagu osa orkestrist. Kuidas täpselt väljendus. Lihtsalt selle nii-öelda kommunikatsiooniga, onju, ja loomulikult orkestri reageeris ka, et ma arvan, et mitte ainult tänu sagari Oramale, vaid ka nii-öelda individuaalsel tasemel, et reageeris väga hästi Janseni Ogitatsioonidele. Ta sundis orkestrit tegema sedasama, mida ta teeb ise oma interpretatsiooni kates andis kohapeal midagi looma sellesama orkestri poole pöördumisega ja dirigendi suhtlemisel. Ta muutis orkestri nagu eraldiseisvaks interpreiliks, mis oli väga kaunis pilt noh, nii-öelda kuuldemäng. Seetõttu kõik need üleandmised, liinid ja mulle meeldis nagu see balanss, mis oli orkestri viiuldaja vahel. Loomulikult ei ole kunagi viisakas öelda, et oli hea pill, aga oli tõesti väga hea film. Et see võimaldas ka Ta selliseid riske, mida nagu natukenegi halvema pilliga võib-olla ei saa. Hea meel on, et ta kasutab seda pilli maksimaalselt ära mis nõuab suurt professionaalsust. Ta lasi orkestrile vahepeal endast natuke üle mängida, samal ajal mitte jäädes nagu täielikult tahaplaanile. Ta ei tekitanud seda kontrasti efekti, vaid oligi osa orkestrist. Ta ei kadunud kordagi ära, aga ta ikka ei domineerinud. See on kuidagi niisugune suuremeelsus, mis solistidel on harv nähtus. Enda äge kammermuusika lähenemine just nimelt sellele solisti partii le igas instrumentaalkontsert, mis on ju tegelikult seda, kus soolopartii mingi hetk saadab orkestri aga siin tihti nagu balansiga rikutakse ära. Või siis pannakse orkestrile vaiksemaks, kuigi just ilus, kui vahepeal soolopartii kaob nii-öelda sinna kehti sisse, niimoodi ta siiski kadutav ütelda ei ole nagunii nagu domineerivad leht, ilus siis nüüd niimoodi see vorm kõik hoopis ilusamini joonistub välja. Janseni pool peetaksegi üheks kõige suuremaks tema positiivse kas jooneks ja edu võtmeks seda, et ta suudab ette aimata kammele ansamblipartneri kavatsusi. Et see on üks omadus, mida tuuakse ka hästi palju välja standrasanov ütelnud ja sest on mitmel poolt ma olen veel lugenud, et seda oli tunda seal ja seda, et ta justkui võtnudki seda kontserti, nagu ta on partner kõikidele instrumentidele orkestris ja nii on mulle väga tore oli vaadata, kuidas ka nemad võtsid vastu, et see oligi niisugune vastastikune sünergia. Aga samal ajal see ei olnud mingi selline kuuma kartuli mäng. Eemalda nüüd liin üle, aga ta lihtsalt sidus mingid kohad kokku, mis oli nagu. Viimane minu jaoks oli kõige lummavam lihtsalt see, et kui seal ühel hetkel metsas arvete, neil oli see mingi oma soololõik ja vahel metsa talvedel võib selle tooni süttimisega sajandiksekund aega minna ja kuidas siis ta ise orgaaniliselt kohandab ennast nende metsasarvede taustaks, et ta ei domineeri mitte ühelgi hetkel, vaid ongi partner kõikidele instrumentidele, et see lihtsalt imeline. Kuidas sellised asjad üldse juhtuvad või on võimalikud, mida see siis eeldab väga head solisti või? Kestrinud ei, lihtsalt muusika aja, sest see on see, et kvartali, see seal täpselt, mis su selle muusikalise lini roll antud hetkes on ja see on puhtalt sama nagu nagu dirigent partituurid nendele solist ka partituuri tundma. Et ja kõiki neid, selliseid nüansse, millest kani praegu te rääkisite, et sellest saab nagu teadlikuna selgelt professionaalsus. Paljud nii-öelda rääkisime superstaarid, minu arust ei saabunud. Ja kavatsen seal, on, selle puhul on tegemist on mingisuguse eriliselt sügava musikaalsuse, aga just nimelt kui ta aimab oma kaver, muusikapartnerite neid järgmised etteheidete, see ongi lihtsalt ta adukuse muusika liigub. Et see ongi lihtsalt jah. See on muidugi töö iseendaga ka väljaspool pillimäng, kui me, mis seda nõuab, issand egoga sellisel elukutsel võib tulla probleemiks, segada seda kammermuusika momente. Ja millest paljud ju tegelikult, et üle ei saagi, see on tõesti asi, millega nagu pillimänguväliselt tegeleda. Sellepärast see eeldab nagu mingit teatud nii-öelda kristlikku armastust, ainult et ilma selle kristliku kontekstis. Aga see põhimõte, et sa armastad nagu seda, seda, mis ümber toimub ja seeläbi sa saad sellega osaks, et see ei ole lihtsalt professionaalsus, vaid see on mingi nii-öelda läbimõeldud inimlikkus, mis seal toimub. Muusika teenil jah, muusika teinud täpselt. Ei ole muusikast üle olemist, vaid et sa saad selleks Ja see oligi see, mis ma mõtlesin ka, et ta just on selles mõttes nagunii mõnusa olekuga, et just, et see muusika on esiplaanil alati tema puhul just nimelt mitte selles, kuidas ta laval on, vaid sellest, kuidas ta seda teeb, et kõik see kommunikatsioon orkestriga ja terigendiga ja ta paneb selle nagu esiplaanile, see on hästi-hästi ilus. Ja jätab sealjuures mulje, nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas. Nii peabki olema. Niuke lähed sinna, tema jaoks ongi täitsa loomulik. Aga Stockholmi Kuninglik filharmoonia orkester mängis dirigent Sakari Orema juhatusega, Robert Schumanni kolmanda sümfoonia ja Rootsi kaasaegse helilooja Paula Palm Pariwardi sellise tetraalse orkestriteose. Milline see tervik teile tundus? See tekitas, kuna ta oli kuidagi nii külma iseloomuga muusika iseloom ise nagu tundus, et ma sain enam-vähem aru, et mis ta pidi olema. Aga Ma arvan, et seda oleks võinud natuke ekstra Verdsemalt nagu saavutada ja ma just mõtlesingi, et sagari Orama, et seal pole ju muud võimalust kojalt ekstraverdid mõnes mõttes. Aga see jättis kuidagi külmaks ja tekitas hirmu ülejäänud kontserti suhteliselt edukas orkestriga nüüd niimoodi on, aga alates Tšaikovskit oli loomulikult täiesti teine asi ja siis kui tuli Schumanni kolmas sümfoonia, siis ma sain võimaluse istuda otse orkestri nii-öelda noh, peal ja selles mõttes sain jälgida sagari, Oramat orkestrit nagu päris töös. Ja, ja see oli täiesti lummav vaatepilt, et mul esimene mõte sagari Oremat terrigeerimas nähes oli see, et on mingi võlur. Tal oli pidevalt isegi kõige kurvemad kohtade ajal, tal oli pidevalt naeratus näol, aga seejuures kordagi selline üleolek või midagi, vaid see oli lihtsalt see, et ta on nii õnnelik, et ta seal on. Et ta saab seda teha ja kohutavalt äge orkester elas jällegi nagu üks organism, et ja rääkides sellest kolmandast sümfooniast, siis no ütleme, et no väga küpsetele, dirigentide on see ikkagi suur, proovige ükskõik, tegelikult Schumanni sümfoonia just ise on alles kolmas ta ei ole kõike loogilisema helikeelega, et ta ei ole selline teos, et sa võtad ette, sa saad kohe temast aru. Matti Reimann kunagi ütles, et selleks, et Jomonist aru saada, pead sa natuke hull olema. Natuke peab paika ka sellel puhul, ma arvan, et Oya orkester tabasid koos nagu naelapea pihta selle interBertatsiooniga, et olid väga, väga ilusad, pikad liinid, mis Suumanis on jällegi selline asi, et tegelikult ei saa kunagi kindel olla, kus liin hakkab ja kus ta lõpeb nagu kuidagi väga impulsiivselt kirjutatud. Et seal puhul oli väga loogiline struktuur sellele, et, et täpselt nagu puhul, et ma sain öelda pärast seda. Vot nii see peabki olema, et see on see õige. Et mulle isenesest sümpatiseerib summani kolmas, kõige enam selle kontserdi jooksul tegelikult. Kuidas teistel kootud meid, kuidas orkester mängib, et just nimelt nagu see, see rõõm olema näol ka, aga me usume, on üks mu lemmik, hilja neid üldse. Sellepärast kuidagi justnagu ei näe selles loos alati ainult sellist rõõmu, et mul jäi natukene nagu sellest teisest poolest puutuid nagu sellest, et kogu selle pulbitseb osa all on tegelikult hästi palju rohkem nagu mingisugust sündmust, et see pool teda nagu natukene jäin igatsema, aga kohutavalt nauditav oli vaadata, kuidas nad mängisid ja ja kuidas need kõlasid ja fikseeri nagu super eta käisid, jah, selle teose puhul oli see vahepeal, mõtlesin, et oleks rohkem midagi, oleks kriipinud hinge. Ei, minule väga meeldis see sümfoonia, võib-olla. Suumann ei ole just erinevalt eelnevatest kõnelejatest minu lemmikheliloojaid, vaid minule meeldib sihuke natuke äkilisem, rohkem aga väga sügava mulje ja elamusena sain. Ja see on, ma arvan, kontserti puhul üks kõige tähtsamaid asju. Muidugi see oli absoluutselt nagu täiesti elamus ikkagi just nimelt, sest et kõik oli nagunii kvaliteetne ja just nimelt täispuhkpillid issand, neid metsasarve. Ma ütlen küll, et tegelikult see ongi täpselt selline tase, kus saab rääkida sellest muusikast, et me saame rääkida just nimelt nende pretatsioonidest sellest, et kuidas meile Suumann mõjus või mõjunud tihti ei ole seda võimalustki, et just nimelt, et seal oli kehtiv palju sellist ruumi selle jaoks, et Schumanni puhul ongi see nii äge, et tal on hästi palju mingisuguseid kohutavalt ilusaid, pikki liine, mis on nagu ta ise kirjutab hästi tihti oma partituuridest ja igal pool sena ennis äärmuslike jah, just hästi ilus sõna, aga just nimelt sellepärast interpretatsioon, ma ei tea, ta joint nagu mängitud, nii ta oli mängitud hästi ekstra vältel ja, ja sellepärast ta nagu ei saavutanud seda mõju, mida suomen võib jube tihti saavutada estrit, nagu vastandada sellele teatud hullumeelsele ekstra Virtsusele natukene rohkem seda introvert väljenduslaadid, siis ta muutus palju mitmenda rasandilisemaks. Mulle näib, et see kolmapäevane õhtu Estonia kontserdisaalis oli ikkagi väga inspireeriv ja loodetavasti saite midagi endaga kaasa, mida võtta järgmine kord lavale? Muidu on see võimalik midagi kaasa võtta? Ei alati. Ma just mõtlesin, et mul on hea meel, et neid kontserte tuleb nüüd see kevad veel ju ette, et meil on igast ägedaid külalisi, orkestri külalissolistide tuleb ikkagi esimene mõte, mis ma mõtlesin seal saalis või oli see, miks me paremad suuremad ja suurt orkestrit toetavat ikkagi akustika meil selles toonias on, kahjuks on niisugune platserduv, et tal ei ole seda ruumi erinevate registrite erinevate templite vahel. Mängisime jõhvi, jõhvis on nii Hasan, miks meile võiks Tallinnas olla, selliste oli, et milline nauding oleks kuulates head, sest et Estonias on hästi palju selliseid balansi probleem, näiteks kuidas vased on alati valjud ja ükskõik kuidas sa näed, et keeblid mängivad tihti ei ole kuulda, sest et löökpilli raiskan lihtsalt akustiliselt. Orkestri puhul ma tooks välja veel eriti sihukese pehme kõla üleüldse, et et ei ole üldse niisugust metallset kõla mitte kusagil, vaid kõik on sihuke ühtlaselt pehme. Samahästi tervitatav, aga samal ajal. See ei ole selline, kõlab pehmeid hästi täna seal see moment, kus lindistuste peal või päris mitu korda tekkinud, et kui keelpillide sisseastumine ma kuulen, et reaalselt klarnet või seal poe ja siis ma saan paari takti pärast aru, et see on Kelbyled sedasorti kõla, mis nagu aset leidis, mis on minu arust suurepärane. Ja siis mängijate rõnga legendile magan autos ja dirigendid on sageli rõõmsad. On näha, et neile meeldib, aga orkestrimängijatest tihtilugu sa ei saa aru, et nad naudivad seda, mida nad teevad. Millest on kahju. Ma arvan lihtsalt, et see Oremongariks nendest aruldastest juhtidest, kes selle asemel, et nõudmisega midagi saavutada annab. Ehk siis küsimus on ka selles, et orkester on sellisel tasemel, kes juba ise tahab vastu midagi anda, et siis seda nõudmismomenti võib-olla seal ei tekigi üldse. Siseselt meeldinud mulle, käisin kaks nädalat tagasi ühte Lea Pälsoni viimast intervjuud siis ta rääkis just seal entusiasmist ja sellest, et ta oli ju ka nii inspireerib kuju, et tundub, et noh, et et muusikuna sa peadki olema inspireeritud kogu aeg just nimelt nagu otsima alati seda rõõmustavat momendiga hetkes, nagu selles mõttes oli seal kontserdilt hästi näha olema, oli hästi selline entusiastlik, et ta nagu kogu aeg aktiivselt armastas seda, mida ta tegi. Suhtumine nagu hästi kergelt nakatab muusikuid. Et see ei olegi see, kas sa oled dirigendile selline ükskõik orkestris või sulist või ükskõik mis, aga just nimelt nagu see suuremat entusiast selle vastu on alati kuidagi nagu elavdab tähistamine. Tore oli vaadata, kuidas inimesed tegid seda, mida nad armastasid. Rõõm kuulda. Aitäh Karin Sarv, Triin Ruubel, Peeter Sink. Nende muljetest ja kohtume siis järgmisel. Aga inspireerival kontserdil. Head kuulajad, selline saigi tänane helge saade. Kõiki kõneainet pakkunud kontserte on teil võimalik järelkuulata klassikaraadio kodulehel. Mina olen Johanna Mängel, soovin teile ilusat nädala.