Tuul viiuldas tuuleviiulit, naeris ja nuttis Talsisklesiilide kergeil varrpall sõtkus murelikke samme, nukruse puhanguis oli valla tumma allatu ja armas. Tuul. Viis viiuli kevadlehestiku õrritas lindu ja lepatriinud. Laksutas sõidu kihkijalt, purjedes luisendas lugusid sadamasildadel. Karglaski ehkjalt, kopli kaskedes, kiunus kiledalt kiviaedades. Jõudis kõikjale osaliseks. Tootuul õhutas heinamaadel õitsetulesid. Vilksatas küünlaid, kiriku altaril puges häbelikele põue. Uljalt ses laadasimmanil oli sobivalt omane too tuul. Uiskles õnne uiskudel Ruiskles rajurahnudel lehvitas lei Naijaile lohud Dust vaigistas laste virinat. Narritas Naprade päid nokitses. Nurme nukkudel puhus pisikestele piripilli. Suurtele saaga saksofoni ei toonud, surmasõnumeid ei põristanud. Sõjapasunad. Ta armastas Peeduskleda ja pimesi kisakitada. Linanip siia nipinäpp sinna. Kerge ja käbe lõi mõtisklejaile mõnusat nurru tirises kihulasena kärsitute kallal. Puhus habemesse piibu juttu, kuhu, kus ja kunagi kollitas sügise õil korstlates vingutas talvetuisus, aknaraame. Suvi helgeis peitis viiulile palee alla, ise magas, muti und oli kuldne ja kaunis. Too tuul viiuldas viiuldaja viiulit ja lendas minema. Viis kaasa oma viisid. Viis ära enda jäljed.