Helga ja tere, mina olen Annebrummik. Tänases saates tuleb juttu uuest eesti ooperist, mis esietendus möödunud laupäeval Tartu sadamateatris ja ka vestlusringis arutleme nüüdismuusika laulmise probleemide üle. Rahvusooperis Estonia orjaga laval uus vokalistide põlvkond, kui muusika ja teatriakadeemia tudengid astusid lavale Eino Tambergi ooperis, syda node Versace pearollides ja juttu teemega revolutsioonilise lähenemisega organisti Cameron Carpenteri esinemisest nordea kontserdimajas 19. aprillil. Kõigepealt aga uudised. Helga ja pühapäeval tuli avalikuks Georg Otsa muusikakoolis lahvatanud vimm. 79 kooli töötajat olid andnud allkirja koolijuhi Aarne Saluveeri umbusaldamiseks. Kolmapäevases deltas käisid umbusaldusavaldusele allkirja andnud õpetaja lendi mets ja koolijuht Aarne Saluveer. See ei ole nii, et me tulime nüüd kaks nädalat tagasi kokku ja lihtsalt esitasime inimesed üles, tegime umbusaldusavalduse. Selle taga on reaalne lai õpetajaskond, kes ei ole rahul oma töötingimustega, mida muudeti tegelikult nende teada teavitasime, aga osa sellest teavituses ei olnud ilmselt arusaadav osa jõudnud kohale ja Me oleme tajunud korduvalt sellist hoolimatult üleolevat suhtumist. Möönan, et mul on selliseid koosolekuid, kus ma pean päevakorra ja muude asjade nii-öelda läbiviimise hetkel olema küllalt jäik vahel ja et see võib paista mingil hetkel üsna autoritaarne. Arutelu saab kuulata klassikaraadio kodulehel delta rubriigis. Esmaspäeval toimus klassikaraadios Eesti muusika ja teatriakadeemia rektorite vestlusring, mida kandis üle ka ERR-i kultuuriportaal. Eesti muusika ja teatriakadeemia rektoriks pühivad Toomas Vavilov, Ivari Ilja, Marje Lohuaru ja Kerri Kotta. Kui ma sain ettepaneku kandideerida rektoriks juba kolmandat korda, ma olen kindel, et minu elukogemus ja kõik see, mis ma olen On väga hea pagas selleks, et olla eesti muusikat. Akadeemia rektor mina kandideerin esimest korda seda väga mitmel põhjusel tänu sellele, et ma olen ka juhtinud sümfooniaorkestri tööd, tunnetanud kõigile osakondade arenguid, just eriti arengutempot ja olekut tervikuna. Soovides neid asju paremaks teha, otsustasin kandideerida. Ei ole midagi inspireerivamat, kui kandideerida ühe loomingulise õppeasutuse juhiks. Sellepärast siin on niivõrd palju potentsiaali. Siin on nii palju igasuguseid erinevaid ekspertiise, mida kõik saaks hästi palju ühiskonnale välja tuua. Ma olen selleks valmis. Mind eristab võib-olla teistest kandidaatidest sellise laiema tervikpildi nägemise võime, mis üheselt on seotud minu erialaga, milleks on muusikateadus seetõttu, et ma olen harjunud nii-öelda asju vaatama mingisuguses integreeritud tervikus. Tunniajane debatt kordub esmaspäeval, esimesel mail kell üks muusika ja teatriakadeemia rektor valitakse kolmandal mail. Esmaspäeva, 24. aprilli õhtul kõlas Estonia kontserdisaalis Beethoveni üheksas sümfoonia. Esinesid uue Tänava orkester, segakoor Kädi, plaas tuurid Ede Mati Turi ja Tamar Nugis, juhatas orkestri kunstiline juht ja eestvedaja Kaspar Mänd. Eelmisel aastal tegevust alustanud orkestri tuumiku moodustavad valdavalt Eesti muusika ja teatriakadeemia ning Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli tudengid ja vilistlased. Kontserdiga täitis uue Tänava orkester veidi rohkem kui aasta jooksul oma esimese suurema eesmärgi esitada Ludwig van Beethoveni üheksa sümfooniat. Eile õhtul soleerisid Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees kolm klassikatähte Sten Heinoja, Katariina Maria Kits ja Marcel Johannes Kits Ellerist räägib dirigent Olari Elts. Kõik tunneme tema orkestrimuusikahuvi, mis on ikkagi olnud võrreldes paljude teiste eesti klassikute ka ikkagi suhteliselt nagu varjul, sest et me ka siin juubeliaasta puhul tehtud igasuguste intervjuude filmide juures me kõik kuulsime, kuidas orkestrimuusika on väga tähtis, ta ongi väga tähtis onu tellerile üks tähtsamaid väljendusvahendeid, kammermuusikat tal on ka palju, aga ikkagi eelkõige oli ta orkestrimuusik helilooja ja me teame, et ütleme, vokaalmuusikat meil suurt ei leia, eks ju, et aga orkestrimuusikat samas eriti ei kõla, et noh, see on väga kurb ja sellele on muidugi ka väga palju põhjusi, et miks põhjus on selles, et noh, lihtsalt need ehitusmaterjal on väga keeruliselt mitte kättesaadav, aga esitatavad väga palju selliseid lugusid, kus neil ei olegi materjali ja me siin paar aastat tagasi salvestasime ühe erzoga Elleri sümfoonilise legendi, mida Elsa viimati mängis kolmekümnendatel aastatel. Kontsert on klassikaraadio kodulehel järelkuulatav. Laupäeval, 22. aprillil esietendus Tartu sadamateatris uus Eesti algupärand Märt-Matis Lille uudisooper tulleminek Jan kausil Bretoleb, mille lavastas Taago Tubin, muusikajuht Paul Mägi. Esietendust dirigeerib Taavi Kull. Etenduse kunstnik on Liisa Soolep, valguskunstnik Margus haigur ja koreograafia Janek Savo lainen. Osades Reigo Tamm, Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo preede, Jaan Willem Sibul, Märt Jakobson, Pirjo Jonas, Maria Listra, Sigrid Mutso, Anna-Liisa Pillak, Kadi Jürgens, Karmen Puis, Jaanus Tepomees, Karl Edgar tammi tammjärv samuti Vanemuise ooperikoor sümfooniaorkester. Uudisteos käsitleb ajatut sõja teemat laiemalt kui üks konkreetne lugu, räägib helilooja Märt-Matis Lill. Suurem osa Eesti peresid on ju sõjaga seotud, aga noh, ma arvan, see lähtekoht ei elanud niivõrd isiklik, vaid pigem üldine, lihtsalt see, et, et see mõtestamisvajadused, mida sõda siis nagu tähendab, mida ta teeb inimesega, mida ta teeb nendega, kes sinna lähevad, paljud, kas sinna paraku jäävad ja, ja need, kes sealt tulevad, täiesti muutunutena tihtipeale. Et ma kuidagi üritan käsitleda paralleelselt kolme erinevat kihistust, et üks on sellisem, kõige ajaloolisem ja see on seotud esimese maailmasõjaga ja see on ka see, millest suuresti siis libreto originaaltekst on nagu tulenenud teine on Eesti rahvalaulud, see on juba natuke sellisem Lüra eepilisem, võib-olla Eesti puhul. Ja seal on ka kindlasti väga tugevad ajaloolised seosed ja kolmas Niilias, mis mingis mõttes võib-olla isegi mõjub tänaval pigem mütoloogilise materjalile, kuigi seal on ka kindlasti on mingid ajaloolised tõukejõud nagu olnud, aga millised nad on, seda me ei tea. Ajalehe Postimees toimetaja Alvar Loog leiab, et tullemineku suureks õnnestumiseks on silmatorkavalt hea balanss lauldud ja lausutud sõna vahel. Postimehe aurustuse viimane lause on, et tulleminek on ainuke moodsa helikeelega ooper Vanemuises üle 20 aasta. Sellest lähtuvalt võiks kohe küsida, et kas Reigi õpetaja on sinu arvates juba vanamoelist helikeelega või siis et kas Rehepapp ei ole. Mida sa pead üldse ooperiks? No ma alustaks sellest Reigi õpetaja näitest, loomulikult ma ei pea Tubina teost vanamoodsa helikeelega teoseks, eriti kui teda nüüd barokkaja või klassitsismiajastu või 19. sajandi romantikute kirjutatud teostega võrrelda ka minu arusaamise järgi see helikeel, mida Tubin on oma ooperites kasutanud ja ka balletis kratt kuulub ikkagi selgelt 20. sajandi esimesse poolde ja kurtes selle üle, et Vanemuise repertuaaris ei ole mitukümmend aastat moodsa helikeelega teost olnud ja siis ühtlasi rõõmustades selle üle, et nüüd Märt-Matis Lille kirjutatud tulleminek sinna jõudis pidasime ikkagi silmas ütleme, 21. sajandi väärilise helikeelega teoseid, ühesõnaga ikka päris uusi teoseid. Ja tulles nüüd, et siit sinu mainitud Tauno Aintsi rehepappi juurde, siis niivõrd, kui ta on moodsa helikeelega mingites aspektides ei ole ta minu jaoks piisavalt ooper oma žanrimääratlused. Tegu on ikka rohkem muusikaliga. Mis on sinu jaoks need kriteeriumid, mille alusel sa lahterdati näiteks tullemineku ooperiks ja rebopi muusikaliksed? Ooperit võib piiritleda ja määratleda muidugi kõikvõimalike kriteeriumite järgi ja ühte ja ühest ja sellist kõigi poolt aktsepteeritud kriteeriumites õnneks või kahjuks ja üldse ei ole. Mis näitab ühtepidi, et ooper on jätkuvalt žanr, mis ei ole valmis, mis on ainult tore minu meelest. Ja teistpidi näitab, et neid erinevaid osapooli, kes sooviksid Cooperit mingisse raami suruda, on, on ka meeldivalt palju, see näitab, et ooper läheb žanrina inimestele jätkuvalt korda ja, ja see, mida nüüd konkreetselt mina ooperižanrimääratluseks pean, ei pretendeeri muidugi ju mitte millelegi muule kui minu enda isiklikule arvamusele, aga ma olen alati diskussiooniks avatud. Minu meelest on see väga huvitav teema ja kui sa küsisid, ma võin siit kiiresti puusalt tulistades mõned kriteeriumid, et püüda sõnastada minu jaoks kõigepealt ütleme, üks kriteerium, mis peab olema ja millele üldiselt ka kõik ooperinimede pretendeerivat teosed on siiani vastanud, on see, et seal peab olema mingisugune narratiivne sisu. Minu jaoks kriteerium tuleneb puhtalt juba ooperi ajaloolisest algupärast kui barokkajastul, kui üritati, siis vanakreeka antiik tragöödiaid võimalikult autentselt kujul hakata esitama ja siis kleiti et ilmselt muusika kuulus sõna juurde ja sealt ooper alguse sai, et, et see narratiivne sisu peab seal kindlasti olema, mis tähendab, et näiteks suvalisest mingist ühte emotsiooni väljendavast soololaulust, näiteks me ei saaks kasvatada ooperit, aga teine kõige tähtsam kriteerium on see, et seal peab olema muusika mis eriti oluline, see muusika peab olema dramaturgiliselt funktsioonis. Siuke negatiivne näide oleks siis justkui see, et meil on lugu seal, lugude vahel esitatakse mingisuguseid laule, mis on siis ühel või teisel moel võib-olla mingitele ilusatele viisidele seatud. Aga et kui nüüd viisid niisiis nende meloodiajoon kui nende esitusviis, kui kõik muud muusikasse puutuvad karakteristikud ei ole selle esitatava draamateenistuses ei ole dramaturgiliselt funktsioonis, siis minu jaoks see teos ei ole. Berta langeb ikkagi mingisuguseks. Mis need žanrimääratlused, muusikalised draamad on ja mida on omal ajal kasvatatud žanri määratusena ja ka väga suur osa laulumänge tegelikult Ta läheb sinna, mis on see vana saksa traditsioon, mida meil kann sajandi alguses ka siin üritati pisut teha. Juba puht seetõttu need ei, ei kvalifitseeru minu jaoks ooperiks. Aga kolmas ja neljas kriteeriumid võib natukene ühte panna, on ikkagi teatava sellise orkestri kõla, teatud orke orkestreeri, mis viisi kasutamine helilooja poolt ja tavavokaalesteetika kasutamine solistide poolt või, või need teatud partiide tüüp mis on solistide helilooja poolt kirjutatud minu jaoks, see defineerib ooperit väga selgelt. Aga samas, mis puudutab nüüd ikkagi vokaalesteetikat, siis see on ka üks selline asi, millega ju heliloojad on väga palju eksperimenteerinud, et kui ma mõtlen ka viimase eesti nüüdisooperi peale milleks oli siis Ülo Kriguli luigeluulinn, ka seal on kolm peaosalist, kes laulavad täiesti erinevates vokaal Essteedikates ja samamoodi siis Märt-Matis Lilletullemineku üheks kandvaks tegelaseks olnud Andro, mahe tee oli ikkagi ilmselgelt kirjutatud poplauljale, sest kohati oli see niivõrd madal, et ilma võimetuseta ei oleks see mitte kuidagi kostnud kuulajateni, olgugi siis, et seda esitanud solist Kadi Jürgens on ikkagi klassikalaulja. Aga ma siiski julgeksin pidada seda, mitte päris otseselt ooperlikuks partiiks. Minu jaoks see vokaalesteetika, mida Märt-Matis Lill oli seda partiid kirjutades kasutanud, tundus väga operlik aga ja viis, et, et häält oli võimendatud näiteks minu kui saalis istuva ooperisõbra jaoks ei oma mitte mingit tähtsust. Aga siis veel draamanäitlejate kasutamine, et tegelikult ka tulle minekus oli ju üsnagi oluline roll draamanäitlejatele, et kas see on ka üks kriteerium, millega võiks ooperit defineerida. Noh, ajalooliselt seda ju väga palju teatavasti tehtud ei ole, et selliseid suuri ooperižanris akadeemilise klassifikatsiooni järgi kuuluvaid teoseid, kus oleks nii-öelda draamanäitlejate partiisid või siis osaliselt teatud karakterite partiid oleksid jagatud lausutud ja lauldud sõna vahel, noh, esimesena tuleb muidugi Mozarti põgenemine railist meelde, kus on draamanäitlejapartiid ja suurtest ohvritest muidugi Carmen, kus algselt olid draama, dialoogid vahel. Ma tuleks selle sedasama sinu tsitaadi juurde balanss lauldud ja lausutud sõna vahel, et mis peaks balanss ooperis olema, missugune Nooprisse hea balanss. No mingisuguse ajaloolise ideaali järgi võiks see lausutud sõna sealt ju üldse puududa. Aga kui ta seal juba on, siis on see suur küsimus, millist rolli ta seal täidab ja mis on just kõige olulisem tulles tagasi selle ühe minu nimetatud ooperis zhanri kriteeriumi juurde, et kuidas ta suhestub teose muusikalise dramaturgia ka. Ja kui tuua nüüd Märt mat dislille selle äsja esietendunud tullemineku. Võrdluseks Märt-Matise enda eelmine ooper hindate uurimine, mis minu jaoks zhanrimääratlused, eriti ooper ei olnud just ka seetõttu, et lausutud sõna osakaal oli seal nagu kriminaalselt suur, ma arvan, see vahekord oli võib-olla kuskil kas 70 30 protsentuaalselt või isegi 80 20, et ühesõnaga, selles teoses kadus see muusikadraama sinna sõna alla täielikult ära ja, ja need operlikud, aariad ja üksikud ooperlikud stseenid, mis seal teoses vahel olid noh, teatud mõttes mõjusid nagu, nagu võõrkehana pigem nagu lõhkusid seda draama rütmi, mitte ei suutnud ennast kuidagi ise kehtestada, aga see oli antud teose puhul ilmselt osaliselt ka taotlus, sest Märt-Matis oli võtnud ooperižanri suhtes selles teoses, mida ka ise millegipärast ooperis nimetas küllaltki sellise ütleme, distantseeritud hoiaku või seal ta oli teatud mõttes omal kohal, aga lihtsalt minu meelest tulemus ei olnud ooper. Aga tullemineku puhul mind väga vaimustas see, kuidas Märt-Matis oli, oli Jan kausi kirjutatud libreto ka muusikaliselt ringi käinud, kuidas ta oli jaganud kirjandusliku materjali solistide koori ja draamanäitlejate vahel ja see rütme, mis nagu peaks teose puhul säilima ja see mingisugune teatav ühishingamine, mis lähtub kõik muusikalises dramaturgiat, oli nende kolme nii-öelda mõttelise osalise puhul minu meelest alati väga, väga hästi välja mängitud ja täielikult siukse dramaatilise efekti teenistuses. Ma loen seda isiklikult väga suureks õnnestumiseks. Nendest nüüdisooperites, mida mina olen aastate jooksul näinud ja kus on draamanäitlejad kasutatud, julgen ma väita, et Märt-Matis oma on selles liinis kõige parem. Märt-Matis Lilletulleminek etendub sel hooajal viimast korda neljandal mail. Alvar Loog kirjutab ajalehes Postimees arvustades Märt-Matis Lille ooperit tulleminek, et selle vokaalist eetikas on kasutatud eri stiile, millest mõned oleksid justkui välja töötatud peamiselt solistide piinamiseks. Märt-Matis Lille kommentaar selle kohta on, et kui need mõned numbrid mõjusid lauljat piinamisena, mida siis arvata Shar, Riinu või kasvõi liigetivkaal stiilist, kas pidada seda lauljate tapmiseks. Ja kuigi lauljad ise kinnitavad, et seda ooperit ei olnud väga raske esitada on tõsi, see Eesti ooperilauljatel on vähe võimalust laulda nõudlikku nüüdismuusikat ja sageli puuduvad neil selleks vajalikud oskused ja kogemused. Heligaja vestlusringis on täna Eesti kogenumaid nüüdismuusika lauljaid Iris Oja, metsosopran Leili Tammel ja hääleuurija Allan Vurma. Kui viimati festival efekt, siis Toivo Tulevi tuli seal esiettekandele kaks uudisteost, mis olid väga tugevalt vokaaliga seotud, üks oli siis Kädi plaasi esiettekandele toodud siks Last Words of nüüd loo, kus oli siis ikkagi tegelikult pigem ütleme niimoodi klassikaline häälekäsitlus, aga teine plekk oli siis nagu selline seda tüüpi teos, kus siis võis nagu kasutada absoluutselt kõikvõimalikke tehnikaid, kuhumaani, siis solisti, Nikohopsi, fantaasia, ulatused, kärinat ja käisemist ja võib-olla ka karjumist ja mingid sellised coine registrid, võib-olla isegi teise teose kuulamise puhul tõesti võib nagu mingil hetkel tekkida see tunne kuulaja tajub mingisugust pinget kõris ja mõtleb, et kas see on nagu hea ja terveid seda niimoodi tehakse. Ega sellist asja tunnis ei hakka harjutama sul kähinat või korisema tegelikult peaks harjutama, see on üks niisugune huvitav. Lähen natuke tagasi. Laulja peaks valdama oma instrumenti, eks ole, viiuldaja peaksid valdama viiulimängu, eks ole, et tegelikult ta peab teadma, kus noodi tasuvad, ta peab suutma teha suuremad-väiksemad, vibraator ja nii edasi ja nii edasi, kõik see on lihtne, selge, me saame sellest aru. Ja kui sa valdad oma häält, siis sa saad edasi teha just nimelt ükskõik mis stiili, muusikat ja ükskõik, mis isiksus sul on. Mida ma hästi sageli kuulen, ongi see, et kuidagi jäädakse paigale sinna justkui selle selle kooli peale. Et ma nüüd tahan kõike hästi ilusti laulda ja teataval hetkel hakkab Kontsert lavad, mind näiteks hakkab häirima, kui inimene laulab kõike õudsat ilusti, mitte et ma tahaks seda koledasti laulaks aga mulle tundub just nimelt, et see püüd laulda kogu aeg ilusti, et see tooni kultiveerimine sealt edasi see asi ei jõuagi, autentsuse kannatab, eks ole, selle all, et see liiga nii-öelda ilusaks tegemine siis võib-olla pärsib sellist sisulist ausust nimele ta jõuagi, nagu selleni üldse lasta, laulab oma sisu ilusasti, las ta laulab oma lugu ilusasti, see on väga hea, aga see jõua sinna loo. Nonii, see on minu meelest on jälle algselt seotud mitte inimese endaga, sest et lauljad on täiesti kaitsetus olukorras, kuna lauljatel on neid paradokse, laulmises on nii palju tehnikas laulja kui ta õpib, kui ta tuleb noorena. Ta vaatab, suu ammuli. Ma tean ennast ju, ma tean, kuidas me kõik oleme õppinud, suu ammuli, vaatad õpetajale, suvi mõtlevad, seal kukub kuldmune sulle, neid sealt ei kuku kuldmune. Ja vot see orientatsioon, et see, mis laulja ise kuuleb, Nad teevad täpselt seda, mida õpetaja ütleb. Ja see ongi see, millega, kui lõpetasin, suunad sissekogud mingisuguse keha valdamise reflektoorika, mille sa harjutad sisse ja nooled, Swoolendsa laulad ainult nii, sest sul tekib automaatik ja kui sa selle automaatika käest ära lased siis alternatiivsus puudubki, siis sa kukud lihtsalt kokku siis hääleliselt, ma mõtlen Et ikkagi enamustele, tudengitel on see uuem muusika laulmine väga võõras, väga vähe kokkupuudet ja ütleme just ka näiteks noodipilt on see, mis ütleme, kui on graafiline partituur näiteks, eks ole, Keithi mingisugune aaria üldtuntud asja, eks ole. Et see ikkagi ehmatab väga ära, kas nagu reaalselt praegu ikkagi õppeprotsessis on üldse võimalik sellega tegeleda, nimelt antud hetkel Liis kolle lavastab ühes poolaastas siis mingi kaasaegse ooperikatkendeid tudengitega ja mina olen siis justkui nagu vokaalne konsultant seal. Kuna ma pean väga palju ära olema, siis ma ei saanud, kui täiskohaga niimoodi seal õpetajaks ennast ei nimetaks sugugi. Aga et siis ma lihtsalt käin niimoodi nõu andmas, ma ei mäleta, kellega me just hiljuti arutasime siin väljaspool Eestit. Et hästi paljud sellised eritehnika, no igasugu kähinad, kärinat, sahinad, mingisugused ultrahelid, kõik muud sellised kummalised asjad, mida siis uues muusikas heliloojad kasutavad. Et tegelikult ütleme nii, heliloojatel on väga erinevad moodused neid kirja panna näiteks kas või sissehingamise peale laulmine, mis on suhteliselt lihtne asi, seal ei ole väga palju versioone siis ikkagi ka seda iga helilooja mõtleb siiski nagu oma kirjapildi välja sellele ja hea on, kui helilooja, siis lisab sinna selle legendi lehe sinna ette, eks ole, kus ta kirjeldab, mida ta siis mis märgiga tahab. Aga tegelikult see visuaalne pilt on ju väga, väga-väga palju, saaks seda kasutada, et kui saaks kuidagi ühtlustada nii seda noodipilti ja teisest küljest ka lauljad, ütleme esiteks selleks, et laulda kaasaegset muusikat, sul peab olema see baas väga kindel, sest muidu tõesti sul pole kuhugi toetuda, et see, et sa laulad ilusa toetatud klassikalise kooliga fraasi ja pärast seda kähistad ja röögistade norskab mõnda aega ja siis oled suuteline tagasi minema selle klassikalise kooli peale ilma igasuguse mürata hääles, et see oleks nagu see, mida on vajalik osata teha. Kahjuks sageli on muidugi niimoodi, et, et kui juba tuleb mingisugused lisahääled, et siis väga sageli lauljatel tekib paanika, sest et nad ei tea, mis kohaga nüüd sahistada, veegahistada. Et see on asi, mis tekib kogemusega, eks ole, ma tean, et noh, et maailmas tehakse meistriklasse kuidas esitada eri tehnikaid, aga neid meistriklass ei ole muidugi kohutavalt palju. Ja Eestis vist ei ole praktiliselt üldse eelmine aasta ma andsin küll ühe loengu kompositsiooni tudengitele, kuidas kirjutada häälele või kuidas läheneda häälele, tegelikult on see küsimus, sest ma ei saa öelda, kuidas kirjutada häälele, aga kuidas vähemalt läheneda lauljale mis on omaette psühholoogia, peaksin olema kolmetunnine loeng. Kindlasti vähemalt jah. Et tegelikult see kuluks ära, et tõesti võta kuidagi õppekavva, normaalses õppekavas peaks tänapäeval juba olema sees ka see, et kuidas teha eri tehnikaid, nii et sa ennast ei vigasta, neid saab teha teatava kohaga, noh näiteks seesama sissehingamine, mis on üks väga palju kasutatav, lihtsalt ilmalaulmised, aga lihtsalt sissehingamine, kuidas seda teha niimoodi, et sul ei aga pea ringi käima, kui sul on väga palju seda teha, kuidas seda teha, nii et sama häält ei vigasta, et köhima ei hakka. Et tegelikult see lihtsalt tuleb kogemusega ja ma olen päris palju ka õpetanud seda, ütleme Portugalis näiteks kui me laulame ka seda muusika kammerkooriga palju kaasaegset muusikat Paul Hilleriga. Et siis samamoodi ma lihtsalt õpetan neile, kuhu see õhk suunata niimoodi, et see tuleks võimalikult hästi esile. Ja samas näiteks mõnikord on erinevad häälikud erinev vokaali kirjutatud selle sissehingamise alla, et kuidas siis teha niimoodi, et sa pärast oled suuteline laulma ülejäänud 50 minutit happella kava, kaabel, et esiteks oleks hea, kui saaks selle kuidagi nagu normaalse õppekava osaks. Me ei saa jääda oma kooliga sajandeid maha, sest et tegelikult seda aktuaalselt seda meile kogu aeg peale tuleb. Minule tundub, et me jätame Need, uued noored lauljad, me jätame tegelikult nad pagasita pooliku pagasiga, et ütleme ja loomulikult, kui nad saavad selle häälekoolibaasi, kuidas laulda nii, et sa võimalikult vähe tegelikult oma häält kuidagi ruineerib või, või nagu talle liiga ei tee, et kuidas võimalikult turvaliselt. Ma tavaliselt ütlen tudengitele, kuidas pingutada metsikult niimoodi, et sa tegelikult ei pinguta või üle ei pinguta. Aga et sealt nüüd edasi, et seda uut muusikat tuleb järjest rohkem peale järjest rohkem, on vaja just nimelt näiteks ekspressiivsust järjest rohkem ka meie silmad avanevad sellele tegelikult ka vanamuusikas. On kohti, kus ikkagi võiks täitsa koledasti laulda. Kui Jeesus ikkagi ütleb, et näed, sööge võtke, see on minu ihu siis ma ei tea, kui ilusasti seda peaks nüüd ütlema. Et mulle tundub, et kuluks ära. Et me annaksime tudengitele kaasa ka selle baasi mingisugused esmatutvuse, mille pealt arendada neid neid eri tehnikaid, sest esmakordselt kokku puutuda alles professionaalses töös sellega ja siis hakata otsima, mille käigus ta juba jõuab võib-olla oma hääle rega. Üheksa. Ma ei tea. Kas see on nii väga reglementeeritud, peab olema, sest et kunsti ja laulukunst on ka niivõrd individuaalne, et kas siiski jätaks, et meil liiga palju, kas sõdine suunda, kas inimesel peaks endal olema mingisugune on neid, kes pürgivad kaasaegse muusika poole on neid, kellel ei ole ka hääle niukse potentsiaali on lihtsalt, ta võib olla väga ilus hääl, mis sobib ilusa klassika laulmiseks. Mulle ei meeldi need massiproduktid. See on väga hea idee iseenesest, et, et on inimesi, kellel ei ole võib-olla nii ilus hääl, aga temalase klassikalised. Luua kõik niisugused asjad sisse toppida. Võib-olla talle meeldib, teisele meeldib kõrt karakteri või, või ka pust puht lihtsalt hääle omadusi. Tõepoolest, siin on tegelikult üks see probleem, ka klassikaline koolitus nõuab väga suurt järjepidevust, teenitust, et, et see on ikkagi kindel kaanon, kindlalt koordinatsioonioskused tulevad omandada ja mis ikkagi reaalselt võtab aastaid aega, enne kui formeeruks, et see, mis puudutab nüüd neid igasuguseid efekte, sissehingamisel, laulmist, kärinaid, raginaid, mastutusi, mida iganes. Esiteks on eelis, on selles osas vägagi õigus, kas või selleks, et teha neid nii, et ennast ei kahjustaks, seal on teatud nipid ja neid nippe tuleb teada. No näiteks isegi ma olen näinud ühte foniaatrit, kes laulab Niukest väga räiget rokkmuusikat niukses, väga-väga suure kärinaga ja ta ütleb, et ma olen teinud seda 10 aastat noh, tema tunde päevas omad nipid, kuidas seda, kuidas seda teha niimoodi, et see kustub väga räigena ja et kohese hääl on läinud, tegelikult ei ole ja neid tuleb tunda. Aga ikkagi nende nippide omandamine ei võta aastaid ja teiseks muusika seisukohalt ei ole väga suurt vahet, kas ma pean nüüd natukene ühtemoodi seda kärinat või natukene teistmoodi, seda kärinal. Õppimise aeg on lühike ja ma natukene kahte on nüüd selles, et ka palju aega saaks pühendada nende eriefektide õpetamisele või õppimisele. Jah, teatud ja kui on olemas inimene, kes tõesti valdab seda, et, et seal võib-olla noh, ma ei tea, viis tundi stuudiumi jooksul või, või umbes taoline maht ja loomulikult selliseid asju saab ka näiteks võtta repertuaari, et näiteks kui on eksamil vaja laulda nii sugu, et üks lugu on võib-olla selline, kus sa neid efekte kasutatud, et, et, et siin on nagu see proportsiooni küsimus. Ja ei, seda ma absoluutselt ei mõelnudki niimoodi, et nad nende, eks ole, kolm pluss kaks aastat õpivad, õpivad käristama, registama natuke liiga pikk aeg selleks et tegelikult tõesti nagu sa ütledki, et seal on omad nipid ja need nipid tegelikult saab üsna kähku selgeks teha, aga ma arvan, et see on vajalik, et selles mõttes ma mõistan, et kõik võib-olla ei puutugi üldse tõenäoliselt kokku sellega. Aga nüüd tekib see küsimus, et mida see noor lõpetanu tegema hakkab, et kui ta läheb ooperisolistiks ka ooperisolistideni tänapäeval siiski nad sageli laulavad ka kaasaegset muusikat, mis ei tähenda tingimata, et seal on eriefekte üldse, aga võivad olla. Teisest küljest lähevad tööle näiteks kammerkoori või kuhugi maailma kuhugi koori, jaga koorides lauldakse väga palju kaasaegset muusikat. Jällegi suhteliselt harva võib seal tulla igasuguseid huvitavaid efekte, aga küll siis on hea, kui see inimene teab, mis nõksuga neid teha, sellepärast et, et see tõesti säästab tublisti. Esiteks seda peavalu, mis tekib siis, kui inimene, kes pole üldse kokku puutunud eriefektidega, teeb kaane lahti ja vaatab kohkunult otsa mingile täiesti tundmatule loomale. Juba see lähenemine ja siis see teadmine mingisugune just nimelt mingi a'la viis tundi, eks ole, üks selline kaasaegne lugu näiteks mingisugusel magistrieksamil, eks ole. Ja ja juba on sul mingisugune kogemus olemas. Tänases saates on veel palju teemasid ja seega ei saa meil siin siin kuulata kogu vestlusringi. Arutelu tervikuna on kuulatav klassikaraadio koduleheküljel. Stuudios olid iiris Oja, Leili Tammel ja Allan Vurma. Kas. Nüüd on pastellsalu või nad ei löönud risti ette. Viibivad. Nemad iialgi. 25. ja 26. aprillil said Rahvusooper Estonia lava oma valdusesse noored ooperilauljad, kes esinesid Eino Tambergi ooperis Syranode perserakk. Laval olid Raiko raalik, Anu Mari Uuspõld, Mehis Tiits, Janari Arro, Aule Urb, Edgar Tron, Grete Egon Laanesoo ja Mattias Aapneks. Teisipäevasel etendusel käisid ooperikriitikud Kristel Pappel ja Harri. Issand. Ma tahaks alustada sellise intrigeeriva küsimusega, et kas siis tudengite esitatud peaosad, Tambergi ooperis säranud perserakk on võrdväärsed nende rollidega, mida esitasid professionaalsed lauljad, kui see lavastus välja tuli? See on muidugi hea nipiga küsimus, kuid, kuid ma pean tunnistama seda, et aastad on loomulikult natukene tuvastanud tollase esietenduse meenutusi. Siiski, mulle tundub praegu, et need noored tudengid, eriti Raikoraalik siin nimiosas või siis Mehis Tiits noorekkadetina, Janari joro Krahtakishina mõjusid erakordselt värskelt ja võib-olla sellise noorusliku sädevusega, mida ma justkui ei mäleta tegelikult tollasest Estonia esietendusest. Aga nagu ma ütlen, et ühelt poolt mälestused tuhmuvad, teiseks tundub, et ka lauljate vanus on mõnikord plusspunkt, mis lihtsalt paratamatult jääb meelde või hakkab domineerima. Et tegelikult võrrelda on raskes, need alused on erinevad ja ühe plussid võivad olla teise miinused, ma mõtlen siin, eks ole, varasema ja praegusega võrreldes, aga igatahes just nimelt niisugune värskus ja hoogsus. Ja suur tahe teha maksimaalselt sellel suurel laval, nii esimene võimalus enamusel tegelikult siis see mõjus väga hästi. Harry siin juba nimetas Raikoraalikut ja Mehis tiiksi ja Janari eurot. Kindlasti tuleks nimetada Caroczani osatäitjat Anu Mari uuspõldu ja siis on väga raske roll ja võib-olla tema häälele mitte kõige sobivam, aga ta kandis selle välja kaalselt kui ka tegelaskuju poolest. Ja iseenesest on väga ilus niuksed, kellukese kõlaga hääl ja väga sümpaatne lavaline olek. Ma väga tahaksin siin tunnustada ka nimetatud üliõpilaste õppejõudude tööd. Need noormehed õpivad kõik Taavi Tampu juures. Anu-Mari Uuspõld on Teele Jõksi õpilane, kes ise on ka suhteliselt noor pedagoog. Nii et neile saab tõesti soovida ainult jõudu ja kõigil on arenguruumi. Loomulikult me räägime siin ju nii positiivselt, arvestades seda, milline on potentsiaal. Aga kui need inimesed niimoodi edasi töötavad, siis minu arvates tulemused toovad väga head. Tooksin esile ka ühtlast ansamblit. Me praegu rääkisime siin suurematest rollidest, aga mis oli väga rõõmustav, et ka noh, nii-öelda väiksemad olid, me teame, et pole suuriga väikseid rolle, mida tõestasid ka need üliõpilased, kes nii-öelda väiksemates rollides olid siin kas või Edgar Tron või Grete ulber, kui Egon Laanesoo või Aule Urb, need olid kõik hästi välja töötatud nii vokaalselt kui lavalised, nad kõik olid karakterid ja kui mõelda, et ikkagi orkestriga proove oli väga vähe ja ei ole ju sellist suure lava kogemust, nendel inimestel mõtlesin kõiki üliõpilasi, nüüd siis see realiseerimisprotsent vähemalt esietendusel mulle tundus olevat ikkagi väga kõrge. See näitab ka, et tõesti sügisest peale on tehtud ooperistuudios väga head tööd nendega, nii pianistid siin nagu Tiina Kärblane, Piret Habak, aga minu arvates seekord oli nähtav ka näitejuhi töö, kelleks oli Helgi Sallo. Sest siis ma pean tunnistama, et mitte alati ja see puudutab ka Estonia enda. Ma mõtlen siis nii-öelda professionaalseid lavastusi, seda näitasid nüüd ei ole näha. Aga siin nende noorte lauljate puhul reageeringud teise kuulamine, et see oli tõesti sellise lavalise kohaloluga vahepeal natuke võis hajuda, aga see, mida me tavalise draamanäitlejate puhul leiame esile tõsta või mis on, peabki olema see just nimelt see lavaline kohalolu siis seda oli väga palju, peaaegu enamuses oli ka selles tudengite serenaadi pessa raki etenduses ja ma arvan, et siin on suurte ikkagi ka lavastaja assistendi lauri õrnal. Lavastaja oli Neeme kuningas, aga tegelikult, et noh, tema selle suure raami pani paika selle järgi, mis ta oli varem teinud ja konkreetselt ikkagi tööd. Teatri poolelt tegi Helgi Sallo jauri õrna ja kui me siin oleme rääkinud, et meil ei ole noori ooperilavastajaid ma ei hakka seda teemat uuesti üles tõstma hakkama tasemelt märkida, et näiteks auri õrna, kes on lõpetanud lavakoolis magistriõpe oma üheks lõputööks, tegi Bulangi inimhäälelavastuse säraldi Casanova kuusikuga mis oli väga hästi tehtud ja miks mitte teda siiski kasutada ka tõesti ooperilavastajana, ka anda talle suuremaid ülesandeid. Minu meelest näitab ka selles ironoodepesoraki selline sisukas töö, et selleks ollakse võimelised, kui sageli noorte lauljate puhul eriti osutub meie Estonia teatrimajast probleemiks kuuldav. Kus mina viibisin ant esimesel etendusel ja istusin saalis ja sinna oli küll kõik väga puhtalt ja, ja hästi kuulda. Võis küll öelda seda, et ja mis ilmselt on ju täitsa tüüpiline noortele lauljatele, et mõne laulja puhul ehk natuke läks teksti diktsioon kaduma paaris kohas kuid üldjuhul olid kõik arusaadav ja selge ja hästi artikuleeritud, mis on ju omaette kvaliteet ei ole, tuleks rõhutada. Oli ka esietendus on, eks ole, ja vist kaheksandas reas istudes mõtlesin ma, et huvitav nendelt noortelt lauljatelt ma kuulen rohkem nüansse kui vahel professionaalsetest lauljatelt, sealt samas kaheksandast reas olles, eks ole, lavalt. Ja mulle see väga meeldis, et tõesti dirigent Aivo Väljaorkestriproove oli, Kaju arvestas lauljatega ja, ja oli teinud tõenäoliselt ka nagu väga head tööd, seda oli kuulda. Ja et kõik laabus, on ikkagi küllalt keeruline partituur. Ja teiseks just nimelt see kõik juhendajad vokaalselt juhendanud. Ja muidugi ka dirigent olid julgenud ikkagi nõuda lauljatelt nüansse, mitte ainult seda, et noh, et Estonia lavale siis nagunii keegi midagi kuuleb, et väga paljud kogu aeg laulma. Et see, kuidas näiteks tenor Mehis Tiits fileerisin mõnda tooni ja väga ilus tämber oli, oli tõesti tema tena või kui palju nüanssoli Raikoraalikul niivõrd väljendusrikas ja kas intonatsiooni sõna intonatsioon kuidas üht või teist sõna ütelda ja see tuli saali väga hea meel selle üle. Võtaksin veel korraks, et lavakujundus oli Ervin Õunapuult ja see on minu meelest eks, Ervin õunapuu kõige paremaid minimalistlike lavakujundusi üldse. Ja ta töötas ainult paarielemendi peal, eks ole. Esimeses vaatuses, kuidas ainult see, kes kaheksakoodist tiris akna fragment või siis või siis muudesse lava taha provotseeritud, eks ole, keskaegse akna kujutis, paar üksikut detaili veel, need kõik töötasid väga hästi ja töötasid sellepärast, et lavastaja oskab oma lavastuse suhestada nende üksikute detailidega lava peal. Me läheme tihtipeale sellist minimalistlikku lavakujundust, kus etendus tegelikult ei lähe tööle. Et on küll mingi väike aksessuaar seal, aga sa ei hakka ta üles, ei tööta kaasa. Aga nüüd selles lavastuses ikkagi oli näha loo dialoog lavastaja ja lavakujundaja vahel on see väga hea. Ma tõstaksin üles ka Estonia kooriv ja veel siis Elmo Tiis valdi tööd, sest koor oli dünaamiline, ta mängis hästi kaasa. Niisiis meeskoor kui siis ka naiskoor. Kadettide koor oli minu meelest väga hea, väga hea, suured, väga hea. Võib olla sellest kadettidest stseenis jäi minu jaoks küll Dukene lavalisus dünaamikast puudu, võib-olla paaris teises kohas, võib-olla ka veel. Kui ma võiks öelda paar sõna veel siiski mõne solisti kohta, siis minu jaoks on ikkagi väga suur üllatus alles teisel kursusel biv rekoraalik kes tegi lihtsalt suurepärase tervikliku rolli. Sherenoona oli imetlemis väärt, et nii noortudengist laulja alles tabab nii palju erinevaid emotsionaalseid värvinguid, kui hästi ta fraseerib, kuidas ta lõpetab, tab oma taktid, kuidas ta on samas tempos, kuidas ta mängib kaasa, tal on ka head näitlejaomadused, mis on väga oluline tänapäeva laulja puhul ning kuidas ta loovalt reageerib kogu tegevuse, mis laval toimub. Ja annab oma tegelasele tegelikult sellise psühholoogilise karakteri ja see on väga oluline, et see just psühholoogiseeritus paarid teise laule puhul võib-olla natukene puudu. Aga ma ütlen, et see nüüd siis tõesti nende tudengite puhul oleks mingisugune tohutu suur probleem vaid, vaid nad kindlasti õpivad nüüd selle ooperilavastuse kaudu tegelikult siis tõesti nii-öelda rasket ooperilaulja elu alles tundma. Ja võib-olla oli siin ka teatud üle mängitust näiteks kuulsas rõdustseenis Roxanya Kristjani vahel, et mis oli natukene selline operetlik, ütleks nii. Aga samas võib ju mõelda, et noh, miks ka mitt. Üldse tuleks tingimata rõhutada seda, et ooperis stuudiotöö on väga hästi edenenud. Kui me mõtleme selle hooaja peale, siis sügisel tuli välja koostöös varase muusikakeskusega Brüsseli Tiido ja Hiinas mis oli väga hea tulemus. Aga muidugi hoopis teine stiil, hoopis teine lavastuslaad. Ja nüüd siis ikkagi väga hea ja tõesti tervikliku tulemusena. Et ooperistuudio juht Ene Rindesalu on teinud aastaid väga pidevalt ja ma isegi vahel ütleksin ennastohverdavalt tööd ja ülimalt entusiastlikult. Mul on nii hea meel, et on näha selliseid õnnestumisi, nagu need Kolmapäeval käis Syranoderzeracy vaatamas Alvar Loog, kes hindab kõrgelt ka tudengitele ooperivalikut. Valik on omamoodi geniaalne, aga väga hulljulge minu meelest, et tegu on ikkagi täispika ja suhteliselt nõudlike partiidega teosega ja teades kui suhteliselt vähe ikkagi oli noortel solistidena aega, et see sisse õppida ja ka lavale sellisel kujul tuua oli tulemus väga hea. Et huvitav oli võrrelda nüüd noori soliste eelmiste koosseisudega, et meil on ju ju olemas kaheksakümnendatel ilmunud versioon täispikk vinüülplaatidel üheksakümnendatel ilmunud CD versioon ja siin 10 aastat tagasi, kui Neeme kuningas selle Mikk Mikiveri omaaegse lavastuse uuesti taastase välja tõi, siis me nägime veel siin kolmandat koosseisu, et neid noori praegu nende eelmistega võrrelda. Ühtepidi on muidugi ebaaus, sest Tambergile eritus Syrano partii ju tegelikult ikkagi eeldab sellist elukogenumad lauljad ja, ja võib-olla ka Niukest täiskasvanud häält natuke rohkem. Aga siin noored said, et väga hästi hakkama ja võib-olla tõid ka vähemalt minu kõrva jaoks selle Tambergi muusika sellise noorusliku värskuse võib-olla esile isegi paremini kui see nii-öelda küpsete ja kogenud ja väga professionaalselt solistidega 10 aastat tagasi antud etendused siin aga et võimalus Tambergi niimoodi lavastatuna suurel laval uuesti kuulata ja vaadata on muidugi suur privileeg ja ühtlasi ikkagi selline hea meelde tuletada just sellest, et meie enda kultuuris on olemas niivõrd geniaalne ooperihelilooja, kelle nüüd vähemalt seda ühte teost Syranood võiks, ma arvan ikkagi väga-väga julgelt, et panna 20. sajandi teise poole selliste romantiliste ooperit kullafondi. Ma arvan, et kui Tamberg oleks oma oma teose kirjutanud mingis muus keeles ja mõnes teises kultuuris võiks väga vabalt kuuluda mingite suurte ooperimajade standardrepertuaari sest Tambergile on ikkagi väga hästi õnnestunud seal ühitada selline ülim ja geniaalne meloodilisus väga sügava dramaatilisusega. Ja see selline väga operetlikult kulgev süzee, millega Tamberg, et ikkagi geniaalselt meloodiad teeniva heliloojana suudab sellisesse niivõrd monumentaalsesse ja dramaatiliselt niivõrd mõjuvasse finaali välja vedada, ilma et see teos kuidagi laiali laguneks sealjuures või ilma Etetseenid ja vaatused hakkaks kuidagi üksteise vastu ennast välja mängima, minu meelest on see lihtsalt lummav. Ja siinjuures siis võib veel avaldada kahetsust kahe fakti üle. Esimene on see, et Tamberg rohkem oopereid ei kirjutanud, eriti et ta just samas liinis edasi ei läinud. Võib-olla ta oleks midagi veel geniaalsema teinud. Ja teine kahetsus puudutab seda, et tema kahest ülejäänud ooperist või siis täpne oleks öelda pooleteistkümnes ülejäänud ooperis. Kahte ei ole rohkem peale nende esmaettekandeid üldse välja toodudki kui see, et Aarne Mikk lavastas neist mõlemast mõned stseenid Kuressaare ooperipäevadel siin kümmekond aastat tagasi, kui Tambergile veel mingisugune juubel oli ja kui, kui ta veel ka ise elas. Esimene nendest on siis raudne kodu ja teine on selline pool ballett pool ooper nimega lend. 19. aprillil kõlas nordea kontserdimajas esimest korda orelimuusika. Esines maailmakuulus Cameron Carpenter, uue põlvkonna organist, kelle imidž Jon pigem rokkstaari kui kirikumuusik oma. Carpenteri suureks sooviks on tuua orel kiriku pillistaatusest välja ja pilli propageerida. Organisti esineb üle maailma omaenda soovide järgi ehitatud elektriorelil. Kuidas mõjus siis maailmakuulus organism, kellel on küll väga-väga muljetavaldav nii-öelda promokampaania ja väga suur kuulsus, aga et, et kui lihtsalt puhtalt muusikaliselt rääkida? Minu meelest tegemist oli suurepärase kontserdiga. Minu meelest tõestas ta ennast erakordse Virtoosina kui mõelda, et on alles 30 viieaastane ja kindlasti väga andeka muusikuna, kelle enda oreli improsatsioonid olid suurepärased. Ja kui ma mõtlen seda kui nüansseeritult, ta esitas Bachi ja esitas romantikud teoseid. Millise hooga? Millise uskumatu tehnilise üleolekuga, miljonite jalgade töö. See oli fantastiline. Aga ometi ma tean ise mitut inimest, kes kyll keeldusid kommenteerimast põhjuseid, aga lahkusid sellelt kontserdilt vaheajal. Võimalik ka meie nägime kontserdil mitmeid inimesi lahkumas ja ma kujutan ette, et siin võib olla kindlasti mõningaid subjektiivseid põhjuseid. Ma pean ütlema, et mulle meeldinud seal kontserdil ka mitu elementi. Esiteks mulle ei meeldinud selline teatraalne laad, kuidas võib-olla esitati, et miks pidi olemas sellistes tuledes kiirgav lava nagu sa oleksid juba Las Vegase kontserdil? Teiseks mulle meeldinud, ausalt öeldes asupaik. Ma arvan, et see oleks pidanud toimuma Estonia kontsertsaalis aga mitte siis nordeas. Sest nordeas ta jättis ausalt öeldes kummalise mulje, sest välja oli müüdud ainult põrand, rõdud olid tühjad ja seetõttu jäi mulje, et see on just nagu poolikus saalis. Ning üks element, millega ma ei olnud sugugi rahul, oli see, et läbi kontserdi oli valgussaalis. Sa võttis maha orelikontserdile minu meelest nagu vajaliku teatud müstilisuse ja tekitas tunde, et sa oled justkui kellelegi avalikul eksamil. Ning võib olla üks põhjus oli ka see, et me näeme üht noort organisti vägagi ebatüüpilises välimuses väga ebatüüpilises kehakeeles käest taskust enamus publikut võib-olla mingite hämmastavate jalatsitega, mis ei ole meie jaoks jo traditsioonilised. See kõik tekitab teatud võõrastust ja kõik need komponendid kokku võivad tekitada seal muljet. See ei ole võib-olla ikka see, mida sulle tegelikult pakutakse. Kuid kui me unustame need komponendid, siis minu meelest tegemist oli hiilgava kontserdiga. Ja ma olen väga õnnelik, et ma seda kontserti kuulda sain. Minu meelest on ka tegemist täiesti tõsiseltvõetava muusikuga, kes ka ise võtab muusikat väga tõsiselt ja väga süveneb teostesse ning tahab tõepoolest seda muusikat vahendada publikule. See, et annan rokkstaari imidž, see võib häirida, aga me võime ka selle kuid kesta nii-öelda kõrvale lükata ja vaadata ikkagi, mis on sisu ja sisu on väga siiras ja aus. Tõeline ja siiras muusika. Muljetavaldav oli ka kontserdil tekkinud fännide järjekord, kes peale esinemist talt autogrammi palusid. Karen Carpenter oli ka esimene artist, kellelt küsis autogrammi Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor orelifanaatik Hendrik Agur. Kuna ma olin Cameroni kuulanud ja vaadanud Youtube'ist aastaid ja kuulanud tema nii mängu vaadelnud tema mängutehnikat ja kuulanud oma jutte juurde, siis mu lootused olid muidugi üli ülikõrged, aga kui nüüd rääkida sellest kontserdielamusest, mis nordea kontserdimajas sai kogetud, siis siis need tunded on täpselt vastandlikud. Et üks pool minust muidugi on vaimustuses ja teine pool ei ole nii palju vaimustuses. Ma ei ütle, et pettumust mitte mitte sinnapoolegi, vaid ütleme, et need ootused oli mul tõesti nagu võib-olla ülikõrgele kruvitud siis seal nagu avanes pilt, mis tõi maa peale. Aga seal, tal oli ikkagi Gazasse tema endast nii-öelda tuuri orel, mida ta siis igal pool mööda maailma kaasas veab ja seal kokku paneb, et kuidas see orel seal nordea kontserdimajas kõlas, kas see on siis päris selline elektriline pill? Ja see on täiesti elektriline pill. Muidugi, minu jaoks on väga suur dilemma üldse kustetajat, mis asi on orel, et orel on ikka eelkõige minu jaoks viledega päris orel ja asub saalis, kus on selleks head akustilist tingimus, et selles mõttes see elektriorel on muidugi suur kompromiss, et seda üldse tahta vabatahtlikult minna kuulama ja tehniliseks läheme siis tegelikult on see ju elektriline instrument klahv pill, millel on siis võimendus ja kõlarid ja tegelikult me kuulasime kõlarist siis tegelikult sellist süntesaatori muusikat tegelikult noh, muidugi need kõlarid olid kenasti paigutatud mööda lava laiali ja heli ta siis imiteeris tõesti nagu päris oreli, sellist registrit suundasid jätkuda, mõnda registrit mängis siis tõepoolest lava pealt tuli vasakult-paremalt keskelt, et noh, jättis sellise väikse mulje, et nagu, nagu päris orelil, mis oli nagu puhta heli akustiliselt, et siis madalsagedus oli tõeliselt võimas, sest et kui ta pedaali mängis ja olid seal sellised registrid avatud, siis ikka võttis noorde saali mürisema, aga kesk ja see kõrgem sagedus ei olnud nii võimas ja ütleme, kui me seda nüüd päris forte Fortissima mingeid akorde kuulasin, siis kui ma lähen toomkirikusse või Jaani kirikusse, siis midagi ei olnud seal elektriorelil vastu panna päris orelihelimassiivi võimsusele, et mitte midagi polnud vastu panna, oli lihtsalt selline forte kõlari heli, mis imiteerib orelit. Et selles mõttes seda võimsat tunnet, kuidas heli võngub ja läbi keha tuleb, tegelikult ei olnud, ei olnud, aga noh, see oli ka teada, nii et see oli selline tehnilise kompromissi dilemma, millele ma sain kinnitust, et elektriarve on elektriorel ja iga organisti esituses ma kindlasti ei läheks kuulama elektriorelit. Pigem ma läheksin võib-olla natuke madalama kategooria või madalama taseme organisti sellist head mängu kuulama kirikusse või kontserdisaali, kus on päris orel. Kuidas sa hindad, et kas ta on tõepoolest virtuoos või siis põhineb tema maine ikkagi väga palju sellel edukal nii-öelda turunduskampaaniale, mis tema ümber on? Ma ei ole nagu ikkagi päris ekspert hindama tema sellist mängutehnilist virtuaalsust, no vaieldamatult on ta tehniliselt virtuoos puht kunstiliselt. Ma jälgisin ka ja kuulasin, kuidas ta dünaamikat püüab välja tuua ja siis no üldse oreli juures, eks ole, kui sa paned pedaali volüüm peale mul maha ta sellega nagu hästi palju jõudis mängida, aga kuna see ütleme, see pedaal mõjus kõikidele registritesse korraga, siis sellega oli võib-olla isegi kohati ülepingutatud. Aga noh, see oli selline tema eripära. Mis nüüd interpretatsiooni puudutab ja klassikalise muusikatöötlusest siis olid need muidugi ülijulged ja mulle meeldisid tegelikult ja võib-olla no ütleme, et siin tõsised muusikakriitikud võivad seal maapõhja teha. No tehkugi siis mulle meeldisid, kui kõik hakkaksid klassikalist muusikat niimodi väänama, siis noh, tahaks nagu päris seda algupärast ka kuulata. Aga mulle väga meeldis see lähenemisviis, julgus niimoodi neid seal keerutada ja käia nagu seal sügavustesse tulla tagasi selliseks vallatlasemiseks ja noh, ta oli ikkagi kontsert, show, selline tervik, organisti interpretatsioon. Aga tema selline julgus ja ka need mõningad sellised üsna otsekoheselt väljaütlemised on ka põhjustanud päris palju viha üle maailma erinevates organismides ja ma tean, et ka Eestis on mitu organisti, kes põhimõtteliselt sinna kontserdile ei läinud. No ma enam vähem tean ka, millistel organiseerida Eestis see peavad katate natuur või, või tema olemus ei meeldi, igaüks kaasa arvatud organistid, teevad oma valiku, mina ei paneks silmaklappe pähe, mina ei oleks nii tõrjuv, pigem ikkagi vaata-kuula ära ja siis avalda arvamust, kui sa oled tegelikult seda kuulnud, kui, et lihtsalt videode põhjal või mingit artiklite põhjal eelarvamusega suhtuda. Minu meelest see ei ole õige, et ikkagi ta on muusik, tippmuusik, ta on väga eriline ja et ennast harida ja maailmapilti harida, tasuks ikka kuulata küll. Teiseks ma arvan, Eesti vabariigis ei ole olnud mitte ühtegi organisti mitte kunagi varem. Kes toob Norde kontserdimaja täis, esiteks pole orelikontserdiga olnud minu teada nordea kontserdimajas, sest kuidasmoodi ja teiseks tuua 1000 inimest saali orelikontserti kuulama üks sooloorganism tuleb, seda pole olnud, palun tehtagu järele ja siis võime rääkida, et ärme lähe või, või läheme. Et loomulikult on seal turundus, promotsioon, kõik see on käsikäes, aga palun väga ja selles mõttes ülitänuväärset tööd. Et orelimuusika, kui me praegu räägime eesti orelikontserdid, kui 30 inimestele pole kontserditel, on see juba suur saavutus. Tavaliselt 10 15 no kui tuleb juba 60, siis on see juba suur orelikontsert, et ma arvan, et siit peaksid võtma kõik organistid, kaasa arvatud eesti organistid õppust, sest tore on jäänud ju selliseks instrumendiks, mis tavalist inimest nii väga ei puuduta, et heal juhul laulatusel kirikus, kes satub kuravama juhul ärasaatmisel kuuldakse muidugi jõulude aeg ja see ongi, ma julgen väita, keskmise Eesti inimese kokkupuude orelimuusikaga, nii et orelimuusika tutvustamiseks, et see üldse välja sureks. Väga-väga tänuväärne ja meil on Eestis sadu suurepäraseid oreleid, mis seisavad jõuda, nii et uusi orelimängijaid. Ma arvan, et keskealised inimesed ja üle keskeinimesed, nemad oma arvamuse juba enam ei muuda. Et see, et tuua noori orelimuusika Käia oreli juurde, et seda tänuväärset tööd teeb ta küll väga suure leegiga. Cameron Carpenteri käisid kuulamas Hendrik Agur, Kristel Pappel ja Harry Liivrand. Tänase saate teemadeks olid veel ka Märt-Matis, Lille uudisooper, Tartu sadamateatris, millest rääkis Postimehe toimetaja Alvar Loog ning laiemalt nüüdismuusika laulmine. Vestlusringis olid Iris Oja, Leili Tammel ja Allan Vurma. Samuti oli kõne all laulu tudengites Syranoodi perserakk Rahvusooper Estonia laval. Süngaja saate mängis kokku Helle Paas. Mina olen toimetaja Anne trummik, aitäh kuulamast. Sülgaja.