Selle raamatu nimi torkas mulle pähe möödunud aasta augustis, kui ma lendasin Kopenhaagenist Helsingisse. Olin teel Soome, nagu mul korda paar aastat tavaks on. Mu kõrval istuv reisija, kellega ma juttu ajasin, küsis minult, miks ma soome lähen. Mõtlesin hetke ja siis vastasin Lähen seiklusi otsima. Ma pidin lauset kordama enne, kui ta ilme sulas naeratusse. Olen nimelt seikleja, jätkasin. See täiendus sai ta naeratuse vaid laiemaks. Vaene mees. Ta oli ülemaailmsete keele mõrtsukate ja nende püüdluste ohver. Temasse olid Hollywoodi filmid, detektiiv romaanid ja hoolimatud, keelepruuki ja tagunud sõna seikleja vale kõrvaltähenduse. Aga ma oletasin, et ta taipab, et ma ei saa olla selline tüüp, millisena ta säitlejate oma meelest kujutab. Nägi ta ju mu sõja 60-st sentimeetrist pikkust 65 kilogrammilist eluskaalu, paljast pealage ja papagoi, nina. Millised seiklused, täid soomes ootavad kulla härra, küsis ta. Soome on praegu arenenud maa ja isegi rahulik. Meil on head liiklusolud, nii et teil ei tarvitse jalgsi ühest kohast teise marssida. Kui soovite karule jahti pidada, siis meil on veel mõni tobe karu järele jäänud. Juhusliku hundi ilmumine tähendab tänapäeval esilehekülje pealkirju. Ta vaikis hetke ja vaatas mulle siis tähendusrikkalt otsa. Meil on seadus ja kord linnades, alevikes ja külades. Päris tõsi. Kogumaal. Kahetsesin mõttes, et olin kasutanud sõna seikleja kohe alguses. Nüüd püüdsin reisikaaslasele loogiliselt seletada oma viletsas soome keeles, et seiklus ei pea tingimata olema vägivaldne ja hinge kinni panev elamus. Seiklused on uued kogemused ja need võivad olla lõbusad või tõsised, lustlikud või murelikud, liigutavad või ülendavad. Mõnikord võivad need omadused isegi samas kogemuses ühendatud olla. Jutustasin teile et mu suurimaid seiklusi Soomes on võrrelda soomlasi ja teisi inimesi. Oma rahvas, kaasa arvatud. Mõnikord on võrdlused soomlaste kasuks, mõnikord vastupidi, rõhutasin, et ma ei ole kuigi viisakas reisija, loetlesin mõningaid soomlaste vigu, paarsada või umbes nii. Kui karamell hakkas kõrgustest allapoole pilvi liuglema, tundus mu huvi Soome ja soomlaste vastu murra eestikaaslasele palju rõõmu pakkuvat. Kuid samal ajal ta kindlasti mõtles, et olen kuidagi isevärki. Nii või naa, ta ei öelnud seda valjusti. Kunstiorkestrid tulid sigarette, sigareid, lõhnaõli, odekolonni, šokolaadi, konjakit ja viskit müüma. Ei teinud ma ühtki liigutust, et midagi osta. Mu reisikaaslane küsis, kas ma ei kavatse konjakit osta. Ja kui mainisin eitava vastuse, kogeles ta, et tehke, kas, kas mul oleks midagi selle vastu, kui ta julgeks mind tülitada. Tolliametnikud on nii väga ranged, eriti koju tagasi pöörduvate soomlaste suhtes. Ütlesin, et võtan meeleldi väikese vaeva enda peale. Kutsusime stjuardessi tagasi ja ma ostsin kaks pudelit konjakit ja sigarette. Hiljem andsin kontra pandina toodud sigaretid ja konjaki talle lennujaama käimlase üle. Ta oli mulle väga tänulik, ta ütles seda mitu korda. Ta tahtis teada, kas mulle maitseks lonks konjakit. Ja kui ma keeldusin selle põhjendusega, et ümbrus ei meelitanud konjakit nautima mõistis ta mind valesti ja kutsus mind oma koju, kus me võiksime mugavamalt konjakit suhu võtta. Läksin tõepoolest õhtul hiljem tema juurde aga mitte jooma konjakit, mida jälestan. Ei. Vaid ma võtsin kaasa pudeli iiri viskit mille ma olin Seudulasse oma kohvrist toonud. Seudula tollimehed vaatavad välismaalaste pagasit harva kui üldse kunagi. Nad keskenduvad oma tähelepanu kodumaiste salakaubavedajate ülesleidmisele. Kui mu reisikaaslane, kes juhuslikult osutus maksuametnikuks, taipas, mis on juhtunud, et ta oli koormanud mind kahe liigse pudeliga peale selle, mis mul juba kohvris oli, vilistas tal lugupidavalt. Kulla härra teriskeerisite tohutult, kui tõite nii palju viina sisse, kujutlege vaid, kui need oleks leitud. Põrnitses teda läbi klaasis oleva helekollase vedeliku. Uuel mõtlesin täpselt samuti, kui võtsin teie konjakipudelid, aga otsustasin näidata teile, et Soomes võib kõigest hoolimata kogeda uusi erutavaid ja ohtlikke seiklusi. Ma ei ole kunagi enne Soome mingid salakaupa vedanud. Päris kindlasti pole ma kunagi enne elus aidanud seadusele kuulekalt maksva ametnikul viina salakaubana tollist läbida, omale maale sisse vedada. Loodan, et saan Soome maksuametilt andeks selle ainukese korra mil olen rikkunud Soome seadusi. Pehmendava asjaoluna võin ette tuua, et ma ei teinud seda enda kasu huvides vaideid näitlikustada oma ütlust, et olen seikleja, kes läheb Soomes seiklusi otsima. Minu tähtsaim eesmärk on teha üksikasjalikke tähelepanekuid nendest paradoksaalselt test inimestest soomlastest. Ma ei olnud kunagi varem avalikus saunas olnud ja alguses arvasin, et olen sattunud haiglasse. Riietehoid, kus lahti riietus. Ime oli täis punase näoga mehi, kes kõik olid mässitud surnulina taolisse, valgesse rätikusse. Meie kamba juht pakkus meile igavesele salaja napsi ja käskis mul siis endale järele tulla. Tekingini. Marssisime üles partalikult sisustatud toa märja põranda ja astusime paika, mis näis mulle auru täis. Põrguna. Kulus 10 minutit, enne kui ma suutsin silmad lahti teha. Ja pärast seda veel viis minutit nägemisvõime tagasi saamiseks. Minu kohal laval istus ridade viisi poolkeedetud soome mehi. Mõned olid punased kui lõhe, liha või keedetud vähid. Istusin aralt nende juurde. Mees, keda ma polnud eluski näinud, laskis oma suurtel higi piiskadel otse mulle selga kukkuda ilma vähemagi vabandust paluma sõna- või viipeta. Kulus 10 minutit. Tundsin oma kõrvale alkoholihõngu minuga hambajuht sirutas oma palja käevarre minu poole ja näitas higi, mis tungis läbida nahapooride. Alkoholi lõhn tuli sealt. Mees kõverdas käsivart dialimpsis oma nahka. Ta ei tahtnud piiskagi kallist kraami raisku lasta. Mu teine sõber avas õllepudeli ja rüüpas selle kahe sõõmuga tühjaks. Ta nahk oli siis veel kuiv kui luu. Hetk hiljem näitas ta oma käsivart. Õlu tuli tagasi. Võin kas või vanduda, et see mees oli poorne kui käsna. Kuumus oli nii kohutav, et vähemalt minul oli võimatu hingata. Aeg-ajalt sattus mõni laval istujatest vihahoogu ja hakkas ennast Vikstega peksma. Kaks meest läksid alla ja hakkasid teineteist jääkülma veega üle valama. Samal ajal nõudsid teised kuumust juurde. Ma mõtlesin, et ei pääse iialgi sellest põrgust eluga minema. Ma muidugi higistanud May higista saunas kunagi. Isegi alkohol ei haihtunud minust sedakaudu. Hämmastunud soomlaste möödapääsmatute küsimuste vältimiseks valasin endale salaja vett peale, et jätta muljet, nagu oleksid higi helmed siiski mu naha pinnale kerkinud. See oli muidugi viga. Üks mu sõpradest tiris mu varsti põrandale ja hakkas mulle külma vett kaela kallama. Et tema eest ära põgeneda. Tormasin põrgust välja, silmad veest, pimedad keha lõdisemas nagu sült, mopeedi tagaistmel. Järgmine mälestuspilt on Tuulikki tugevast kujust mis ähmaselt mu silme ees paistis. Tal oli seljas pikk valge kittel varrukad ähvardavalt üles kääritud. Ta oli paljajalu. Ma ei olnud seda naist kunagi varem näinud või kohanud. Jama, hämmastusin kangesti, kui kohtusime nüüd siin avaliku saunameeste poolel. Tuulikki ei vaevunud siiski end esitlema, pomises vaid midagi arusaamatut, tõukas mu ühe käega puust pingile. Samal ajal haaras teise käega ämbritäie vett. Olin nii jahmunud, et ei osanud APigi hüüda. Ta väänas mu pingile selili ja hakkas mulle vett peale loopima. Mõtlesin, et vaene naine on hull, kes on kogemata sauna pääsenud. Kombekus sundis mind pingil kõhuli pöörama. Seepeale hakkas too naine mu selga terasharjaga nii agaralt ja innukalt nühkima et ma mõtlesin, et ta püüab mu seljast nahka kätte saada. Usun, et ta kavatses mu naha kuivama riputada, et sellest hiljem teha oma pikale valgele hõlstile öö. Äkki märkasin, et teine samasuguses rõivastuses naine askeldas mu kõrval Aadama ülikonnas mehe kallal. Ja see mees paistis seda karistust nautivat. Alles siis torkas mulle pähe, et see kõik on päris tavaline ja saunarituaalide hulka kuuluv. Kaotasin samal hetkel viimase lootuse sellel piinapingil ellu jääda. Tuulikki väsis terasharja viibutamisest. Järgmiseks hõõrus ta mingit seepi mu ihule. Võin puhta südametunnistusega öelda, et seda oli umbes pool tonni. Maailm näis olevat täis pehmet vahtu. Nägin tuulikit läbi kerge seebimulliloorid, tal oli suus vaid üks hammas. Juuksed olid tal rätiku all. Tuulikki näol oli otsustav ilme, nagu oleks ta öelnud. Teen selle ise värvi välismaalase puhtaks. Olgu see võimu viimane tegu. Tall sai seep kindlasti otsa, sest järgmiseks relvaks valis Tuulikki ohtliku väljanägemisega eseme, mis meenutas pesukäsna. See paistis olevat tehtud Puursest käsna meenutavast ainest. Kohe sain siiski teada, et see oli valmistatud terasvillast jääd selle pind oli kui liivapaber. Ma arvan, et Soome meremehed kasutavad samasugust tööriista, kui nad roostetama laevatekilt maha kraabivad. Kaotasin peaaegu meelemärkuse, kui Tuulikki hakkas selle surmava relvaga mu selga nühkima. Naharibad koorusid mu seljalt, vähemalt uskusin nii. Kui lamasin puupingil ja kilistasin hambaid, hakkasin karjuma, palusin tal lõpetada, kuid Tuulikki oli kas kurt või siis ei saanud minust aru. Ta arvas nähtavasti, et mulle see kõik meeldis, kuna ta hakkas veelgi innukamalt nühkima. Ta hakkas isegi laulma. Järsku lõpetas ta, lamasin vaid lõõtsutades, olin valmis kannatama mis piinu tahes. Tundsin, kuidas jahedad käsivarred haarasid mu õlgade ümbert kinni. Noh, jumal tänatud, keegi on lõpuks tulnud mind päästma. Pöörake ümber. Tuulikki ei jäänud ootama, vaid pööras mu kergelt puupingile selili. Ta järgmised liigutused osutasid selgesti, et ta kavatses kogu protseduuri otsast alata. Teras Harry tuuritas tal käes liivapaberiga kaetud pesukäsna oli käeulatuses, samuti teine pangetäis seepi. Ta hakkas jälle laulma. Paikkine bee Me kurblik laul. Matused. Nägin, kas uut naeratusele vedavat. Suur terashari lähenes mu õrnale nahale. See ei jõudnud kunagi oma sihtkohta. Karjatasin nii, et kõik poolkeedetud soomlased ehmusid. Samas hüppasin üles ja tormasin tagasi julgemana tundunud leiliruumi põrgusse. Peitsin enda pooleks tunniks sinna punanahaliste soomlaste hulka. Lakkusin oma haavu ja püüdsin mõistatada, milline tunne oleks, kui särk jälle puudutaks mu kooritud selga. Poole tunni pärast tormasin aurupõrgust välja. Olin enne seda kindlaks teinud, et tuulikil oli mujal tegemist. Nii et madala jälle otsa ei jookseks. Nädal aega hiljem nägin Tuulikki tänavas. Ta tuli mulle vastu kandevõrk sisseostudega ühes käes, teine käsivaba. Jooksin elu eest. Ma ei peatunud, enne, kui olin saanud kahe kvartali võrra edumaad. Võin kas või vanduda, et ta võrgus oli seep, terashari ja Secohutav naha koorimisriist. Mõni mees väidab, et ta hädad tulevad sellest, et naine ei suuda temast aru saada. Enamik minu hädadest tulevad seevastu sellest, et naine saab minust liigagi palju aru. Ta on samal ajal mu kõige karmim kriitik. Kui ma siis tänavu sügisel otsustasin ta kaasa võtta oma iga-aastasele palverännakule soome taipas ta otsekohe, et kavatsen ta silmi ja kõrvu ära kasutada. Harjumus paneb neid asju ja nähtusi iseenesestmõistetavaks pidama. Kuna olen nii tihti ja reeglipäraselt Soomes käinud, kaldun võtma paljusid soomlaste elunähtusi täiesti mõistetavate faktidena millele ei tasu tähelepanu pöörata, vähemalt mitte arvustamise mõttes. Aga hoopis teine lugu on mu naisega, kellel on see eelis, et ta ei ole soomes kuigi palju käinud. Kord, kui me kõndisime Helsingi Mulvaril, ilmus hommikuudust nähtavale mees tuli lähemale ja kõnetas mind lipitsevalt. Minu meelest oli see täiesti loomulik. Ent mu naine nägi mehes vaid eemaletõukavad poolpurjus, meest, kes võis isegi hädaohtlik olla. Mis imeväel mehel küll oli õnnestunud saavutada nii vara hommikul selline purjus seisund. Mina omalt poolt kuulsin vaid mehe pugevaid algussõnu. Kullo direktor. Pääsesin just haiglast välja. Kas teil oleks üks mark, et saaksin tassi kohvi? Ta läpatanud alkoholi järele lõhnav hingeõhk tundus mulle peaaegu sulnina. Oli ju mees mind siiski direktoriks nimetanud. Tõlkisin mõtesta sõnad inglise keelde, siis see tähendas veel palju rohkemat, mitte keegi, isegi mitte katlaparandaja, polnud meil Iirimaal mind direktoriks nimetanud. Pistsin käe tasku ja ulatasin mehele ühe Margalise. See oli väike tasu komplimendi eest. Et mida see mees ütles, mida ta tahtis? Küsis mu naine. Ta arvas kohe, et ma sobiksin direktoriks. Ta tahtis tassi kohvi saada, vastasin pidulikult. Tühipaljas pasatski ja Tenaturka joodik, lausus mu naine lihtsalt. Ta arvas kohe, et oled puhtakujuline tola. Nüüd ta läks sinu antud raha maha jooma. Oi, arvas lapsukene. Seletasin talle. Praeguse Soome margaga ei saa isegi klaasikest mahla. Olin vaevalt jõudnud talle seletada sõjajärgse Soome inflatsiooni eri perioode ning majandusmeeste ja poliitikute eksimisi, kui juba teine tüüp rahva vooluste eraldus. See mees pomises alguses midagi mingist pangast. Pidas siis pausi, lõi minu peale uuriva pilgu ja ütles. Te ikka olete soomlane? Mina nägin vist üsna rumal välja. Talarb pank tiirleb tõrn Svenska. Nüüd ma alles juhmiks muutusin. Mees võttis taskust ilma rihmata käekella ja toetudes osalt Soome, osalt rootsi keelele, hakkas jutustama mulle pika ja väga kurba lugu sõjahaavadest ja Aasjatutest püüdlustest jõuda kodukohta, kus tal oli nagu ma aru sain, tohutul hulgal varandust, töökoht ja oma naine. Asja tuum näis olevat see et kui ma suvatseksin, osta temalt käekella saasta, selle rahaga sõita oma unelmate maale ja elada seal õnnelikult elu lõpuni. Seal poleks tal enam isegi kella vaja. Häda oli vaid selles, et mul polnud teist kella vaja. Tahtsin talle oma seisukohta põhjalikult selgitada. Kui naine hakkas mind ära tirima nägin selgesti, et mehe tunded mu naise vastu polnud kuigi sõbralikud. Ta jälgis meid kümmekond sammu, enne kui lõpuks taipas, et võtmed ta unelmate maale pole, mitte minu taskus. Kaks pasatskid vaevalt 50 meetri jooksul, nentis mu naine. Pida seisis, tahtis. Too pidas mind eksikombel kellassepaks, teatasid see ei olnud päris tõsi. Mees oli eksikombel mind panga direktoriks pidanud. Kas ta polnud mind isegi sellena kõnetanud? Mu meeleolu tõusis armastatud linna bulvaril sellel pehmel septembri hommikul. 50 meetri jooksul oli mind kõrgendatud alguses rektoriks ja siis pangadirektoriks. Taevas teab, milleni mind veel ülendatakse, enne kui ma erutajani jõuaksin. Kahjuks ei kohanud ma kolmandat nende meeste taolist, nii et ma pidin rahulduma lihtsalt pangadirektori tiitliga kui pöördusime Mannerheimi teele. See urgitsesime uhkust, kuna olin südames lootnud, et mõni peaks mind mõneks nõunikuks. Eriti kui Soome, tänapäeval kubiseb nendest tiitlitest. Naised hindavad kõrgelt julgeolekut ja minu naine pole mingi erand. Nähtavasti seepärast ei pea nad lugu passatskitest ega poolpurjus meestest. Aga pasatskid on värvikad isiksused. Neid võib pidada ühiskonna tugevuse mõõdupuuks. Mida rohkem pasatskid, seda tugevam riik. See eeldab ka demokraatiat, sest pasatski on vaba ühiskonna võrdpilt. Taevas on pasatskid päris kindlasti, kui neid seal ei ole, on taevas minu arvates üsna igav koht. Londonis kohtasin kord pasatskid, kes ütles, et ta oli varem kooli õpetaja. Päike paistis ta klassiaknast sisse kogu suve terve aastakümne jooksul. Siis tuli päev, kus ta ei jaksanud enam vastu panna kiusatusele pääseda, värsket õhku hingama ja päikesepaistet nautima. Ta pani mütsi pähe, astus koolist välja ega ole pärast sõda päevagi tööd teinud. Alati, kui ma kohtan mõnd pasatskid, mõtlen, kui kerge on inimesel pasatskiks hakata. Ja mõnikord imestan, kuidas ma ise olen suutnud kiusatusele nii kaua vastu panna. Pistan käe tasku. Maksan Soome marga oma ühiskondliku südametunnistuse paikkamiseks. See on madal hind. Sama päeva õhtul, kui mind oli ülendatud direktoriks ja siis pangadirektoriks. Istusin pargipingil peaaegu Juhan Ludwig Runebergi ausamba juures. Mu naine oli läinud postkaart ostma ja olin pingil üksi. Kui selle teise otsa istus korralikult rõivastatud mees. Kaaluga umbes 85 kilo. Ta oli just sigari lõpetanud, kokku pandud vihmavari oli ta põlvede vahel ja ta tantsides sõrmedes oli kaks sõrmust, mis olid sära järgi otsustades maksnud kenakese hunniku Soome markasid. Olen juhtumisi haruldaselt uudishimulik mees ja täiesti eelarvamusteta. Ajan hea meelega võõraste inimestega juttu. Enne kui jõudsin hääle puhtaks köhatada, nägin Haaboja Matit aeglaselt mööda alleed paremalt vasakule ja vastupidi, kõikudes lähemale tulevat kingad, kraapisid kõnnitee liiva. Ta on kaunis hirmuäratava välimusega tüüp. Silmad veripunased, vanasoni kuklas, salkus juuksed tolknemas silmade kohal. Ülikond nägi välja sedamoodi, nagu oleks ta kuude kaupa riietes maganud. See oligi tegelikult nõnda. Jõudnud päris minu kohale, muutis ta suunda ja istus minu ja selle 85 kilose sööginõuniku vahele. Ta tuhnis hetke taskutes, vist sigaretti otsides, kuid asjata. Omaette urisedes vaata seda minu ja seejärel sööginõuniku poole. Pidades seda viimast heldekäelisemaks saagiks kõnetas ta paksu suvi jätkuv sööginõunik, kuidas enda päris pingiservale püüdes naabriviha õhkuvast pilgust mitte välja teha. Oletasin, et ta on kahevahel tas tõusta ja ära minna teadmisega, et on vilets argpüks või jääda ja saatust trotsida. Haaboja mati kummardus oma ohvrile lähemale. Kas sul on midagi selle vastu, et ajaksid tavalised töölisega juttu? Betoon sa kohe, Kason. See ei olnud lihtsalt küsimus, vaid otsene väljakutse. Söödi, nõunik sai sellest niiviisi haru. Ei, vastas ta hetkelise arupidamise peale. Siis tegi ta suure strateegilise vea. Hirmust segadusse aetuna haaras ta taskust port sigari, võttis sealt sigari, pani suhu ja pani sport sigari taskusse tagasi. Mati jälgis teise liigutusi, pilgus kahjutunne ja viha. Sa oled paganad, tark mees. Kindlasti oled, sest sa võid istuda kogu õhtupooliku sigarit osutades istuda oma paksul tagumikul. Siis iseloomustas Mati selgete sõnadega seda Soome ühiskonnaklassi, kuhu ta arvas sööginõuniku kuuluvat tomaalist pilte isegi nii kaugest minevikust kui kodusõja aegadelt ja veeretas kõik pärast seda Soomet tabanud hädad oma naabri ja selle esiisade kaela. Vandesõnad tulvasid suust rahvuspoeedi mälestussamba jalamile. Kui plahvatanud granaadikillud. Lõppude lõpuks upitas Matjenda püsti, sülitas põlastavalt nüüd eriti punetama, jääb abiseva sööginõuniku jalgade ette. Ja hakkas tuikuma Johan Ludvig Rune märgist mööda. Mind vaevas taltsutamatu uudishimu. Tahtsin kangesti kuulda raha nõuniku arvamust Helsingi passatskitest, Tenaturka joodikutest ja purjus meestest üldse maailma veidrustest. Mulle tundus juba, et ta jõuab üles tõusta ja ära minna, kui ma teda ei kõneta. Kohe nägin oma naist teisel pool tänavat lähenevat ja kummardusin mehe poole. Ma jõudnud kiiruga midagi muud välja mõelda. Sööginõunik pöördus aeglaselt minu poole, heitis minule pilgu, mis saab osaks vaid kivi alt leitud roomajale. Siis viskas ta sigarijupi maha, haaras oma vihmavarju ja marssis oma teed. Eks see oli, küsis naine mu kõrvale istudes. Mõtlesin hetke. Pesueht pasatski, põmmatasin vastuseks. Kohalikus ajalehes oli reedel kuulutus parajalt liialdav kaupluste akendele ja teeäärsetele puudele kinnitatud reklaamid ja fishid Basendasid kogu maailmale, et laupäeval korraldatakse ainulaspidu. Korraldajad oleksid võinud oma vaeva ja raha kokku hoida, sest seitsmes kihelkonnas teadis igaüks juba nädal aega ette, et laupäeval on ainulaspidu. Tantsupeo pidi korraldama just Ainola saarel sest iga soomlase loomuses on midagi, mis nõuab eraldatust. Kas siis loomuliku või kunstliku pidu mandril. Mõnel metsalagendikul ei oleks küllalt romantiline, et noorsugu võluda. Pealegi võiksid küla riiukuked tantsijad ümber piirata ja pahandusi teha. Seega tuleb pidu korraldada ainulas saarel, mis on vaid 50 aerutõmbe kaugusel küla sadamasillast. Esimesed peolised hakkasid külla saabuma juba laupäeva õhtupoolikul. Need olid lähedal asuva linna noormehed. Noorukid olid oma hea nõudliku moe järgi riides. Kitsad püksisääred saavutasid oma kõige kitsama punkti piksimata kingade kohal. Nad tegid kõigepealt maakuulamistiiru Lõnkusid alla sadamasillale ja vaatasid õige kriitiliselt vana puksiiri, millega veeti palgi parvesid üle järve. Nad vaatasid, teeviitasid, mis näitasid teed Ainolasse ja tantsupõrandale. Üks poistest lõi mööda minnes jalaga vastu palkidest sadamasilla. Tugiposti arvas nähtavasti, et sadamasild variseb seepeale kokku. Seejärel läksid nad küla kohvikusse, jõid kohvi ja limonaadi ja valasid salaja põuetaskust kangemat märjukest maitseks juurde. Kui ettekandja silm peal ei olnud. Kell kaheksa õhtul hakkas küla värvikaks muutuma. Suvekleitides tüdrukud saabusid autodega jalgratastega Kaialgsi päikesepruunid, jalad paistsid selgesti läbi nailonsukkade võrgu. Võib-olla olid need sukad tänavu suvel alles esimest korda jalas. Nad käisid natuke ebakindlalt. Kõrged kontsad ei sobi hästi soome küla konarlikele tolmustele teedele. Tüdrukud kõndisid väikestes rühmades edasi-tagasi mööda küla ainukest teed sosistasid vahetevahel, nagu oleks neil teada maailma suurim saladus ja vältisid hoolega noormeeste pilke. Noormehed põrnitses neid väljakutsuvalt kohviku akendest ja kaupluse trepilt, KUS NAD lonkisid. Hõitlesid, vandusid, sülitasid ja kiitlesid üksteise ees oma mehisusega. Päike libises üha madalamale metsa tumedaserva poole. Konstaabel väljus küla keskel asuvast kodust ja hakkas aeglaselt sadamasilla poole astuma. Peole minejad järgnesid talle väikestes rühmades seadusesilma juuresolek muutis jutud järsku kombekamaks. Laeva parda ja kai vahel oli maandumissild. Ja selle otsas seisis noormees, kes korjas nõudlikult raha oma nahkkoti. Noored ostsid pileti ja astusid pikis maandumist silda laeva. Kipp bar vaatas komandosillalt inimlasti ja pelgas järsku mürglit, mis laeva võiks nende alt põhja viia. Tantsurahvas lainetas laevas taga seisvat, tõukasid eespool olevaid laevu, ohkas ja kaldus paremale. Ja kogu aeg tungis uusi tantsuhimulisi laeva. ÄkiKippari kannatus katkes. Ta improviseerida endale Megofoni keerakes papitükid toruks ja pööras selle laevalae poole. Jumal hoidku, ärge seiske kõik laeva ühel poolel. Me upume kogu krempliga. Püüdke käituda nagu korralikud inimesed ja aidake laeva tasakaalus hoida. Parras surub vastu kaid ja laev läheb põhja ja me kukume kõik, olge nii head. Lõpuks Kippari lubanud enam ühtki peole minejad laevale võtta. Otsad tehti lahti ja aurulaev, mis ujus nüüd sügaval, kui hiigelpalk pöördus aeglaselt ja purjetas minema. Üks teistest kärsitu maha jäänud noormees hüppas kailt ja puudus vähe. Eta oleksid vete sulpsanud. Kippari kirumise ja rannale jäänute hurraa-hüüete saatel tiriti ta laeva. Metsiku lasti lossimine ainula saarel oli sama ohtlik. Laev kaldus jälle koledasti, kui kümned noormehed ei mallanud oodata maale pääsemist maandumissilla kaudu vaid hüppasid randa üle parda. Kannatamatu noorus kiirustas ranna lepikust kostuva muusika suunas. Tantsupõrand oli ehitatud metsalagendikule. See oli sammaste peal ja tantsijate jaoks oli vaid üks sisse- ja väljapääs. Kaugemas nurgas mängis orkester viimaseid Ameerika Dwighti lugusid ja mõned paarid juba väärlesid põrandal. Uustulnukad keerlesid veel sammaste ümber. Noormehed valisid endale sobivat partnerit häbelikult, tüdrukud seisid näiliselt ükskõikselt. Kaks vormirõivastest meest müüsid tantsupileteid noormehed ostsid neid meetri viisi ja riputasid piletit siis kaela. Mõned näitasid uhkeldama piletite rohkust tüdrukutele, kes seisid veel rühmiti tantsupõranda läheduses. Varsti olid tantsupõrand tungil täis ja vastu põrandat taguvate jalgade kobin kajas metsas vastu muusika, jalgade kobin, naer, kiljatus, et kõik need hääled kõlasid üle saare ja üle v? Kalamees, kes istus nagu sammas oma paadis kirus kõva häälega kuuldes ainula lärmi. Väsinud tantsijad. Nii tüdrukud kui poisid kogunesid kohmakalt kokku löödud laudade äärde. Seal nad põrnitsesid üksteise silm üle mahlapudelite ja kohvitasside mille servadele ilmus õige varsti jälgi halvasti püsivast huulepunast. Paljude tüdrukute suvekleitide juures oli märke rahvusvahelisse moeröögatus. Test. See hämmastas, siin see tundus kohatuna. Tundus võimatu uskuda, et enamik nendest tüdrukutest oli kaugetest metsataludest ja ümbruskonnas seitsme kihelkonna meierei idest. Oli raske ette kujutada, et paljud ruttavad sellelt peolt koju, et magada paar-kolm tundi ja minna siis kaunis kulunud töökitlis. Pühapäeva hommikusele metsakarjamaale lehmi lüpsma. Ja nii kulutab õhtu ennast lõpuni. On täis muusikat, naeru ja väikesi seiklusi. Purjus noormeestesalk kaetakse tantsupõrandalt minema. Tüdruk ja poiss hiilivad metsalagendiku kõige pimedamal nurga poole. Nad kardavad, et teised võiksid neile järele tulla ja pilgata selle ainulaadse tunde pärast, mis on just tulnud nende ellu. Ja mida ükski inimolend, nii nad arvavad, ei ole kunagi varem kogenud. Lõpuks jõuab hetk, kus viimane tants tantsitud mantlid riietehoiust kätte võideldud ja rünnak randa alanud. Noored ei ole tagasiteel enam nii lärmakad. Kippar ei karda enam oma vana autoloksu julgeoleku pärast. Ka temal on nüüd kiire saada inimlast laeva ja laevalt ära. Ka tema tahab minna magama, puhkama ja valmistuma esmaspäevaseks palkide pukseerimiseks üle järve. Suurem osa mandrile jõudnud Beulisest läheb otsejoones vaikselt magama. Aga on ka neid, kelle ihad ei ole veel rahuldatud. Nad kõnnivad vaikselt mööda jalgradu ja metsateid varase hommikutunnini. Siis kõmbivad ka nemad koju, ronivad sisse aknast, mille jätsid lahti õhtul, kui kodust ära läksid. Suvepäike on taevast maha libisenud. Ta hõõgub metsa tumedaserva taga. Mahalangenud Kuulutus, mis varem juhatas teed tantsupõrandale, hüpleb üle kivide sadamakai poole, kui hommikutuule esimesed puhangud panevad peegelsileda järve pinna virelema. Olen tihti mõelnud, miks pilke nimed on Soomes peaaegu tundmatud. Nende kasutamine on Iirimaal kaunis laialt käibel ja üsna levinud ka Inglismaal. Pilk inimesi aetakse loomulikult ainult siis, kui on kunagi öeldud või tehtud midagi hämmastama panevat. Selle võib ka pärida muissetelt esiisadelt punapäist inimest näiteks kutsutakse Iirimaal ja Inglismaal eranditult Ingveriks või porgandiks. Need on kõige leebemad pilke nimed, mõni võib hankida endale ka pilkenime punga loov. Selle tähendust ehk kohe ei taipa, kui ei ole meelesed, pungalov on primitiivne, ehi dismille katusel midagi ei ole. Arvan, et lisanimede puudumine Soomest tuleneb kuidagi algelisest perekonnanimede süsteemist. On ju suur osa peredest valinud oma liignime elukoha või lihtsalt esiisa ameti järgi. Sellist päritolu on lehtmäed. Siiski, kui satute Soomes pilki nime kohtama siis sellega on tavaliselt mõnus lugu seotud. Mõni aeg tagasi kuulsin väikeses Põhja-Savo kirikukülas jutukatke väikesest popsist lambi juhast. Teadsin kohe mehe liignimi polnud lamp ja otsustasin järele uurida, kus ta oma lisanime oli saanud. Juha elas kaugel põlismetsas. Ta abiellus kaunis hilja pärast seda, kui ta oli palju aastaid erakuelu elanud. Jutu järgi olevat ta nagu paljud talupojad kaunis lihtsameelne, oma mõttekäigu poolest aga seda osavam käte ja tugevam rusikate poolest. Juha palkmajas olid ainult kõige tarviliku mad asjad ja ruumid. Kui Juha tõi naise majja, muutis ta pööningu magamistoaks. Pööningule pääsemiseks pidi enda üles upitama mööda redelit mis viis peaaegu püstloodis üles. Oli Juha naine valmis suurendama peresööjate hulka. Asi juhtus kaunis hilisel sügise õhtul. Naine saatis oma mehe ämma Mori järele, kes elas mõne kilomeetri kaugusel. Juha kadus sünges söe ja jättis naise pimedasse hütti. Valgust ei kasutatud muidu kui viimase häda korral. Ämma mor tuli ja viibutasin pööningule, et nentida, et seal on pime, kui keldris ta nõudis valgust ja mõni aeg otsinud juha leidiski väikese küünlajupi. Selles valguses asuski ämmaemand tööle. 10 minuti pärast üldiseid juhale, et küünal on ära põlenud ja tal oleks paremad valgust vaja. Juhalex lauta, otsis natuke aega ja leidis lõpuks tormilaterna. Ta võttis laterna kätte, jooksis hütti tagasi ja ronis üles pööningule. Lugu räägib, et kui Juha lähenes ämmamoorile, lamp käes, jõudis ta kohale just samal hetkel, kui kolmikud maailma ilmusid. Juha nägi lambi valgel oma hämmastuseks. Neid kolme pisikest. Ta ahmis õhku ja vandus nii nagu vaid Soome talumees võib sellises olukorras vanduda. Seejärel kiiresti ümber ja tormas redeli juurde tagasi. Pea kinni. Kuhu sa, mees, selle lambiga lähed? Doose kohe tagasi kassaa arvelt, et ma pimedas hakkama saan. Karjus eitele järele. Ei Kadõrov. Viin lambi ära, valgus meelitab neid, teab veel, kui palju välja. Sellest sai Juha oma surematu pilkenime. Kui ma naermise lõpetasin, küsisin loo jutustajalt pensionil olevalt algkooliõpetajalt, kellele oli igavene kurd silmanurgas. Mida lambi juhale nüüd kuulukse? No ei midagi erilist, kaks aastat pärast seda juhtumid said oma hüti elektrivalguse. Ootasin kannatlikult ja nüüd on tal muidugi 14 last. Kõige suurem pere selles kihelkonnas.