Tere, head klassikaraadio kuulajad. Mina olen Kersti Inno algavas helgajas keskendume linnakultuuri festivali Tallinn Music Week sündmustele esimesel aprillil Estonia kontserdisaalis toimusid kolmanda Pille Lille muusikute fondi vokalistide konkursi finaalid ja suur galakontsert. Sellest räägime saate teises, olles Mustpeade majas, oli aga nüüdismuusika õhtu. Viie tunnine maratonkontsert toimus vaheldumisi Mustpeade maja kahes saalis. Klassikaraadio vahendusel oli võimalik seda kuulata otseülekandes ja meie kodulehel on kõik need kontsertid järelkuulata. Mustpeade majja said muusikateadlased saale kareda ja Kerri Kotta ning muusika. Ka kriitik Madis Järvekülg küsiksin kõigepealt, milline üldmulje jäi sellest ulatuslikust nüüdismuusikaõhtust. Klassikaraadio kontekstis oli see igati tore, oli niisugune viie tonnine nüüdismuusikamaraton igati õigustatud, sest ega keegi klassikaraadios viis tundi järjest raadio juures ei istu. Aga minul on küsimus, kellele on viietunnine nüüdismuusikamaraton mõeldud publiku mõttes. Me elame niisugusel ajal, kus väga palju asju tehakse, ilma et uuesti küsitakse üle, miks me neid asju teeme. Ja kui me räägime viietunnisest, nüüdismuusikamaratonist ja nädal tagasi plekktrummis oli külaliseks Tartu ülikooli üliõpilaskonna esimees, kellelt ma nagu hämmastusega kuulsin, et ta ei suuda loengut järgida rohkem kui 20 minutit siis meil on nagu tegelikult raske ette kujutada nüüdismuusika kuulajat, kes tuleb kuulama kontserti viis tundi järjest, sest tõesti siin ei olnud ühtegi hingamispausi. Pean korraldajate auks ütlema, et kava oli väga mitmekülgne huvid, tav žanriliselt ja erinevaid žanre sünteesime nii et kava aiakorraldajate töö osas iseenesest ei ole mitte mingeid pretensioone. Aga see formaat kui niisugune, et neil on väga huvitavad koostisosad siin, aga meil ei ole tegelikult niisugust tervikut, mis mind veenaks. Kuidas olid kolleegide muljed? No minu meelest, kui me vaatame seda kui mingisugust struktuuri, siis eks siin mingisugune väike konflikt sees oli konflikt nagu selles mõttes ütles, et sageli uus muusika, kui me räägime sellest akadeemilisest muusikast, ta eeldab ikkagi suhteliselt klassikalist kontserdiformaati, teinekord, kus tähelepanu muusikale saaks olla nagu maksimaalne, see tähendab, et ma tulen kuulama muusikat tõesti selle enda pärast ja see on nii-öelda see tegevus 100 protsenti, millega ma tegelen samas Tallinn Music Week on rohkem nagu mess ja mingis mõttes selle nüüdismuusika õhtu puhul oli ka proovitud kuidagi integreerida seda uue muusika messi või, või suu käis nagu formaati sellesse klassikalises kontserdi, mis jällegi tegelikult võiks ju olla ka täiesti mõeldav, et miks ei võiks olla uus muusik ka esitletud või esitatud hoopis mingisuguses natukene teistlaadi kontekstis. Minu meelest probleem on siin võib-olla mitte selles ürituses endast, vaid võib-olla selles, et, et tõesti läksime alguses kohale ja kuulasime selle algusest lõpuni läbi, et kui pidada silmas, et tegemist on pigem sellise muusikalise turuplatsiga, siis jah, seal nagu aktiivne kogu aeg ja publik kul, sellisel puhul eeldatakse pigem nii-öelda astumist sisseastumist jälle välja, eks ole kuulamast ja vaatamast nagu erinevaid asju. Need küsimus on, et kuidas need kaks suhteliselt nagu erinevat formaati selles mõttes ja lepitada. Et ühelt poolt oleks võib-olla tõesti olemas selline teatav messi või festivali või see turuplatsi nii-öelda melu ja teiselt poolt, et kui ma siis nüüd kuulan tõesti mingisugust muusikat, tõesti teatud muusika on väga habras, ta hävib sisuliselt mõnes võib-olla natukene rahutumas ümbrusesse, sõltub muusikastiilist muidugi et, et jällegi, et kuidas siis mingisuguse sedalaadi muusika kvaliteet esitusel ja kõigel sellel tagada, nii et mõtlemisruumi on, aga iseenesest ma ei välistaks sellist formaati. Võiks küsida ka vastu, et miks ta peaks nagu tervikuna toimima, et ta ei olegi mõeldud tervikuna toimima. Küsimus, et kas ma vaatan mikrotasandil või makrotasandil seda asja, võib-olla on siis selle publikuni öelda eeldused, keda peetakse sellise siis Määri nii-öelda traditsiooniliseks publikuks siis lihtsalt sellised, eks on sotsiaalne küsimus juba mina võib-olla olengi see, kellele see oli suunatud, mina ei leia, et nende üksikosade, nende üksikute teoste, mis selle ürituse raames nii-öelda esitati, nende väärtus oleks üldise vormi pärast kuidagi halvem kui siis nii-öelda tavapärases klassika nii-öelda tervikürituses esitatuna või me võtame sealt välja näiteks ühe teose, mis me kuulsime ütleme siis 15 minutilise teose, et kas see oli siis kuidagi ebakvaliteetsemalt esitatud teie arvates nagu selles kontekstis või. Kahtlemata mitte esituslikult, nagu ma sissejuhatuses ütlesin, et kõik oli väga heal tasemel, aga mis mul jäi nagu enne mainimata, et kui see formaat loodi, siis ma mäletan, et selle idee oli anda eesti muusikutele võimalust ennast tutvustada, aga nüüd selle aasta kavas me leiame ja mitte ainult eesti esitajad, vaid leiame ka Soome ja Hollandi esitajad. Ühesõnaga et see kontseptsioon on muutunud märkamatult. Aga rääkides siin selles, et kui mingisugune asi võib teatavas formaadis kaotsi minna, siis noh, ma toon täiesti konkreetse näite, Kristin Kuldkepp, Jaanus Siniväli, eks ole, kes tegid oma kahe kontrabassi mind ikkagi päris tugevalt, vot seal häiris see, et esimese 10 minuti jooksul tegelikult publik tuli saali, see on selline muusika, mis mängib mingis mõttes kuuldavuse piiril ja võib-olla see möll, mis käis seal saali taga õhtu edenedes sisaina entusiastlikku maalt, eks ole seal paarist tuttmuusika puhul, see on täiesti loomulik taust või ta võib sellisena täiesti olla, aga, aga näiteks selle puhul mind pisut häiris, kui oli soovi nagu vaadata sisse, mida seal noored teevad. Nii et küsimus pole võib-olla selles, kas see on mingisugune terviklik kontsert klassikalise kontserdiformaadid mõttes, noh, et kõigepealt natukene midagi efektsemat algusesse ja siis mingisugune väga tõsine suurvorm lõppu ja ma ei mõelnud kindlasti midagi taolist, vaid pigem ikkagi seda, et mõni muusika lihtsalt oma haprusest läheb selle möllu sees kaotsi. See eeldaks võib-olla sellist traditsioonilisemat formaat tähendab tegelikult ka korralduslikud küsimused, ma ei näe siin nagu mingisuguseid nagu fundamentaalseid küsimusi, korralduslikult on võimalik tegelikult igasugust muusikat sellisesse üritusse tuua. Kerry tegelikult jõudiski punktini, kuhu ma tahtsin jõuda, et seal tegelikult interpreetide väärtustamise küsimus, et ikkagi, milline publik on selle formaadi public tulema tagasi nagu alguses küsimuse juurde, sest me istusime kõik see viis tundi ära, noh tõesti see tempo oli niimoodi, et praktiliselt ei jõudnudki õigeks ajaks just nimelt sinna. Kristin Kuldkepp, Jaanus Sinivälikontserdile millegipärast osa publikut. Ta pidi ootama ukse taga, me saime mingil üheksandal minutil alles sisse, ma pidin alles pärast järgi kuulama selle alguse. Jah, küsimus interpreetide väärtustamisest, kui see publik, kui on niisugune ebamäärane ja ei väärtusta tegelikult interpeedia, tekivad mitte ainult sel kontserdil, vaid ka siin mingil teisel kontserdil tekkis täpselt seesama teema seal vist Ardo Ran Varrese kontserdi alguses, et interpreilil oli raske alustatud ukse taga on lihtsalt nii suur möll ja noh, see, mis Gerry siin kommentaarist läbi jooksis, et minu jaoks iseenesest mul tekkinud tõrge, kui räägitakse klassikalisest muusikast ja siis sellisest messi või laadaformaadist minu jaoks nad ei sobi kokku. Vabandust minu jaoks, need on teineteist välistavad nähtused. Mis mind nagu selle ülesehituse puhul häirib, et kui sa tahad süvenemisega kuulata nüüdismuusikat siis noh, see on võimalik, et sa niimoodi plaksti, lülitad ennast mingile teisele stiilile, ümbris on võimalik aga seda nagu viis tundi järjest teha noh, seal teatud sportlikke harjutusi ja seda vahel teha. Miks mitte? Vaidleksin. Kui see nii-öelda see ümberlülitumise võime ja süvenemis võime, neid ei tohiks nagu vastanduda, nad on pigem horisontaalselt pinnal olevad oskused üksteise kõrval, mida peaks nagu baldama, ma tõin nalja endale siia uuringu minu teada ainuke selline uuring John Slobodan muusika psühholoogil uurimisrühm, nendel telliti selline uuring, et vastata küsimusele, miks on viimase 30 aasta jooksul siis USA-s 30 protsenti ooperi, balleti ja klassikalise muusika ürituste siis külastatavus, vähenenud nende soovitused disongi, sellised, esiteks juba eksisteerid vate stabist nii-öelda teostaja uute teoste vahekord, et rohkem uusi teoseid. Teiseks personaalimpersonaalne telg, ehk siis kuivõrd personaalset seotust siis nii-öelda interpreet välja näitab esinemise käigus aktiivne passiivne, kuivõrd aktiivne saab publik olla selle esinemise juures, pluss igasugused riietus liikumi settikliteks. Selles mõttes, et kui me sõnastame probleemina selle, et tahaks justkui vältida siis nii-öelda teatud sfääri vaikset mandumist, siis kuidagi me peame ju nende asjadega tegelema, eks. Ja konkreetselt ümberlülitumise võime võiks küll olla selline asi selline oskus, mida teadlikult õpetatakse ka selle sfääri, nii-öelda interprojektidele, heliloojatele, kõigile selle klassikalise muusika või nüüdismuusika nii-öelda minu jaoks tuli selle tugevus just välja sellest nii-öelda konveiermeetodist, sellepärast et ma käisin ju ka teisi asju vaatamas, mis oli noh, ütleme popmuusika asju ja see heli, professionaalsus, mida mina eeldan ja tahakski tegelikult popmuusika puhul saudiline pool või see oli nagu väga hästi tagatud popmuusika puhul ma nägin, kuidas lava pealt nagu kariti helimeeste peale ei oldud rahul peaaegu iga etteaste juures eraldi, tooks välja uudi nii-öelda selle nelja kõlaris raund süsteemi, eks ja veel kui, nagu mitmekülgselt ja vahelduvalt nende kõlari stereo nii-öelda kasutati, et kuidas mingi element liikus ühest kõlarist hinnastest, liikus sinnastiku sinna justkui oleks saadud erinevaid Trace nii-öelda üksikult nendes kõlarites liigutada. Vähemalt minul tekkis selline efekt, et see oli väga huvitav, sihuke ruumi tunnetuslik positiivne elamus, mis ma sain. Nagu ma kirjutasin ka oma ülevaates, et minu arust selline meetod mõjub popmuusikale pigem halvasti klassikalise muusika, pigem paremini. Ma kohe siia, lisaksin juurde, et heliloojad, interpreedid, muusikateadlased spetsialistid, neil on kahtlemata ümber mõtlemisvõime olemas, seetõttu ongi meie nüüdismuusika klassikatase selline, nagu ta on. Aga ma räägin publikust, sest näiteks viimasel Heigo Rosina kontserdil, kus kõlas esimese teosena suurepärane Toivo Tulevi lega tissimisel väga hästi mängitud, see oli atraktiivne, ma kujutan ette, et see võib olla noortele inimestele komaga atraktiivne. Pärast seda teost tõusis hulk noori inimesi püsti ja lahkus. Tähendab ma tajusingi komaa, nende saalide vahel liikusin, et seal oli nagu väga erinevat publikut. Huvitav oleks teada, kui mitu inimest see viis tundi nagu kõik läbi käis, ma arvan, et neid oli suhteliselt vähe. Et seal oli niisugust ise Goend publikut, töö, kes pärast esimest kahte tundi ilmselt väga palju võib-olla kuskil ei jõudnud või kui jõudis, siis sealt lahkus. Seal oli klassika ja nüüdismuusikapublikut, kes tulid mingite konkreetsete kontsertide eri teoste esiettekannete puhul. Aga tegelikult seda niisugust publiku kasvatuslikku momenti või seda publiku arendamise momenti ma naguniisuguse formaadi puhul ei taju. Selleks et nagu tuua seda nüüdismuusikat, et nii-öelda massidesse minu arust selline formaat ei töötanud. Aga kuidas ta siis veel nagu võiks töötada sellest oma traditsioonilises võtmes, töötu ta ju niikuinii võimalik? Ta võiks olla lühem kava, sest noh, selge see, et inimene, kellele tõesti väga atraktiivne Toivo legatissima osutus liiga raskeks, kui tal oleks nagu lühem programm, et võib-olla ta siis jaksaks. Ma ei tea, ma ei oska öelda, igal juhul see viis tundi ja siis täiesti ilma vaheaegadeta on ülesehitus. Minu arust ei teeni seda eesmärki keetse nüüdismuusika võiks jõuda nagu inimesteni, kellel see muidu ei jõua. Iseenesest positiivse näitena tooksin esimese kontserdi ansambel luu ja Eke, kus siis, eks ole, alustati kergemas võtmes ja siis toodi sisse uue ansambli niisugust repertuaari vaikselt niimoodi vähehaaval harida nii-öelda kuulajad selles nagu kergemas raames natukene huvitavamate oma kardsete teostega, siin oli nagu see mingisugune süntees või see kaasahaaramine nagu tajub. Aga muus osas jah, et mul jääb nagu küsimärk ikkagi selle tervikut. Muuseas, aga kui me nüüd läheme veel konkreetselt selle programmi juurde, et millised kontserdid ja millised artistid või teosed Selles kontekstis pääsesid rohkem mõjule. No iseenesest ei saa öelda ühegi kontserdi kohta, et see ei oleks olnud huvitav, et see oleks olnud tasemel interpreetide poolest, et ei oleks olnud huvitavat teosed. Kui nüüd esimesed kaks tundi oli niisuguses kergemas võtmes, siis edasi oli teatud niisugune kompositsiooniline nagu analüüsi üldiselt vaadates ehitus, et oli kaks kava konkreetsete teostega, siis oli kaks kava improvisatsioonidega, siis lõpus oli veel kord kaks kava konkreetsete teostega. Me ei saa öelda, et see on läbilõige eesti nüüdismuusikast, kaugel sellest, et need olid lihtsalt niisugused nopped siit ja sealt. Ja iseenesest, kuna see kava oli nii pikk, ehk siis me ei jõua nagu neid kõiki kontserte siin läbi rääkida, et kui me kedagi esile tõstame, siis jääb keegi teine mainimata, et ma olen nagu hetkel nõutu, et kust pihta hakata. Kuna minu nagu selline maitsepool ma väga väärtustan Eke talenti, siis ka just uue ansambel ja, ja ette jaga, in kaud ja nende nii-öelda see koos veel esitatud teos jätsid kõige sügavama mulje, sest ma ütlen, et minu jaoks on selline partituuri truudus ja heliloojakesksus tuttav probleem, aga nüüd ma räägin maitsest, eks ma ei ole objektiivne selle juures klassikalise muusika juures, et minu jaoks on hästi oluline just selle esitaja ja selle teose nii-öelda võimalikult vahetu side ja Eke puhul, nagu oli see kõige tugevamalt olemas, sest ta on olnud selle sünni juures ja ta on ka selle esitamise juures teatas, et kestlikkuse või katkendlikkuse vastand, nagu kerkis sellest kahest esimesest teoste buketist, siis nagu välja stiin kaudu, oli ka selline minimalistlik, eks pärast seda jäi teadvustamata, et mis seal siin otsa tuli ja see oli vist Eke selline hästi minimalistlik teoseid, täpselt samamoodi sümboliseeris seda nii-öelda edasiandmist, ütleme, jooksime 400 meetri teatejooksu, eks et selline ringijas nii-öelda sümboolika tuli nendest kahest esimesest etteastest väga hästi nagu välja järjepidevus ja eluring ja kõik sellised mõtted. Jah, seal tekkisid päris huvitavad mõtted, mul ka seal nagu esimese kontserdi puhul, et nad kõik nagu mingis mõttes põhinesid kordamise printsiibil, aga mis mul siiski on nagu huvitav tajuda jah, et kuivõrd erineva nagu nad kontekstina tekki ütlevad, et kui me räägime näiteks kasvõi sellest Mosolawist või Keidžist või siis sageli see mingisugune teatav kordamise printsiip teades tolle aja konteksti ka oli pigem katse nagu mingisugusest klassikalist dramaturgiat nagu lammutada, aga tekke puhul on see mingis mõttes vastupidi. Mulle tundub, et tekke puhul sageli kordused loovad pigem teatava sellise turvavõrgustikku. Et selles mõttes oli huvitav, et kui kuulata seal kõrval neid vanakooli nii-öelda avangardist modernism nende puhul, siis Need struktuurid muudavad pigem küsitavaks selle, mis asi üldse muusika, dramaturgia või selline on, nii et minu jaoks hoolimata võib-olla mõningasest vormilise sarnasest justkui pealiskaudselt vaadates olid need tegelikult üsna eri lähenemine materjalile, aga ma pean tunnistama, et mulle ka väga meeldisin Kõudi, terve railin, see mis on minimalismi klassik ka ja selles mõttes meeldis just, et see ei olnud selline neutraalne improvisatsioon, vaid nad tegelikult isegi võiks öelda minu jaoks vähemalt keerasid selles sellisesse teatavasse post minimalistlikkus võtmesse selle kaudu, et nad tegelikult üritasid seal nüüd mingisugust dramaturgiat tagasi tuua ja kui vaadata seda visuaali, eks ole, ja mis seal laval oli siis mingis mõttes visuaal aitas samuti selle vormitajule nagu kaaslase taotlus pöörduda tagasi jälle algusesse teatavate pikemate tsüklit kaudu, nii et see oli jällegi huvitav näide selle kohta, kuidas mistahes variatiivsuse või nii-öelda korduse peale on tegelikult alati võimalik luua mingisugune sekundaarne vorm ja anda mingisugune oma nägemus sellest. Aga jah, kõige suurem kontrast jaoks oli siis pärast seda hing Õudi kontserdi, sest kui me läksime tuuade luuri kuulama, mis oli selgelt väga klassikaline akadeemiline, samas väga professionaalne, väga hästi läbi tunnetatud autorite muusika, siin ma võib-olla natukene ütleksin ka seda, et tegelikult tänapäeval võib ikkagi rääkida aina rohkem ka partituuripõhise kompositsiooni puhul väga tugevasti interpreedi ja helilooja koostööst. Tänapäeval ei ole enam sageli vormiks helilooja istub laua taha, teed midagi valmis interpreet proovib sellega hakkama saada vaid juba kasvõi erinevate mänguspetsiifiliste võtete paremaks tundma õppimiseks ja sageli, kui nad on väga spetsiifilised, siis on ka nii, et nad pole universaalsed, vaid nad on tegelikult iga pilli puhul erinevad, see tähendab, et sa ühe klarneti puhul saab teha ühte asja teise klarneti puhul mingisuguseid teisi asju ja kui sind huvitab nagu mingi instrumendi laiendamise teema, siis paratamatult algusest peale väga konkreetse interpiletiga teed seda tööd koos. Noh, muidugi, võib-olla need teosed ei olnud nii kõlamodernistlikud, mis nagu see tuua telluri kohta veel, et nende kavas oli ka kaks esiettekannet, mis mulje Need teosed jätsid, mulle jäi mulje sellest, et Lauri Jõeleht, kes oli 15 aastat tagasi, ma pakun tohutult askeetlik helilooja, tähendab Arvo Pärt oli ikka lausa pidu ja pillerkaar selle kõrval teatavas mõttes, kui ma nüüd kuulan seda, mida ta nüüd viimasel ajal on teinud, siis mul on tunnetanu ohjasid natukene lõdvemaks lasknud, ta ei ole enam oma staatikas nii kompromissitu ja seetõttu on tekkinud tema muusikasse sellist teatavat poeetilisust, mis enne selle range liha suretamise varjus nagu oli minu jaoks. Noh, aga mis puudutab muidugi seda viimast teost, Eugen Linde. Muidugi oli selgelt efektne sho kontserti lõpetav teos, mille puhul algus tekib nagu küsimus, miks on selline materjal valitud, aga nähes, kuidas seal lõpetatud mingis mõttes suhtes, eks seal olidki teatavad taotlused pisut provotseerida ja mängida võib-olla teinekord isegi selle kontserdi formaadis nii-öelda hea maitse piirides ja peal kergi oli mänglev, tuba hakkab tuksuma. Kui midagi tõsta teisest poolest esile, et nagu öelda, Kristjan Kuldkepi, Jaanus Sinivälja habras improvisatsioon, natukene kannatust selle kontserdi konteksti all, küll aga Ardo Ran Varrese kava nagu sobis selles mõttes sinna konteksti paremini. Et üldse visuaaliga seotud teosed niisuguses formaadis ei saa nii palju segatud sellest melust ja ütleme, see Ardo Ran Varrese kava ülesehitus, et esimene ja kolmas teos siis seotud videoga ja sellest inspireeritud muide kõrvale põikes olgu öeldud, et 2013 Nad esitasid seda Berliin, Hopanhaafika, tõesti Berliini haudpanhofis ja sinna keskele siis alliksaare tekstile loodud lavalises Serenaadist sidruni ballaadi esitus Daniel kirikali poolt, et see keskmine teos lõi väga hea kontrasti sellele Varrese autoriprogrammile. Et noh, niisugune lühem ja kontsentreeritum ja lihtsam mingis mõttes kava selles suures kerjus popurriis mõjus nagu hästi sealgi oli üks teose esiettekandel jah, see vallane lohi olla music ja samamoodi siis oli saanud tõuke siis välistest impulssideks. Noh, Ardo Ran Varres on ju mingis mõttes ka noh, nagu multimeedia või nii-öelda kunstide sünteesi pealt ka tulnud, nii et seal on väga omane Nii et sedalaadi teosed selles suures niisuguses kerjus programmis ilmselt kõige kergemini on võib-olla kuulatavad, nii nagu ka need kaks esimest pikka programmi, et need ei kannata nagunii pall, võib-olla selles kerjus pikas maratonis Aga samas kui rääkida autentsust ja nagu värskuses tõesti, sest mina tõstaksin ikka Kristjan Kuldkepp ja Jaanus Siniväli, nagu seda kontrabassi duo väga esile ja just nimelt ka selle vormi tõttu nad nimetavad seda ju ise nii-öelda selleks laimu opositsiooniks või kohapeal sündivast kompositsioon, eks muidugi, puht teoreetiliselt on teinekord natukene raske aru saada, mis on improvisatsiooni ja kompositsiooni vahe sest ka improviseerida. Reeglina on sageli sul ju mingisugune ettekujutus sellest, mis on see vorm, isegi kui me räägime nii-öelda sellest uue muusika improvisatsioonilist, et me ei kasuta mingisuguseid võib-olla džässiomaseid mingeid valmismudeleid, millele siis midagi üles ehitada, vaid pigem need mudelid on nagu abstraktsemaid ja süsteemidele avatumad, et seal on võimalik palju enamates suundades edasi minna. Aga ka sellistel puhkudel ja üldreeglina ikkagi mõeldakse mingisugusest vormist. Aga mulle meeldis just nimelt see, kuidas nad siis selle nagu tasakaalu omavahel leidsid, et ma olen kuulanud neid ka suuremat kooslustes, nad on ju ka need nii-öelda need kopeco tudengite, nelja muusikakõrgkooli ühisõppekava ja nüüdismuusika improvisatsiooni õppekava. Aga seal nad muidugi võib-olla ikka nagu teiste varju, aga mina arvan, et nad peaksid bändi tegema. Tähendab, et seal on täitsa juba mingisugune oma nägu tulemas. See esteetika võib-olla iseenesest ei ole täiesti uus seda kõlamodernism, seda kõike tehakse nii, et mängitakse pigem pilli nende aspektidega, mis tavaliselt on kuskil tagaplaanil, aga see, kuidas nad seda siis väga delikaatselt siis nii-öelda võimendavad või miksivad millegagi ja loovad selliseid maastike, see oli minu meelest väga selline värske, et Simmul just, et kui ma nüüd läksin kuulama seda Soome nii-öelda ansamblit korvad haugi järgmises pooles, siis nende puhul kadus nagu see lumme ära oli just nimelt see, et nad tundusid olevat natuke liiga kindlad juba selles, mida teevad, nad on seda mitukümmend korda teinud, igal pool võib olla mitusada korda ja see natukene oli tunda, jah, nad tegid professionaalselt, see organism töötab väga tundlik kooslus. Aga aeg-ajalt mind nagu häiris, kui kindla peale nad läksid. Välja HC lai kompositsiooni, minu meelest mõte on ikkagi see, et jõuda selliste struktuurideni, nagu öeldakse siin ja praegu kohapeal jänes struktuurid võiksid siis olla ka mingis mõttes ootamatult avastuslikud. Ja mulle, kõigepealt Kristjani ja Jaanuse puhul see avastuslikus ja veel see haprus ja see, et tegelikult kõik võib ka veel võib-olla ära laguneda annab, siin on nagu väga palju juurde, nad ei ole nagu halvas mõttes veel nii professionaliseerunud, selles mõttes oli see huvitav niimoodi kõrvuti kuulata. Ma küsiksin lõpetuseks, et millised oleksid teie ootused, võis soovitused ühele nüüdismuusika õhtule taolise festivali raames. Kõigepealt võib-olla oleks hea mõte anda vahepeal publikule puhkust kas või veerand tundi, sest kahju on, kui tõesti nagu konveiermeetodil laetakse nagu lambaid kellukesega Stahlist ja et jõuaks natuke seedida, on sellepärast muidu oled niuke kiirtoidurestorani tunne kohati, et just nimelt, kuna ei olnud ühtegi nõrka kava ega esinejat, see kõik nagu vääriks rohkem esiletõstmist ja väärtustamist. Kas üldse on vaja ühe õhtu peale neid kokku suruda, kui me räägime näiteks kohe algavast Eesti muusika päevadest mis juba aastaid tõuseb esile väga hea kontseptuaalse tunnetusega? Eesti muusika päevadel on just seda alati nagu läbitunnetatud, et anda aega sisse minekuks ja väljatulekuks ja on ka olnud seal ühel päeval erinevaid asju. Aga need asjad on läbimõeldud ja miks mitte ka näiteks seda Tallinn Music, Weeki, nüüdismuusika või klassikalise või mis iganes ta edaspidi on talle kujundada nagu mingit väärilisemat, raami või niisugust õhku nende asjade ümber, et nagu jõuaks tunnetada ja nautida neid asju. Ma olen ka nõus sellega, et vaikus, ütleme ideaaltingimuses nagu inimesed seal saalis on, eksju, siirsad ja korralik on siis nii-öelda ruumid peaksid võimaldama nagu vaikust eeltingimusena, kus on võimalik nagu siuksed ruumid leida, et kui uksed on kinni, et sa nagu väljast mingit müra ei kuuleks. Ma ei tea, aga see on nagu koht, kus parandada. Kui me võtame kava valiku peale siis noh, mina ei ole loomulikult siin ei saa rääkida väga suure publikusektori nimel, eks, et minu jaoks oli see väga huvitav, kõva. Jah, seda võiks isegi laiendada, võib-olla tulevikus võiks olla ka see osa, mida näiteks kunstiakadeemias õpetatakse helikunsti nime all ma ei tea, mis mõttes on see erinev kompositsioonist, aga see on muidugi kohaspetsiifiline. Aga ma isegi laiendaksin just nimelt seda, et tooksis kõik kuidagi kõlaga, seonduvad. Võib-olla just see ka küsimus, et kuidas Tallinn Music Week tervikuna nagu ise käsitleb seda alamüritust, siis torkas raha praegu, et tõeline publikualahindamine, klassikalise muusika ringkonnaüleolevus tuli välja minu arust, Kristjan Järvi ja selle p poksija sallatšiin prits ker nii-öelda avaõhtu esinemisest, kus nad lihtsalt tulid lolli mängima. Kuigi nad teevad seda justkui selle eesmärgiga, et mingeid piire lõhkuda, siis tulemus on vastandiks. Nad alahindavad publikut. Et kui Tallinn Music Week nagu tervikuna suudaks seda sõnumit, mida Eke ja uue ansambel elastasid selles mõttes, kui see oleks põhisõnumit, kui tall mürgilt tahab nii-öelda neid piire lõhkuda mingisuguseid kompleksse nii-öelda hävitada erinevate sfääride vahel, siis sinna esiplaanil peaks tõstma just sellise etteaste nagu Eke ja uue ansambel inimene näeb, et seal on kirjutada aga professionaalsus, aeg ja pühendumus, kõik see, mida me ei näinud selle avaõhtu puhul, mis siis tõsteti nii-öelda püünele ja aga noh, ma ei tea, kuidas see oleks jälle nii suurel laval mõjunud, eks, et dianokk kinni, saba lahti, põhimõtteliselt olukord ikkagi. Ei, väga nõus, ma arvan, et see oleks väga hästi mõjunud suurel laval ja kui nüüd seda suurt konteksti vaadata, siis ilmselgelt nagu sellesse suurde konteksti sobivad parem niisugused süntees, kunstiteosed, kus on audiovisuaalne kaasatud, aga põhikriteerium peaks olema ikkagi kvaliteeti, pühendumus, nendes süntees maailmades on ühest küljest väga palju libastumisi ohte, sellepärast et mida rohkem meediume, seda kergemini võivad need interpreedid ennast kaotada mingitesse tehnilistesse või mingitesse uute lahenduste proovimist. Aga samas on nendes süntees kunstide alustes alata. Tõi mingi uue kvaliteedi leidmise võimalus, on sa Peruu ja äkki on, on kahtlemata nisugune kooslus, kellest seda on tunda, et sealt on midagi tulemas. Võib-olla selle Tallinn Music Weeki raames isegi need väga klassikalised kavad ei olegi võib-olla see koht, kus nad leiavad piisavalt nagu kuulamist, et noh, meil on ju ka muusikaakadeemias audiovisuaalne osakond ja seal tehakse väga head tööd ja, ja et põhimõtteliselt see nisugune erinevaid žanre sünteesib erinevaid meediume sünteesiv väga kõrgel tasemel looming võiks olla tegelikult nagu selle Tallinn Music Weeki kontekstis rohkem esile toodud. Et kas nüüd seda klassikat sinna nii väga ongi vaja nagu suruda on nagu minu küsimus ja mind väga huvitaks, et kui palju on eesti interpreedid saanud nagu konkreetselt mingisuguseid pakkumisi, impulsse oma karjääri jaoks sellelt šokeesi laadselt esinemiselt. Me kesisust võiks veelgi olla kvaliteeti, aga andke vaikust ja õhku vahepeal. Aga järgmine aasta võiks kindlasti ikkagi olla. Stuudios olid Saale kareda Kerri Kotta ja Madis Järvekülg. Samal ajal kui Mustpeade majas kõlas nüüdismuusika, sai Estonia kontserdisaalis kuulata lauljaid kolmanda Pille Lille muusikute fondi vokalistide konkursi finaalides ja suurel galakontserdil, kus lisaks võitjatele sai kuulata ka teisi lauljaid ja nautida ka meie laululegendi Margarita Voites endiselt sillerdavaid kõrgeid noote. Kursi kohta pärisin kommentaari korraldaja Pille lillelt. Pille Lille muusikute fondi korraldusel toimus seekord kolmas vokalistide konkurss ja seekord oli see konkurss nagu mitmes kategoorias. Natukene tekitas segadust, et millega oli õigupoolest tegemist, see ei olnud ainult vabariiklik konkurss, vaid sinna olid kaasatud ka balti- ja Põhjamaade lauljad. Jah, see idee tekkis tegelikult läbi selle, kuna Eesti kultuuriministeerium on teinud otsuse koos muusikanõukoguga, et aidata tahaks korraldada rahvusvahelist konkurssi igal aastal ja päris korraliku niisuguse toetusega, nii et selle tõttu see aasta oli siis nagu lauljate oma ja juba vist aasta või poolteist tagasi tulime kokku kokkuministeeriumis laua taha, nii Vanemuise teater, Estonia tead, ter, Klaudia, Taevi konkurss ja meie kuna me oleme ennem ka korraldanud kaks vabariikliku konkursi vahepeal lihtsalt on olnud selline, kus Tiit Kuusiku konkurss kuidagi enam ei tegutse. Praegu on ainult, ju tegutseb veel siis kapi konkurss Suure-Jaanis ja Klaudia Taevi rahvusvaheline konkurss Pärnus täpselt, et kuidagi need teised väiksemad on ära kukkunud ja seal laua taga tehti otsus või saadi nagu aru teatrid, kumbki ei ole väga huvitatud selle konkursi korraldamisest. Ja meie panime siis pead kokku Erki Pehki ka ja mõtlesime, kuidas tehase konkurss täiesti nii, et oleks nii vabariiklikuks siis Taevi konkurss, niisuguseid uhked ja orkestriga ja nii ta sündis, et meil vabariiklik konkurss, mille võitis ja läheb automaatselt edasi Klaudia Taevi nimelisele konkursile. Siis me tegimegi koostööd, kuid kuna tekkis selline võimalus, et me saime sinna juurde ka veel teha teise kategooria ehk vanemate lauljate kategooria, sest mul on kogu aeg olnud selline tunne, et võib jääda siiski nii-öelda ripakile. Mõned niisugused noored lauljad, kes ei ole saanud võib-olla kusagile veel angašeerinud, tud siin Põhjamaades ja Skandinaavias, Venemaal sesse konkurss, teine kategooria oli avatud ka Venemaale Põhja-Balti pluss Venemaa. Ja see oligi siis vanemale vanusegruppide vanusegrupile, mis eluaastani see algas, siis peale sellest, kus need Klaudia Taev lõpeb, see on siis 32 aastased mehed ja kolmekümneaastased naised ja nüüd seal Põhja-Balti konkurss läheb siis sealt edasi, kuni 46 aastani saab päris eakad, et tegijad, kuid nagu me nägime, siis ka juba sellel konkursil siiski tulid. Päris huvitavad hääled oli nii mõnigi dramaatiline sopran, sest näiteks dramaatiline sopran ütleme 30 aastaselt ei ole ju veel välja kujunenud kõik dramaatilisemalt hääled ju kujunevad alles kusagil seal kolme-neljakümne vahel. Nii et ma arvan, et see õigustas ennast ja ma loodan, et me suudame sellega veel edasi minna. Ja kes olid žüriis, kuna selle Klaudia Taevi konkursi ka koostöö mõtteviis meid selleni, et see konkurss toimus hästi pika ajavahemiku jooksul, nii et 16. märtsil oli siis juba esimene voor ja sellesse voorud olid žüriis Margareta Haverinen. Me saame, laulja, oli meie lauludest Mati kõrts ja mina ise ja me valisime välja siis 14-st vabariiklikule vokalistrite konkursile registreerunud, saatsime edasi teise vooru 11 lauljat. Kahjuks tuli jah, vabariigi konkursile suhteliselt vähe avaldusi, aga eks mida rohkem saab üks konkurss nagu tuntust, seda rohkem noored juba teavad, et tuleb paari aasta pärast selline jälle, siis tuleb kindlasti rohkem kavangussente. Aga kui palju oli huvilisi selle vanema kategooriad, Põhja-Baltimaade sinna oli huvilisi 25 ja oli hästi erinevad riigid oli Läti, Leedu, Eesti muidugi soome, poola, aga registreerujaid oli ja sealt siis valiti välja 17 teise vooru ja alates teisest voorust, mis toimus siis 30. märtsil Tallinna Ülikooli aulas, oli siis meil žüriis kaks väga erilist muusikut. Ühega ma kohtusin läbi ühe agentuuri, keda võib tõesti nimetada praegu ikkagi väga kõrgel tasemel pedagoogiks. Ta tegutseb põhiliselt Berliinis, kuid õpetab üle terve maailma. Ja ta nimi on Kundu lahints, selle pedagoogi parimad õpilased ikkagi laulavad maailma tippklassi ooperites. Aga Simone martsiaali on siis Itaalias, tal on ka oma väikeagentuur ja ta püüab lauljad aidata Tanisega dirigent ja pianist ja põhiliselt siis ennast pühendanud ooperirepertuaarile ja nõustab noori ooperilauljaid just nimelt ooperivaldkonnas. Nii et konkursil osalejat, seal oli kasest kiimul ennast näidata Ta ja võib-olla saada kutsutud kusagile. No meil oli veel muidugi tänu Tallinna riigile, kellega me oleme ka varem teinud koostööd, siis läbi selle suure festivali oli meil võimalus tuua siia veel viis agentuuri, nii et lisaks nendele žüriiliikmed telenagu, Symaane martsiaali ja Kundule Heinz olid siis veel saalis jälgimas kuni finaalini. Aga Aleni välja viis ooperimajajuhti suureagentuuri juhti oli olemas daaliast agentuuri Aljoopere juht oli Inglismaalt sularing opera juht, oli veel üks väiksema agentuuri juht ja veel paar tükki, kalle Isokovski on siis soomes väikeagentuure kadu tegutseb põhiliselt Saksamaal ja siis oli muidugi veel üks väga-väga uhke dirigent härra tagan Kutši, kes on tõesti 50 aastat olnud ooperimaailma teatrites Itaalias ja tänada Sis Firenze ooperis stuudio juht juba pikki aastaid ja ma arvan, et meie preemia laureaadi avaneb võimalus minna Firenze ooperis stuudiosse õppima ja selleks on Raicaralik. Siin ongi aeg avalikustada tulemused vabariikliku vokalistide konkursil esimest kohta välja ei antud. Teise koha pälvis Olga Zaitsev Ahja kolmanda koha. Raikoraalik. Põhja-Balti Bakalistide com konkursil pälvis esimese koha Ingaslubovska Lätist teise koha Silja Aalto Soomest ja kolmanda koha meie Atlan Karp. Jagati ka rohkesti eripreemiaid. Vello Jürna perekonna eripreemia sai tuuri tede Rahvusooper Estonia eripreemia Raikoraalik, Vanemuise teatripreemia arrete Teemets, Eesti kontserdi eripreemia, tuuri tede, aktsiaseltsi Aksjonov, Nobeli preemia, arrete Teemets, balti filmi- ja meediakooli preemia arrete Teemets Liisi järelmaksu eripreemia Raikoraalik ja lossimuusika eripreemiast said tuuri tede ja reite teene. Stuudios on laulja ja vokaalpedagoog, Tallinna Ülikooli õppejõud Vaike Kiik-Salupere ja kauaaegne Itaalia ja Prantsuskeeleõpetaja Malle ruumet. Teie käisite kuulamas seda vokalistide konkurssi algusest peale. Tahaks teada teie arvamust meie vokalistide üldtasemest, et mis mulje teil kuulatu põhjal jäi? Minu arvates oli tase üsna hea ja pakkus kuulamist kõikides voorudes. See maraton, mis toimus kolme päeva jooksul, oli väga-väga tihe, isegi võiks öelda, ülitihe, toimus nii mitu konkurssi ühel ajal üksteise sees, aga lauljad olid väga tublid. Tegelikult juba esimeses voorus võis näha väga julgeid noori, kes üritasid ränkade paladega, minu arust siin on selline klassikalise ooperi kuldaariate tase, mida võib-olla nii noore inimesena ei julgeks ehitada nagu näiteks Violetta aaria või siis tonitseti, sest seal nute plaatida selline ilus tuntud klassika, mille aariaid isegi minusugune oskab kaasa ümiseda ja oli väga nauditav. Tõepoolest esimese vooru elamused olid nii, et ma mõtlesin, et no sabaga täht ehk komeeti võib olla, ei ole säramas. Aga tase on nii ühtlane, mida on võib-olla žüriil raske isegi paigale panna, kes pääseb edasi. Finaalis olid muidugi esinejad saanud nagu julgust juurde enesekindlust ja väga fantastilise kontsertmeistrit Piia paemurru tuge lõppkontserdil Davis töötas 10 tundi päevas ilma vaheaegadeta. Absoluutselt täiesti imetlusväärne, imetlusväärne Piia, paemurru ja kõike. Oli oli, sära, oli püüdlikkust, oli juba tehnilist taset, et noh, mis see klassikalaul, mida muud on kui üks tehniline asjaajamine, asjandus, tunnetuslik tegevus ja selle väljaarendamine võtab aastaid ja ütleme ka erinevate läheltel on see ju pisut erinev, et ütleme, niisugused bassihääled ja madalad hääled võib-olla kujunevad välja pisut pisut hiljem ja kõrgemad hääled siis nagu varem. Aga minu jaoks oli üllatus bariton Raikoraalik, kes jõudis edasi ka võitjate hulka. Alguses, kui ma teda kuulasin esimest korda elus, siis ta jättis mulle kohe väga hea mulje oma suurepäraselt tämbririkka häälega. Aga mis minu arvates jäi väheseks, võib-olla isegi kuni lõpuni oli esitluslik sugestiivsus ja et ta ei olnud nagu päris välja kujunenud hääl. Aga noh, see oligi iseenesestmõistetav. Ta ei olnudki välja kujunenud, hääl ei teagi, palju aastaid on ta õppinud, aga tartu Ellerist on tulnud isegi tõesti, võib öelda, palju häid lauljaid, selliseid toredaid poisse, kelle see baaskoolitus on ikka omamoodi nähtus, mille puhul võib imetleda selle noore inimese julgust ja ilusas keeles, mida ma võin öelda kataloogi aariat lauldes, tema itaalia keel oli hea ja tema õpetaja Tartus oli ju Taisto noor ja praegu Taavi Tampu, nii et Tartust on tulnud väga kenad lauljad. Isegi kõige noorem osavõtja Anna-Grete Rebane oli ka Elleri kooli lõpetaja. Aga ta õpib ülikoolis, oligi, oli teemad aga realingan perfektsionist ilmselt ja kes suudab tunnetada oma seda instrumenti, laulja kannab oma pillima, tulin ja mõtlesin, kuidas te saate vabandusega lauljad, magada oma pilliga ja homme esineda ja teha kodus klimbisuppi enne seda. Nüüd ütleme mina olen ainult nagu jäänud vokaalpedagoogi, eks, eks ole, ja harva laulan. Et kui tagasivaatavalt mõelda, siis tõepoolest, ma arvan, et ei ole niisugust interpretatsiooniala, mis esiteks nii suuri nõudmisi, vähe sellest, et see hääl peab olema tehniliselt väga hea ja arendatud, eks ole, aga lisaks ka nõudmised sinu välisele sarmile sinu näitlejameisterlikkusele, kas need, et kanduvad publikuni kõik sinu kehakeel, kuidas sa ennast maksma paned laval, kas sa haarad või haara et need nõudmised on ikka ülisuured, minu arvat keele õpetaja seisukohalt veidi lisada seda veel, et ma vaatan alati, kuidas inimene artikuleerib, kas ta teeb näoga selliseid õigeid liigutusi, teada andmine väljendit laulja jaoks ei ole mitte omlett söödav muna, vaid keedetud muna, mida hoida suus? Ei emakeelega võõrkeeltes eriti ladina rahvakeeltesse palju öelda seda head, kus ooperis antakse paljud asja itaalia keeles. Ooper sündis Itaalias, mis me räägime? Et see resonants peab ikka tekkima õige suurruumi hoiakuga aja harjutatud, harju lõpmatuseni harjuda. Ja itaalia keel annab sellele kaasa. Ja ma kasutan praegu juhus, et öelda, et itaalia keeles näiteks konsonantidest, Ell ja keebeedeegaabeedee Need on meil täiesti lootusetud, kui me neid ära ei treeni, õigel ajal algõpetuses, mitte hiljem enne konkursi hakata siis vaeva nägema. Väga paljud, isegi sellele konkursile ei teinud õigesti seda hääldust ja vokaalidest om aa jai. Meie, see on kusagil siin, noh ikka väga madalal, eks ole, ja on vastupidi kõrgel, mitte siit allapoole hambapositsioone. Ja sellised asjad vajavad treeningud, me ei pea seda, tuletan meelde laulmise ajal ja see, mis ma ütlen praegu ikka need, kelle kohta ma olen veel väga rõõmus ja optimistlik, aga see, mida tehakse prantsuse keelega, see on ikka päris jube. Ma ei taha ühtki nime praegu nimetada, aga kui te mind kuulete, siis palun otsige üks Got üks hea klaver, saatja, kes tunneb keeli, kes oskab parandada või mõni filoloog, kes tunneb seda seadet, aga ta peaks teadma muidugi seda, et klassikaline laul tahab teist positsiooni prantsuse keele jaoks ja kõige parem õppige keeli, õppige keeli. Tegelikult minu arvates kõik need, kes jõudsid kolmandasse vooru või finaali, olid väga tugevad, võrdsed ka enam eralikus, räägi, tema on teisest kategooriast meesterahvas ka peal, aga aga väga tugeva mulje jättis ju Arede teemets tuuridede Ksenja kutsukova, Roman Chirving kooliga deemoni aariaga väga vahva. Konkursi puhul peaks olema nagu terviklik mulje, mina alati vaatan, eks alustan keelest, siis vaatan tahtmatult ikkagi käsk, temal kõigepealt ilus hääl, on olemas, tämber, häälekool, tehnika, seda tahtmatult isegi täiesti lihtkuule. Ta paneb tähele, õigemini ta saab mulje, et vaat see laulja on väga-väga hea ja Zaitseva oli tõesti väga hea, hea selles mõttes, et tal on hea vokaalnenutan olnud, temperament, tants, särav, ta üht enne esimest vooru ütles umbes nii, et ega ma ei tulegi siin võitma. Aga mul on nii tore olla, et ma pean jälle pingutama konkursiga. Väga sümpaatne niimoodi. Aga keda ma väga imetlesin terviklikkuse sellise sisseelamise pärast, see on ikka tuuridele ja Arede teeme, eks, ma ei oska öelda, nad olid nii võrdsed. Õnneks nad erinevad hääled, sest sopranit oli tõesti liiga palju ka ronid on alati rohkem ja mõlema selline mõtestatus kutsub, kõva on väga intelligentne, Raul ja ta on nii andekas ja ta on kindlasti tahab anda Maxima ja võib-olla mõnikord nagu läheb selles mõttes üle vindi, et no ma ei tea, väga tore on ta ikkagi ja väga hea, aga kinnitan seda. No eriti finaalis reedeedee metsa, see Ladonnadel laago aaria, ma täna guugeldasin ja mina tean, et ei armasta Järvi ja kuidas on võimalik, et Rossini kirjutas siis järve naine, et muide, Itaalia Vikipeediast otsisin seda ja siis tuli välja, et sellel perioodil Rossini oli väga vaimustatud Holtest koti šoti romantilise kirjaniku teosest järve naine või naine järves, kuidas Eesti keelde on tõlgitud ja ta tahtis sellest nagu ooperi teha pärast seeria, mis Rosiinil teatavasti ei olnud väga edukas, tema on ikka rohkem koomilist ooperit, meister olnudki. Aga see, et kuidas arete, seda see oli, vähemalt ma ei tea, 10 minutit kõik, see, kuidas ta seda sisse elas, muide selles rahvusvahelises seltskonnas oli teine, keda ma väga imetlesin, oli Silja Aalto ja, ja samamoodi me seal vaidlesime, koridori peal oli Taisto noor oli Hans Miilberg, rikka mina ütlesin, lihtsalt Vapustav, teised ütles, et natukene hoidis ennast tagasi, ta oleks võinud maksimum anda, seda võiks aarete kohta ka, eks ole, võiks vanksin võimalda, aga Hans Miilberg ütles väga õigesti. Teate, aga ta elas osa sisse. Kui Silja Aalto, Lauri Smiid siis nimi on ju häbelik noor tüdruk, kes muide kavalusega tuleb Roodolpha juurde ennast tuttavaks tegema, aga ta ei tohi üle piiri ületada. Mu nimi on nimi. Tegelikult ärge pange pahaks, ma kaotasin selle võtmekese ära, et selle rolli sisseelamine konkursil, see on suur suur saavutus, sest et ma juust oma rolli ära ja ma julgen konkursi žüriile mitte meeldida, sest ma tegelikult teen seda rolli. Ja ütleme, reedeedee metsal oli see Rossini aariad ju väga tehniline ka. Kolmas voor oli ju Pärnu linnaorkestriga ja kui me mõtleme seda, et nendele lauljad Talle oli eraldatud prooviaega 20 kuni 30 minutit samal päeval siis ausalt öeldes müts maha kõikide nende lauljat kes nii vähese prooviga nii raskeid aariaid ikkagi esitasid. Väga ilusti toome välja ka sind balti põhjakonkursi võitja, kelleks oli lätlanna sopran Inga Slubovska, kandžewitza Ta oli imetlusväärne minu jaoks, et ta oli tehniliselt väga stabiilne kõikides nendes voorudes ja lõbus ka ära särav ja ütleme, et see tehniline vabadus annabki lauljale ka võime interpretatsiooni veenmuseks. See annab omakorda vabadust. Niiet tema oli nagu üle kõikidest vokaaltehnilistest probleemidest, et ma arvan, et, et see esikoht läks väga õigele inimesele ja keeleprobleemidest samuti ma kadestan lätlasi, neil on hea keeleõpetaja või nad ise suured usinad õppijad. No eks ole, Helena Rand sai niimoodi ja prantsuse keel ei andesta, mitte, tegi valest kohast öeldud näiteks nasaal vokaalid. Need ei ole lõuapärade tagasi all. Isegi siin meie prantsuskeelsest koolist tulnud ei laula perfektselt, sest selle asetus ei ole seal. Aga Inga globovskad Tal oli, see viib kõik paigas keeleliselt nauditavad, kui me mõtleme, et miks need, et tänapäeva lauljad siiski nendest konkurssidest osa võtavad. Ma arvan, et Pille lillel oli väga hästi see osa korraldatud, et oli tulnud kuulama inimesed, kes suudavad pakkuda tööd, mis on ülioluline nii noorematele lauljatele kui ka ütleme, välja kujunenud lauljad. Sellele, et see tööpõld ei muutuks kasinaks, ei kuivaks ära, võiks olla minna kas või selline elav järjekord, et Watete selleks ajaks mina valmistan seda dublandi võidualandina dublandi, näete ja mäletate seda luuletused, prints tuleb mind tervitama sinna ja ma pean selleks valmis olema. Tänan, ma see valmisolek just selline, mis aitab tal edasi minna, sest laulja ei saa vist paigale jääda, ei saa eales paigale jääda, sest muidu ta läheb nii-ütelda tagurpidi. Ma arvan, et kõige olulisem laulja jaoks on see Ta saaks rakendust. Võib-olla Pille Lille ettevõtmine ongi siin, aitab Eestimaa poegi ja tütreid, samas võib-olla tasuks ka väga panna meie ooperiteatrite juhtidele südamele, et andke võimalus, andke võimalus ja isegi kui ei anna seda võimalust, et nüüd selles kindlas nimekirjas siis andke võimalus pimiseks nagu märgita, ära seda, et jah, me lubame sellel inimesel õppida, käia, kuulata proove, olla nagu kaasad. Ja see on suur, suur stiimul, ärge pange seda kätt ette. Aidake oma eesti lauljaid, siin on muusikaajaloost, on teada, eks ole, et keegigi seal kuulas neid etendusi ja pärast seda, kui sellel peategelasel läks hääl ära, ei tulnud sinna kohale, siis tema esitas selle rolli vabalt ära, neid on mitu näidet ja et tegelikult Ta annab ka selle, kes on nii-ütelda esimese rombi esineja või solist annab talle ka kindlustunde, et et mul on see background taga, et mul on inimesed, kes mind turvavad. Et see annab ka psüühilise vabaduse, et ma arvan, et tänapäeval me võiksime olla nii palju teadlikud hääl väga palju sõltub ka sellest, kas meie oleme psühholoogiliselt pinges või me saame seda kunsti produtseerida ikkagi kindlalt. Ja kui meil peaks juhtuma midagi häälega, võime haigestuma etendusi ära, et meil ei ole niisugusi süümepiinu. Me teame, et keegi üks-kaks-kolm inimest, miks mitte, et võivad seda rolli veel teha. Ilus ja teostatav unistus, absoluut ja praegu näiteks Syranode persurak, et ikkagi tehakse ooperistuudio ja Estonia teatri koostööna etendus teatris, mina ütlen, see on nii tähtis. Teada on ju igavad, tähendab mõtteid mõtlema. Ma just mõtlen seda, mida tahad uuesti kuulda ja kuulata ja nautida vaike mäletad, ja kui Tallinna konservatooriumi Kaarli puiestee nõndanimetatud saalis seinal oli pilt, kus olid Beethoveni portree ja all oli hõbeplaadil, oli kiri. Eesmärgiks olgu iseenesetäiustamine ja teiste õnnestamine. Vaat sellepärast ma kadestan muusikuid ja lauljad, kere instrument on põues helisemas. See muusika ja see laulja, vaat see on see hingepalsam või hingemesi või mingi eriline. Ma ütlen veel ühe kuulsa inimese tsitaadi prantsuse keeles oli, see on niimoodi kirjas, et kui te vaatate Sixtuse kabeli laemaali, kus on jumala sõrm ja inimese väetikese käe sõrmekese nõrkemas, olete otse Reisile sinuga, seal on see üks on tugev sõrme niimoodi ja siis on öeldud ja seal vahel on muusika. See ruum on muusika jaoks, aga see näitabki seda, et lauljad ja muusikud on jumala sõrmest puudutatud. Mõtteid ja muljeid kolmandalt Pille Lille muusikute fondi vokalistide konkursilt jagasid laulja ja vokaalpedagoog, Tallinna Ülikooli õppejõud Vaike Kiik-Salupere ja kauaaegne Itaalia ja prantsuse keele õpetaja Malle Roomet. Õhku jäi veel paljutki, aga sellest ehk edaspidi salvestist konkursi finaalidest ja galalt saate klassikaraadiost kuulata 24. aprilli õhtul. Aga juba nädala algusest peale on Tallinna vallutanud eesti nüüdismuusika. Esmaspäeval algas mini-EMP, mis neljapäevast läks üle ulatuslikuks festivaliks Eesti muusika päevad ning eile toimus festivali üks oodatumaid kontserte põhjatuulevaikus, kus ERSO esituses Kristiina Poska juhatusel kõlasid Tüüri ja Sumera loomingu kõrval esiettekandes nelja eesti helilooja uudisteosed ning anti üle LHV autasu. Selle pälvis Toivo Tulev teose Black Mirror eest. Sellest kõigest kuuletega põhjalikumalt juba 22. aprilli helikajas. Meie järgmine helikaja on aga pühadehõnguline. Tänasest Ta helimontaaži tegi Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno aitäh kuulamast.