Ma nägin teda täna uuesti. Tuleb välja, et oli mind ka otsinud. Isa nägu säras nagu päike. May raatsinud teda isegi noomida selle eest, et olid koputamata minu tuppa sisse tormanud. Ja otse loomulikult ei taibanud ma, millest ta rääkis. Kes sind siis otsis? Küsisin, lootuses veidigi targemaks saada. Asi tundus igal juhul tähtis. See naine, see, keda ma päris alguses kohtasin punase jakiga naine seletas isa õhinal. Mul hakkas koitma, et isa räägib naisest, kellelt polnud suure elevusega taibanud küsida telefoninumbrit ega isegi nime. Kus sa teda siis kohtasid? Tänaval? Täiesti juhuslikult. Muuseas, ta nimi on Riina. Isa jäi mulle nüüd sellise pilguga otsa vaatama, nagu ootaks ta kiitust või midagi sarnast. Aga mina ei suutnud teda kiita, sest alles hiljuti oli meie elu jälle vanasse rütmi tagasi loksunud. Ja ma olin lootnud, et ehk saame jälle hakata tegema kõiki neid asju, mida me varem koos tegime. Ja enam ei saali meie juures sisse ja välja inimesed, kellest üks on kummalisema kiiksuga kui teine. Nüüd tundus see õnnis rahulik periood ootamatult jälle läbi olevat. Mis te nüüd siis edasi teha kavatsete? Küsisin, sest isa ei olnud ikka veel kuhugi liikunud. Selle asemel seletas ta, mida Riina ühest või teisest asjast arvab ja kuidas neil on nii palju jututeemasid, millest rääkida. Lähitulevikus mõtled, jah? Noogutasin, ma ei olnud kindel, kas praegu on ikka sobiv aeg kaugemast tulevikust rääkida. Me plaanime homme jalutama minna ja siis nädalavahetusel teatrisse ja isa luges nii pikalt oma plaane ette, et mul läks segi, mis päevalda, mida tegema pidi. Aga igal juhul tõotas tal tulla väga tiheda graafikuga. Lähitulevik. Isa oli sellest päevast täiesti muutunud. Ta vilistas hommikul mulle putru keetes ja liikus ringi poole kiiremini kui tavaliselt. Ning ühel päeval saabus ta koju terve suure kotitäie raamatutega. Mis need on? Küsisin, kuigi oli ilmselge, et tegu on raamatutega. Raamatud vastas isa, kuigi ka tema ju nägi, et mina nägin, et need on raamatud. Ja, aga mida need meil teevad? Kas keegi teine sinu kätte hoiule? Isa naeris? Ei, tegelikult mitte. Ma ise võtsin need hoiule. Need on raamatukogust. Riina räägib nii palju raamatutest. Pean ennast selles vallas veidi värskendama. Ja isa värskendaski. Tuli välja, et Riina pidi ühe nädala tööasjus Rootsis veetma ja isa pühendas terve selle nädala lugemisele. Ma ei tea, kas ta vahepeal magas ka aga igal juhul vähenes lugemata raamatute kuhi ja kasvas loetud raamatute kuhide voodi kõrval lausa mühinal. Terve selle aja, mis isa Riinaga suhtles. Kartsime ainult ühte asja. Et ühel päeval tuletab meile külla ja siis ilmneb jälle midagi kummalist. Olin vahepeal juba jõudnud kahtlustama hakata, et asi võib olla minus. Sest kõik need veidrused olid ilmnenud just siis, kui isa pruudikandidaadid tulid minuga kohtuma. Kas võis olla, et minu üleloomulik võime oli kellegi teise väike veidrus suureks võimendada? Ma tean, et see kõlas hullumeelselt. Aga nii paljud juhtumid vajasid ju ometi mingit seletust. Ära teda siia too, ütlesin ühel päeval isale. Isa vaatas mind üllatunud näoga. Ma ei tea, venitasin, tegelikult teadsin seda väga hästi. Isa nägi lihtsalt nii õnnelik välja ja mul oli hirm, et kui Riina peaks mingil nädalavahetusel meiega tutvuma tulema, läheks kõik jälle nii nagu senini läinud oli. Totaalselt metsa. Esialgu ei olnudki mul see plaanis, tunnistas isa. See oli midagi uut ja see ei olnud üldse tema moodi. Hakkasin mõtlema, kas isa äkki ei püüdnud midagi varjata. Äkki oli see Riina näiteks kuulus? Mul ei tulnud pikemalt järele mõeldes küll ühtegi eriti kuulsat Riina nimelist naist meelde. Aga sama hästi võis ju varjunimi olla. Õnneks ei meenunud mulle ka ühtegi õpetajat meie koolist, kellel oleks Riina nimeks. Seega ei osanud ma isa käitumist kuidagi põhjendada. Sest noh, olgem ausad võimalused Riinal oleks näiteks saba, Mui näeks seda mõnel muul viisil kummaline välja. Maga välistasin. Aga kui ta kuulis, on siis miks peaksid nad seda minu eest varjama? Või varjasid nad seda pigem naabrite eest? Miks sul seda siis plaanis ei olnud? Küsisin ettevaatlikult. Isa kehitas õlgu. Ma olen pärast nii paljusid ebaõnnestumisi veidi ebausklikuks muutunud. Sain tast täiesti aru. Ma ju ise olin ka. Ilmselt polnud siis ikka tegu kuulsusega? Tõenäoliselt oli nii paremgi. Ma ei kujutanud ette, et lisaks Fredi fännklubile käiksid meie aia taga veel Riina austajad ning mingid fotograafid ja ajakirjanikud. Aga mitte ju nii ebausklikuks, et hakkaksid horoskoopi lugema. Küsisin isa käest kindluse mõttes järele. Isa raputas naerdes pead. Seda ei ole vaja karta. Kahju. Miks kahju? Lugesin täna hommikul juhtumisi lehest. Sõnn pühendub sel nädalal perele ja on rahaga helda. Mõtlesin, et sa võiksid perele pühendumise ja helde olemise ühendada ning osta mulle näiteks uued rulluisud. Vanad on talvega väikeseks jäänud. Vaatame seda asja, ütles isa. Kui sulle vanad ikka üldse enam jalga ei mahu, võime ju laupäeval mõnes spordipoes väikse tiiru teha. Üldse ei mahu. Kinnitasin, see oli küll natuke vale, sest jalga nad läksid, aga suur varvas ei tahtnud saabasse sugugi ära mahtuda. Ma arvasin, et isa midagi taolist oligi mõelnud. Huvitav, kui ma nüüd peaksingi sel laupäeval endale uued rulluisud saama, kas siis võib öelda, et horoskoobid ikkagi ennustavad tulevikku? Kuid ükskord saabus ikkagi päev mil selgus, miks isa Riinat mulle kohe tutvustama ei olnud tormanud. Ja nagu sellistel puhkudel ikka, hakkasse päev hirmus hästi. Nimelt oli meil koolis olnud viktoriin, võistkond, kuhu kuulusime mina, Merit ja Kert sai neljandate kuni kuuendate klasside arvestuses esimese koha. Veel sain ma sel päeval tagasi kontrolltööd mis olid mõlemad viied ja trennis hüppasin kaugust isikliku rekordi. Kuid õhtul see kõik juhtus. Ma pean sulle ühe asja üles tunnistama, ütles isa. Nii. Nüüdse tuleb, mõtlesin hirmuga. Ma ei osanud midagi hirmsat ette kujutada. Aga isa näoilme järgi otsustades ei olnud tulemas midagi head. Tegelikult pidi see olema ikka päris kohutav. Ma valetasin sulle, lausus isa. Hingasin kergendatult. Vähemalt ei olnud keegi suremas. Me ei pidanud oma majast välja kolima ega olnud just selgunud, et isa on tegelikult tulnukas ja tema vaatlusaeg meie planeedil on ümber saanud. Kuid olin liiga vara rõõmustanud. May kohtunud Riinaga juhuslikult tänaval ütles isa järgmiseks. Ma kohtusin temaga lastevanemate koosolekul. Mida Meie koolis? See oli nüüd tõepoolest uudis. Mitte ainult sinu koolis, vaid ka sinu klassis. Ja sa ei olnud teda varem näinud? Ei, sest poeg alles tuli teie klassi. Millalgi taipasin ma oma suu, mis oli jahmatusest lahti vajunud kinni panna. Seejärel tõusin ma püsti ja läksin oma tuppa, kuid siis meenus mulle, et isa võib ju sinna järele tulla. Seepärast läksin ma esikusse. Panin kingad jalga, jaki selga ja kõndisin majast välja. Ma pidin mõtlema. Esimene asi, mis mulle pähe tuli, oli vanasõna. Ühe õnn on teise õnnetus. See pidas täiega paika. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et Riina on Gerdi ema. Mõtlesin, kas kirt juba teab. Ja mida tema sellest arvab. Ja siis mõtlesin, kas ma julgen homme üldse kooli minna. Mingil põhjusel oli mul kohutavalt tobe tunne. Tundsin piinlikkust. Kuigi, kui veidi järele mõtlesin, ei olnud aset leidnud midagi sellist, mille juhtumist või mitte juhtumist oleksin mina kuidagi ära hoida saanud. Aga sellegipoolest ei saanud ma kõiki neid hirmsaid mõtteid peast. Mis siis, kui Kert ei tahagi, et minu isa tema emaga sõbrustaks? Või siis pole tal minu isa vastu midagi, aga just mina ei meeldi talle. Ma oletasin, et muidu ma talle meeldisin sest me tulime sageli koos koolist koju ja läksime hommikuti ka koos ning meil oli tore ja lõbus. Aga mis siis, kui ma ei meeldi talle kui keegi, kellega ta peab tulevikus kodu jagama? Ma läksin koju alles siis kui oli juba päris pimedaks läinud ja isa oli mulle kolm korda helistanud ja kaks sõnumit saatnud. Anna andeks, et ma sulle sellest varem ei rääkinud. Pomises isa, kes istus köögis ja oli mulle kakaod keetnud. Kehitasin õlgu. Mis ikka aidanud oleks? Isa noogutas. Mis siis nüüd saab? Küsis ta pärast mõningast vaikimist. Mul ei olnud aimugi. Järgmisel päeval ei jäänud hommikul Kerti ootama, vaid läksin kodust lausa 10 minutit varem välja, et temaga mitte ühelgi juhul kokku puutuda. Ning kooli saagisin end kohe Meriti käsivarde ja tegin näo, nagu oleks meil midagi hirmus tähtsat rääkida. Oluline oli, et hetkekski ei tekiks olukorda, kus ma jään keset vahetundi üksi ja kirt või minuga vestlema tulla. Merit sai muidugi kohe aru, et midagi oli juhtunud. Mis toimub ja millal sa plaanid mulle sellest rääkida? Küsis ta millalgi matemaatika ja loodusõpetuse vahel. Ma ei plaaninudki, tegelikult tunnistasin. Sain ise ka aru, et see oli tobe aga ei kujutanud korraga ette, kuidas ma sellest kõigest Meritiga räägiksin. Isegi sellele mõelda oli ebameeldiv. Kas see on siis midagi nii hirmsat? Küsis Merit aa, kas suisa tutvus Anu Saagim iga? Ma arvan, et Anu Saagim oleks täitsa okei, tunnistasin. Mu isa, tutvus Gerdi emaga. Meritil vajus suu lahti. Päriselt. Ja nüüd sa siis Välgitada, tegi Merit ilmselge järelduse. Noogutasin. Ma olin teda vältinud juba neli esimest vahetundi. Üks vahetunud oligi veel jäänud, olin peaaegu lõpusirgel. Kuid Merit jaganud minu entusiasmi, sa ei saa ju igavesti põgeneda. Parem aja see asi kohe korda ja räägi temaga, soovitas Merit. Ma teadsin, et tal oli õigus. Aga soovitus oli ikkagi kohutavalt nõme. Sa ei saa ju nii igavesti jätkata. Igavesti ei ole vajagi. Aitab esialgu koolivaheajani. Ja muuseas, see ei olegi nii hirmus kaugel. Sellegipoolest otsustasin Meritit kuulata. Väga tüütu oli olnud päev otsa Certi vältida. Ma ei tahtnud mõeldagi, et samasugune päev tuleb homme ja siis ülehomme. Ja niiviisi juunini välja. Pärast tundi ootasin Kerti garderoobi juures. Sai väldigi mind enam, küsis Kert. Millal sina teada said? Olin otsustanud kohe asja kallale asuda. Eile õhtul, nagu ilmselt sinagi, vastas Kert. Ma ei julgenud järgmist küsimust esitada. Seda, mida Kert sellest arvab. Kui Kert oli minust julgem, miks sa mind ikkagi vältisid? Küsis Kert. Kas arvasid, et kuuldu ei meeldi mulle? Kas meeldib siis või? Ma küsisin seda tooniga, mis jättis ilmselgelt mulje, et mulle juhtunu ei meeldi. Lihtsalt seepärast vaikis ka Gert mõnda aega. Aga võib-olla lihtsalt kartis. Mul ei ole midagi selle vastu, lausus Gert mõne aja pärast. Sa mõtled seda päriselt? Miks sa arvad, et ma praegu nalja teen? Ma ei teadnud. Tegelikult teadsin küll. See oli ju peaaegu liiga hea, et olla tõsi, sest Kert oli igal juhul normaalne ja kui vastab tõele isa kinnitused, ka ta ema on normaalne siis olekski ju kõik hästi või nii? Mul ei ole ka tegelikult selle vastu midagi, tunnistasin, mõtlesin lihtsalt, et äkki sinul on ja sellepärast ei tahtnud sa minuga kokku juhtuda? Küsis kirt naerdes. Jah, just sellepärast hakkasin viimaks ka naerma. Korraga oli kuidagi hea ja kerge olla ning ma ei pidanud enam millegi pärast muretsema. Ma polnud isa vist kunagi nii rõõmsana näinud ja ka mina olin päris rõõmus. Gerdi ema Riina nägi oma pikkade tumedate ja veidi lokkis juustega isegi pisut haldja moodi välja. Ning oli ka umbes sama lahke ja tore, nagu yks Haides olla võiks. Me olime käinud juba nii paljudes kohtades, et viimaks jõudis tahes-tahtmata kätte päev, mil Riina ja Kert pidid meile külla tulema. Ma ei saanud enne seda päeva öö otsa magada, sest olin nii suures ärevuses. Kõik senised külaskäigud olid nii kehvasti lõppenud, et tundsin ikkagi natuke hirmu. Viimaks siiski uinusin ning nägin unes, kuidas Riina ja Kert meile külla tulid. Ja kõik oli alguses väga hästi kuid pärast enam ei olnud. Korraga muundusid nad kaheks suureks, pika ja kõvera nokaga linnuks ning hakkasid mind ja isa mööda maja taga ajama. Hommikul sain aru küll, et see oli olnud uni kuid tundsin sellegipoolest, et pean olema valvel. Kuid kõik läks siiski hästi. Isegi isa tehtud marjakook tuli väga hea välja. Meie mõlemad külalised ei ilmutanud mingeid muundumise märke. Ka Fregi paistis Riinasse esimesest hetkest kiindunud olevat. Terdiga olid nad juba ammu suured sõbrad. Millalgi pärast seda, kui olime söönud piduliku lõuna ja magustoidu, nii oli veel natuke aega. Lipsasin elutoast välja, et veel üks asi üle kontrollida. Kert oli läinud välja telefoniga rääkima ja seepärast oli mul hea võimalus üksi tegutseda. Kuid jäin ikkagi vahele. Mida sa voodi all tõid? See oli Gert, kes oli mind maja peale otsima tulnud. Ronisin voodi alt välja ja puhastasin tahtmatult. Kui sa tolmu otsid, siis ära näe vaeva. Mu ema ütles, et teil on siin uskumatult puhas daam, palju hullemaid elamisi näinud. Ma ei olnud tegelikult tolmu otsinud. Olin otsinud Ohutisi mingeidki vihjeid sellele, et kõik võib hakata ühel hetkel jälle allamäge minema. Kas ta tegeles varem müügiga, mis müügiga? Kert ei saanud nähtavasti aru, mida ma silmas pidasin. Kuidas ta muidu siis nii palju elamisi näinud on. Nüüd punastes hoopis kerk? Noh, ta on nagu praegugi on kellelegi külla läinud ja mul oli ma küsimuse pärast piinlik. Ma ei otsinud tolmu, tunnistasin, otsisin Ohutisi. Mis asju? Ja siis rääkisin Gerdile Pille kohta kõik ära. Ja siis marjast toortoitumisest ja nii edasi. Aga Liina jätsin kõige viimaseks Kerdi näol oli puhas kadedus, kui kirjeldasin talle, kuidas me kuuseokstest onni ehitasime ja metsas ööbisime ning ilma tikkudeta lõket tegime. Sul on ikka päris huvitav viimane poolaasta olnud, möönis Kert. Noogutasin. Kui ma sellest raamatu kirjutaks, arvaksid kindlasti kõik, et olen poole ise välja mõtelnud. Tunnistasin. Sul ikka vedas, et sa neid naisi nägid, ütles Kert. Minu ema rääkis meestest, kellega ta kohtamas käis, lausa imelugusid. Kuid mul ei õnnestunud neid kohata. Kui me magustoitu sööma hakkasime, ei suutnud ma ikka veel ära imestada, kui tore ja loomulik kõik tundus. Riina ja Kert sobisid meie juurde lausa suurepäraselt. Ja korrakski ei olnud mul tunnet, nagu oleks Riina siin esimest korda. Äkki hakkas isa kõva häälega naerma. Ta naeris nii pikalt, et ma jõudsin tema pärast juba tõsiselt muretsema hakata. Mis siis, kui nüüd läks hoopis isa hulluks ja kõik läheb seetõttu jälle täiega metsa. Vabandust, pomises isa viimaks, kui oli enesekontrolli tagasi saanud. Mulle tuli lihtsalt kõik meelde. Mis küsisin. No see, ütles isa ja viipas ebamääraselt käega. See, mis siin toimunud on. Mis siin siis toimunud on? Küsis nyyd Riina. Mulle tundus, et teatud ettevaatlikkusega. Kas isa ei ole sellest tõesti varem rääkinud? Pärisin mina. Riina raputas pead. Ma ei saanud ju, ütles isa. Mõtle, mis mulje see minust jätnud oleks. Riina ei oleks elu sees uskunud, et see kõik on päriselt juhtunud. Või et see on juhtunud minuga. Ja siis rääkisime isaga ühiselt ära kõik nende naiste kohta, kellega isa tuttavaks oli saanud ja keda ta meile külla oli kutsunud. Ma natuke kartsin, et see ei pruugi jälle hästi lõppeda, sest mul oli vahepeal tunne, et Riina isa naeruhoogude vahel hästi hingata. Kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud. Ja olgugi et Kert oli seda kõike korra juba põgusalt kuulnud, naeris tema täpselt samamoodi nagu ta ema. Seejärel vaatasime kõik koos filmi ja meil oli väga lõbus. Ja üldse ei olnud sellist tunnet, et Riina oleks kuidagi võõras. Mul oli tunne, nagu oleksin teda juba pikka aega tundnud. Ja Kertti loomulikult ka. Kujutad sa ette, et midagi ei juhtunudki? Sõnas isa, kui Gert ja Riina olid õhtul koju läinud. Noogutasin. Ma sain väga hästi aru, mida ta mõtles. Maga alguses kartsin. Tunnistasin ja rääkisin, kuidas käisin isa voodialt igaks juhuks Ohutist otsimas. Isa naeris. Ma tegelikult ei kartnud, sest see tunne oli nii õige. Aga ikka on veidi imelik mõelda, et mingit katastroofi ei järgnenudki. See ongi siis minu isa lugu. Pikem kui keegi oleks alguses arvanud. Aga selle eest õnneliku lõpuga. Umbes aasta pärast isaga tutvumist kolisid Riina ja Kert meie juurde elama. Aga kuna nad ka enne seda väga tihti meil külas käisid või käisime meie nende juures siis ei olnudki mingit erilist vahet märgata. Kert sai meie vaba toa endale ja nüüd ei pea ma enam Meritile helistamagi, kui pole tunnis mõnda asja tähele pannud või ei oska mingit ülesannet lahendada. Mul pruugib vaid oma toast välja minna ja paar meetrit eemal järgmise toa uksele koputada. Kuid ega ma sellepärast Meritiga kuidagi vähem suhtle. Merit käib meil nüüd sagedamini külas, sest kolmekesi on ju palju lõbusam kõiksugu asju ette võtta kui kahekesi. Ah jaa, üks asi tuleb veel ära mainida. Nimelt on Meriti viimane kasuisa Tarvo tegemas rekordit. Ta on nende juures elanud juba kolm aastat ja Meriti ema ei olegi temaga veel tülli läinud. Millalgi küsis Merik minult, kas ma õppisin ka midagi sellest, kuidas mu isa endale naist otsis. Ma vaatasin teda alguses veidi imestunult. Ega see mingi koolitund ei olnud, et ma õppinud oleks, vastasin Meritile. Kuid see küsimus jäi mind mõneks ajaks siiski painama. Viimaks leidsin, et natuke isegi vist õppisin. Näiteks seda, kui erinevad võivad inimesed olla. Ja et liiga vara ei tohiks kellelegi kohta mingeid järeldusi teha. Ja vist natuke ka seda et tihtipeale ongi elus nii. Kui sa midagi väga-väga tahad, siis millegipärast sa seda just ei saa. Aga kui sa sellest mõttest juba peaaegu loobunud oled, siis soovitu just juhtubki.