Ja saada kõik puhuvad, jätkab nüüd päevaintervjuuga, tere päevast, suhtekorraldaja Janek Mägi. Tere. Me oleme Janek kutsunud sind külla pärast, et täna teha selline väikene teoreetiline õppetund, kuidas suhtekorralduses, kuidas avalikkus maailmas käib selline renomee täis tegemine ja kuidas see siis puhtaks pesta. Ja mulle tundub, et praegu tänases Eestis on kaks sellist renomee täis tegemise. Kas just kampaaniat käimas, võib-olla on, nende õigustatult võib-olla mitte, seda ei oska mina siin, eks ole öelda, see on rohkem nii-öelda kohtuasi otsustada. Aga üks asi on see rahvaliit, maadevahetuse küsimus, Merko on seal sees, eks ole, keda kelle peale halva varju langenud ja teine asi on Ansipi punaminevikus sobramine. Oskad sa öelda veel lisaks midagi juurde või ongi praegu nii-öelda hetkel kaks sellist kuuma teemat, kus kellelegi renomee justkui tehakse, täis? No esmalt, ma arvan, et need täis tegemised juhtuvad enamasti poliitikas ja kõik, mida on võimalik nii-öelda luukeresid kapist välja tuua, need ka aja jooksul tuuakse, ehk siis kindlasti on õhus rohkem asju, kui kui me hetkel Läheme, aga teisest küljest ma arvan, et kas see oli kampaania on, ma ei oska öelda, et ma arvan, et mõned asjad lihtsalt tulevad paratamatult välja, kui kaitsepolitsei midagi uurima hakkab, siis siis paratamatult peab. Või saab ajakirjandus sellest teada ja kui see pakub huvi, siis see jõuab ka avalikkuse ette. Kas lõpptulemuse koha pealt läbi PR-töötaja silmade on tähtsust sellel, kas avalikkuse ette toodud informatsioon praegu? Tõene, või vale? No sellel on ikkagi fundamentaalne tähtsus, sest kui sa üritad lahendada mõnda olukorda ja see, mida seisvuse seisukohad, mida sa kaitsed, ei ole tõde, siis võib lõpptulemus olla väga kurb ja meil on Eestis selliseid näiteid ka, kui me, kes veel mäletab, kümmekond aastat tagasi farmaatsiatehase rääkis kõva häälega, et neil on Moskvas suur tehas, selle peale aktsia hind kõvasti tõusis, siis kui kaks äripäeva ajakirjanik oleksid Moskvasse kohale ja vaatasid seda tehast üldse ei olegi olemas siis tulemuseks oli esiteks aktsia hinna totaalne kukkumine põrmu, aga teiseks ka see, et ajakirjanikud said Bonnieri preemia, nii et kas tegemist on tõe või valega, sellel on ikkagi fundamentaalne, fundamentaalne tähtsus. Ühest tähtsast asjast tahaksime veel teada saada, suhtekorraldaja ma eeldan, teeb oma kliendiga lepingu, kust Ta annab nõusoleku hoida mingeid asju enda teada. Tegu on täiesti oletuslikke olukorraga, ütleme, kui kõnelustel persioonidel on must minevik ja nad on süüdi selles milles räägitakse, siis kas suhtekorraldajast ei saa nii-öelda kuriteokaaslast, kui ta hoiab seda informatsiooni enda teada, ta teab, ütleme, tõde sa ütlesid, tõe teadmine on vajalik. Ta teab, et tõde on olemas, avalikkust teab ka midagi. Aga noh, kas tegemist ei ole kuriteo varjamisega sel juhul? Kui suhtekorraldaja lisaks veel üritab nii-öelda seda musta hakata valgeks rääkima Suhtekorraldaja reeglina sellistesse kunagi ei tee, ta üritab musta valgeks rääkida ja väga oluline teadmine on ka see, et nagu ütles üks Ameerika tippajakirjandustegelane et ma ei mäleta kahjuks nime, aga see mõte oli see, et ajakirjandus ei tea mitte kunagi tõde. Ta teab ainult seda, mida allikad räägivad. Ja täpselt sama lugu on ka suhtekorraldajale suhtekorraldaja ja ei tea kunagi tõdeda, teeb ainult seda, mida siis kas kliendid või partnerid või kelle suhteid kaitstakse räägivad ja ega maailmas on palju näiteid selle kohta, kus suhtekorraldaja on sattunud ebamugavasse olukorda, kuna ta tegelikult teab oluliselt vähem kui see, kelle huve ta kaitseb ja see, mida ta on rääkinud, ei pruugi olla tõde, et, et selles mõttes tõetõde on ikkagi enamasti ikkagi asjaosaliste peades ja isegi ma arvan, ka advokaadid ei tea kunagi seda lõplikku tõde, sellepärast et on väga palju asju, mida inimesed ei taha rääkida, ei julge rääkida, ei usalda mitte kellegile ja, ja, ja teine asi on see ka, et noh, Eestis on ka minu kogemusel näiteid, aga ka teistes firmades, kus suhtekorraldajad ei ole üldse noh, valmis mõnda klienti nõustama, sest noh, nad ei saa olla kindlad, et see lugu nende mainet kahjustada just selle poole pealt, et tuleb kommunikeerida asju, mis ei pruugi olla tõsi. Nii et sulle võib jääda hiljem, eks ole külge saatana advokaadi siis tempel. Pigem võib jääda selline kurb tunne, et sa usku usaldasid kedagi aga tema sulle usaldanud seda, mida ta oleks pidanud usaldama, et saada võimalikult head tulemust, nii et need selliseid asju juhtub, aga enamasti siiski tegelikult tekib väga usalduslik suhe ja, ja noh, seda ohtu, et suhtekorralduse tulemusena mingit väga olulist informatsiooni kuskile lekkida, see on nagu üliväike ja põhjus on väga lihtne, sest me võime ju teada vahest paar nädalat ette asju, mis hakkavad avalikus elus juhtuma, kui midagi hakkame kommunikeerima. Aga lõpptulemus on alati peaaegu alati avalik. Võib-olla üksikud lobijuhtumid välja arvata. Ja sisuliselt kõik see informatsioon, mida suhtekorraldaja teab ka teada kõigile ühiskonna ühiskonnas olevatele inimestele, ainukene vahe on see, et kuna ta osaleb selle info avalikustamise ettevalmistusprotsessis, siis ta teab seda võib-olla natukene varem. Oskad sa, Janek selgitada, kuidas Eestis või, või noh, üldse see mehhanism töötab selles plaanis, et noh, kui me räägime nendest luu keredest, enamusel on nad olemas, aeg-ajalt tiritakse nad välja peaministri juhtum ja tema punaminevik noh praegu meil konkreetselt hambus kas seda keissi või juhtumit aitab ette valmistada vastasleeri suhtekorraldusmeeskond, kas see tööluukerede õigel ajal kapist väljavõtmine on, on kelle ülesanne, kes seda teeb? Ma arvan, et see on ikkagi väga suuresti ülemüstifitseeritud tegevus, et see on selline stereotüüpne mõtlemine, et on kuskil keegi suhtekorraldaja, kes plaanib mingit sopaga ülevalamise või musta paaniat ja seda muidugi poliitikud ise genereerivad, sest selline noh, nad kasutavad imelikku sõna, mis mulle üldse ei meeldi, aga see, see sõna on retoorika, mis on viimasel ajal tekkinud nagu selliseks parasiitsõnaks Eesti poliitikas ja tõenäoliselt võib-olla ka mujal. Et nende keel on nagu selline, et see peab olema selline ettekavatsetud, läbi mõeldud, kuidagi väga strateegiliselt planeeritud meedia kontrollimine, aga tegelikult ju meedia ei ole võimalik kontrollida, seda ei suuda mitte ükski suhtekorraldaja. Meediasse saab ainult, et edastada informatsiooni, et saata pressiteateid jah, kirjutada arvamuslugusid ja ega tegelikult need võimalused meedia kaudu avalikkusega suhelda on väga piiratud. Eesti televisioonis oli sel nädalal film KGB Est kremlisse Vladimir Putini juhtusid nägema juhtunud. Ma nägin saate lõppu, ma jõudsin liiga hilja koju, aga lõppu nägin jah. Seal oli ka põgusalt juttu sellest, kuidas PR-meeskond on Putiniga tööd teinud alustades kasvõi noh, mingis mõttes elementaarsest asjast, et kui eelmine president Jeltsin ei olnud kõige tervem mees ja kõige tervemad või, või toredamat eluviisidega mees, siis hakata Putini puhul rõhuma täpselt nendele vastupidiste külgedele, et musklis igatpidi heas vormis. Kas Eestis ka sellisel tasemel tipp-poliitikutega tööd tehakse või siin käib? Nii konkreetseks ei mindud, kuidas sa pead? Kõndima või, või olema? Ei, muidugi tehakse ka ikka tehakse loomulikult ja, ja, aga see ei ole võib-olla selline noh kui tehakse mingisugune telesaade või film, siis see tundub midagi erakordset, et öeldakse, et mis lips ette panna ja kui te vaatate näiteks Ameerika Ühendriikide presidendidebati seda viimaste kõige olulisemalt, siis siis ma võin teile kohe öelda, milline lips ja, ja pintsak seal seljas on kindlasti punane lips, kindlasti valge särk ja ja kindlasti tume pintsak ja põhjus on väga lihtne, see punane lips tõmbab tähelepanu suule ja kui inimene vaatab, kuidas teine inimene räägib, siis ta tegelikult kuuleb oluliselt rohkem, sest noh, vaadata kurdid kasutavad suud tegelikult selleks, et anda oma sõnumit edasi. Seal on väga lihtsad pragmaatilised nipid, mille kaudu sa jõuad oluliselt paremini. Ja selles mõttes, kui mõned poliitikud aeg-ajalt Eestiski nemad lipsu ei kanna või kannavad kikilipsu või, või kannavad kampsunit või üritavad eristada, siis mõnikord on see põhjendatud. Mõnikord mitte, et tegelikult seal on vatise, veidruse ja eripärasuse vahel piir läheb väga lihtsalt. Kui Merko juhil soovitati minna Aktuaalse kaamera ekraanilt kampsunis, siis see soovitus ei tulnud tema naiselt või sündinud tema enda peasse, oli suhtekorraldaja. No siin jälle müstik fikseeritakse üle, et ma enda töös olen korduvalt ei pannud tähele seda, et mõni asi, mida klient ei oleks õige sõna, aga ütleme, koostööpartner on teinud ja mis on avalikkuses ülihästi välja kukkunud, siis omistatakse seda sageli suhtekorraldusele. Et vaata, kus ta andis toredad nõu. Ja on ka vastupidiseid juhtumeid, kus tegelikult suhtekorraldaja on teinud meeletu töö. Ja keegi ei pane seda tähele, aga aga iseenesest. Mulle jättis sega väga sümpaatse mulje, nii et nii et siin ja kes iganes selle mõtte peale tuli, eriti tore oleks, kui annus oleks selle peale ise tulnud, siis 10 punkti. Ja tore oleks, kui eks ole, Villu Reiljan ka käiks kampsuniga ringi, KAPOsse veel astuks sisse, eks ole. Villane noh, ütleme, kui rahvaliitlaste puhul vaadata, siis nende puhul muidugi kõige suurem probleem on nende närvilisus, et avalikkusega suhelda ei tohi kunagi niimoodi, et jääb mulje, et sa oled närvis, et seal on emotsioonid püsti, siis jääb alati halb mulje. Räägime nüüd sellest, kuidas üks renomee üks selline korralik, muidu ilus valge leht musta sopaga üle kallata, kuidas peaks seda tegema, kas peaks kohe nii-öelda mingi suure uudispommi panema plahvatama piklise lehe toimetusse teatama, et see inimene on seesugune või teistsugune või tuleks pikema perioodi jooksul väikselt natukene siin-seal rääkida, et kuulge, et see inimene ei ole võib-olla varem, ta on teinud mingeid tegusid ja nii edasi edasi, kuidas see peaks käima, korralikult inimese renomee täis teha nii et ta peaks näiteks poliitikast tagasi tõmbuma avalikust elust tagasi pöörduma kuskil oma tegemiste juurde metsatallu näiteks. Kõige tähtsam küsimus selle juures on, et kas see inimene on midagi halvasti valesti ebaõigesti teinud nendele inimestele, kes kes tegelikult midagi sellist pole teinud, noh näiteks altkäemaksu andnud see reeglina tegelikult mitte mingil moel külge ei jää, sest tuleb välja meedia ikkagi üritab leida selle tõe ülesse, et vot meil ju tegelikult ei ole ebaobjektiivne, et muidugi ta on mõnes mõttes Itaalia januline, aga ta ikkagi tahab teada, kus on see tõde ja ta ei leia seda plaat üles. Aga, aga selliseid olukordi, kus meedia on vahetanud nii-öelda poolt, on, on väga-väga palju. Aga Janek, vabandust, ma segan vahele selline situatsioon, noh isegi kui inimene on teoreetiliselt ause puhas, aga kui tema nimi on juba millessegi mässitud, siis tempel on küljes nii või naa, isegi kui meedia lõppkokkuvõttes teeb kokkuvõtte resümeed, puhas töö, puhas poiss, mitte midagi, pole häda siis siia kuhugi inimesele jääb mingisugune asi meelde. Natukene on see õige, aga see sõltub väga palju selle konkreetse isiku prominentsuste tasemest. Väga tihti mõeldakse, et kui inimese nimi käib korra ajalehest läbi, siis ta ongi kuulus, aga tõde on tegelikult kuskil seal, et Eestis on olnud noh, kuskil kaks, kolm kuulsat inimest viimastel aastatel, et üks on elusolevatest, Arnold Rüütel, võib-olla nüüd ka Toomas Hendrik Ilvese, Edgar Savisaar, kuidas ma julgen niimoodi väita, no Lennart Meri oli ka, teda enam pole. Julgen väita, sellepärast et kui Lennart Meri ametiaja amet ja lõpus, kui ta oli väga-väga tuntud pidevalt meedias tehti eestlaste seas uuring, et kes on Lennart Meri, siis neli protsenti eestlastest ei teadnud, kes ta jalutamas kunagi mitte midagi kuulnud. Nii et nii et see prominentsuste tase tegelikult määrab ära selle, et, et kas negatiivne informatsioon läheb kellelegi korda või mitte. Ja kui see on kuskil seal, selline näiteks rahandusministeeriumi osakonnajuhataja või sotsiaalministeeriumi osakonna juhataja, tegime, sain mingi pahandusega hakkama, siin vist oli sotsiaalministeeriumis ka mingi väike Iidee skandaal. Siis tegelikult noh, mul ei ole nende inimeste nimede enam meeles ja vaevalt on ka teistel, kuigi nad käisid lehest väga palju läbi. Pakuks sulle välja vahelduseks praeguse presidendipaari teadmata lõplikku tõde nende ehitustööde ja maksmata või makstud rahade pärast. Ma usun, et mingi aja möödudes inimesed ainult seda mäletavadki. Ahaa, näed inimestel, kelle käest peaks raha ikka rohkem läbi liikuma kui keskmise eestlase käest, ta on ka mingisugune jama ja nad ei ole suutnud asju korrektselt ajada. Tõde ongi see, et hea mainega isikutele jääb selline märk vähem külge, noh, nii-öelda ütlesid, et mingi jama oli ja halva mainega inimestele jääb märk oluliselt tugevamalt külge ka siis, kui nad tegelikult suurt midagi korda saatnud ei ole, halb ja lööb õige sõna, aga ütleme sellise populaarsuse koha pealt, et kui me vaatame näiteks praegust presidenti, eelmist presidenti, siis ma arvan, et rüütlile tehti kohati rohkem liiga ja ilvesele antakse natuke rohkem andeks, et ma arvan, et seal noh, võib-olla see ei ole väga suur, aga teatud selline tasakaal on, et alati see tõde ei ole võib-olla õiglane. Kas see, et Evelin Ilvesest tegelikult praegu päris palju räägitaksegi positiivselt Evelin Ilves mängib tennist, võtab kaalus alla, kannab ilusaid kleit härma talu kohta, tegelikult on ju väga palju ka positiivset tulnud, hiljuti üks telesaade, üks päev Evelin Ilvese elust oli tegelikult üsna positiivne. Okei, turvavöö skandaal tuli sealt väike välja, aga noh, me oleme tegelikult selle unustanud. Kas see võib olla presidendi kantselei või presidendiproua siis nõustajate, nii-öelda vastulöök sellele halvustavalt kampaaniale, mida siis mingit mingid tegelased üritavad üles üleval hoida, pidevalt rääkida selleni maksmata arvetest ja asjadest. Parim soovitus mehele ikka mees ise, kui te mäletate sellist toredat filmi nagu suvi, kui materjal on ikka hea, siis tegelikult väikeste soovitustega võib väga palju korda saata ja kui materjal on ikkagi väga tahke ja võib-olla isegi jääkülm siis sa võid seda üritada mudida nii palju kui tahad, aga ega see tulemus palju paremaks ei lähe. Et väga palju sõltub isikuomadustest, kas sa oled võimeline avalikus elus osalema ja, ja kui sa oled võimeline, siis kuidas see välja kukub, nii et need seal, ma arvan, et kindlasti praeguse presidendi ja tema abikaasa suur pluss on see, et nad on väga avatud. Javalat suhtleb. Kui pikali inimeste mälu selles mõttes, et nad mäletavad seda, mis ühe või teise inimese kohta on öeldud, miks, mis üks või teine inimene on teinud öeldakse, et Venemaal see mälu on täpselt Saabiku inimese teleri vaatamise aeg, et õhtu lülitab teleka välja ja hommikul enam ei mäleta, mis üks või teine televiisoris õhtul ütles. Kuidas Eestis on lood. No ma arvan, et see on tugevalt müstifitseeritud jälle, et kõik inimesed mäletavad asju niimoodi, nagu nad tahavad, et mäletada ja see tähendab seda, et kui inimene istub teleri eelised on sellest konkreetsest saatest või sõnumist väga huvitatud, siis tal võib-olla see meeles väga kaua aega, aga näiteks koorib kartuleid ja siis vaatad taustaks AK uudiseid ja pärast mõtled, et mis uudised seal siis täna olid, siis ei tule ühtegi meelde ja see võib-olla viis minutit peale saate lõppu. Ja ja enne on, eks ole räägitud tohutu skandaalist, keegi on maid vahetanud altkäemaksu. Skandaalide puhul on muidugi selline asi, et mingil hetkel nad muutvad tapeediks, et mingi, sest uudis on üks kord ja tegelikult ma arvan, et enamus inimesi praegu neid maadevahetuslugusid lugeda ei viitsi. No ma arvan, et mina ka tegelikult jätan ikka suhteliselt palju vahel. Kas see tähendab seda, et ühel hetkel nii-öelda skandaal ja halb maine lihtsalt läheb üle või kulub maha ja nii palju tuleb uusi asju peale, et inimesed ikkagi tunnus? Tüdimus tuleb tegelikult see ei huvita enam kedagi. Mõte on selles, et kui inimene saab teada selle sõnum, et mingi jama seal oli, siis tegelikult enamiku jaoks sellest piisab. Et kui sa ei ole otseselt ütleme, politseinikud appi ja siis põhimõtteliselt lihtsalt ühel heal päeval oled seal aus ja puhas mees ja sinul, sul on ees nii-öelda puhas valge leht. Ei lõpu nõuseks puhtaks ei saa kunagi selles mõttes tegelikult tasuks avalikke skandaale kindlasti vältida, kui see vähegi võimalik on. Suhtekorralduse ja üldse toreda olemisega saab skandaale pehmendada, aga mitte neid ära hoida. Ja mainib, on sama lugu, et sa võid teha seda mainet natukene paremaks, aga, aga see kunagi ei muutu selliseks, kui, et nagu pole midagi olnud. Et näiteks kui ütleme siin hiljuti Läti suursaadik jäi purjus peaga sõitmisega vahele, siis ta oleks pidanud ausalt ütlema, vabandama? Jah, sõitsin, andke mulle andeks, enam kunagi nii ei tee, mitte näiteks hakkame ajama juttu, et ei, politsei ütles mulle küll hoopis mingisuguse muu numbri ja nii täis ma küll ei olnud, kui politsei väidab. Täpselt nii tuha pähe raputamine on sellises olukorras, kus sa tegelikult oled süüdi alati kõige parem tegevus, sellega sa võidad, mõnikord isegi kaastunud, sest ega näiteks purjus peaga sõitmine on väga, väga paha. Aga teisest küljest on jälle see, et väga paljud inimesed saavad sellest aru sellepärast et nad on ise ka midagi. Raadio kahes stuudios on Janek Mägi. Me räägime suhtekorraldamisest ja kui me võtame konkreetselt Andrus Ansipi praeguse juhtumi ette, siis kas sina, tema suhtekorraldajana, kui sa oleksid see inimene muretseksid? Esmalt on muidugi see, et kui ma ise lugesin seda esimest ist Ekspressis olnud lugu, ma ei tea, kas seal esimene, aga Ekspressis ühte põhjalikumat lugu selle kohta, siis tekkis selline tunne, et mingi jama seal on ja see selle konkreetse juhtumi puhul ongi see, et see kuulujutt on erinevates ringkondades olnud väga-väga tugev, et ma mäletan, eriti pärast seda pronksskandaali, kuna see on mõnes mõttes nagu vastandus sellele juhtumile 88. aastal siis üks väga tuntud ärimees kõigile teada ütles mulle, et Andrus, kas sa pead jälle koerad peale, et, et see legend elab ja tegelikult mida Andrus Ansip on kindlasti valesti teinud. Ja ma ühte kommentaari selliseid Eesti Päevalehes temalt lugesin. Aga puuduvad selged vastused. Eesti avaliku elu tegelased. Ei suuda anda selgeid vastuseid, siiraid, vastuseid, et kuidas see asi siis tegelikult oli. Lennart Meri tegi seda sama viga ka korduvalt, kui teda süüdistati seotuses KGB-ga ja et ikkagi see põhivastus on see, et ma ei ole teinud rohkem ei kommenteeri. Miks nad ei ütle, kas sellepärast, et tõde on see, mida nad ei taha päevavalgele tuua või on mõni muu põhjus? Ei, ma arvan, et seal tekibki selline asi, et kui sa ei saa lõpuni ausalt kõik ära rääkida või sa ei julge enamasti aus ülestunnistus, annab kindlasti kõige parema tulemuse, isegi kui see ei ole selline noh ütleme nii ilus, sest iga kord, kui sa ütled, et ma ei kommentaari, siis tekib kahtlus, et mingi päts ikka kuidagi pead olema. Kui kusagilt nüüd ei ilmu välja mõnda protokolli, mis tõestab midagi noh, kõige rohkem kisutakse küll vist kodanike Närska, kodanike Ansipi eravestluse paari lausejupi üle, mida vist ei saa ükski paber tagantjärgi kinnitada, siis nii-öelda sõna sõna vastu situatsioonis ju väga muretsema ei pea. Võid lõpuni raiuda, et mina räägin tõtt. No teine asi, ma ei ole kindel, et Eesti avaliku arvamusele läheb väga korda see konkreetne juhtum see võis korda minna kuskil 15 aastat tagasi, kui oli väga terased, kes on punane, kes on valge, kes on, mis tänasel päeval Eesti tipp poliitika, endiseid kommuniste ja ja ütleme, kommuni kommunistliku reziimi ja parteiga seotud inimesi täis no ikka täitsa palju kohe ja paljud on väga mõjukatele kohtadele ja tegelikult ei ärrita kedagi. Kas minu eeldus või arvamus, et see asi ununeb osaliselt seetõttu, et kas siis peaministri taustajõud või või reformierakonna taustajõud sikutavad välja vastulöögi on reaalne? Ma ei oska öelda, ma arvan, et see teema on iseenesest mõnes mõttes päevakorrast isegi maas selles suhtes, et et keegi ei ole noh, ütleme, avalik avalikkus ei ole ülihuvitatud, et saama teada tõde, mis seal siis tegelikult juhtus, et see on nagu ajakirjanduse jaoks põnev, aga kas ta avalikkuse jaoks on ka? Ma ei ole selles päris veendunud, muidugi võiks internetist vaadata. Milline on nende lugude reiting, aga. Ma ma isiklikult jään eriarvamusele, ma arvan, et nädalavahetuse saunalavale teemasse Täiesti vabalt olla, ei, kindlasti on sellised legendid, mis jäävadki elama ja ma mõtlen, et mida tore omavahel rääkida, nagu meil siin praegu. Ma arvan, et see on kindlasti üks nendest legendidest, see nii-öelda koerad peale lugu, aga ma arvan, et see ei lähe inimestele väga korda, nendele lähevad korda natukene teistsugused asjad, sest inimesed on ikkagi üsna enesekesksed. Ja tegelikult vahet pole, et kas, kas Ansip oli seal mingite pahanduste-ga seotud või olnud, praegu mul palk tõuseb, kõik on hästi, eriti avalikus sektoris. Neid ei koti. Kas. Üks võimalusi enda pealt tähelepanu äraviimiseks ongi see, et sa ise lood või sinu kaastöölised aitajad loovad mingi sama vahva stoori mingi sama vahva juhtumi kuskile kõrvale, mistõttu inimeste tähelepanu kaob sinu poolt ära ja nad hakkavad uue asjaga nii-öelda tegelema. Vot, siin on niisugune põnev asi, et tegelikult suhtekorralduses tehakse tööd hommikust õhtuni ja ma pakun seda, et võib-olla korra aastas juhtub selline väga erakordne juhtum, nagu praegusel hetkel on siin nagu õhus. Ehk et ühesõnaga, selleks, et rahvaliit enda pealt tähelepanu ära saaks, Nad peaksid ma tea Raplas tuumapommi plahvatama panema. Ei, ma arvan, et see lihtsalt see teema vaibub ja ainukene asi, mis seda teemat suudaks üleval hoida, on see, kedagi pannakse reaalselt ka vähemalt mõistetakse süüdi, ma ei ütle isegi, et pannakse vangi, aga ma arvan, et kindlasti väga põnev oleks avalikkuse jaoks, mitte minu jaoks, aga avalikkuse jaoks see, kui pandaks reaalselt kedagi vangi, nagu tehti Malle eemaga. Et sisse siis see story muudkui kasvaks ja kasvaks ja selleks väga põnev näiteks, et noh, kuidas ester tuiksool on esimesed kolm nädalat Harku vanglas läinud, see oleks väga põnev. Aga, aga nüüd nüüd on küsimus selles, et Ants Luik, või ma ei mäleta keegi ajakirjanike kuskil kirjutas, et tõenäoliselt lõpeb see jälle sellise noh, nii-öelda tavapärase meediapeksuga, et oli suur meediasõu, kedagi süüdi ei mõistetud, tõde teada ei saadud, noh nagu betooni juhtumil juhtus ja siis on nagu mõnes mõttes kurb, et milleks siis seda peksu veel vaja oli, kui tegelikult keegi süüdi polnud? Selleks, et rahvas vajab leiba, tsirkust. Noh, selles mõttes tsirkust oleme tõesti saanud, et vaatame, kuidas selle leivaga edaspidiselt Aga aitäh, suhtekorraldaja Janek Mägi, et leidsid aega raadio kahest läbi astuda ja edu sinu suhtekorraldustes, aitäh sellist teinud.