Tere kõigepealt tutvustan ma ennast. Minu nimi on Kaisa. Ma olen 12 aastane ja käin kuuendas klassis. Ja ma elan Tallinnas ühes majas. Ma midagi täpsemalt ei ütle, sest muidu te võite meie maja juurde piiluma tulla. Isa niigi teinekord natuke kuri, et meie Fredi tõmbab inimesi ligi. Fredi on nimelt meie koer, labradori retriiver. Ta on väga suur, väga sõbralik ja väga armas. Ja seda viimast teate ise ka väga hästi. Seepärast Groovita kõikide meie aiast möödujate tähelepanu muudkui endale tõmmata. Kuid teinekord püüavad inimesed talle toitu anda ja see ei pruugi olla Fredi jaoks just kõige tervislikum. Sageli viskavad need toitjad meie aia taha, siis ka kommi ja jäätisepabereid ning muud trügi. Aga nüüd kaldusime teemast veidi kõrvale. Ma tahtsin mainida, et elan nimelt koos isaga, tähendab, elasin. Vahel on ikka veel natuke imelik, et me enam kahekesi ei ole. Ma ütlen selle nüüd ka veel ära, et mu ema on surnud. Nüüd te siis teate? Ega ma rohkem sellest rääkida ei tahagi. Mitte et oleksin nii kurb. Muidugi olen. Aga eks sellega harjub. Pealegi suri mu ema siis, kui olin alles päris väike, seega ei mäletama temast just palju. Tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas mu isa endale viimaks uue naise sai. Sellega oli tükk tegemist ja isa naise otsingud võtsid nii isalt kui ka minult palju aega ja energiat. Järgnev lugu juhtus kaks aastat tagasi. Isa oli olnud seniajani üksikisa. Ega ta tegelikult väga üksik olnudki, sest isal oli siis ja on ka praegu palju sõpru. See tähendas rohkem seda, et ta kasvatas mind üksi. Samas võiks ka selle kasvatamise asjus veidi vaielda. Aga minu isast veel nii palju, et ta nimi on Sten Tam 30 seitsmeaastane ja töötab ühes suures arhitektibüroos arhitektina. Ehk siis, kui kellelgi on vaja maja ehitada, teeb minu isa selle jaks, joonised, missugune see maja tulema peaks. Igal juhul olime isaga kuni ajani, millest ma nüüd rääkima hakkan. Alati kahekesi väga hästi läbi saanud. Isa leidis ikka aega viia mind kinno või loomaaeda või me käisime rattaga sõitmas. Kuid siis saabus päev, mil isa otsustas meie elukorraldust muuta sellele järgnenud püüangi nüüd võimalikult üksikasjalikult kirjeldada. See juhtus eelmisel kevadel, täpsemalt päris märtsi alguses. Isa viis mind kõigepealt kinno ja seejärel raamatupoodi, kust võisin endale ükskõik millise raamatu valida. Ja nagu sellest veel vähe oleks, läksime kõige lõpuks kohvikusse. Kinos käimine on meil tavaline komme, seega ei kahtlustanud ma alguses midagi. Kuid raamatupoes hakkas mulle asi veidi kahtlane tunduma. Sest tavaliselt hoiab isa raamatupoodidest ja raamatukogudest nii kaugele kui võimalik. Isa oli nimelt noorena suur lugeja. Sellest annavad tunnistust ka raamatut tema vanematekodus. Need on isa vanas toas ikka veel alles, nagu ka isa kirjutuslaud ja riidekapi külge naelutatud korvpallirõngas. Aga kuna isal pole töö tõttu juba aastaid olnud aega lugeda, siis Välgitega raamatutega seotud kohti, nagu poed ja raamatukogud. Tegelikult müüakse raamatuid ju ka supermarketites, kuid õnneks pole isa toidu ostmist seetõttu veel ära lõpetanud. Ühesõnaga, kui raamatupoes tundus asi ainult natuke kahtlane, siis kohvikus, kus isa lausa sundis mind kõige suuremat koogitüki valima olin ma täiesti kindel, et midagi on lahti. Ja olgugi, et ma olin millekski põrutavaks, põhimõtteliselt valmis oleksin ikkagi peaaegu koogitüki kurku tõmmanud. Kui isa ütles, mis sa arvad, kui ma abielluks? Mida? See uudis tuli lihtsalt niivõrd ootamatult. Millegipärast meenus mulle esimesena tõsiasi et mul on kõik järgnevad nädalavahetused kinni. Järgmisel pidime minema kooli näiteringiga teatrifestivalile, siis tulid mul võistlused ja seejärel parima sõbranna Meriti sünnipäev. Mulle kangastub kujutluspilt, kuidas isa seisab valges kleidis naisega altari ees. Ja mina hüppan samal ajal kaugust. Ning see muutis mu väga kurvaks. Isa pani seda tähele, sest ta oli korraga ehmunud moega. Ma saan aru, kui sa ei ole nõus või lisas ta seejärel. Millal. Mis asi? Millal sa abiellud? Võistlustelt saaksime veel puududa ka teatrifestivalil mitte. Meie õpetaja ei võta ühtegi vabandust peale haigeks jäämise vastu ja ma olin kindel, et selline asi nagu minu isa pulmad jätaks ta täiesti külmaks. Ma ei ole veel kindel, ütles isa. Tahtsin kõigepealt teada, mida sina sellest arvad. Et lähiajal ei tulegi siis mingeid pulmi? Tundsin äkki tohutut kergendust. Isa naeratas. Ei tule. Vähemalt olin ma nüüd kindel, et isa ei plaani salaja minu selja taga abielluda. Ja kordagi polnud ma mõelnud selle naise peale kellega sa abiellud siis, kui viimaks abiellud. Ma ei tea veel, tunnistas isa. Ma ju tahtsin kõigepealt sinuga seda asja arutada. Kas sul ei olegi siis kedagi veel välja vaadatud? Ei ole. Isa paistis peaaegu õnnetu. Kellega sa siis abielluda kavatsed? Korraga olin ma jälle veidi pettunud. See polnud üldse minu isa moodi tulla lagedale sellise uudisega ja anda siis mõista, et midagi ei ole veel kindel. Mina kibelen juba vaatama naise pilti, keda nagu selgus ei olnud isa veel isegi mitte leidnud. Polnud otsimagi hakanud. Isa hakkas naerma. Ega siis naised pole maailmast otsa saanud. Sõnasta. Samamoodi tavatses aeg-ajalt ütelda isa sõber ja töökaaslane Riho. Seda kindlasti nõustusin. Aga kas sina oled selle plaaniga põhimõtteliselt nõus? Küsis isa lootusrikkalt. Noogutasin. Muidugi olin ma nõus, ma ju tahtsin, et isa oleks õnnelik. Midagi muud tarkama isa plaani kohta öelda ei osanud. Korraga avastasin ma, et olin võtnud oma hiigelsuurest torditükist ainult paar väikest ampsu. Et mul ei olnudki enam õiget tordi isu. Tundsin kummalist ärevust. Mitte et oleksin kartnud, pigem oli see ootusärevus, teadmine, et midagi hakkab juhtuma ja see miski puudutab minu elu. Ja ilmselt oli selles ärevuses natuke ka hirmu. Ma ei osanud ette kujutada, kuidas oleks elada ühes majas täiesti võõra naisega. Või leppida sellega, et isa tähelepanu ei kuulugi enam pea 100 protsenti mulle või et ta veedab oma vaba aega hoopis kuidagi teisiti, kui olime seda senini teinud. Loomulikult ei osanud ma tollal arvata, kui palju neid naisi on ning kuidas ma hakkan ühel hetkel juba uskuma, et naised on tõepoolest maailmast otsa saamas. Vähemalt normaalsed naised. Kui me sel päeval koju jõudsime, tegin ma isa naisevõtuplaanist peagi ise uuesti juttu. Kust ta kavatsed alustada? Küsisin, olin isa uue naise peale terve kodutee mõtelnud ja seetõttu üpris elevil. Olin mõttes pannud ritta terve hulga omadusi, mis minu tulevasel kasuemal olema peavad. No ta peaks olema hea, sõbralik, tark ja abivalmis ning talle võiksid meeldida koerad. Sest lisaks isale minule pidi ta ju ka Frediga koos elama hakkama. Ja ma teadsin isegi, milline ta võiks välja näha. Just selline nagu Keit Blancet haldja skaladrelina kääbiku ja sõrmuste isanda filmides. Minul oli igal juhul plaan valmis. Kuid minu üllatuseks selgus, et isal ei olnud mingit erilist plaani. See ei olnud üldse isa moodi. Isa kehitas minu küsimuse peale ainult õlgu. Noh, eks ma hakkan siis selle pilguga ringi vaatama. Sõnasta viimaks veidi tujutult selle pilguga. Minu teada ei olnud isal küll mingit sellist pilku, mis oleks naisi jalust rabanud. Aga võib-olla ma lihtsalt ei teadnud seda. Aga sa ju ikka tead, millist naist sa tahad? Küsisin igaks juhuks üle. Mulle tundus, et minu entusiasm oli palju suurem kui isa oma. Head ikka, pomises isa. Oli hea teada, et isa ei tahtnud koju tuua filmidest nähtud kurja võõrasema ega mõne kurja õpetaja või nõia moodi tegelast. Hea naine on hea valik. Kinnitasin isale suuremeelselt. Kuid sel hetkel tabas mind uuesti ärevus. Taipasin, et isal pole mingit aimu, keda ta otsib või millist naist leida soovib. Mul oli tunne, et pean ohjad enda kätte haarama või kogu protsessil vähemalt silma peal hoidma. Ma arvan, et sa peaksid koostama nimekirja omadustest, mida sa selle naise juures näha tahad. Ütlesin isale. Ütle mulle, kui see valmis on, siis vaatame edasi. Isa naeratas õnnelikult. Tõsi, hetk hiljem selgus, et mitte minu nimekirja soovituse peale. Mul on ikka nii hea meel, et sulle see mõte meeldib. Selleks hetkeks olin ma juba palju suuremas õhinas kui isa. See oli peaaegu nagu tunne, mis valdas mind neli aastat tagasi, kui olime isaga otsustanud koera võtta. Teadsin, et see on kohe-kohe endale koera. Aga ei teadnud veel, mis tõust või missuguse iseloomuga. Koera võtmise otsusele järgnenud ootusärevus oli peaaegu sama suur kui elevus. Mida tundsin, kui meie Fredit esimest korda nägin. Isa oli nimelt ühel päeval töölt koju tulles teatanud, et nende osakonna töötaja koeral on pojad sündinud. Ja kui me tahame, võime ühenest endale võtta. Kui me siis kolm nädalat hiljem kutsikaid esimest korda vaatama läksime, tundsime Fregi kohe ära. Ma vaatasin teda ja teadsin, et temast saab minu koer ja Fredi tundi sisemist midagi taolist. Igal juhul tuli ta kohe minu juurde, limpsis mind ning paistis isegi natuke kurb, kui me ära läksime. Ma muidugi ütlesin talle, et kui ta on natuke suuremaks saanud, tuleme talle ühel päeval päriselt järele. Ma ei tea, kas ta midagi aru sai aga igal juhul me pidasime sõna ning Fredi elabki nüüd meie juures. Praegu tundsime midagi taolist, aga ma olin kindel, et oma tulevase naise peab isa ikka on natuke rohkem ära tundma, kui mina. Rääkisime meie pere suurest uudisest esmaspäeval koolis, oma parimale sõbrannale, Meritile. Me oleme pinginaabrid alates esimesest klassist ja meil ei ole teineteise ees saladusi. Merit räägib mulle kõiki oma elust ja mina talle enda omast. Pean tunnistama, et ega mul Meritile midagi põrutavat rääkida ole olnud sest võrreldes Meritiga oli mu senine elu äärmiselt igav. Meritile ei ole isa samamoodi nagu mul ei ole ema. Kuid siin meie sarnasus lõpeb. Nimelt on Meritil viimase viie aasta jooksul olnud vähemalt neli kasuisa ja see juba on midagi. Igal juhul tekitab see palju põnevaid ja naljakaid ning sekka ka natuke kurbi olukordi, millest Merit mulle ikka aeg-ajalt räägib. Meriti jõuab uue kasuisaga vaevu tuttavaks saada, kui ta ema saab juba aru, et ta selle mehega ikka hästi ei klapi. Või leiab mõne muu vea, mis pärast nende suhe lõpetada. Teinekord ei tundu mulle nende meeste süüteod just eriti suured. Ei, mul on hakanud tekkima ettekujutus, et Meriti ema kujutab endale ette kõike seda, mida ta Meriti sõnul meestele süüks paneb. Oma kahtlusi pole enam eriti ka veel jagada julgenud. Aga igal juhul on Meriti emal kohe uus kasuisakandidaat võtta. Seega pole vist tõesti kunagi olnud nii, et Meritile ei oleks kunstitunnis kellelegi isadepäeva kaart joonistada. Lihtsalt kui minu kaardil on isal alati sinised silmad, pruunid juuksed ja vahel ka paaripäevane habe. Sis Meriti isadepäeva kaardi isa on vahel blond, vahel pikkade pruunide juustega ja teinekord päris kiilakas. Ta peab väga ettevaatlik olema, lauses Meriti elutargalt, kui olin talle oma uudise kohene esimese tunni algust ära rääkinud. Miks ettevaatlik, et ta kullakaevaja või puugi peale ei satuks, sõnas Merit. Kullakaevaja või puugi? Ma küll teadsin, mida mõlemad sõnad tähendavad kuid ei saanud aru, mida Merituma lausega öelda tahtis. Kas, nagu elukutselise kullakaevaja või? Küsisin end veidi tobedalt tundes. Merit naeris, et kullakaevajaid ongi elukutselised. Usu mind, mu viimane kasuisa Tarvo rääkis millalgi, kuidas üheda. Sõbra tüdruksõbrad ongi ainult kullakaevajad olnud. Kõik ühe elukutsega Sist. Ma aimasin, et siin on mingi nõks, aga kuidas ma oleksingi pidanud seda teadma. Kuna kell helises tundi ja õpetaja oli ka kohe platsis Pilimat terve loodusõpetuse tunni ootama ja nuputama, kuidas saavad elukutselised kullakaevajad mu isa elu kibedaks teha. Järgmisel vahetunnil sai muidugi palju targemaks. Tuli välja, et kullakaevaja tähendab lisaks inimesele, kes kaevab maa seest kulda ka naist, kes on huvitatud ainult mehe rahast ja varandusest. Ja puuk omakorda tähendab naist või siis ka meest, sest Merit väitis, et ka ükstakasuisa oli puuk kes end oma kaaslase juurde sisse seab ja seal siis peamiselt tema kulul elab. Meriti kirjeldused kõlasid igal juhul nii koledalt, et oli ilmselge. Ma pidin oma isa hoiatama. Äkki on veel midagi, mida ma peaksin teadma? Küsisin Meritilt igaks juhuks. Merit naeris. Muidugi on, on meil terve hulk naisi, kelle puhul peaks su isa ettevaatlik olema. Aga need kaks tüüpi on kõige ohtlikumad. Õhtul kodus rääkisin isale, et ta peaks puukide ja kullakaevajad asjus silmad lahti hoidma. Ma pean tunnistama, et isa silmad läksid juba minu hoiatust kuuldes suhteliselt pärani. Kust sa seda kuulsid? Küsis isa. Mulle tundus, et veidi murelikult. Merit hoiatas mind. Ta ütles, et armunud inimesed on just nagu pimedad ja seepärast on neid kerge ära kasutada. Ühesõnaga ma kavatsen sul silma peal hoida. Isa hakkas naerma. Mina ei kavatse küll oma kainet mõistust kaotada. Sõnast ta. Loomulikult ei uskunud ma teda. Mul on nüüd viimaks see nimekiri valmis, sõnas isa. Üks päev võidurõõmsalt. Hingasin kergendatult. Mul oli olnud juba paar päeva tunne, et isa plaan naist leida ei ole üldse nii tõsine, kui ma alguses arvanud olin. Ja loomulikult olin ma olnud seetõttu veidi pettunud, kuid need paistis kõikjal hästi olevat. Loe siis ette, kamandasin. Isa vaatas mind veidi kahtlevalt. Arvad muidugi, pealegi, nagu sa ütlesid, on see natuke minu otsus ka. Tuletasin isale meelde, et kui mulle see naine ei meeldi, siis ei pea ta siia elama tulema. Ma tahan lihtsalt olla kindel, et seal nimekirjas ei ole, kohe alguses mõnda sellist omadust, mis mulle ei meeldi. Et sa ei hakkaks kohe alguses vale naist otsima. Isa noogutas. Ilmselt minu põhjendus veenis teda ooda, ma prindin selle nimekirja kohe välja, ütles ta elutuppa kadudes. See mul arvutis. Peagi oli isa tagasi. Ta nägi natuke häbelik välja. Ma püüdsin teha südame kõvaks ja mõelda, et see kõik on ta enda huvides. Seega ükskõik kui tobedad need omadused ka ei olnud. Ma pidin need ikkagi ära kuulama. Isa köhatab hääle puhtaks ja hakkas pihta. Sportlik iseseisev, hea kokk, armastab lapsi ja loomi, meeldib käia kinos ja teatris meeldib reisida, ei karda ämblikke hiiri ega muid veidraid asju. Edasipüüdlik käib ilusasti riides. Isa nimekiri ei olnudki piinlik, nagu ma millegipärast kartnud olin. Tegelikult oli see päris tore. Kuid midagi oli nagu puudu. Ja siis ma taipasin. Aga milline ta välja nägema peaks? Sõna sportlik ei ütelnud välimuse kohta just ülearu palju. Isa vaatas mulle veidi süüdlaslikult otsa. Ilus, pomises ta seejärel häbelikult nägu kaladriel, eks. Kes kõla kaladriel see haide, kuninganna käepikkust ja sõrmuste isandast. Isa noogutas, kuigi ma olin päris kindel, et tal polnud aimugi, kellest jutt käib. Mis siis, et me olime hiljuti kõik need filmid ühe nädalavahetusega ära vaadanud. Või siis nagu Mirtel Pohla lisas isa justkui püüdes oma harimatust haldjate osas veidi leevendada. Noogutasin heakskiitvalt. Mul poleks olnud vähimatki selle vastu, et Mirtel Pohla taoline naine mulle hommikuti putru keedaks. Samuti oli mul hea meel, et isa oli selle nimekirjaga nii hästi hakkama saanud. Uskusin, et see on igati positiivne algus. Ma olen mõtelnud, et alustan otsinguid kohe mitmel rindel teatas isa minu veelgi suuremaks üllatuseks. Mis see tähendab? Ma mõtlesin, et teen endale paari tutvumisportaali konto, seal liigub kindlasti palju naisi. Ja pealegi annab internet võimaluse selle inimesega põhjalikult tutvuda, enne kui päriselt kokku saada, rääkis isa. Miks sa internetist otsima hakkad? Ma olin veidi pettunud. Tegelikult päris palju, tahtsin võimalikult kiiresti tulemusi näha. Aga kuidas ma neid siis näen, kui isa netis kirjutama hakkab? Internetis on mul konto ju kogu aeg olemas, seega ma nagu kogu aeg otsiks, seletas isa. Kui palju ma ikka jõuan pärast tööd kuskil käia, et uute inimestega tuttavaks saada? Mõtle nüüd ise. Eks ma siis natuke mõtlesin ja leidsin, et isal on õigus. Aga see ei olnud siiski päris see, mida ma olin lootnud. Neti teel on tobe tutvuda. Jäime endale kindlaks. Ei ole tobe, vaidles isa. Tänapäeval tutvub suur osa inimesi internetis. Aga sa ju ei näe kohe, kellega sa kirjutad. See võib-olla hoopis keegi teine kui see, kellena ta end esitleb. Näen ikka, kinnitas isa. Seal on fotod ka. Millise foto siis sina endast sinna paned? No ma mõtlesingi sinu käest veidi nõu küsida, sõnas isa. Ta tõi oma sülearvuti ja näitas mulle kaht fotot. Mis sa neist arvad? Kumma peal ma sinu meelest parem välja näen? Mõtlesin, kuidas öelda seda nüüd nii, et isa end halvasti ei tunneks. Sest tõde oli see, et kumbki foto ei kõlvanud kuhugi. Üks foto oli vähemalt viis aastat vana. Isa oli seal veidi kõhnem ja hoopis teistsuguse soenguga, kui tal praegu oli. Ja teisel fotol poseeris isa Riho uue punase ilma katuseta auto kõrval, tehes näo, nagu kuuluks sõiduk hoopis talle. Kas need on ainsad fotod? Isa muutus murelikuks. Need ei kõlba, jah. Ma ise mõtlesin ka, et see esimene on äkki liiga vana pilt ja see teine. Samasse auto mulle täitsa meeldib. Mis siis, kui nad arvavad, et see on sinu auto? Isa hakkas naerma. Ega nad siis autot ei vaata, ikka mind. Mis seal vahet on, kelle auto kõrval ma seisan. Aga äkki ka mõni arvab. Isa lõi käega. Ma võin siis ju kohe pildi alla kirjutada, et pilt sõbra autoga Pole probleemi. See vist ikka ei sobi. Kahtlesin, äkki sul on veel midagi? Kahju küll, sõnas isa veidi nukralt. Ma nägin, kui raske tal oli sellest Riho autost loobuda. See on imelik, sest päriselus ei olnud isa autodest üldse hirmus suures vaimustuses. Äkki sa aitad siis mul mõne muu pildi valida, pani isa viimaks ette. Noogutasin ja kinnitasin isal, et õige foto on juba pool võitu. Valisin viimaks isa piltide seast välja kolm, mis minu meelest olid igati sobivad ning isa valis neist omakorda välja selle, mis talle endale kõige rohkem meeldis. See pilt oli tehtud eelmisel sügisel, kui isa käis töö asjus Saksamaal. Minu meelest oli ta seal piisavalt kena ja sportlik ja natuke ka akadeemiline nagu isa lisas. Nüüd on siis veel see tutvustus vaja teha ütles isa järgmiseks ja vaatas vilksamisi minu poole. Kas sa pead enda kohta mingit tutvustava teksti ka kirjutama? Isa noogutas. Aga hakkame siis peale. Kaisa, kas aitad mind sellega? Isa vajas ilmselgelt abi, seda oli ta näost näha. Ja mis siin imestada, muidugi ma aitasin teda. See oli ju ometi minu huvides ka, et meile elama tulen, naine oleks just selline, nagu meile mõlemale meeldib. Isa enesetutvustus nägi viimaks välja umbes selline. Olen haritud, sportlik ja kultuurihuviline üksikvanem, kelle hobid on jalgrattasõit ja reisimine. Olen sõbralik, aus ja hea huumorimeelega. Mulle tundus küll pisut igav, aga isa keeldus kategooriliselt põnevamaid asju kirja panemast, sest arvas, et see oleks kuidagi imelik. Minu meelest oleks olnud palju ägedam, kui ta oleks tunnistanud, et on üks kord võitnud jäätisesöömisvõistluse ja armastab äikest, pildistada.