Mõnda aega ei võtnud isa enam üldse naise otsimist jutuks. Kui ma ei oleks näinud, et ta veetis suurema osa oma õhtutest arvutis oleksin ilmselt juba murelikuks muutunud. Kuid praegu tundus isa lihtsalt oma kirja sõbrannadega liiga hõivatud olevat. Ma kujutlesin nimises suure hulga naisi, on ta juba oma toreda kontoga suutnud ära võluda. Ja nüüd ei ole tal vaja muud, kui vaid välja selgitada, millised neist need kõige toredamad ja ilusamad on. Seepärast püüdsin teda mitte segada ja talle võimalikult palju vaba aega anda, võttes näiteks täiesti vabatahtlikult osa majapidamiskohustustest ajutiselt enda kanda. Isegi pooled isa õhtused jalutuskäigud Frediga võtsin üle. Aga kui päevad möödusid ja isa ei olnud ikka veel midagi oma tegemistest rääkinud, ei pidanud ma enam vastu ja küsisin, kuidas tal läheb. Isa sügas kukalt ja ütles, et vist päris hästi. Ta pidavat umbes seitsme naisega kirjavahetust. See arv oli oluliselt suurem, kui olin arvanud. Ma julgenud isalt küsida, kas ta pole siis tõesti suutnud juba otsustada või on need seitse naist kõik võrdselt toredad. Teiseks ei mahtunud mulle pähe, kuidas isal küll meelest ei lähe, kellele ta millest rääkinud on. Ja veel. Huvitav, kuidas naised isal sassi ei lähe? Kas ta peab nende kohta mingit tabelit, et hiljem mäletada, kellele mis meeldib ja nii edasi. Uuesti ja uuesti nende kirju lugeda oleks vist päris tüütu. Küsisin, milles ta naistega kirjutab. Kuid mulle tundus, et isa ei tahtnud sellele küsimusele vastata. No me räägime igapäevastest asjadest, ütles ta viimaks natuke vastu tahtmist. Nad küsivad, mis tööd ma teen ja mis auto mul on ning muid selliseid tavalisi asju, mis seal vahet on, mis auto sul on? Ma ei taibanud, mida sai auto isa kohta öelda. Samas kui isa ise ei hoolinud oma autost niigi palju, et tahtis lausa võõra autoga ja endast üles panna. Hea, et ta ikka ei pannud, mõtlesin seal järgmise hetkel ma taipasin. Ma taipasin, et just need naised võisid olla need hirmsad kullakaevajad. Ilmselt tahtsid nad teada, kas isal on piisavalt hea palk ning vinge auto. Mis on kõige kehvem auto, mida sa tead? Isa vaatas mind üllatunult, ta ei taibanud, miks ma nii äkki teemat muutsin. Mis kogu aeg laguneb ja millega üldse sõita ei saa. Isa hakkas äkki naerma. Mis on? Nüüd, ei taibanud mina, mis toimub? Ei midagi, kõksu sisa naerda. Mul tuli lihtsalt meelde, et Rihol oli ülikooli ajal üks vana Datsun. Isa ei saanud enam naeru pidama. Sa ei kujuta ette, mis jama sellega pidevalt juhtus? Ma ei kujutanud ette, aga see ei olnud hetkel ka oluline. Kui keegi veel küsib, mis auto sul on siis vastata. Datsun, ütlesin isale. Miks isa paistis tõeliselt ehmunud. Sest siis saad sa teada, kas nendele naistele meeldid sina või ainult sinu auto. Oigannad siis mu autoga koos elama ei hakka, muigas isa. Kuid oli siiski veidi mõtlik. Isa oli ka edaspidi oma kirjavahetuse teemal sõnakehv. Ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud midagi huvitavat ja põnevat muld alt välja pigistada ei õnnestunud. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on ju kaks võimalust. Kas isa kirjutab ise igavaid kirju või teevad seda tema kirja sõbrannad. Miks muidu polnud isal minuga kunagi midagi toredat jagada. Viimaks taipasin, et on ka kolmas võimalus. Need kirjad olid hoopis nii huvitavad, et isa ei tahtnud mulle nendest rääkida. Mine neid suuri inimesi tea. Kuid siis saabus päev, mil selgus isa sõna, ahtruse ja tujutuse põhjus. Sul oli vist õigus, lausus isa. Ma olin enne magamaminekut kööki jooma tulnud ja leidsin ta sülearvutiga köögilaua tagant. Isa nägi kuidagi väsinud ja kurb välja. Mis asjus? Selles, et neti teel on tobe tutvuda. Mis siis juhtus? Isa ohkas. Igasugu asju juhtus. Räägi siis. Isa vaatas kella, siis mind ja ohkas uuesti. Ma lähen homme ju teiseks tunniks, mäletad, räägi, mis juhtus. Nägin, kui väga vaja sisa praegu kedagi, kellele oma muret kurta. Seepärast vaatas ta läbi sõrmede tõsiasjale, et kell oli juba 11 ja hakkas rääkima. Isa rääkis, kuidas ta oli paar korda nalja pärast selle automargi küsimuse peale vastanudki, et tal on 1992. aasta Datsun kummaltki naiselt, kellele ta seda maininud oli, ei saanud rohkem ühtegi kirja. Selline kummaline kadumine oli muutnud ta kahtlustavaks ja ta oli veel paar katset teinud. Mõlemal korral olid tema kirjasõbrad midagi põhjendamata kadunud. Kuid peagi tunnistas isa, et olevat paari naisega, kellega ta oli pikemalt kirjutama jäänud, juba ka silmast silma kohtunud. Noh, kuidas läks? Küsisin ma seda kuuldes õhinal. Isa lõi käega. Mis ta ikka läks, pomises ta. Kas nad ei meeldinud sulle? Isa raputas pead. Mis siis juhtus? Kas te ei saanud siis kirjutades piisavalt tuttavaks, et olla kindlad, et klapite uurisin. Asi polnud selles. Milles siis? Nad ei olnud üldse sellised, nagu väitsid end olevat. Millised nad olid siis koledad või mitte, koledad, aga puikle sisa. Kuule, mäletad, me oleme üks tiim. Tuletasin isale meelde tõsiasja, millega ta alati minult infot välja pressida püüdis. Sa võid mulle rääkida. Nad olid palju vanemad kui fotode järgi tundusid SÕNA sisa viimaks ja palju paksemad. Kui palju vanemad siis, kui palju paksemad ei julgenud ma mingil põhjusel küsida. Ikka päris palju, sõnas isa. Aga vähemalt ei teinud nad kirjavigu nagu enamik naisi, kellega ma kirjutasin kirjavigu. Ma ei teadnud ühtegi täiskasvanut, kes teeks kirjavigu. Aga võib-olla oli see nii vaid seetõttu, et täiskasvanud, keda ma tundsin, olid enamasti mu õpetajad. Ja sa ei kujuta ette, mõne puhul kahtlustasin, et ta ei ole kunagi üheski eesti keele tunnis käinud üheski tunnis. Et tegelikult ei kujutanud ma seda ette. Ja kui nad juba vanuse ja välimuse kohta valetasid, ei teadnud maju, mis kõik veel ei pruugi tõele vastata, rääkis isa. Ja mulle tuli meelde, et oleksin peaaegu ise ka endast palju noorema Photo pannud. Aga ei pannud ju. Peamiselt vist küll, tänu sulle. Mul oli äkki isast nii kahju. Mis sa nüüd siis edasi teha kavatsed? Küsisin? Ma ei teagi, vist pean hakkama rohkem väljas käima, tõdes isa. Aga mitte baarides, eks ole. Küsisin igaks juhuks nelitali kinnitanud, et ema väitel baarides ega ööklubidest õiget meest ei leia. Ju see oli nii ka vastupidi. Isa raputas pead? Ei, muidugi mitte. Ma arvan, et lähen laupäeval hoopis mõnele kunstinäitusele või kuhugi sellisesse kohta. Kõik järgmised nädalavahetused lahkus isa juba varakult kodust ja saabus tagasi teinekord alles õhtupoolikul. Ma ei pidanud ta käest isegi küsima, kuidas tal läks saamaks aru, et polnud läinud just kõige paremini. Isa meenutas mulle jahimeest, kes läheb jahile, kuid tuleb tagasi alati tühjade kätega. Ma ei tea, mida ma valesti teen, tunnistas isa mulle ühel reede õhtul. Ma nagu alguses saavutan, nendega silmsideme. Ning siis, kui juba juurde astun ja rääkima hakkan, ei tule üldse midagi välja. Mida sa neile siis ütled? Isa kehitas õlgu. Igasuguseid asju oleneb olukorrast. Ilm on muidugi alati hea teema. Aga ega ma väga palju tavaliselt öelda ei jõuagi, sest siis nad juba kiirustavadki minema. Ma tahan seda näha. Mida, võta mind kaasa, ma tahan näha, kuidas sa neid kõnetad, ütlesin, ma ei pea ju juures olema. Võin eemalt luurata või midagi taolist. Minu üllatuseks oligi isa nõus. Võib-olla taipas ta ise ka, et vajab sõltumatut vaatlejat. Järgmisel päeval läksime KuMusse. Isa ostis meile piletid ja pärast seda liikusime eraldi. See tähendab, et tema kõndis ringi üksi ja mina tema läheduses kuid tegin näo, nagu ei oleks meil mingit omavahelist seost. Selline muuseumi külastus oli väga põnev. Me kumbki ei vaadanud maale ja samas vaatasime ka. Isa oli kumus viimase kuu jooksul juba mitu korda käinud. Seega oli talle siin enamik näitusi tuttav. Seetõttu üha rohkem tegi nägu, nagu vaataks maale piiludes samal ajal hoopis ringi. Ja mina piilusin ringi jälle selleks, et mitte midagi olulist maha magada. Umbes kolmveerand tunni pärast sattusime saali, kus oli palju maastiku vaatega maale. Ja siis veel üks tumedate pikkade juustega punase seelikuga naine. Ma nägin kohe, kuidas isa elevile läks ning hakkas sellele naisele tasapisi lähemale nihkuma. Püüdsin omakorda naisele ja isale lähemale nihkuda, et kuulata, millest nad rääkima hakkavad. Ilus päev täna. Naine pööras pisut ehmunult pead. Ilmselt polnud oodanud, et keegi teda kõnetab. Päris ilus jah, sõnas ta viisakalt. Aga homme pidi juba vihma tulema. Vat siis naine astus sammu isast kaugemale. Mulle tundus, et ta tundis end ebamugavalt, kui isa oli juba hoogu läinud. See kevad pidi üldse olema päris heitliku ilmaga. Kord on plusskraadid ja siis viskab jälle miinust vahele. Naine vaatas isamaale ja siis veidi abi otsivat ringi. Mina tegin muidugi näo, et mul ei ole selle kõigega midagi pistmist. Aga ikkagi tundsin, nagu ootaks naine, et ma talle kuidagi appi läheksin. Ja ega niipea ei pidavat veel soojaks minema. Jätkas isa vanemate tähele, et peab monoloogi. Naine nihkus nüüd isast samamoodi eemale nagu isa oli enne talle lähemale nihkunud. Märkamatult aga konkreetselt. Et õieti pruuniks ei saa veel niipea. Ma ei tea, kui kaua isa veel jätkanud oleks, aga õnneks jätkus naisel viimaks piisavalt julgust, et saalist lahkuda. Koosolek sosistasin, kui naine oli silmapiirilt kadunud. Pida. Isa nägi löödud välja. Ilmselt oli tal topelt piinlik, et ka mina seda näinud olin. Sa võid mulle kohvikus midagi osta ja senikaua püüan ma sind nõustada. Oli nii hull, siis jah. Noogutasin. Mida ma siis valesti tegin? Küsis isa, kui oli mulle salatit, kooki ja mahla ostnud. Endale oli ta võtnud ainult kohvi, mida nüüd närviliselt jõi. Ma olin jõudnud salati juba ära süüa ja nüüd oli järg koogi käes. Samal ajal nuputasin, kuidas isal oli üldse õnnestunud minu emaga tuttavaks saada. Või oli mu emale kangesti meeldinud ilmast rääkida. Aga kas ka kunstimuuseumis? Sa rääkisid täiesti valest asjast. Sõnasin viimaks. Ja kui sa nägid, et see naine ei ole ilmast huvitatud, ei muutnud sa isegi teemat. Ma teadsin, et pidin olema isaga karm, kui tahtsin, midagi muutuks. See oli aga raske, sest isa paistis ikka päris nukker. Inimesed ikka räägivad ju ilmast, poetas ta. Ilmast räägitakse siis, kui millestki muust enam rääkida ei ole. Aga sina tahtsid selle naisega tuttavaks saada. Järelikult oleksid sa pidanud rääkima sellest, mille pärast ta oli siia tulnud kunstist või siis küsinud midagi tema enda kohta. Mulle meenusid naise veidi ahastavat silmad, kui isa oli püüdnud teda kõnetada. Praegu oli isa umbes sama ahastava näoga. Pole hullu harjutamine teeb meistriks, kordasin teada-tuntud tõde, et isa lohutada. Ma siis proovin uuesti. Isa vaatas mu kooki veidi murelikult, kuid pistsin selle paari järgmise ampsuga kinni ja me läksime näitusele tagasi. Järgmised kolm või neli tundi jõlkus isa ühest näitusesaalist teise, jahtis üksikuid naisi. Ma keeldusin selle peale mõtlemast, kui tobe see välja nägi. Mõtlesin pigem sellele, kui õnnelik mu isa oleks, kui endale kellegi leiaks. Ja hoidsin talle pöialt. Olgugi et pea kõik katsed kellegagi jutule saada lõppesid sellega, et ohvriks valitud naine kas vabandas pärast paari vahetatud lauset viisakalt ja lahkus, kui eemaldus praktiliselt kohe ilma igasuguste vabandusteta vaadates mu isa, nagu oleks too hull või kummitus või midagi sama koledat. Isa ütles lihtsalt nii tobedaid asju. Viimaks ta vist ise ka enam ei uskunud, et ettevõtmisest mingit kasu oleks. Ja hakkas juba kõiksuguste jaburate lausetega improviseerima. Peab tunnistama, et kaotada tal tõepoolest suurt midagi ei olnud. Huvitav, kui Leonardo da Vinci oleks olnud eestlane, kes oleks siis olnud tema Moona Liisa? Uuris isa ühelt punase pea ja sinise kostüümiga naiselt või mis teie arvate, kas pigem otsivad kunstnikud ilusat maastikku, mida maalida või maalivad nad lihtsalt seda, mis neile elutoa aknasse kõige paremini ära paistab. Seda küsis isa kogemata muuseumitöötajalt ja pidi seetõttu kuulama ka loengut teemal, kuidas kunstnikud otsivad ikka ilusaid vaateid. See naine rääkis küll isaga kõige kauem, kui lisavisiitkaarti ei tahtnud ta sellegipoolest vastu võtta, öeldes et kui isa vajab tulevikuski kunsti küsimustele vastuseid, soovitab ta oma üht just pensionile jäänud kolleegi, kellel on palju vaba aega. Kui olime juba lahkumas, märkas isa all garderoobi juures veel üht naist. Ka naine oli juba hallimas. Isa pani kiiresti jaki selga ja tegi paar kiiremat sammu, et jõuda enne naist ukseni ja see avada. Ilmselt oli tal selleks hetkeks pea juba küsimustest päris tühi. Seepärast küsis ta lihtsalt. Kas te elate siin? Kuidas sinu ema kõik need su kasuisad küll leidnud on? Uurisin üks päev koolis Meritilt. Merit kehitas õlgu. Ta ise ütleb, et ei leiagi. See tähendab, et ei otsigi, et nad leiavad ta ise. Ta kohe nagu tõmbaks mehi ligi. Ema ütleb, et kui kedagi otsida, siis ei leiagi, see paistvad kohe kaugele välja, kui oled meeleheitel ja siis hakkavad kõik sinust hoopis eemale hoidma. Hakkasin mõtlema, kas minu isa on väga meeleheitel ja kui kaugele see siis õigupoolest paistab. Võib-olla hakkas tõesti silma, et isa peaaegu kõikides avalikes kohtades pidevalt ringi vahtis, nagu oleks ta tagaotsitav ja kardaks hirmsasti, et iga hetk tormavad kuskilt välja, teda jälitavad politseinikud. Või et ta isegi poes meeleheitlikult ringis ahmis ning iga vähemagi kena maja üksi poes oleva naise käest midagi küsima tormas. Ükskord selgus, et kõnetatav naine ei olnudki poes üksi. Lihtsalt ta mees oli läinud vahepeal midagi muud otsima ja jõudis tagasi just ajaks, mil isa uuris naiselt, kuidas oleks kõige parem teha friikartuleid, kas rapsi või oliiviõliga. Isa ehmatuseks vestlusega liitunud mees oli veendunud, et kõige parem on kasutada hoopis kookosrasva ja nii isa poest kookosrasvaga koju tuligi. Aga kui su isa saabki viimaks kellegagi tuttavaks, tuleb ka mitmeid olulisi asju tähele panna, rääkis Merit edasi. Mis asju siis veel? Küsisin, kuidas see kõik sai ometi nii keeruline olla? Ei mõistnud ma. Tegu oli ju täiskasvanud inimestega. Peab näiteks jälgima, et ta ei satuks kohe automaatselt sõbras tsooni sõbratsooni. Ma ei olnud sellist sõna kuulnud. Mida see tähendab? Ega ma ka päris täpselt ei tea, tunnistas Merit. Aga ma olen aru saanud, et seda inimest võetaksegi nagu head sõpra mitte kuidagi muud moodi. Et temaga võib küll kinno minna ja talle igasuguseid asju rääkida, aga käsikäes päikeseloojangut ikka vaatama ei lähe. Nagu ikka, rääkisin ka võimalikust sõbratsoonist, mis tutvuda soovijat ohustab õhtul kodus isale. Seekord võttis isa mu hoiatust väga tõsiselt. Selgus, et ta polnud sellist väljendit kunagi varem kuulnud. Ja seal on siis ohtlik. Jah? Küsis ta viimaks, kui olin kõik selle vähese, mida ma sõbratsooni kohta teadsin ette ladunud. Raputasin pead. Mulle tundub, et vastupidi seal ei ole mitte ohtlik, vaid väga turvaline. Lihtsalt kui sa seal juba oled, siis sa sinna suure tõenäosusega ka jääd. Isa noogutas mõtlikult. Et siis need naised võtavad mind nagu sõpra, mitte nagu kedagi, kes noh. Tead küll. Isa köhatas täpselt, mida iganes köhatus tähendama pidi. Olin kindel, et isa oli asjale viimaks pihta saanud. Aga kui midagi muud ei aita, siis jääb järele muidugi veel nõidus. Ütlesin eriti üks päev kooli sööklas lihapirukat süües. Mis nõidus? Armumaagia, sosistas Merit, nagu oleks tegu millegi tõeliselt salajasega. Mida see tähendab? Mitte et ma ei oleks teadnud, mida need sõnade eraldi tähendasid aga mul polnud aimugi, kuidas see maagia toimib või nii. Kas see on nagu mingi hookuspookus? Merit noogutas enam-vähem, aga see töötab. Vähemalt üks mu ema sõbranna väitis seda alles hiljuti. Mida ta siis tegi? Ta võttis endale meeldinud mehe pildi ja panin küünla põlema ning luges mingit loitsu. Juba tund aega hiljem oli see mees talle helistanud ja ta välja kutsunud. Mu isa ei tunnegi veel kedagi. Kust te selle naise pildi siis üldse saaks? Ta võib mõnest ajalehest või ajakirjast välja lõigata, kui talle näiteks mõni kuulsus meeldib. Isa ütles, et otsib täiesti tavalist naist. Tavaliste naiste pilte võib ju ajalehtedest ja ajakirjadest ka leida, vaidles Merit. Keevitasin õlgu. Ma ei ole päris kindel, kas selline mõte isale meeldiks. Siis vist pildiga nõidus ei sobi. Merit võttis järjekordse ampsu lihapirukast ja ta näole ilmus naeratus pirukas ja ilma et ma oleks saanud midagi küsida, hakkas ta täis suuga rääkima. Mul tuli meelde, et mu ema teine sõbranna rääkis kunagi, et ta oli võtnud paar oma juuksekarva ja küpsetanud lihapirukaid, kuhu need karvad sisse pani. Ta kutsus meeldima hakanud mehe endale külla, märkis juuksekarvaga pirukad ära. Kus neid sellele mehele see nõidus ka töötas? Ma vaatasin Meriti pirukat ja mul läks korraga süda pahaks. Oli rohkem kui kindel, et ma ei saanud isale seda pirukasse soovitada. Samuti ei teadnud ma ühegi loitsusõnu. Pealegi ei olnud ma üldse veendunud, et isa mingit loitsu kasutama hakkaks. Mulle tundus, et talle meeldisid siiski ausad lahendused. Ega nad ei pea ainult juuksed olema, sõnas Merit minu kõhklust nähes. Mul tuli meelde, et ka küüned sobivad väga hästi. Ei, ütlesin nüüd päris konkreetselt, isa ei oleks selle nõidusega nõus. Merit noogutas. Eks ta peab siis ikkagi ise hakkama saama. Ja isa saigi. Ühel õhtul tuli ta koju ja säras üle terve näo. Ma igaks juhuks küsisin, kuid oli ilmselge, et tal oli viimaks hästi läinud. Väga hästi läks sõna sisa minu küsimuse peale naerdes. Kuidas te tuttavaks saite? Ühes kohvikus, seletas isa. Ma läksin sealt täiesti juhuslikult läbi, et enne koosolekut üks kohv võtta. Ja seal ta siis oligi. Istus ühes aknaäärses lauas ja nägi kuidagi üksik välja. Ja kuna mul midagi kaotada ei olnud, küsisin, kas võin ka sinna istuda. Ja edasi. Ja edasi me juba rääkisimegi. Meil oli nii huvitav, et oleksin peaaegu koosolekule hiljaks jäänud. Ja te saate veel kokku? Küsisin, elevil olles. Isa noogutas. Kuid äkki ta näoilme muutus. Rõõmust sai ahastus. Mis juhtus? Ma ei taibanud, kas ma olin midagi valesti küsinud. Isa tegi suuga selliseid liigutusi, nagu teevad kalad, kui nad veest välja võtta. Sa ju ometi? Ei. See oli täiesti uskumatu. Siis saanud juhtuda. Isa noogutas. Ma unustasin, ma olin nii rõõmus, et kõik läks hästi. Ja siis oli mul hirmus kiire lahkumisega. Ma unustasin küsida ta telefoni numbrit ja nime.