Neis paigus rännates narra maa. Palun sõna püha sugu, helgede lihtsamad heimindandri, lapsed. Sa valt Baader, tahad, et tarkusi vestaksin ammust maailmavanakesele meelde? Mäletama hiidusid maailma algusest, kes saamiste hämaras ossegitamine menud üheksat ilma üheksat ilmapuu, juurt, puud, targasti tehtud, puud tugevalt mullas. Ürgaeg voolas, kui ela, söömer ei olnud liiva ega merd. Ei laineid. Mahedaid ei avaraid, tandreid ei taevast, telgiks oli raske kuristik. Aga porri pojad siis maapindu pöörasid, mid kardri, võimse valliks, lõid valmis, päikene Leetele paistis lõunast muldadest maa peale, võrsusid murud päikene lõunast täiskuu-paarimees, parema käega taevaveelt koopas. Kuldne ei teadnud oma koduteed ühti, kuhugi ei teadnud oma kangust ühti. Tähed ei teadnud patareisid ühti. Asusid nõunikud, nõutama asju kõrges kogus. Jumalad kohtusid, ööle ja noorkuule nimena andsid, märkisid keskpäevamäärasid koidu. Arvasid õhtu, et lugeda aega. Välja peal. Aasid algasid ehitust. Pühadel koodadel kerkisid piinad. Rikkus Nad raiusid. Sled rajasid, keerasid, tange, tagusid, terasid. Tulge Norrasse, seitsmeteistkümnendaks maiks. Siis sukeldud sedamaid meie ellu. Tõsi küll, mais pole enam lund, aga meil räägitakse, sünnivad lapsed, suusad all. Sel päeval, 1864. aastal kuulutas Asutav kogu Iisraeli alevis umbes 70 kilomeetrit Oslost välja Norra põhiseaduseni. Norra rahvushümn, mis on sõna kodumaa, on armas meile meremetsaga taevaga, kus tuulte teile pilved rändavad. Rong lipsas ühest tunnelist teise nende vahel õige kaugele all sinasid järved paremale, aga kõrguselt lumiste tippudega mäeahelikud. Vagunis oli Umble kuid akende avamine on keelatud. Raudteeliini lähedal kuristike seintelt alla paiskuvad veejoad peavad vägisi rongi sisemusse tungida. Pritsides vastu peegelklaasist aknaruute katkenud vikerkaarte loendamatuid kõlisevad piisku. Sagedastes peatuskohtades muutus järjest külmemaks. Rong rühkis üha kõrgemale ja päris külm oli sel päikesepaistelisel juunipäeval siinse jaamas. See on vana maailma kõige kõrgemal asuv raudtee ja praegu röötmete kõrval katkeb siin kuulsa art Kangeri liustikujäämass. Käia Bergenis ja mitte külastada linna lähedal asuvat trollide Kinku Trold haugenit oleks sama, mis viibida Roomas ja mitte näha Rooma paavsti. Välja peal aasid, algasid ehitust. Pühadel kodadel kerkisid piidad rikkust, Nad raiusid, äärsenad rajasid, keerasid, tange, tagusid teras. Haarates ajas tagasi võib asustuse kulgemise seisukohalt kujutella, et jää taganedes euroop, pass liikusid, inimesed viiekümnendad laiuskraadil põhja suunas. Teiste sõnadega, jää ja lumepiirimail leidus alati mehi ja naisi, kes igavese talve koletu võimuga heideldes valmistasid ette metsakarja. Toll skandinaavia muinaskirjandusest rääkides on võimatu eraldada, millisele rahvale üks või teine lauljast kuul, see on ka mõistetav, tunti jo põhjamaalasi normann, liigingaid, kägu kuni meie aastatuhandeni ühise nime all. 11 kümnendat sajandit iseloomustab Norra kuninga Harald Kaunisjuukse ja ta järglaste võitluskeskse kuningavõimu eest. Samuti katoliku kiriku pealetung. Islandi asustamine, Norrast välja rännanud tega jätkud rändavad välja ka laulud, pärimused. Skandinaavia Eda laulud on kogutud ja kirja pandud 13. sajandil juba Islandil. Nagu me Kalevipojast rääkides ei tohi unustada. Faehlmanni ja Kreutzwaldi ei tohi skandinaavia Eda laule meenutades unustada säärmunud Shifenzounril, kes elas umbes 1056 kuni 1133 ning oli õppinud Pariisis ja võib-olla ka Roomas ning snorli stüürlišouner 1000 178241. Igapäevast elumurede kõrval võisid pididki inimesi huvitama ka küsimused mis peitub hiiglasliku jää igaviku all. Mis oli enne seda, kuidas see kõik niimoodi läks ja mis juhtub hiljem. Eda laulud on üks mõeldav vastus neile küsimustele. Jääaeg ligineb siis, kui maaga tegelevad inimesed mingil põhjusel väsivad. Millest tingituna hooletusse jäetud loodus omakorda loidubjal jaheneb sellest kujutelma. Spir peab aru saama, et maailm pole iseenesest õilmitseb lilleaed vaid vaevarikka hoolitsemise harimise objekt. Et maale ja mullale tuleb alati rohkem anda, kui sealt iial on lootust vastu saada. Seda arusaama kehastab Thor jumalast töökanya aga Rain alati kohal, kui tarvis jumalate inimeste vaenlastega heegelda. Ta peab loobuma paljustki, egole talle mahti otsida kergemaid teid ja kanda toredamaid rõivaid. Ööd kui päevad astub ta raskeid radu varuks kerjuse kepp. Alati kartes kuskile hilineda. Selles võikski leiduda kõigile mõeldud pettus Eda lauludes. Kuna jääaja surma vaikuse põhjustavad inimese väsimus kergemeelsus veel toidus siis tuleb säilitada erksust ja teovõimet, vältida just vaimset väljasuremist ja taotleda inimese ning looduse terviklikkust. Õilsa õpetusi. Kidele ustel kotta astudes sina valvsalt faas. Teraselt tunnista ei või kunagi teada, kas kusagilt tares pole, kostus vaenlane andjaile, tervist, teeline tuli. Tooge pink need puhkuseks. Rutt on sellel, kes kaua on rännanud ja hõõg vaid algusi vihkab. Tuld vajab, kes lobjakas liikus ning keder tuistkümnetaks. Mees, keda tee on üle mägede toonud, vajab rõivast ja rooga. Tähendab kostile kutsumist lahkust ja leebust, kui lubate, seda vajab kostmist ja kuulamist. Vajab Erku ja oidu, kes lahus omadest kodus nii kergelt ei komista. Kuid piirimail mõnigi silma pilgutab saamatu selja taga. Halb on harjumusaruga hiilata. Vaist olgu virge kes ligineb tarele tasa ja targu, ei õhuta õnnetust. Kes arvestab ohtusid, see einele tulles vaatleb ja vaikib. Ta kuulatab sahinaid, teritab silmi, kogenum, kindlustab ennast. Õnnelik see on, kes omal jõul seista võib, armus ja au sees. Naabrite nõu või laenatud nupukus viivad enamjaolt eksi. Ei paremat panna saaks teeline paune kui mehist mõistust. See kaugele minnes on kallim kui kuld. See on vaenlase varandus. Parem on poeg ka siis, kui ta pärast su surma sünniks. Ei tee ääres mälestasin kivine märk, kui sugupuu seda ei seaomandus. Surb. Sugupuud surevad. Sina sured samuti. Aga kuulsus pida, tublide kangus on Elujast ehitanud. Omandus sureb, sugupuud surevad. Ja sina sulat samuti. Tean ühte, mis au sees on üle aegade suut, tegude tunnustus. Norras olevat käibel nali. Küsitakse, mitu keelt te valdate, vastatakse seitset. Neist viis on norra omad. Inimesel, kes ei tunne norra keelt, on raske orienteeruda nende keeleprobleemis. Aga eks ole ju palju rahvaid ja maid, kus eri maanurkades räägitavad keeled on pigem erinevad kui sarnased. Kas ühtne kirjakeel vaesustab või rikastab rahvusliku kultuuri, on probleem omaette. Norra muusikakultuuri kohta on vanimad andmed 13.-st sajandist. Umbes 1000.-st aastast algab ristiusu mõju ja vastava kultusmuusika mõju. Aastasadu vahemikust 1000 376814 allus Norra Taani ülemvõimule mis mõjustaks vastastikuga. Kultuuri, norra rahvamuusika areng on analoogiline teiste rahvuste omaga. Ka norra lastel on oma kangelaslaulud hällilaulud, naljalaulud ja erilist huvi pakuvad Alme laulud. See on mägikarjamaal Karli hoidvate karjuste laulud. On ka omad tantsud ja omad pillid. Meie päevini on säilunud muusikanäiteid. Liturgilise muusika omad ulatuvad tagasi keskaega, ilmaliku muusika oma taga kõigest seitsmeteistkümnendasse sajandisse ning on seatud linna muusika. Kada Daniel Berlin 1000 714787 on linnamuusik Trondheimist. 1749. aastal külastas minioti ooperitrupp Oslot. Selle trupi kapellmeistriks oli Christoph Willibalt Kluk. Sellest ajast peale toimus Oslos teatrietendusi juba päris regulaarselt. Esimene norra helilooja lavateos kandis pealkirja nägi neiu ning selle autor oli Valdemar praane 1000 790828. Trane austas rahvamuusikat ning kasutas oskust mööda ka seda ise. Esimene rahvalaulu üleskirjutus pärineb küll juba aastast 1695 kuid süstemaatiline kogumine algab alles 19. sajandi lõpupoole. Selle organiseeriaks oli tunnustatud viiulivirtuoos ule pull. Norra muusika õitseng on seotud eelkõige kolme nimega Edward kriid 1000 843907 Richard Nordraak 1000 842866 ja Johan Svensson 1000 840911 1856. aastal sünnib Christian synding neljas suurem nimi Norra muusikas kuid temast saab pika elu ja tõttu rohkem meie sajandi helilooja. Õnnelik on see, kes omal jõul seista võib, armus ja au sees. Naabrite nõu või laenatud nupukus viivad enamjaolt eksi. Ei paremat panna saaks teeline pauna kui mehist mõistust. See kaugele minnes on kallim kui kuld. Son vaevase varandus. Omandus sured, sugupuud surevad ja sina sured samuti. Tean ühte, mis au sees on üle aegade su tegude tunnustus.