Kõrbe ramadaani aegu üle kihava kivise linna. Olen naljana pärastlõuna paastuse palvuses praegu, kel Allahhi ees pole peitu kuhugi minna. Koidik tikib Niiluse litrites linikuks kõrbelauale kus nälg ühel pool ja rikkus teisel sajandeid söövad ja päikesetäidetud pokaale aeg-ajalt kokku löövad. Muumia mustavad varbad läbi murenenud sarkofaag oli. See on minevik muuseumiseinte vahel, kaugete aegade peadpööritavas hõngus. Keset turuplatsi, mustad varbad löövad tantsu kuumadel kividel. Löövad tänaste päevade tandril subt. Naeran kaasa valgete hammaste naeru ja välkuvate silmavalgete naeru ja plaksutanud kaasa. Üle jõe udutekile mäe läbi palmide kaardina päikest ei näe. Aga varsti ta tõuseb. Värvib punaseks v mille peeglis imetleb datli alli oma saledaid säär ja käharpäid. Tuulte ärevat paitust iga lehe pihk täis. Ehmub siniseks vesi ja tasakesi pea mööda tänavaid, kui sooni voolab inimesi linnasüdamesse ja südamest välja. Läbi toreduste ja läbi nalja läbi vaikimist. Läbi päikesesära turulettidest mööda, kus enam ei sööda maas istuja-ist mööda neid ei aeta, ei lööda suveniiride mööda ja eeslit teest limusiini trammilogu teest kannul kisavate mustade põnnide eest üles alachad pinni ja ülal sahhiri mööda Ramses teisest mööda siit tabelist läbi kõrbema päeva alla Niiluse liigi, kus tuulehoog kuivatab, ruttu, tegigi. Võõras amm, surmab Sillalskarabeuse, püha. Jõupub päev. Taevas kaotab oma sina, jõgi ja Dallas üks leinalina. Saevad roosidest tirtsud ülal röötsakil kuu ja võõras. Aegamööda aru, pidevalt astuvad kaamelid autodega busside, trammide vahel jalgrataste, kärude, tõmmunahaliste vahel. Kuhu kiirustada? Loojangut kohta me nagunii kõik üheaegselt. Sest Tõmus näosunud päevitust kui aastatuhandete jagu ja maised mured muljunud sinna miljon vaeva vagu. Kuid määr, see veereb kortse mööda ehtidesta laupa, kui puristab mees oma keeles, kiites oma kaupa. Kallaabia segatab luist, maa külgetõmbest, kookus keha. Kuid peod, täiskette kulinaid, mis tarvis rahaks teha. Refrediiteds, karabeused, liivakivist kujud, kaubeldes vast alles tõuseb turbani all tuju. Ja tõmbus näos on päikest, nii et võõraski saab sooja. Ka pärast päikese loojumist. Ei lähe naer seal looja. Su esmane kiirpäike röövib mind maistest pahedest palliks ei sööma jooma, vaid palvetan hommikupalvust oma unikese orvas. Vaata vaenuke alla, ei puista oma patust pilku vastassoo paljaste päkade poole, vaid teistkordselt palvetan oma palvehelmeid sõrmitsades. Su tulikuum pale hõõrugusestunud pale vastu ja hõõrdumises sünnib keskpäev, apelsinipäikesed päid, siis palvetan kolmat korda otsides vaikus devafio. Pöörad siis pilgu ära ja vari kaob ning uni kaob. Siis väsid saaja vajud palmi saludesse. Palvetan suu ärkamise nimel oma viiendat palvust ja ka viimast. Sinu surm röövib mu hingelt kõik. Nüüd söönama, nüüd joon ma jumala kiusake, ta mõtleb neid balleid päkkasid piiludes ning tähtede all olen jälle patune bedui. Akendesse purk purse tulekahju läike maalis kuumusest nõrkemas päike, süttisid minaretid, palmialleed imbus verevaks vesi roosaks, sillad ja teed. Õhk ärevusest tulvil ja ehmunult hell. Ning laste naer üle kõige, kui tulekahju kell. Kuu on oranž ja tohutu suur mošee kohal rippu, kui armatuur on süttimisesse kustumises reklaamtulede vaev. Ent minelongin jalge all tänavakivikirjaline pael. Vaateakende ette aeg- ajalt takerdub samm. Nagu üks veider mõte, logiseb pooltühi tramm, puistavad paarid öösse võõrast naeru ja jutu jalge, see ei ole enam päevadel. Iga sammuga sammuga kuuni kõrghoonete taha, siis läheb nagu musta pearäti heledad täpid. Rauge linna kohal on tähed. Ja mu õnnile elust, millele nälg saaks koputada, korrutades mind. Mannil ei ole ust, millele surm saaks koputada hirmutades mind. Tead Monnile elust hommik ei pruugi oodata mõrkamist. Head Monnile jale ust. Öö ei pruugi oodata, kuni ma armsa lemm riietab vahti. Jääd mannile elust, lapsed muudkui tulevad ja lähevad muutkui tulenevalt jale. Üks pillab oma nõtke keha öises luksus kabaree-is. Üks onnis uus ei tea, mis teha. Silmad sootuks, sulges mees. Üks limusiinis läbi linna, kihutab kasiinost koju. Üks istub trepil, hoides rinnal viimast, üheksandat poju. Üks siiditeki ennast mähib ja neelab raadios džässikisa. Üks tänaval veel pakub end, et saada leivalisa. Üks ühe vastu, kaugelt pole elu sest kontrast ses linnas on rohkem neid, kes kannab muret kui neid, kes kalleid ehteid rinnas. Öine nii ilus kui vaikuse kannel mida sõrmitseb unine tuul. Öine, nii ilus kui peegel milles imetlevad end tähed ja kuu. Öises Niiluses ujuvad palmi tuli kirja sillad, kõrghooned. Öine, nii ilus on madala linna ärkvelolevaks elu sooniks. Läbi mustade mustade unenägude ärkluse linn. Rohelisena aasta ringi rohelisena aastate ringi rohelisem. Igavesti nii rohelisena.