Sa pead oma järgmise vallutuse kindlasti matkale viima. Raskustes saab kiiresti aru, kes on õige inimene ja kes mitte märkis üks päev meil külas olnud isa sõber Riho. Isa oli just kurtnud, kuidas pealtnäha täiesti toredad naised võivad lähemal tutvusel olla pea väljakannatamatu kiiksuga ja Riho püüdis head nõu anda. Loomulikult ei osanud meist keegi sel hetkel veel aimata, et järgmine naine, kellega isa kohtamas hakkab käima viib hoopis isa ja minu matkale. Ja mitte mingile tavalisele matkale kaasa tehtud võileibade termosetäie, sooja tee ja telgis ööbimisega haiget. Meie matk sisaldab nii verd, higi kui pisaraid. See oli ellujäämismatk. Aga saime sellest aru alles siis, kui loobumiseks oli juba liiga hilja. Matk oli juba alanud, kuigi asi hakkas kahtlane tunduma juba siis, kui Liina vaatas üle minu ja isa kaasa võetud asjad ning meie kottidest poole välja viskas. Isa oli Liinaga kohtunud nagu Hannelegagi töökaaslase sünnipäeval. Ja Liina oli seal näinud välja täiesti tavaline. Igal juhul ei olnud tal seljas kaitsevärvi riietust ega peas nokamütsi nagu matkal. Ühesõnaga, kui olime sõitnud autoga kõigepealt mööda suurt maanteed ja seejärel mööda mingit kruusateed ning viimaks veel ka üht metsavahe teed ning siis viimaks peatunud ning auto ühe noore kuuse ja suure männi vahele parkinud, hakkas liina meie seljakotte sorteerima ja sealt asju vähemaks võtma. Eks ma sain ju ise ka aru, et kahe dressipluusi asemel võis sama hästi üks olla. Ja et kui ma nüüd natuke aega juukseid ei kammi, ei juhtu midagi hullu. Isa loobus oma tagavarakampsunis ja sokkidest samuti suhteliselt rahumeelselt. Muuhulgas konfiskeeris Liina meilt telgi. Arvasime, et jõuan Liinal hoopis suurem ja paremtelk, kus ööbida saame. Alguses, kui olime auto juba maha jätnud ja teele asunud, arvasime, et matk ei tulegi ööbimisega. See oleks seletanud ka seda, miks me nii vähe toitu kaasa võtsime. Aga olime teinud kõik järeldused lihtsalt omaette ja vaikides. Ning just selle põhjal, nagu asjad meile paistsid. Me polnud kordagi uurinud, mis plaan Liinal on. Ja loomulikult ei olnud ka Liina, see, kes ta alguses paistis olevat. Kui olime tunnikese kõmpinud, hakkas Liina isalt ja minult kummalisi küsimusi küsima. Mis te teeksite, kui metsa ära Ekseksite? Küsis Liina meilt. Vaatasin ringi ja püüdsin mõelda, kas ma oskaksin praegu veel auto juurde tagasi minna. Vist oleksin osanud, kuigi mets oli ümberringi kõikjal täpselt ühesugune. Sain aru, et ilmselt ei plaani Liina meid ära eksitada, aga hetkeks tekitas tema küsimus siiski kõhedust. Isa, rahu Liina küsimus ei häirinud. Eks ma kasutan siis oma telefonis GPS-i, seletas tõlgu kehitades. Vale vastus. Ütles lina isale. Kõigepealt tuleb muidugi rahulikuks jääda ja järgmiseks vaadata, kus pool on päike ja millisel küljel on puu peal sammal. Muuseas sammal, kas saab alati põhja pool, nii saategi ilmakaared teada ja võite juba õiges suunas minema hakata. Mis te siis teete, kui teil matkal äkki toit otsa saab? Küsis lina järgmiseks. Isa hakkas naerma. Hotsime kaardi pealt, kus on lähim pood, ma arvan. Vale vastus. Hüüdis Liina jälle. Siis tuleb toituda söödavatest taimedest juurikatest ning küttida või kala püüda. Toidu kaasavõtmist võiks ikka oskama planeerida Tomises, isa. Aga mida sa teeksid siis, kui tuleks sõda? Küsis Liina, kes oli ilmselgelt hoogu sattunud. Kuhu sa läheksid, kui peaksite oma kodust lahkuma? Isa vaatas veidi murelikult minu poole. Pole ju mõtet hakata nüüd niiviisi prioritiseerima sõnasta. Aga kui tuleb ökokatastroof, linnades pole elektrit ja kraanist ei tule enam vett. Ja rahaga ei ole midagi peale hakata, sest poed ei tööta. Oled sa mõelnud, et sul peab olema selleks puhuks maja kuskil üksildases kohas metsa sees, kus oleks võimalik põldu pidada ja otse kaevust vett saada. Ökokatastroofi oleme me juba üle elanud, pomises isa, ilmselt marjad silmas pidades. Ta vaatas veidi murelikult kella. Kui tahame valges metsast välja jõuda, peaksime vist hakkama tagasi minema. Kohmasta. Me tulime matkale ju, ütles Liina. Ja, aga kui tahame enne pimedat, pomises isa. Me jääme ööseks metsa. Liina vaatas mind natuke murelikult. Kas me saime üksteisest kuidagi valesti aru või? Isa silmad läksid nii suureks, et ta meenutas hetkeks mingit suuresilmset öise eluviisiga looma, keda ma olen paar korda loomaaias näinud. Me jätsime ju pooled asjad maha. Selge see, et me läheme tagasi. Ühtlasi isa. Liina naeris. Jätsime need maha, sest neid ei ole vaja. Me hangime endale ise süüa ja ehitame kuuseokstest varjualuse. Me tulime ju matkale, mitte niisama jalutuskäigule. Mis asi see siis nüüd on? Mingi ellujäämismatk või? Küsis isa ja ma nägin, et ta oli peaaegu vihane. Just nimelt ütles Tiina. Ma pean kindlaks tegema, kas minu tulevane kaaslane üldse saab iseseisvalt metsas kama. Minule tundus mõte, et peame öö otsa metsas lageda taeva all veetma. Päris põnev. Aga isa oli terve, ülejäänud õhtu pahur ja aina pahuramaks läks. Nimelt kukkus isa peaaegu kõikides liina testides läbi. Ei saanud ta jõest ise tehtud õngega kala kätte, et ega osanud kuuseokstest korraliku onni ehitada. Mul oli tast päris kahju, sest olin enam kui kindel, et Liina peab teda käpardiks. Milles oli tal muidugi täielik õigus. Aga ma olin veendunud, et kui meil päriselt midagi süüa ei oleks, suudaks isa pikapeale mõne kala ikka püüda. Lihtsalt praegu ta minu meelest juba natuke meelega püüdis teha nägu, et saab ka ilma kalata ja üldse söögita see üks õhtu hakkama. Kui mul kala vaja on, lähen ma poodi ja ostan selle porise sisa. Järgmiseks käskis Liina teha isal ilma tikkudeta lõkke. Isa otsis natuke oksi ja mõned käbid. Liina vaatas tema tegevust nagu õpetaja. Tikud ongi täielik jama. Need võivad niiskeks minna. Isa võttis taskust välgumihkli, see on palju kindlam asi. Kuid selgus, et Liina ei olnud päris seda mõtelnud, kui ütles, et lõke tuleb teha ilma tikkudeta. Isa hakkas naerma. Mis sa arvad, et ma hakkan praegu puutükke üksteise vastu hõõruma nagu valeks vibulane või? Liina noogutas? Kui ikka tikke pole või need on otsa saanud, ei jää ju midagi muud üle. Ega siis keegi päris toorest liha sööma hakka. Pealegi tuleb jõevett enne joomist igaks juhuks keeta. Mul on üks kaheliitrine pudel vett ja ka isal on ka, ei pea õnneks keetma, sõnas isa. Ja liha meil ka ju praegu ei ole. See vesi ei kesta igavesti. Varsti on see otsas. Liina otsis ühe Sarapu, lõikas sealt mõned oksad, meisterdas puust aluse peale väikese tuleaseme ja hakkas siis puupulki tugevasti üksteise vastu hõõruma. Paari minuti pärast hakkas lõke suitsema. Siis käskis ta isal jõest vett tuua ja minul kuusekasve korjata. Kui me kuusekasvudest tehtud teed jõime ning liina püütud ja lõkkes küpsetatud kala sõime, selgus, et Liina on kaitseliitlane. Ta kuulus vabatahtlikuna kaitseliitu, mis on natuke nagu sõjavägi. Ehk siis Liina ja tema kaaslaste eesmärk oli Eestit häda korral kaitsta ja vaenlasele vastu astuda. Just seepärast pidi ta oskama metsas abivahenditeta hakkama saada. Ma ei osanud seda üldse kahtlustada, ta oli miniseelikus blond ja vabandas isa, kui olime järgmisel päeval metsast välja jõudnud. Välimuse järgi ei saa otsustada, mõtlesin, kuid ei ütelnud seda isale. Mul oli kahju, et Liina ilmselt isaga rohkem kohtuda ei taha. Mulle oleks meeldinud veel mõnel sellisel ellujäämismatkal käia. Pille oli täpselt nii õbluke ja väike, et polnud mingit hirmu, et ta tahaks meid kolmepäevasele ellujäämismatkale viia. Võib-olla just seeder. Ta kaotas isa valvsuse. Vastupidiselt isale ei kartnud Pille sugugi, et meist kolmest ei võiks asja saada. See on kõik tähtedes kirjas. Seega pole üldse vaja muretseda. Teatas pille enam-vähem esimese asjana, kui me kohtusime. Mis on kirjas. Pille tegi käega suure ringi. Kõik meie elud ja saatused inimesed, kellega me kohtume ja nii edasi. Ta tõmbas oma sinisest käekotist mapi ja otsis sealt paar lehte välja. Ma tegin teile kummalegi sünnihoroskoobi. Siin on kõik kirjas. Mis on kirjas? Küsis isa. Sinu isikuomadused ja tulevik, seletas Pille. Muuseas, ära muretse, me sobime ideaalselt. Sõnn sobi vähiga eriti hästi. Lisaks oled sina sünniaasta poolest tuli madu ja mina maasta kits. Ma ei teadnud, et sa seda kõike nii tõsiselt võtad, sõnas isa. Ma nägin teda, tegi see horoskoobi asi veidi murelikuks. Polnud ka imestada, mu isa vihkas horoskoope. Aga kuidas see kõik juhtunud oli? Seda kujutasin ma väga hästi ette. Ilmselt ütles Pille millalgi isale, et ta huvitub horoskoop idest ning isa ütles selle peale kindlasti lihtsalt. Ahah. See oli tema puhul nii tavaline. Kui ma ütlesin, et mul on kooli vahetusjalatsid katki ja kohe on uusi vaja, ütles isa ka, ainult. Ja sellega kõik lõppes. Enne ei juhtunud midagi, kuni ma ei olnud talle koju näha toonud, kui katkine ikka olid. Alles siis läksime poodi ja ma sain endale uued jalavarjud. Selgus, et lisaks horoskoopi teleoli Pille meile kummalegi toonud kingiks kaks värvilist kivi. Mina sain endale punast värvi Ki, mida kutsuti Jaspiseks ja isa mustjassinaka Ahaadi. Olin oma kivi üle väga rõõmus. Ma juba teadsin, et panen selle voodi kõrvale öökapile. Siis on see mul pidevalt silma all ja seega kindlasti ka mõjub piisavalt. Isa seevastu vaatas oma kivi, nagu oleks tükk asfalti või midagi sama igavat. Peagi selgus, et lisaks horoskoopi teletundis Pille elavat huvi meditatsiooni ja uuestisünni vastu. Ta uskus nimelt, et inimesed sündisid meie planeedile eesmärgiga õppida ja seda üldse mitte selles mõttes, et alguses käisid nad lasteaias, siis koolis ja pärast ülikoolis vaid et inimene pidi omandama siin elus mingi õppetunni ja siis jälle edasi liikuma. Ja kui ta sellega hakkama ei saanud, pidi ta järgmisel korral sündima täpselt sama eesmärki omandama. Seda oli natuke huvitav ja ka hirmutav mõelda. Juurdlesin milline pidi minu eesmärk või õppetund olema või Isamaa. Kas sa tulnukaid ka usud? Ma teadsin, et isa esitas selle küsimuse praegu selleks, et näha, kuidas Pille reageerib. Muidugi usun, ütles Pille isa küsimuse peale. Ja mitte ainult, et usun, vaid olen nendega isegi kohtunud. Minu meelest oli järgnenu isale isegi veidi paras. Ta polnud ju küsinud tulnukate kohta niisama huvist, sest isa tulnukatest ei usu, vaid pigem vaatamaks, kui pööraseid asju. Pille uskuda võib. Nüüd pidi ta ka justkui karistuseks ära kuulama. Kaks pikka lugu sellest, kuidas Pille tulnukatega kohtunud oli ja pärast seda endal üleloomulikud võimed avastas. Minu meelest olid need lood küll väga huvitavad. Ühel päeval, kui ma oma tuba koristasin, avastasin midagi voodi alt. Alguses arvasin, et see on pluus või mingi muu riideese, mis on sinna kukkunud. Aga kui eseme välja õngitsesin, siis avastasin enda üllatuseks, et tegu oli kõrtest ja riietest valmistatud nukuga. Üks oli kindel, isa käsi siin mängus olla ei saanud. Lasin kiirkorras läbi pea kõik, kes olid võinud selle sinna panna. See ei tundunud kokku sobivat ühegi isa varasema pruudikandidaadi tegevusskeemiga. Seega sai panija olla ainult Pille. Millal sa viimati oma voodialust pühkisid? Küsis isa. Kui ma talle kummalist nuku näitasin. Kehitasin õlgu. Ma ei mäletanud, millal ma seda viimati ise koristasin. Mulle tundus, et viimati koristas seda Hannele kartuses, et saan tolmuallergia ja seejärel raskekujulise astma. Isa keerutas nuku kulmu kortsutades käes. See ei ole ju ometi puudunuk. Küsisin kartlikult. Isa raputas pead. Nõelu pole näha, ma arvan, et see on mingisugune Ohutis. Misse Ohutis, tähendab. Ohutis on midagi, mis peaks sind ohu eest kaitsma ja. Isa jäi poolelt sõnalt vait ja tuhises elutoast välja. Hetke pärast oli ta tagasi, käes peas samasugune nukk nagu minu oma. Ainult selle vahega, et punase riide asemel oli kasutatud sinist. Pille pomises isa, kas lõpegi kunagi ära? See ei ole ju midagi halba, ütlesin mina. Ta tahab meid lihtsalt kaitsta. Mille eest? Kehitas õlgu. Kurjade vaimude eest näiteks? Mitut kurje vaimu sa siin näed? Küsis isa. See oli hea küsimus. Kui aus olla, siis ei näinud ma praegu ühtegi kurje vaimu aga see ei tähendanud loomulikult midagi. Isa oli ju see, kes korrutades vahel lauset, mis oli vist kõige tuntum lause väikese printsi raamatust. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Seega võis meie majas olla päris mitu nähtamatut kurja vaimu. Äkki peaksime need tagasi panema? Küsisin isalt. Isa raputas pead. Mis siis saab, kui ta näeb, et oleme need ära võtnud? Ei, see kõik ei toimi. Ütles isa äkki otsustavalt. Üteldu need horoskoobid, mida nad tahavad, aga mina ei saa niimoodi elada, et pean iga oma sammu selle paganama horoskoobi ka kooskõlastama. Taipasin, et Pillet ma rohkem ei kohta. Nii ka oli. Kaisa, kas sa tead, mida ma just kuulsin. Merit oleks mu hommikul kooli fuajees peaaegu pikali jooksnud. Kool pannakse kinni? Küsisin lootusrikkalt. Merit raputas pead. Ei arva veel. Keevitasin õlgu. Ma ei osanud arvata, miks Merit nii elevil oli. Tulnukad röövisid mata õpsi ära. Asendusõpetajat pole võimalik leida ja nüüd jääb meil umbes kuu aega mata ära. Proovisin siiski veel korra pakkuda? Ei röövinud, aga ma just kuulsin, et meie klassi tuleb uus poiss. Merit vaatas mind kahtlustavalt. Sa ei ütlegi rohkem midagi. Ma ei ütelnud tõepoolest rohkem midagi. Meie klassis polnud ainsatki normaalset poissi ja ma ei uskunud, et uus tulija üldisest reeglist palju erineda suudaks. Mis siis, kui tema on viimaks äge? Küsis Merit. Ma ei teadnud, mis siis oleks. Ilmselt kukuks ma siis üllatusest pikali. Kusjuures juba kohe esimeses tunnis nägimegi seda uut poissi. Pealtnäha paistis ta päris normaalne, aga ma olin juba harjunud, et välimus võib olla petlik. Poisi nimi oli Kert ja tal oli tumepruunid, juuksed ja pruunid silmad, jalas sinised teksased ja seljas tumesinine kampsun. Midagi veidrat tema juures esmapilgul silma ei hakanud. Tegelikult nägi ta lausa üllatavalt tavaline välja. Ja just see oligi minu meelest ohumärk. Olin päris kindel, et oma tavapärasuse maski taga oli ta veel veidram kui kõik meie klassi poisid kokku. Sain muidugi ise ka aru, et selline kahtlustamine oli natuke tobe kuid olin viimasel ajal nii palju imelikku kogenud. Kui vahetund algas, ei jäänud ma uue poisiga sõprust sobitama nagu enamik meie klassi õpilasi vaid vedasin selle asemel Meriti hoopis koridori, et rääkida talle isa otsusest, naise otsimine mõneks ajaks või siis lausa päriseks ära lõpetada. Meriti üllatanudki minu uudis niipalju kui arvanud olin. Ilmselt oli ta kogu oma üllatuse täna juba Gerdi peale ära kulutanud. See on hea mõte, ütles Merit mulle ootamatult. Mina ise seda sisimas heaks mõtteks ei pidanud. Ma ju teadsin, et isa oli üksi veidi õnnetu. Aga loomulikult olid meie viimased kuud ka mind päris ära väsitanud, seega oli puhkus teretulnud. Miks see sinu meelest hea mõte on? Uurisin Meritilt. Ta oleks pidanud seda juba varem tegema. Kleidis Merit oli ju näha, et see üritamine ei vii kuhugi. Oluline on soov vabaks lasta, alles siis hakkab seinast ise täitma. Mida Merit kõlas praegu nagu Pille, kes uskus ka universumi jõusse, mis pidi inimeste eest nende soove ise täitma. Peaasi oli oma soov välja öelda ja natuke selles suunas ka tegutseda. Ega su emal mõnda Pille-nimelist sõbrannat ei ole? Küsisin igaks juhuks, et see asi selge oleks. Ja vajadusel hoiatada Meritit, et oma voodi alusel silma peal hoiaks. Merit raputas pead. Ei ole. Niisama. Sa kaotasid oma salli. Uus poiss seisis mu ees ja hoidis käes mu punase oranžikirjut salli. See kukkus sul taskust. Ma teadsin, et see kukkus mul taskust, aga ei julgenud sall ikka puutuda. Senini ei olnud veel midagi juhtunud. Aga see pidi olema mingi eriti vinge teise kooli trikk. Sall. Gert tõstis selle nüüd peaaegu mu näo juurde. Miks sa seda vastu ei võta? Juhtus midagi või? Sirutasin käe ettevaatlikult sallini ja võtsin selle siis sama ettevaatlikult näppude vahele. Mitte midagi ei juhtunud. Kert vaatas mind terve selle aja, nagu oleksin ma kuutõbine. Ja mina vaatasin teda vastu. Sest ma ei suutnud ikka veel uskuda, et ta ei tee mingit nalja. Et ta ei jookse mu salliga lihtsalt minema. Või ei taha salli vastu teada saada mu aluspükste värvi või muud sama tobedat, nagu ma kõikide meie klassi poiste puhul oleksin täiesti tavaliseks pidanud. Mis lahti on? Kert vaatas mind koguni veidi murelikult. Kehitas õlgu. Ei midagi, valetasin loomulikult oli lahti. Vähemalt põgusa vaatluse tulemusel selgus, et Kert ei olegi täielik jobu. See oli meie klassis midagi uut. Täiesti uut. Kuspool sa elad? Mida? Ma olin Gerdi täiesti unustanud. Ta seisis ikka veel minu ees ega olnud sellist nägugi, nagu kavatseks kuhugi minema hakata. Kas sinuga ikka on midagi lahti? Küsis Kert. Ei ole? Raputasin pead. Ma lihtsalt ei pannud tähele, mida sa ütlesid. Ma küsisin, kus pool sa elad, kui me elame lähestikku, võiksime koos koju minna. Ja sain uriminud. Ei, dogi ei tee terve tee lolle nalju. Ma ei esitanud neid küsimusi, sest praeguseks oli juba ilmselge, et Kerdi ja meie klassi ülejäänud poiste vahel haigutas sama suur lõhe nagu. Nagu Lasnamäe kanal. Aga kuna ma ei osanud ikka veel midagi tarka öelda, osutasin natuke abitult, kuhu poole ma minema pidin. Ja Kert tuli minuga kaasa. Miks sa mind nii imelikult vaatasid? Kas mul on midagi viga? Küsis Kert. Mõne aja pärast. Olime enne meie klassist ja koolist lobisenud. Peamiselt olin seda teinud küll mina, sest Kert ei teadnud meie klassist ja koolist veel suurt midagi. Kuid tema praegune küsimus üllatas mind. Sa oled kuidagi teistsugune, tunnistasin, mõtlesin, et mis siis ikka. Kui tema ausalt küsis, võin mina ka ausalt vastata. Mismoodi teistsugune, uuris Kert. See ei ole nii nõme kui teised poisid. Ei, nii ei saanud ju päris öelda. Pidin olema palju diplomaatilisem. Just seda olime õppinud kõikidel nendel tobedate laupäevadel, kui olin püüdnud isa võimalikele naistele meeldida. Sa oled palju viisakam kui teised meie klassi poisid, sõnasin. Ma pole sellega lihtsalt harjunud. Kert kehitas pisut häbelikult õlgu. Ma olen enda meelest täiesti tavaline, ütles ta. Kas just nüüd tavaline? Aga igal juhul väga tore, leidsin ma, kui olime minu tänava nurgal lahku läinud. Kert tegi ettepaneku hommikul koos kooli minna. Loomulikult ei olnud mul selle vastu midagi. Nii hakkasimegi hommikuti koos kooli minema ja pärast tunde, kui meil kummalgi midagi ees ei olnud ka koju tulema.