Tervis jääb 1000, tervist, munaisukesin. Ta saatis teile selle tordi. Oi missugune imeline Dorpa. Tänane täna mängivad. Kohvilaud ongi kaetud, maitseme üheskoos seda suure pärator. Jaa, Einar tahab tärkki endale. Minu jaoks on nii palju torti süüa, Punju hakkab valutama. Inno saab ühe suure tüki. Kohe-kohe-kohe Inno saab tordi endale tainoke ära nutta. Andres, ma pean küll pisut imestust. Eks meie innuke on ju imelaps oma ea kohta terranemis hirmus. Thulega Emova labin olid ta niisiis kui ma läksin koorekannutäis massaagi kuur Saad, kui innonjoaledati nutab, meie võim ilma kuritega juua. Oh seda innukest küll, kuulge ma ütlen otse suu sisse. On küll, kui seal ja lapsel saad ehk sinagi vanas eas kellad. Inno klapib kella radiaatori vastu, nii et kõveti välja nii kegi innuga idakellaga. Seda ei saa, ei saa jonnipunn. Data piina tahab. Kuulge, härra, käsutan Moostan peegele ära. Mul ei ole momendil küll nii palju raha, aga ehk annate võla. Meil on ju ennekuulmatu. Teil pole lastekasvatuses vist õrna aimugi, teil enesel? Ei ole aimu, olete vana ei ajast maha jäänud. Meie targal pujukesel on justament selline kasvatus, mida uus aeg nõuab inimeselt, kellel tuleb elus kaugele edasi jõuda. Vaadake, kui viskab pikali ja lõugad saab kohe oma tahtmise. Linn on väga tragi. Kell Anul joon ninna ta onu ninna. Varemalt täitis püksirihm kõige muu kõrval ka taktilist funktsiooni. Tema tähtsus ei langenud mitte ainult püksitraksid leiutamisega vaika, progressiivsete põhialuste võidulepääsuga, eelkooliealiste laste kasvatamises. Tänapäeval kasutame veenmismeetodit. See meetod on vaevanõudev, kuid selle vili on hämmastav. Väikemees lõi akna sisse ja see oli esimene aken selle lapse elus. Mis siis imestada, et klaasi klerin, meie õuakesel kõlas saatuslikuna. Seni polnud iialgi midagi katki teinud peale sinise kohvitassi. Klaasikillud vedelesid õuel ja majahoidja astus neile paljajalu otsa. See muutis õhkkonna veelgi põnevamaks. Issand jumal. Hüüdis majahoidja. See veel puudus, et vaata ka võõraste laste järele. Kes need kasvatakski, kui igaüks on koosolekul. Ja siis saime teadlikuks vahelesegamise paratamatusest. Seni elasime vaikset rahulikku elu ja mis puutub sinisesse kohvitassi, siis oli sellel kõrva juures änegi pragu. Kuid nüüd astus meie vahele, nagu öeldakse, elu ise. Kes sa oled? Alustasin ma seda mälestusväärset jutuajamist? Olen laps, vastas poiss, selles oli ta kindel. Näed nüüd, ütlesin mina, mina olin samuti laps. Kas sa tead, et ma olin laps? Aga olid sa hea laps või halb? Pea tähendasima ära filosofeeriv, see ei puutu asjasse. Tead küll, et ma olin hea laps kuid ärme viidame sellega aega. Ma tahan sinuga kõnelda. See on tõesti sinu õnn, et sa elad uuel ajastul, kus lasliku üldse kõneldakse. Sest minuga kõnelnud keegi mul oli isa ja tema kandis rihma. Poiss tundis huvi, kas see oli sõduri vööris? Ei, ütlesin mina. See oli tavaline püksirihm. Kuid see ei puutu asjasse. Enesestmõistetavalt oli seal püksirihm. Ma räägin seda sulle sellepärast, et saad taipaksid, kuivõrd teisiti koheldakse lapsi tänapäeval. Teie elate tänapäeval nii, nagu te iialgi pole elanud sest teid arvestatakse kui tulevikku. Ent kuidas sa võisid üldse mõtelda, et mina olin halb laps? Ega ma seda ei mõtelnudki, vastas ta. Sa meeldid mulle. Näed nüüd, jätkasin ma sihiteadlikult. Nii, on see asi. Tänapäeval me veename Teid, kuid teie ei oska seda hinnata. Tänapäeval on lapsed täisõiguslikud. Möök unelema sinuga nagu täiskasvanuga. Selgitame sulle asju isalikult lahkesti. Ära nihele, pagana pihta. Istu ilusasti, kui ma sinuga kõnelen. Jah, ütles ta sõnakuulelikult. Näed, nüüd, jätkasin mina. Mida sa sõid täna lõunaks? Ta oli söönud kartuli Knetlikuid vaataga tähendasin ma kartulit, Netlikuid, sa ütled seda niisama, muuseas, kas sa tead ka, mida tähendasid meile kartulit Metlikud? Mina ütles ta nimelt isakene ärasega sõna sinna. Sinu õnn, et sa sündisid just viie aasta eest. Võimalik, et kui sa oleksid varem ilmale tulnud, oleksin koheldud teistmoodi. Tänapäeval tahame me sind juhtida veenmismeetodiga. Kuidas uist sulle pähe tulla, et mina olin halb laps. Isa alustas ta uuesti juba täielikult pehmeks tehtuna, mis on, mis sa tahtsid. Isakene, ütles ta. Kas sa saaksid mulle täna täiesti erakordselt ühe laksu anda? Mul on nimelt kole kiire. Me mängime garaaži. Juhus oli ainulaadne. Mu naine sõitis komandeeringusse ja tänu sellele langes tal ära võimalus oma vaevu varjatud muigega minu pedagoogilist autoriteeti kõigutada. Asusin kohe tegutsema. Suure vaevaga läks mul korda hankida klaasitäis juba ammu unustuse hõlma vajunud peedisiirupit ja natuke rukkijahu jahust keetsin kördi, millele lisasin maitseks pisut siirupit. Tõin poisi lasteaiast ära. Koduteel ütles poeg. Tead, paps, täna on meil vahva. Emmet pole kodus, nüüd võib vannitoas vett pritsida ja. Mul on hoopis parem plaan, teatasin salapäraselt. Me mängime täna mängu tookord. Oh, on see põnev paps, küsis poiss. Kohe näed, ütlesin mina ja keerasin ukse lukust lahti. Tõstsin meile mõlemale taldrikutäie körti ja märkasin, kuidas poiss taldriku taga nina krimpsutes. Ja mina mõtlesin, et meie kaks meest pistame täna kauside praetud liha nahka. Emmet pole, ju siis võib. Lausus poiss pettunult ja lisas nüüd juba pahaselt. Mu kõht lahti, pole körki sööma. Kuula nüüd hoolega, kui isa väike oli, sõime iga päev niisugusse suppi. Rääkisin õpetliku tooniga. Sellepärast sul ongi siis pealegi paljaseks? Küsis poeg osavõtlikult. Rumalus. Tookord oli raske aeg. Isa oli päris rõõmus, kui vanaemal niisugustki suppi keeta sai. Istub paigal, sõbrake, ära nihele. Jah, istu ja istu ja siis tuleb magama minna ja nii ei saagi. Ei, mu pois täna ei tule. Täna teeme kõik nii nagu tookord, kui mina väike olin, et sa näeksid, kui raske siis kõigil oli. Peeter rääkis lasteaias, et täna telekas vahva pilt, et tagaajamine ja revolvri paugutamine ja ei mingisugust pilti ei tohi vaadata. Aga, paps, täna me oleme kahekesi. Emmet ei ole, mehed omavahel, noh. Hetkeks lind minagi nõrgaks. Kuid paneksin poisid kähku voodisse. Võitis siiski. Mu parem, mina. Söönil oma Supera, muidu ei räägi mu sulle, kuidas siis olid, kui mina väike olin? Ei, ega pole vajagi, paps, lausus poiss vastu tulevikult. Siis tuli mulle suurepärane mõte. Keerasin korgid välja ja korrapealt muutus kogu korter pimedaks. Näed, tookord oli ikka nii, äkki kustus valgus ja kõik inimesed istusid pimedas seeneis poisile tugevat mõju avaldavat, sest ta ei lausunud sõnakestki. Kui olin lõpuks küünla leidnud ja selle põlema pannud, nägin poissi kraanikaussi kallatud körti alla loputamas. Noh, hea küll, saad vähemalt tunda, mis tähendab tühi kõht. Muud meil süüa ei ole. Pole, tõsi, paps, enne kui emme ära sõitis, näitas ta mulle, mis ta meile ja ostis ja pani kõik köögikappi. Ei lasknud poeg ennast kõigutada. Kuula, mu poeg, püüdsin ennast vaos hoida, hing oli poisi ja naise peale kah parasjagu täis. Tookord ei olnud köögikapis mingeid toiduaineid. Ja kui sa küllalt rahul ja ta saab vastu näppe pagan võtaks, kasvõi siis tõesti ei suuda talle selgeks teha, mis oli sõda. Me olime alati külmas. Poiss tõstis pea, kuidas, kas kütja jäi haigeks või? Ei, mu laps, meil polnud tookord kütet, pidime ise metsast puid tooma. Küll on vahva, lähme ka metsa, paneme auto pakiruumi puid täis ja tookord polnud meil mingit autot. Miks, kas te ei pannud ennast järjekorda? Ei, sõjas olid kõik autod katki läinud. Oi, paps, kui ühtki autot polnud, võisid ju lapsed tänaval rattaga sõita. Noh, on alles arusaamine. Ast sellele seisukohale ka jätta ei saanud. Mu poeg, mul polnud siis aega mängida, pidin vanaemaga maale minema kartuleid tooma. Sa valetad, paps, kartulid saab igast juurviljapoest. Ma olen emmega seal küll käinud. Nüüd vajasin tungivalt närvikosutust. Ega sa pole kusagil sigarette näinud? Kas sel ajal sigaretti oli siis poiss ja haigutas magusalt. Arvatavasti olin talt liiga palju nõudnud. Keerasin korgid sisse, Jaak kustutasin küünla. Kui kaks meest olid singist ja munaroast kõhud täis saanud, küsis väiksem suurema käest. Kas tookord on nüüd möödas, paps? Jah, mu poeg. Vahva. Ja särava näoga, tõmbas ta oma püksitaskust välja. Minu sigaretikarbi. Täna jäid koolis tunnid ära, kuid me ei tundnud mingit rõõmu nii nagu harilikult. Siis pidime kõik minema polikliinikusse, nimelt tädi järele uurida, kas meie hulgas pole vaimuhaigeid. Juba eile jagati meile välja mingisugused paberid, mis me pidime isade ja emade kätte viima. Peale selle teatati, et polikliinikusse peame minema koos süstimistõendite mamma, teie päivikutega. Õpetaja ütles, et meile korraldatakse test. Test on see, kui teid pannakse joonistama, et teada saada, kas te äkki hull ei ole. Kui ma emaga polikliinikusse jõudsin, olid René showrua. Keel kõrbenud nagu tavaliselt, mina pelgan igasuguseid arsti ja arstikabinette, seal on kõik valge ja lõhnab haigla järele. Kõik poisid olid tulnud koos mammadega peale show roa, kelle papa on hiiglama rikas. Temal oli kaasas all väärpapa, autojuht. Kim Ani Jeannie oli aga liidel naljakas vaadata. Ta röökis kohutaval kombel. Üks lahke tädi valges kitlis, kutsus meie mammad enda juurde ja võttis nende käest ära süstimistõendid. Siis aga ütles, et doktor kohe vastu võtma, et olgu meie hästi kannatlikud. Kuid meie üldse ei kavatsenudki kannatust kaotada. Mammad hakkasid isekeskis juttu ajama ja sülitasid meie päid. Nad rääkisid kui head ja armsad. Me oleme show roa papa autojuhte, ta läks välja oma tohutu suurt musta limusiini küürima. Lihtsalt ei tea, mis temaga peale hakata. Nii närvi. Selline aga minu oma, ütles Emily ema. Sööbi jälle vahetpidamata. Jutuajamisse sekkus kaklateeri mamma. Minu meelest sunnitakse neid koolid liiga palju õppima. No tead, katkestas teda andjani, mamma, minu poisi käes läheb kõik hõlpsasti. Oleneb muidugi lapse andekusest. Anian, kui sa, ma räägin, järele jätta, saad kõrvakiilu. Võib-olla, et teie poisil õppimisega raskusi pole, lausus koteerima. Kuid mulle paistab, et natuke liiga Peeerru, kas pole nii? Anjaani mammale ei meeldinud ei midagi, lateri mamma ütles, kuid ta ei jõudnud midagi vastu lausuda, sest valges kitlis tädi tuli jälle. Te ütlesite, aeg on pilte hakata. Ta käskis meid riidest lahti võtta. Nüüd läks täitsa endast välja. Tema mamma hakkas ta peale karjuma, kulateerivama kukkus naerma ja doktor astus sisse. Mis siin lahti on? Küsista need koolilastel läbi, vajadused on alati üks igavene hullumaja, jääge vakka või muidu ma kaeval õpetajale ära, noh, tehke ruttu. Värske, olime kõik paljad nagu porgandid. Täitsa lõbus vaatepilt. Iga mamma sihtis silmadega teiste mammad rapsi ja kõik mammad vangutasid käib nii nagu minu mamma seda teeb, kui ta ostab kala ja ütleb müüjale, et see pole värske. Doktor hakkab teid siin läbi väetama. Nina ilma mammad. Iseendaga nii on hea küll, ütles valges kitlis tädi. Mäda Te, võite oma lapsega kaasa tulla. Ah niimoodi, ütles klateeri mamma. Kui see ta võib koos oma pojaga minna, siis ei näe ma mingit põhjust, miks mina ei võiks oma lapse juures olla. Sa oled täitsa peast põrunud, ei saanud end ütlemata jätta. Oma sõnad tagasi kargas Rohvruadele kallale, kui, et virutas talle kähku vastu nina. Kärises showroom. Yhe autojuht tormas sisse, mina vastutan selle poisi eest, nii nagu auto eestki, ütles ta. Ja ma pean oma peremehele mõlemat tervelt tagasi tooma. Selge. Octer väeta seal väärile otsa, haavas suu, pani jälle kinni, ei öelnud midagi, mingi viis meid, jään jänni. Mamma oma kabinetti. Doktor alustas läbivaatust kaalumisega. Noh, läbi käia. Osutas ta sõrmega Emilyle, kuid too palus, et tal lubataks küpsisesöömine lõpetada, sest tal polnud enam taskuid, kuhu küpsis pista. Doktor ohkas ja palus mind kaalu peale minna. Siis aga hakkas riidlema Joachimiga, kes litsus varvastega kaalu peal, et see rohkem näiteks Anienn ei tahtnud kaalu peale minna. Mamma, luba endale igasuguseid kingid. Sisanyan lõpuks läks ja pärast pistis koed ainetes mamma juurde tagasi. Et ninahoobist kätte maksta, see viis doktori täiesti enesest välja. Ta ütles, et talle aitab, et kui tema järel ei jäta, viskab ta meid kõiki ukse taha ja et üldse oleks ta pidanud hakkama advokaadiks, nagu isaduse soovitas. Siis käskis ta meil keelt näidata, pani mingi Turu linna peale, laskis köhida ja Riilis Emilyga selle eest, et tal suus biskviidi tükk välja lendas. Seejärel pani doktor meid laua taha istuma, andis kätepliiatsid ja paberid ja ütles. Noh, nüüd lapsed joonistage, mis neile pähe tuleb. Aga ma hoiatan, kes hakkab lolli mängima niisuguse võmmu, et eluaeg mäletab. Doktor asusime asja juurde, mina joonistasin šokolaaditordi, mil aga rahu ise ütles mulle, et son ragu. Anjam joonistas Prantsusmaakaardi. Et miks saan ka poisid hobuste seljas show roaga suure lossi, mille ümber oli hunnik autosid ja alla kirjutas minu maja. Blatter ei joonistanud mitte midagi. Ta ütles, et teda pole ette hoiatatud. Renee joonistas Aledyanjani kirde juurde Anjaa pugeja nägisida ja pistis lõugama. Etega hüüdis mussi jää. Mexaan joonistab maa. See oli vahva. Köigil räägid ja naerdi. Anienn nutiet, miks sa kaklesid? ISISega tulid mammad ja kui me olime ära läinud, istus doktor laua äärde. Ei öelnud midagi, vaid end, ohkas sügavalt. Kui aga valges kitlis tädi talle klaas vett ja tabletti tõi, joonistas ta paberile revolvri. On ise hull, seda oktor. Eile oli jälle pühapäev ja läksime isaga suusatama. Minu suusapluusi peal matkamärkide jaoks enam ruumi ei ole. Selle tõttu jäime seekord rähva matkast eemale ja tegutsesime omal käel, õigemini omal jalal ja tagumikul. Enne lõunat lippasime rajal täitsa kiftilt, mäest alla läks veel kõvema jutiga. Lahkudes aga oli pehmet lund, võttis kinni ja olidki ninali. Siis sain võtte kätte, tulin puhtalt all, aga sealt, kus lumi pidurid tegi. Aga enne kui mäest alla panna, palusin iga kord, et isa läheks ees. Siis on ülevalt hästi näha, kui tuleb mõni jõnksu koht. Pärast lõunat läks libisemine veidi kehvemaks, selle vastu oli hea, mäkke minna polnud vaja Käärjaga treppi teha. Õigeks lippamiseks oleks pidanud määret väetama, kuid see on tükk tööd, eriti kui sul pole käepärast temp määret, korki vabrikust. Vaid meie floora oma sellel Niukest nii kõvast ümber kisu või hammastega ta määret kätte ei saa. Isa on kodusel Soome Kiva, aga see on juba vana ja kõva nagu turbabrikett. Seal mustamäel on üks poolviltune tõusu rada, kus saab alla lasta igast kõrgusest. Hakkasime alt peale ja läksime muudkui kõrgemale. Hüppekatel surusin suusajooksu maha, et ikka maa külge jääda. Mul nimelt ei tule hüppedril hästi välja. Aga küll on sünge vaadata, kui mõni poiss laseb suusad ilusti teineteise kõrval ja siis vahva hüppe. Seal olid ka mõned meie neljandad, see poisid. Üks ütles, et lükati, on nüüd moes sõita mäest alla ühel suusal, teine on puu najal püsti või hoopiski koju jäetud. Viienda klassi poiss p peale ütles, et kui tahad mäest alla laskudes ilusasti pöörata, hoia see suusk eespool, kuhu pooli rihid. Eke rõhu siis ainult suusakantide peale ja Peeerry tuledki, see ohti. Aga mina olen neid tema Tseeuuksid näinud, need on rohkem võnka, võnkab au. Lõpuks sõitsime Allaga vanakast, nagu nimetatakse vana hüppe nägi. Mina tegin umbes 10 treti, kus ikka võttis hinge kinni silmad vesiseks. Üks või kaks korda kukkusin ka, kuid Tseedi meele midagi. Ega ma muidu poleks kukkunud õuks poiss jäi teel ettetulevad ka igasugused mäele kobistama. Ma teinekord jälle märkasin liiga hilja katkist suusaotse mäenõlva pealt otse oma suusaninade ees. Püüdsin üle hüpata, aga jäin hiljaks ja käisin kõhuli. Tead sõidu pealt hüpata kõva kunst. Jäle, tuleb tõmmata kõhu alla konksu ja ennast keppidele tõsta. Selleks aga peab enne kodus tegema pumpamist, et kätemuskleid arendada. Aga enne, kui ma esimest korda vanakest alla panin, vaatas isa mulle kahtlevalt otsa ja ütles. JÜRI. Anne, äige oma prillid minu kätte. Näeksin prillid siiski ette, põrutasin alla. Isa mugu, kavandas mäe otsas põlved lõdvaks, kepid taha. Full tuli täitsa puhtalt välja, siis õieti mina ida kebi alla. Isa tuli Kiva vastiilis, härra korraga oli ülepeakaela lume. Oithiline tükk käega, et ema, aprill. Äkki näen üks sambaid lumest välja. Excelit grillid, err, õed. Pärast seda ei rääkinud isa minu ega teiste poistega tükil ajal sõnagi. Muudkui silitas puuse ning uuris oma sidemeid kette. Mina ütlesin, et jah. Varustus peab ikka korras olema. Mispeale isa vahetas Kell ning käskis minul endal jalamaid koju minna. Et sellest võib teha järelduse, et vanemate inimeste äpardusi ei tohi kommenteerida. Kirjuta mulle, kuidas teil ma suusatamine läheb. Teisipäeval läksime naginasse, teie võite kõik teha, ütles väikemees. Minuga ei tohi mitte midagi, kui teile minu juures miski meeldib progotte mu läbi. Ja mis siis, kui mulle miski teie juures ei meeldi? Mina olevat talle hiljuti seletanud, mis on demokraatia. Kuid mispärast meie seda kodus ei teostavat. Ja tema kui laps tundvat end rõhutud olendina. Meie peame sind ülal, laususin ma, ja seepärast oled sa kohustatud meie sõna kuulama. Eile meeldis sulle nukk ja ostsime selle otsekohe ja me tuleme sulle igati vastu. Sulon tinasõdurid ja laste jalgratas ja see on õige, vastas ta. Kuid sa ise rääkisid, et kõikidel inimestel on võrdsed õigused. Minul pole mingit õigust. Meil ei tulnud kaua aega und ja emake ütles, mis me nüüd teeme? Mitte midagi tähenda sinna, see on tavaline mäss. Niisuguseid vaateid ei või sallida. Niisugused vaated tuleb eos välja juurida, ei too seda juttu niisama aja. Ja kas me ei peaks profülaktika mõttes talle veel mõningaid vanu koerustüki ette heita? Ma ma ei saanud hulga najal rahu. Tundsin korraga südametunnistuse piina. Siis seadsime sisse kaebuste raamatu, et oleks demokraatia kõigi jaoks. Tegime talle kõik üksikasjaliselt selgeks. Kui sulle näib, et midagi on korrast ära, ütlesin ma siis siin on kaebuste raamat igalühel meist EML, minul ja sinul on õigus kaebust tõsta. Laupäeval on koosolek, seal arutame kaebused läbi ja võtame nende suhtes seisukoha. Ja see on üheõigusluse. Talle meeldis väga see sõna seisukoht ja temast ärkasid suured lootused. Kaebuste raamatu võttis ta voodisse kaasa ja murdis lakkamatult pealt, mille üle võiks kaevata. Isa, ütles ta. Ega sa ei tea mõnda toredat kaebust. Ja ta luges päevi, millal küll see laupäev kätte jõuab. Nädalalõpul aga olid raamatus järgmised kaebused. Kolmapäev. Ema ei tahtnud mulle laenata ooperi binoklit. Reede mulle ei maitsemaks, mis pärast pean ma seda sööma, isa lei, maitsemaksja, tema omak, says. Olime kõik uudishimulikud, mis sellel koosolekul sünnib. Me isegi Decureerisime koosoleku koha, riputasime laua kohale Makarenko pildi. Täpselt kell kaks pärastlõunal tegime algust, kõik olid laua ümber ja väikemees luksus erutusest. Avan käesolevaga kaebuste raamatusse tehtud märkuste läbiarutamise tähendasin mina, kes soovib sõna. Keegi ei andnud endast märku. Mis puutub maksasse, ütlesin ma, siis pole ma sisse kantud kaebusega nõus, on vaja seltsimehed näha objektiivseid põhjusi. Mak sisaldab vitamiine, soodustab vereliblede tekkimist. Need aga on ühtlasi teistele siseelunditele bioloogiliselt väga väärtuslikud. Väikemees aga tõstis käe. Vabandage, mida tähendab see objektiivseid? See ei puutu asjasse, vastasin ma, sa ei saaks sellest aru, oota, kuni suureks kasvad. Siis põhjendasin ma hoolikalt ning teaduslikult ka teise kaebuse alusetust. Noh, asi on korras, lausa sinna koosolek oli, kaebused on läbi arutatud ja homme lõunaks on maks Ongi kõik. Kui te mulle ainult kinnitate, et mul pole õigus, ütles väikemees suure Tibedusega, siis räägite veel demokraatiast. Siis me hakkasime järele mõtlema kellel on õigus. Mu süda polnud rahul. Vaene laps, mõtlesin ma. Kui talle vaeseks selles üldse ei maitse. Ja ma elan nii väga silmakirjalikult, mina õpetatud tarti polnud teist väljapääsu. Maasusin maksa kallale. Et oleks tõesti üheõigusluse. Ja soovitan seda kõigile, kellel elu on peale pannud ebameeldiva kohustuse inimestele ütelda. Sööge palun, selles on vitamiine. Sõbrad, maitske, teiegi, maksa.