Isa oli muutunud viimasel ajal palju edukamaks vähemalt mis puudutas kohtinguid. Teinekord tulid õhtul koju ja oli päris elevil. Ühel päeval ütles isa. Ma soovin, et kohtuksite. See oli tõepoolest samm edasi. Tema nimi on iiris ja ta on hästi tore, jätkas isa. Ja ta ütles, et talle meeldivad lapsed. Ta pole mind veel näinudki ju. Korraga haaras mind kõhedus. Mõtlesin, mis saab, kui mina ei peaks sellele Iirisele mingil põhjusel meeldima ja ta sellepärast isaga rohkem kohtuda ei taha. Ma olen sinu pilti talle näidanud, ütles isa. Pilti. No ma ei näe ju välja nagu mingi peletis, et ta sellepärast kartma lööma peaks. Võib-olla me lihtsalt ei klapi, mis siis saab? Küsisin igaks juhuks. Hakkasin alles nüüd taipama, millise takistusriba isa läbima pidi. Kõigepealt pidi ta naist kõnetama, temaga üldse tuttavaks saada. Ja loomulikult mitte suvalist naist, vaid sellist, kes talle pealtnäha ikka meeldis ka. Seejärel pidi ta enda vastu nii palju huvi äratama, et naine soostuks temaga välja minema või talle vähemalt oma telefoninumbri andma. Ning pärast seda pidid nad veel välja selgitama, kas nad üldse sobivad. Alles siis tulin mängu mina. Ja muidugi oli meil mõlemal võrdne võimalus isa unistus uppi lüüa. Nii minul kui mul ei peaks isakaaslane meeldima kui ka sel naisel kui tal ei peaks juhtumisi mina meeldima. Et seda välja selgitada, selleks korraldasingi meile nädalavahetuseks väikese väljasõidu, ütles isa. Selleks nädalavahetuseks. Tundsin korraga klomp kurgus. Äkki saime väga hästi aru, millist ärevust isa oli pidanud tundma, kui uute naistega kohtama läks. Kuid minu meelest oli minu vastutus veelgi suurem. Mina pidin sellele naisele meeldima, et isa saaks õnnelik olla. Nojah, sõnas isa. Me mõtlesime, et mis siin ikka oodata seda küll oodata ei olnud siin tõepoolest midagi. Ma oleks andnud kõik, et mind oleks nädalavahetusel tabanud mingi haigus ja ma ei oleks pidanud kohtuma toreda Iirisega, kellele meeldisid lapsed. Kuid laupäeval olin ma ikka veel terve nagu purikas ja muuhulgas selgus, et iiris oli tõepoolest tore. Olgugi et ma tundsin ikkagi veidi ärevust. Isa oli ütelnud, et see on minu otsus ka. Seega võtsin ma meie kohtumist äärmiselt tõsiselt. Esialgu sain ma iirist ainult selja tagant uurida. Esimesed poolteist tundi, mille jooksul me Lahemaa rahvusparki sõitsime, mida isa väikeseks väljasõiduks pidas. Tagantpoolt tundus iiris täitsa normaalne, ta tumedad, veidi lokkis juuksed näisid pestud ja kammitud ning kõõma ja täisid ei paistnud ka kusagilt. Kui te arvate, et ma kõõma ja täisid otsisin, siis te muidugi eksite. Aga kuna ma pidin nii kaua iirise juukseid vahtima, tegin tahes-tahtmata ka selle kohta tähelepanekuid. Lähemale jõudes selgus, et iiris on ka eespool täiesti normaalne. Võimalik, et tema tegi ka minu kohta väikest uurimust. Igatahes jõllitasime 11 pärast tervitamist veidi aega, enne kui isa närviliselt köhatus ja hakkas rääkima, kui hästi peen ja teda kodutöödes aitan. Ning viimaks hakkas iiris rääkima, kui hea meel tal on minuga tuttavaks saada ja muud sellist viisakat juttu, mida niisugustel puhkudel ikka räägitakse. Kuna olime kõik hommikul suure ärevuse tõttu vähe söönud, otsustasime enne matkamist keha kinnitada. Läksime siis kohvikusse. Isa tellis meile kõigile söögid ning nii me seal mõnda aega istusime ja lobisesime. Algul küsis iiris minu käest igasuguseid küsimusi, kuid pärast rääkis rohkem isaga. Mina sõin salatit ja vaatasin neid ning püüdsin mõelda, kuidas oleks, kui niiviisi hakkakski meie elu nüüd olema. Et hakkaksime igal pool kolmekesi käima ning isa ja iiris muutkui patraksid omavahel. Ning mina vaatasin aknast välja ja sööksin vaikides kõigepealt oma salatit ja seejärel jäätist, mida isa ilmselt süütundest mulle ostaks? Ma ei osanud arvata, kas mulle meeldiks või mitte. Igal juhul oleks olukord alguses kindlasti veidi harjumatu. Pärast söömist valisime ühe matkaraja ning hakkasime mööda seda minema. Ikka nii, et isa ja iiri sees ning mina lonkides nende kannul. Tegelikult polnud mul selle vastu eriti midagi. Ma olin olnud kodus piisavalt ettenägelik, et kõrvaklapid kaasa võtta. Ning nüüd nautisin ma silmadega loodust ja kõrvadega muusikat. Ja vahepeal, kui isa pisut murelikult selja taha vaates viibutasin paremat pöialt, et anda talle märku. Minuga on kõik korras. Pärast matkarada olime muidugi jälle nii näljased, et pidime sööma minema. Seejärel vaatasime veel paari rahvuspargis asuva mõisa ümbruses ringi ja sõitsime koju tagasi. Kuidas siis oli? Kas sulle meeldis iiris? Küsis isa õhtul minu tuppa tulles. Noogutasin. Iiris oli minu meelest päris tore. Kuigi ma ei saanud isale ütelda, et ma ei kujuta päris hästi ette, et ta siin meie juures äkki elama hakkaks. Siis on hästi, ütles isa. Kas teeme sel nädalavahetusel ka midagi kosiirisega? Küsisin isalt, kui ta ühel õhtul töölt koju tuli. Kuid minu üllatuseks raputas isa kahetsevalt, tead siis järgmisel küsisin ma lootusrikkalt. Isa istus ohates köögilaua taha maha. Mis juhtus? Kas te läksite lahku? Midagi sinnapoole, sõnas isa. Tal tundus olevat hea meel, et ma kõige raskem osa olin ise välja ütelnud. Kas mina ei meeldinud talle? Eiei isa hüppas oma sõnade kinnitamiseks laua tagant lausa püsti, hakkas kätega ägedalt vehkima. Sina meeldisid talle väga ära seda küll mõtle. Aga kas siis sina ei meeldinud talle? Küsisin järgmise küsimuse. Mitte ei meeldinud, aga noh. Me leidsime, et meil ei ole ikka nagu õiget keemiat, tunnistas isa. Keemiat. Aga kas füüsikat oleks, oli mul tahtmine küsida. Kuid see tundus hetkel sobimatu. Isa nägi kurblik välja. No niiviisi öeldakse, seletas isa. See tähendab siis, et me ikka nagu päris hästi klappinud omavahel. Aga otsustasime jääda sõpradeks. Et sa oled siis nüüd seal sõbratsoonis jah. Isa hakkas naerma. Just seal ma olen. Taipasin, et kõik oli veel keerulisem, kui ma arvanud olin. Ma leidsin elutoast sokid. Seli Hannele, Hannele käis alati piinlikult korrektse kostüümiga juukseid rangelt krunni pandud. Ta nägi nii range riietusega veidi hirmuäratav välja ja mul oli tunne, et ta isegi magas selle krunniga. Annelega oli isa tuttavaks saanud töökaaslase sünnipäeval. Ja juba paar nädalat hiljem kutsus isa Hannele meile külla. Et mitte niisama aega raisata, kui me ei peaks sobima, lisas ta veidi häbelikult. Minu meelest oli see igati tark mõte. Hannele vaatas mind nüüd veidi ette heitva pilguga. Õigus küll, ma ei olnud nende sokkide kohta veel midagi ütelnud. Sul olid kadunud? Kohmasin, püüdsin viisakas olla, aga midagi targemat ei tulnud tõepoolest hetkel pähe. Hannele jõllitas mind nüüd lisaks etteheitele ka veidi jahmunult. Mis sokid sa leidsid, siis sain aru, et olin teinud vea kuid mul polnud aimugi, millise sinu sokid. Kehitasin õlgu. Ma ei saanud aru, miks ta pidi nii salapärane olema, ütelnud kohe, et minu sokid. Miks nad seal olid? Tundusid Hannele, püüdis minu sokkide kohta võimalikult palju välja uurida. Juma, võtsin nad seal siis jalast ära. Ega nad ise sinna ju ei läinud. Hanneli oli hetkeks sellist nägu, nagu saaks tal kohe kopsudest õhk otsa. Ja ma jõudsin juba läbi pea lasta, mida meile koolis esmaabi kohta räägitud oli. Kuid siis ta enesetunne nähtavasti paranes. Ta ulatas mulle vaikides sokid ja istus seejärel diivanile. See andis tunnistust, et päris hea tal ikka veel ei olnud. Võtsin sokid näppu, et need kiiresti mustapesu kasti viia. Pidin tagasi kiirustama, et hoida Hannele tervisel silm peal, kuni isa poest tuleb. Kui ma elutuppa tagasi jõudsin, oli Hannele kadunud. Tormasin kööki, sest arvasin, et ta on läinud meie esmaabikarbist mingeid rohtusid võtma. Kuid seal teda ei olnud. Kiikasin igaks juhuks vannituppa. Ent sealgi valitses tühjus. Kui ma ta viimaks leidsin, siis karjatasin ehmatusest. Õnneks ei olnud ta minestanud, sest minu karjaduse peale käis kõva kolks ja ma sain aru, et Hanneli oli oma pea vastu isa voodi põhja ära löönud. Või oli ta siiski minestanud ja nüüd minu hääle peale uuesti teadvusele tulnud. Igal juhul ei osanud ma muud moodi endale seletada, miks ta isa voodi all oli. Kas kõik on ikka hästi? Küsisin kõheldes. Ma ei saanud aru, kuhu isa nii kauaks jäi. Oleks halb, kui Hannele siin enne isa tulekut otsad annaks ja mina peaksin pärast aru andma, miks ma ei helistanud kiirabisse kohe, kui ta näost valgeks läks. Ei ole hästi. Pobises Hannele voodi alt välja roomates. Olin juba valmis telefonil üks üks kahte vajutama kuid minu üllatuseks ei näinudki Hannele haiglane välja. Ta oli pigem pahur. Mis siis lahti on? Küsisin tolm porises Hannele. Ma ei saa aru, kuidas ta siin nende koerakarvade ja tolmuses üldse elada saate. Me saime niiviisi päris hästi elada. Ja ausalt öeldes polnud me isegi aru saanud, et midagi valesti oleks. Isa imes igal laupäeval tolmuimejaga tolmu ja mina püüdsin oma tuba enam-vähem korras hoida. Kööki ja vannituba koristasime mõlemad siis, kui seal mingi suurem segadus juhtus tekkima. Seni polnud veel keegi meile ütelnud, et oleme mustad nagu põrsad. No ega tegelikult Hannele ka ütelnud, aga seda võis ta silmadest välja lugeda. Igal juhul ma täitsa imestasin, kui tal järgmisel laupäeval meile tulles oli kaasas ainult ultramoodne tolmuimeja mitte ees mask, mida arstid ja õed operatsioonide ajal kannavad. Või siis seljas kaitseriietus, millist kannavad inimesed, kes filmides hirmsate epideemiate võitlevad. Terve laupäeva möllas Hannele oma tolmuimejaga meie majas ringi. Ma tahan endale naist, mitte koristajat. Sõnas isa mulle pahuralt, kui olime sunnitud suurpuhastuse eest kööki varjuma. Kindlasti on terve hulk mehi, kes arvavad, et õige naine ongi see, kes hästi koristada oskab. Püüdsin isa lohutada. Nojah, aga mina ei ole ju selline. Hea seegi, et me ise midagi tegema ei pea. Püüdsin leida loos häid külgi. Mitte et me ei pea, aga ta isegi ei luba ju. Ta arvab, et me ei saa hakkama, kaebas isa. Kujutad sa ette, ta ei lase mul minu enda majas koristada. Kujutasin ette ja seda päris hästi. Mulle lausa meeldis istuda isaga köögis jäätist süüa ja mõelda, et keegi muudab meie maja kenasti puhtaks ja läikivaks jäätist seina muuseas sellepärast et Hanneli oli meile ühe ülesandeid usaldanud. Me pidime külmkappi ära sulatama, et ka see sarnaselt ülejäänud majaga läikima lüüa. Tegelikult oli Hannele andnud isale ülesandega Fredi puhtaks pesta, kuid isa keeldus kategooriliselt. Ta ütles, et Fredi karv on ise puhastub. Kui Hanneli oli pühapäeval viimaks oma tolmuimejaga lahkunud vaatas isa mulle küsivalt otsa. Ei ütlesin ma sellise otsustavusega nagu superstaari saate kõige tigedam kohtunik. Isa ütles ka, ei, jäme, puhkasime kergendatult naerma. Ega sul veel midagi ei ole? Küsisin igaks juhuks. Uppuja haarab isegi õlekõrrest, oleks mu vanaema minu praegust olukorda nähes vist ütelnud. Jah, mina olingi parajasti see uppuja. Olime eriti juures peaaegu kõik köögikapi uksed juba lahti teinud, lootes veel kusagilt kas või natuke midagi söödavat leida. See ei olnud teab kui viisakas. Aga olin viidud viimase piirini. Ja eks ma tundsin Meriti juures ennast ka natuke rohkem kodus kui mõne teise klassikaaslase juures. Kassitoitu on veel natuke, sõnas Meriti, vaatas mind murelikult. Ja nagu sa näed, ka kuivaineid. Muidugi ei saanud Meriti köögis enam suurt midagi olla, sest olin enamiku toidust lihtsalt süüdimatult nahka pistnud. Aga sellegipoolest tundsin kohutavat nälga. Tahad, ma annan sulle veidi külmutatud liha kaasa? Küsis Meritaki külmiku sügavkülmaust lahti tõmmates. Mul pole seda kuskil hoida, sõnasin kurvalt, ta viskab selle kohe ära, kui näed. Mõte oli muidugi hea ja ma tundsin, kuidas sülg vaikselt suhu kogunema hakkas. Ütledzion Fredile, soovitas Merit. Ma raputasin kahetsevalt pead. Me ei tohi enam Fredile ka toorest liha anda, ainult krõbinaid. Toores liha pidavat usse tekitama. Merit ohkas kaastundlikult. Mina ohkasin meeleheitest. Lugu oli saanud alguse umbes kolm nädalat varem ja ma poleks osanud uneski aimata, mida see endaga kaasa toob. See, et isa kohtus Mariaga. Ja nagu ma juba varem mainisin, algas ka see tutvus pealtnäha kenasti ja lootusrikkalt. Isa oli saanud Mariaga tuttavaks ökopoes. Muidugi ei läinud sinna vabatahtlikult, vaid märganud tänaval marjad, järgnes talle ja tegi siis poes naisega juttu. Kui nad veel väljas söömas ja teatris käisid, oli kõik tundunud suurepärane. Isegi taimetoidurestoran, kuhu marja oli isa paar korda viinud ei tundunud kuidagi kahtlane. Et nagu juba tavaks oli saanud, paljastus kõikide naiste tõeline pale alles siis, kui nad meile külla tulid. Minu teada pidi just külas eriti viisakalt käituma. Aga mingil põhjusel elasime me nagu tagurpidi maailmas. Kui Maria meile esimest korda külla tuli, valmistas ise salatit, kuhu pannud killukestki liha sest marja oli taimetoitlane. Liha puudumisest hoolimata sonkis Maria Taldrikus ja sõi salatit ainult paar suutäit. Ma ei ole sellise söögiga harjunud, lausus ta vabandaval ilmel. Kas ma võin järgmine kord ise süüa teha? Loomulikult, isa nägu lõi särama. Isa ei olnud tegelikult suurem asi kokkaja. Õigemini talle ei meeldinud süüa teha. Aga kuid ainult viimaks kokku võttis, tulid tal lausa imelised road välja. Just sellepärast ei saanudki ma aru, miks marja seda salatit ainult viisakusest maitses. Kuid Maria ei teinud süüa ainult järgmisel korral, vaid ka ülejärgmisel ja üle-ülejärgmisel. Ning see ei olnud veel kõik. Märkamatult oli ta üle võtnud meie külmkapi haldamise. Meie külmkappi ja seejärel ka meie toidu sekka ilmus suur hulk mitmesuguseid idusid ning kõiksugu tundmatuid seemneid ja salateid. Ning veel terve hulk kummalisi asju, millest mõni lõhnas päris hästi. Või nägi huvitav välja. Kuid terved sööki nendest veidratest asjadest ma siiski ette ei kujutanud. Aga just sellised söögid hakkasid meie juures valmima. Peaaegu igal õhtul astus marja läbi kaasas aina uued juurikad ja taimed ning valmistas neist ilusa, rohelise ja hästi lõhnava salati või supi mis kahjuks süüa ei kõlvanud. Vähemalt nii isa kui ka minu meelest. Sest selgus, et Maria ei ole mitte ainult taimetoitlane, vaid vegan. Kui tavaliselt ei söönud taimetoitlased ainult liha, siis marja ei söönud ühtegi toitu, mis oli seotud loomadega. Isegi mitte piimatooteid ega mune. Kuigi piima ega munade saamiseks ei tapetud ühtegi looma. Tuli välja, et ta ei söega mett, sest tema meelest mesilastele ei meeldi, kui nende mesi ära võetakse. Ma hakkasin Meriti pool õppimas käima, jäin üha sagedamini nagu täiesti juhuslikult nende juurde ka õhtusöögile. Ainult et see ei olnud kunagi juhuslikult. Ma olin kõik täpselt läbi mõelnud. Olin näljane, tige ja meeleheitel. Ühel päeval, kui isa mind autoga trenni ära viskas avastasime autost hamburgeri paberi. Seal taipasin, miks isa õhtusöögi ajal enam kunagi näljane ei olnud. Ta sai nüüd pärast tööd kiirtoitu. Üks päev olime tabanud isa vaatamas mõtlikul pilgul koguni Fredi lihakonservi. Ma aimasin, mida ta tunneb. Kui ma ei oleks pea üle päeva Meriti juures külmkapi tühjendamas käinud, oleksin ma Fredi konserve ilmselt samasuguse pilguga vaadanud. Isa muutus tasapisi üha mõtlikumaks. Ma teadsin, mida ta mõtles. Ka mina olin kurb, sest Maria oli väga tore. Aga ma tundsin, et kui see kõik veel mõnda aega niiviisi jätkub, olen ma sunnitud vanaema juurde kolima. Üks päev olime kooliteel tabanud end jälgimas üht suurt paksukest. Dalmaatsia koera. Koer tuletas mulle meelde lehma ja lehm omakorda liha. Ja liha. Liha meil enam ei olnud. Nagu ei olnud ka kartulit ega isegi riisi. Ja või isal õnnestuski need toidud mõneks päevaks jälle meie külmikusse muretseda. Avatas marja meid järgmisel päeval söögilauas nagu potentsiaalseid enesetapjaid ja küsis, kas me üldse teame, mida me endaga teeme. Ma ei tea, kui kaua ma veel jõuan, ütles isa, üks päev masendunud. Ma käin isegi vahel lõunalt burksi ja friikaid söömas. Meriti ema saadab neritiga mulle koolisingivõileibu ja kohukesi. Kui ma käisin lõiko sünnipäeval, sõin seal üksipäini vist pool kaussi kartulisalatit ära. Ja terve see aeg tundsin süümepiinu, et sina ei saagi, tunnistas isa. Eelmine laupäev, kui see mulle kino raha andsid siis ma ei läinudki kinno. Ma läksin hoopis pitsat sööma ja pärast ostsin ülejäänud raha eest šokolaadi. Ma nägin ükspäev tänaval väikest tüdrukut kommikotiga ja mõtlesin hetkeks, et kui ma nüüd selle koti haaraks ja jooksu pistaks. Aga siis meenus mulle, et olen põhimõtteliselt ikkagi vaba mees. Ja läksin ostsin endale vinnutatud veiseliha ja suure pähklišokolaadi. Ma meelega ei valanud köögis kasvavate idude peal üks päev vett. Tunnistasin. Ma käisin paar päeva tagasi poes külmkappe vaatamas. Mõtlesin, et ostaks ühe salajase külmikul peidaks selle garaaži. Et kui meil kõht tühjaks läheb, siis unistas isa. Ma ei suuda enam niimoodi elada. Kurtsin, kas Meriti ema ei võiks mind lapsendada? Isa raputas pead. Ma jätan sinu alles ja jätad marja maha. Isa noogutas. Mis asi see armastus üldse on? Küsisin ma üksberneritilt. Ma sain muidugi aru, et see on selline tunne ja puha. Aga ikkagi tundus sellega veidi keeruline olevat. Mulle tundus, et just suurtel inimestel ema ütleb, et armastuse otsimine on inimese elu eesmärk, ütles Merit. Ja sinu ema jätkab ikka otsimist. Küsisin. Merit kehitas õlgu. Ma ei tea. Praegu tundub, et ta on juba leidnud, aga seda ta on muidugi iga kord ütelnud. Ma mäletan, kui kindel ta oli, viimane kord, et Karl ongi see õige. Aga kui selgus, et Karl ikka ei saa paremat töökohta kaduski armastus ära. Kui armastus ära kaob, kas see oli siis üldse õige armastus? Mul pole aimugi, sõnas Merit mõtlikult. Kuid hetke pärast elavnes. Äkki ikka on. Mõtle, kui sul on näiteks pall ja see ära kaob, siis sa ei saa ju öelda, et see ei olnud õige pall. Meritile oli õigus. Aga kui palli saab jälle üles otsida, siis peaks ju armastust ka saama, arvasin. Äkki oleks pidanud Meriti ema püüdma kõigepealt seda vana armastust üles otsida. Kui see nii oleks, peaks ju ema seda teadma, leidis Merit. Miks te seda siis ei tee? Äkki ta ei viitsi? Võib-olla on uue leidmine palju lihtsam, arvasin pealegi sa ütled, et ta ise ei otsigi vaid alati leiavad su uued kasuisad tema üles. No ja pealegi on armastust kindlasti päris keeruline üles leida, kui ta on nähtamatu, arvas Merit. Oleks ta siis lõhnakski või midagi? Ilmselt sellepärast ei tea ka keegi, mis värvi ta on. Lisasin mulle tuli millegipärast meelde, kuidas alles hiljuti laulis Riho meil külas olles ühte laulu. Seal olid sõnad, mis värvi on Narvas puud ja see oli päris naljakas. Alles pärast seletas isa mulle, et see on hoopiski üks naljalaul. Et õige laul on sõnadega, mis värvi on armastus.