Täishing ja tühi toru. Seda ma ei taha ainult enda teada jätta. Tegin juhuslikult avastuse, mis võib paljude vaimu tervishoiule ja kodurahule kasulik olla. Olin minemas oma tuttavate juurde, kui kuulsin nende elukoha lähedal telefoniputkas käratsemist. Üks mees kisendas seal sees. Karjus ütles. Kuule, Alviine, sa oled igavene. Ei, igavese truuduse vandumist seal ei olnud armastusega mitte igavene. Ma seda pahasena kordama ei hakka. Külmavärin käis mu kehast läbisesse, sõime seal putkas oli minut tuttav. Ta naise nimi on all kinni. Mul hakkas piinlik ja ma eemaldasin sealt kiiresti. Põgenesin nagu ühest koledast kohast. Ise olin täielises segaduses. Ma ei saanud millestki aru. Kodu on tal siinsamas. Miks ta seal naist ei sõima? Seal see jääks nelja seina vahele, ei ulatuks otsaga tänavale. Mis taktika see on? Kas siis on rohkem julgust, kui oled putkas naisest tükk maad eemal? Tunned end seal täiesti kaitstuna, olgu teine kui sõjakas meeleolus tahes. Karjud oma karjumise ära, riputad toru kohe konksu otsa. Ilma naise vastuväiteid ära kuuleksid, võib siis olla leelise pärast, ta kasutab seda moodust. Ega ma ei tea, ma ainult mõtle nüüd. Aga siis hakkas mul ta naisest nagu kahju. Ja ma mõtlesin, et oma sinna minekuga pakun talle natuke meelelahutust, mis aitab kergemini üle saada pahast tujust. Millal ta praegu kannatab. Mõttes vilksatas naljatusi ja keelel oli mõni kena sõna valmis nende ukse taga, helistasin. Kohe pärast helistamist kostis toast rutakaid samme mis olid mulle uudiseks ja panid mõtlema, et näe, ta ei vajagi silmade kuivatamiseks peegli ees näokordade seadmiseks aega. Mu imestus oli suur, kui ta ukse avas. See inimene ei olnud küll ropult läbi sõimata moodi. Ta naeratas mulle lahkelt ja tegi naljatujus kummarduse taastuega sisse. Johannes läks natuke välja meelt lahutama, ta tuleb kohe tagasi, öeldi mulle. Vahtisin nagu mõistatust sel ajal viin, et seda igavest. Et see ei ole võimalik, et inimene pärast nii rasket haavamist nii rahulikuks jääda. Ehk on mehel veel üks teine all viine nimetas siis ehk seda igaveseks. Võtsin istet ja tahtsin natuke nagu uurima hakata. Ääri-veeri pärima, ütlesin, läks meelt lahutama, mis teil siis oli, tülitsesite? Minu mehega ei saa tülitseda, vastasel viime. Ta ei ütle mulle kunagi halba sõna, aga mitte iialgi. Kui midagi niisugust juhtum, mis talle ei meeldi, mis südame täis, teeb kaabu varnast pähe ja uksest välja. Trepist kobinal suure nutuga alla koja uks selja taga kõmdi kinni. Muidugi, kui natukese aja pärast tagasi tuleb, siis on kõik möödas, rahunenud. Kuidas tema meelsel väljas siis jahutab? Eks ta jaluta, see mõjub talle hästi, vastasel viine. Õlle oli nüüd asi selge, jookseb telefoniputkas ja haarab toru pihku. Ega ta numbrit vali, kisendab tühja torru, ütleb oma rasked sõnad ära ja südame pärast seda rahul. Mõtlesin, et niisugust pinge lõdvendamise moodus võiks edukalt käsutada mitte ainult abielupoolte, vaid ka teiste vahel. Ametiasutustes on ju küllalt neid, kes ei julge ülemusele ütelda, mida nad temast arvavad. Korjavad vihmaga endale sapi sisse, saavad maohaavad ja. Võid üsna julgesti bossile ütelda. On need sõnad viimaks ometi öeldud, siis pärast seda on hoopis kergem olla. Astub telefoniputkast välja nagu täitsamees, kunagi lükkad kübara kuklasse ja vilistad. Johannes tuli koju, ma olin veel seal. Vilistas esikus. Tuppa astumisel seisis ta pea iseteadvalt kuklas, mees oli endaga ilmselt rahul.