Avamängu suveöö unenägu kirjutas seitsmeteistkümne aastane Felix Mandelson partoldi Shakespeari komöödia mõju all. Kirjanduslikule mõjule liitus otsene loodusmõju. 1826. aasta suvi Berliinis oli väga ilus ja alles eelmisel aastal oli Mendersonide pere omandanud äärelinnas lossi mõõtu maja suures kaunis parkaias Felixi, tema kahe õe ja venna ning nende rohkete sõprade jaoks pakkusse romantiline miljöö, unenäoliselt kauneid elamusi. Pealegi olid nad kõik romantilises eas. Seda teost luues elas noor helilooja läbi palju rõõmuhetki. Nooruse rõõm ja helgus peegeldub selgelt muusikat. Kas mille kohta robot soomlane on öelnud. Küps meister sooritas õnnelikul hetkel oma esimese võimsa lennu. See teos tõi seitsmeteistkümneaastasele noorukile tõelise helilooja maine. Ja 17 aastat hiljem kui oma põldu konna tunnustatud saksa heliloojalt Felix mendel sonilt kes pooleldi vastu oma tahtmist kandis preisi õukonnamuusikadirektori tiitlit telliti muusika Shakespeari komöödialavastuse jaoks, kirjutas ta teised osad juurde. Avamänguks jäi muutmatul kujul noorpõlveteos. Mingeid stiililisi erinevusi ei ole. Ta ei talunud tegevusetust. Nii oli ema teda juba varasest lapse east kasvatanud. Kannatust ei jätkunud tal kauaks, ta ei talunud mõttetut lobisemist. Aeg-ajalt heitis ta pilgu kellale, sellepärast solvuti ta peale sageli ja rahunes alles siis, kui asuti mingi tegevuse juurde, hakati musitseerima lugema, malet mängima või muud taolist. Üldise jutuajamise ajal tavatses ta ette võtta puhta paberilehe joonistada pliiatsi visandeid. Sellestki nendel seal sõbra laulja Edward Flinti meenutusest saab aimu mitmest tema huvialast ja mõneti konventsionaalsusi eiravast vabast käitumisest. Kõik see sai alguse kodust. Öeldakse ära sünni, rikkana, sünni õnnelikuna. Felix tähendab õnnelik. Kuid Mendersonid oli õnn sündida mitte üksnes õnnelikuna, vaid karikana. Tal polnud kunagi vaja tunda vaesuse ja tunnustamatuse kibedust millega suuremal või väiksemal määral puutus kokku enamik tuntud heliloojaid. Sündinud kolmandal veebruaril 1809 vabalinnas Hamburgis veetis Felix Mandelson enamiku oma poisi ja nooruki east Preisimaa pealinnas Berliinis. Tema vanaisa Mooses oli olnud tunnustatud filosoof, humanist. Isa Aabram kuulus nimekate rahandustegelaste hulka. Ent nii isa kui ema olid väga haritud ja kunstilembesed. Nende tsoonide salong kujunes üheks Berliini kunstielu keskuseks, mida külastasid ka paljude välismaa vaimusuurused. Kodumaja saal mahutas üle 200 inimese ja seal korraldati sageli häid kontserte nii kohalike jõududega kui külaliste osavõtul. Paganiinigi esines selles saalis. Felixi muusikaanne ilmnes vara. Ta oli kuueaastane, kui ema hakkas talle klaverimängu õpetama. Kolm aastat hiljem võis ta juba esineda üpris nõudlike kontsertidega. Parimad õhkkonnaga belli muusikud õpetasid andekat poissi ja ta tegi võrdselt hiilgavaid edusamme nii klaveri kui viiulimängus. Komponeeris 13 aastasena juba oopereid, sümfooniaid, kontserte, isegi klaverikvartetti õue kapelli muusikud kandsid need kodukontsertidel noorukese autori enda juhatusel ette. Nii tuli esimene dirigendi praktika. Nii et imelaps Ei hoopiski nendes tsoonide maja külastanud tolleaegne pianistide kuningas ignots mosseles kirjutas oma päevikusse. See on perekond, mille taolist ma pole veel näinud. Aga viieteist- aastane Felix on nähtus, mille sarnast ei leidu kuskil. Mis on kõik imelapsed tema kõrval ainult imelapsed ei midagi enamat. See Felix Mandelson on juba küps kunstnik, aga ta on ju alles 15 aastane. Imelapsi piitsutati tavaliselt vaid ühes valitud suunas, kõik muu polnud oluline. Nendel sonid seevastu andsid oma kõigile neljale lapsele võimalikult laialdase ja mitmekülgse hariduse. Feliks näiteks valdas vabalt inglise, prantsuse, itaalia ja hispaania keelt. Luges kreeka keeles ja ladina keeles tõlkisterentsiiuse näidendi Andruse neiud mis ilmus trükist samal 1826. aastal, kui esmakordselt kõlas avamäng suveöö unenägu. Ta oli tuttav kogu maailma väärtkirjandusega, mida luges enamasti originaalis. Suur oli huvi ajaloo ja loodusteaduste vastu. Ja kui see kõik mahub klassikalise hariduse alla, siis tolle aja kohta küllaltki ebatavaline oli Aabram Menders. Sorry, suur tähelepanu laste füüsilisele arendamisele. Poegade jaoks oli aias võimlemisväljak, kus Felix kasvatas tugevad lihased ja omandas vastupidavuse. Tauli innustunud ratsutaja ning tundis hästi hobuseid. Suvel harjutasime joovastusega ujumist, moodustus tore seltskond, kuhu kuulus ka klingemann, kes oli korteris anoffery saadiku juures Mendersioonide maja ülakorrusel. Tema luuletes nendele tegevustele vastavad värsid, millele Felix tegi, viisid ja mida me üritasime ujudes laulda. Ja kui palju oli pärast jõelt tulemist õhtusöögi ajal juttu nooruslikest vallatustest ja vempudest. Oma mitmekülgset haridust täiendas Felix Mendez on veel Berliini ja Heidelbergi ülikoolides ajalooesteetika ja filosoofia alal. Muide juba kodusalongist tuttav, heegel oli üks tema professoreid. Põhihuvi oli siiski muusika ja sellega jäi nõusse ka ei saa, kuid alles pärast seda, kui ta oma 16 aastase poja oli saatnud maailma muusikapealinna Pariisi tunnustatud autoriteedi Loitšige rubiini juurde ning Noormehe klaverikvartett oli karmi meistri kiituse ära teeninud. Alles siis leidis isa, et kodulinnamuusikute kiitvad hinnangud polnud liiga hea soolikud ja et pojal tasub end tõesti sellele alale pühendada. Kõigi elulugude puhul on enamasti nii, et kõige pikemalt tahaks peatuda lapsepõlve ja nooruse juures kus pannakse alus kõigele hilisemale. Sel ajal, kui on suurem loomeperiood, on elulugu faktidest tavaliselt vaesem. Nendesse on alustas oma loomingu elu küll õige varajases eas ja seetõttu saaks siin ka paralleelselt vaadelda nii elu kui loomingut. Kuid tal kujunesid juba nooruses välja kindlad tõekspidamised, millest ta kogu elu ei taganenud. Seetõttu tehkem nii, et algul elulugu tänapäevases mõttes tööraamatu järgi ja siis kõik muu. 1829. aasta kevadest, 1832. aasta suveni reisimine Inglismaal, Šotimaal, Itaalias, Šveitsis, Prantsusmaale ja veel kord Londonis. Igal pool kontserdil ka küllalt palju uusi teoseid kuid peamine eesmärk oli tutvuda nende maade, looduse, kunstivarade ja muusikaga ning inimestega. Isiksuse kujunemise aeg. Järgmine aasta põhiliselt Berliinis vanematekodus, reisimuljete settimine. Tunne, et preisi kroonulik bürokraatlik vaim on talumatu. 1833.-st 1835. aastani Düsseldorfi linna muusikadirektor, kelle kompetentsi kuulub nii linnateatri ja kontserdielu kui kirikumuusika korraldamine. 1835 kuni 41 Laitsigi kevandhause orkestri dirigent. Järgneb aasta Berliinis, kuhu ta kutsuti seoses muusikaakadeemia kavatsetava ümberkorraldusega kuid kavatsustest kaugemale asi ei saanudki. Õukonnamuusikadirektori nime. 1842 kuni 47 taas litsid kevandhausi orkester, 1843 esimese saksa konservatooriumi avamine, selle juhtimine ja õppetöö. Ja neljandal novembril 1847 48. eluaastal surm insuldi tagajärjel. Ootamatu ehmatav ängistav. Robert Schumanni kirjutas. Miks pidi see inimene see imeline inimene meid maha jätma? Ja siiski ta täitis oma missiooni. Dirigendina pianistina heliloojana ja organisaatorina oli tal saksa kultuuriajaloos. Epohhi rajab osa ja see ulatus kaugele üle keele piiride. Muusika keel on ju mõistetav kõigile. Kuni mind ei ähvarda näljasurm on mu kohus kirjutada nii, nagu süda käsib luua, nii nagu ma tunnen ilma tagasi vaatamata. Ja kui ma olen loonud niisuguse teose, nagu sa just mu hingest välja voolas siis võin öelda, et olen oma töö teinud ega tarvitse mõelda selle üle, kas see toob mulle ka au ja kuulsust, tubakatoose ja muud säärast. Nii kirjutas Feliks Mandelson 22 aastasena. Sellele jäi ta truuks lõpuni. Tal ei olnud kunagi vaja midagi sellepärast luua, et tingimata mõnd vajalikku taanrid teenida. Ta oli suurepärane improvisaator ja võis ka ulatusliku teose küllalt lühikese ajaga valmis teha kuid see ei tähendanud, et ta poleks neid hiljem jälle ja jälle ümber teinud viimistlenud. Eriti puudutab see tema oratoorium Paulus ja Eilias, mis olid omal ajal ühed kõige sagedamini ette kantavat suurvormid ja läksid juba esimeses variandis alati minuga. Ja paljud Mendersoni teosed, mida Euroopa saalides innukalt esitati, jäidki tema eluajal trükis ilmumata, ehkki tal polnud kunagi kirjastajaid vaja paluda. Pigem palusid need ise temalt midagi trükkimiseks anda. Ma tunnen ebatavalist austust trükimärkide ees ja sellepärast pean oma teoseid senikaua parandama, kuni ma enam paremini teha lihtsalt ei suuda, on ta öelnud. Mandelson unistas kogu elu ooperi kirjutamisest ja unistuseks jäigi, kui mitte arvestada lapsepõlves loodud väikesi oopereid, mis koduteatris ette kanti ja seal ka sooja vastuvõtu leidsid. Üks nendest sattus ema pealekäimisel isegi Berliini shouspil house'i lavale, kuid esimest etendust tabas täielik läbikukkumine ja see lõi noore autori üsna hulgaks ajaks sügavasse masendusse. Kuningliku ooperidirigent spontiini selgitas talle, et ooperi jaoks on vaja suurt ideed. Juba enne välismaareiside lõppu otsis helilooja ooperi jaoks köitvad süžeed palus kõigilt sõpradelt abi ja soovitusi. 22 aastasena kirjutas ta defrientile. Usun, et kui ma praegu leiaksin teksti, võiks välja tulla midagi värskete lõbusat. Aga just teksti ei ole. Ja kirjutada muusikat libreto, mis mind täielikult ei sütitav, seda ma ei suuda. 14 aastat hiljem pöördub ta uuesti sõbra poole. See peaks olema saksa lugu, õilis ja helge. Kas mõni Reinima saaga või mõni tõeline rahvuslik sündmus või muinasjutt või siis tõeline karakter? Talle saadeti vahel neli viis libreto nädalas kuid ükski ei suutnud heliloojat sütitada. Ja alles mõned nädalad enne oma surma leidis ta lõpuks libreto Lorelei ainetel, mis teda täielikult rahuldas. Kuid siis jõudis ta valmis kirjutada vaid esimese vaatuse finaali ja kaks koori. Nii leidiski TEMA dramaatiline talent põhilise väljenduse oratooriumides ja muusikas sõnalavastustele kusjuures ka lavastustele muusikat kirjutades pidi näidend teda tõeliselt vaimustava. Muidu ta seda tööd ette ei võtnud. Sadakond aastat olid barokkajastu meistrid olnud unustuse hõlmas moed vahelduvad. Ranged polüfoonilise stiili oli kombeks pidada käsi töölislikuks nokitsemiseks, millel tõelise kunsti laulva ühehäälse meloodiaga pole midagi ühist. 18. sajandi lõpul hakkas huvi Bachi ja tema kaasaegsete teoste vastu jälle tasapisi tekkima. Kuid tõelisele Bachi renessansi Saksamaal ja sealt läbisega mujale pani aluse nendel Soone. Tema kodus oli Bachi teoseid alati mängitud, kuid need olid peamiselt väiksemad vormid. Berliini lauluakadeemias tegeldi dirigent Selteri juhatusel samuti innukalt, Bachiga lauldi kantaat teemat ette. Neis ettekannetes osales ka Felix Mandelson koos oma vanema õefarmiga. Suurvormid olid aga unustuses, neid peeti liiga raskestimõistetavaks ja ka ettekannet peaaegu võimatuks. Kes enam oskab niisugust muusikat laulda, mängida just niisuguste põhjendustega püüdiskatselter tagasi tõrjuda kaht noort tuli pead nendel Sonyjade Frinti, kui need tulid tema juurde luba taotlema lauluakadeemia noodikogust leitud Matteuse passiooni ettekandmiseks akadeemia baasil. Kuid noored entusiastid seekord küll enam defrint oma kõneosavusega suutsid õpetaja ümber veenda. Mandelson võttis enda peale ettevõtte juhtimise, orkestri komplekteerimise ja kõik muu organisatsioonilise. Ja 1829. aasta kevadel kõlas suurteos Berliinis huvi ja menu oli nii suur, et ettekannet korrati juba 10 päeva pärast. Seejärel järgnesid Matteuse passiooni esitused teisteski linnades. Publik oli rabatud, Bach ei olegi lihtsalt vana parukas, nagu oli harjunud mõtlema. Mandelson oli äkki päevakangelane, kellest rääkisid kõik. Ta jagas kuulsust Bachiga. Sügavast austusest latsigi kantori vastu kõneleb see, et alates 1841.-st aastast panime Henderson aluse traditsioonile Kanda igal aastal Leipzigi Tooma kirikus ette vähemalt üks Bachi suurvorm. Ta andis ka orelikontserte Bachi teostest, mille sissetulekud läksid suurmeistrile mälestussamba ehitamiseks. Ka hindeli, Beethoveni, Mozarti teoste väsimatu propageerija, olime endelson. Ta võttis neid alati kava suurtel muusikafestivalidel Kölnis, Düsseldorfis, Münchenis, ka Inglismaal, kuhu teda sageli kontsertidele kutsuti. Inglismaale taheti teda jättagi, sest nii populaarset muusikameest nagu Menderson polnud saareriigis Henderi aegadest peale olnud. Šopäen pisut kibedusega öelnud, et Inglismaal populaarsuse võitmiseks pole vaja muud kui mängida meelessoni. Ja veelgi kibedamal, nentis Wagner. Et Inglismaal valitseb Mendersoni kultus. Mandelson ise aga ei tegelenud kaugeltki ainult omaenda ja vanade meistrite teoste esitamise ja propageerimisega. Eriti vanud house'i dirigendina võttis ta pidevalt kava kaasaegsete heliloojate teoseid. Palju kordi esitas ta mitmel pool Beethoveni üheksandat sümfooniat, mida peeti tol ajal vana kurdiks jäänud mehe ebaõnnestunud katseks veel midagi öelda. Selles, et praegu on see üks maailma tippteoseid, mida esitatakse eriti pidulikel juhtudel ja mis kunagi ei jää publikut on suured teened Mendersonil. Just tema taktikepi all muutus kevand house'i orkester tõeliselt kõrgetasemelise eks orkestris. Muide ta oli üks esimesi, kes võttis kasutusele taktikepi ja hakkas orkestreid kogu teose ettekande ajal terrigeerima. Varem oli seda teinud esimese viiulimängija võid, pianist. Üks orkestrantidest Vassilevski kirjeldab oma memuaarides nii. Nendel son paistis silma lisaks oma erakordsetele juhiomadustele veel oma võluva isiksuse vaimse üleolekuga. Kõik tunnetasid kogu aeg selle inimese täielikku enesest andmist ja kohusetunnet. Kõik kuuletasid talle täielikult meelsasti ja seetõttu valitses kevandhausi orkestris eeskujulik distsipliin. Inimesed ei täitnud vaid oma kohust, vaid töötasid innu ja armastusega ühistes huvides. Nendel soni leegitsev pilk haaras kogu aeg tervet orkestrit ja valitses selle üle. Ja kõigi mängijate pilgud olid nagu neelitud tema dirigendikepi otsa külge. Selle tõttu ta tuligi orkestrit juhtides nii kergelt ja vabalt käia ka välja. Ja kui ta vahel lubaski endale väikesi tempost kõrvalekaldumisi improviseeritud Rytardandude või randadega siis need õnnestusid nii hästi, otsekui oleksid nad proovides selgeks õpitud. Reeglina andis mendel sonoma näpunäiteid orkestrantide meeldivas maneeris sageli lisades naljatleb sõnakese. Enta võis olla ka enesest väljas sarjates vigade eest ja siis olid väljendid sellele vastavad. Nendest Sonyl oli erakordselt peen rütmitunne, väiksemadki kõrvalekaldumised, katkestas ta proovi ajal hüüatusega. Tempo, tempo, härrased. Ka siis, kui orkester mängis tuti ei libisenud tema eest kõrvale ükski ebatäpsus, ükski vale toon. Ta jälgis rangelt autori kirja pandud märke. Mendel sonil oli suurepärane mälu. Ta teadis peast palju luuletusi, terveid poeeme ja proosakatkeid ning õige mitmes keeles. Kuid veelgi tähelepanuväärsem oli ta muusikaline mälu. Pianist Ferdinand Hiller meenutab juhust Pariisist, kus ta oli äsja avalikul kontserdil esitanud Beethoveni kontserdi Esttuur. Ja siis partidel ühes salongis seda korrata. Leiti nii keelpillimängijad kui meile vajalikud noodid. Ent puhkpillide noote polnud ega mängijaid ka. Ma võtan selle enda peale, teatas otsekohe Mandelson, istus tiibklaveri kõrval seisva pianiino taha ja ilma nootideta. Mälu järgi täiendas suurepäraselt orkestrit. Ma usun, et ta ei jätnud vahele ühtki, ütleme teise metsasarve. Ja kõik see sündis nii lihtsalt mänglevalt selle sõna parimas mõttes, nagu see ei võikski teisiti olla. Eduard Frinte meenutab nendelt tsooni kui pianisti. Tema mängul oli selgelt omapärane karakter. See ei olnud virtuooslik, kus kuulajaid ei võlunud mitte ta ebatavaline valedus, mitte vastupidavus mitega täpsusega jõud. Te unustasite instrumendi hoopis ja võtsite vastu ainult pala interpretatsiooni. Tõsi küll, seetõttu mängiski ainult sisukaid teoseid. Ta õnnestas teid muusikalise avameelsusega. See oli keel, milles kõneles hing hingega. Ferdinand Hiller täiendab Mendersoni mängu omapära seisnes selles, et kui ta esitas kitsas ringis omaenda teoseid mängis ta neid äärmiselt vaoshoitult. Selles ilmselt avalduski tema mõte. Ta tahtis kuulaja vallutada ettekandega vaid lasta mõjuda sisul. Ja ainult orkestriteostes laskis ta end kaasa haarata enda ees seisva ülesande mitme külgsusest seest, kui ta esitas meie suurte meistrite teoseid. Ta otsekui kehastus ümber ja oli üleni tulija. Leek. 1840. aastal pärandas keegi rikka sisaldama testamendiga 20000 dollarit kunsti või teaduse edendamiseks. Mandelson kulutas palju vaeva ja kirjutas hulga kirju võimumeestele, et saavutada selle summa kasutamist muusikaõppeasutuse rajamiseks. Ta põhjendas oskuslikult, miks oleks otstarbekas just Laidzigis avada. Siin on juba ülikool kui teadmishimuliste ja kõrgemale püüdvate noortekeskus. Linnal on tugevad muusikatraditsioonid, head muusikakollektiivid ja tänulik publik. Aega läks küll palju, kuid 1843. aasta kevadel avati pidulikult Leipzigi konservatoorium esimene Saksamaal. Õppeasutus saavutas kiiresti üleeuroopalise kuulsuse ja suured teened selles olid Felix Menderson partoldil. Üks esimesi õpilasi, Joseph Vassilevski on meenutanud nendel sooni kompositsiooni ansamblitunde. Siin oli võimalus paljutki õppida ja see oli parim, mida õppeasutus üldse pakkus. Iga helilooja lausutud sõna tugines rikkaile, kogemustele, süvenemisele ja mõistmisele. Ja seepärast oli see hindamatu. Nendel sonil oli haruldane anne anda kõigile õppetöös kerkinud küsimustele lühidalt selged ja täpsed vastused. Oma mälestusteraamatus võrdleb Karl Raineke kaht pedagoogi. Kui Felix Mandelson partoldi jagas heldelt selges täpses väljenduses kriitilisi märkusi nii, et tema juures võisid veerand tunniga ammutada muusikalisi tarkusi kogu eluks siis Suumann oli üpris sõnaaher isiklikus suhtlemises. Kunsti noorsooga oli temaga usaldavam julgustavam kui Menderson kes võib-olla just teda alaliselt piiravate isikute rohkuse tõttu too oli sunnitud hoidma teatud distantsi. Mendersoni kui dirigendi ja muusika propageerija tegevus haaras väga laia välja Orlando tilassost ja Palestiinast alates kuni oma kaasaegsete noorte heliloojate loomingule. Nii näiteks kandiskewand House orkester ette mendel sonile posti teel saadetud sümfoonia mille autorist dirigent ei teadnud muudkui, et toon 26 aastane taanlane Kopenhaagenist ja et ta nimi on Mirskaade. See nimi oli muusikaavalikkusele seni täiesti tundmatu. Ei ole suuremat rõõmu kui kuulata kaunist muusikat iga taktiga üha enam vaimustuda ja tunda end järjest rohkem süüvivate armastatud stiihiasse. Paraku juhtub seda ka äärmiselt harva, kirjutas Mandelson. Oma kaasaegsetest, keda maailm peab nüüd klassik võiks, ei hinnanud Mandelson listi kõiki teoseid. Nendes oli tema jaoks liiga palju virtuoosliku sära ja liiga vähe südamlikkust. Veelgi vastuvõetamatu moli talleberlioosi looming. Selles ei leidnud ta ilu, mida pidas muusikas tingimata vajalikuks. Ent see ei takistanud tal mõlema heliloojaga isiklikult heades suhetes olemist ja koos musitseerimisest leidsid mõlemad pooled suurt naudingut. Oma loomingus oli Mandelson romantik, see vastas ta hingelaadile ja tõekspidamistele. Ta austas sügavalt minevikku, meistreid nõudis nende teoste esitamist, kärbeteta ja moonutusteta. Viimased olid tol ajal sageli tavaks, kuid oma loomingu sõimatkinud. Neid Bachi kohta ütles ta, et tema muusika õilistab iga ruumi, kus seda ka ei esitataks ning muudab selle templiks. Robert Schumanni märkis Mandelson ja oreli sonaatidest kõneldes, et need on kui lilled sellelt samalt lagendikule, mille ümber Bach on istutanud võimsad okslikud. Tammed ohud. Küllalt tabav võrdlus kahe helilooja loomingu kohta. Mandelson heliloojana ei olnud uute suundade rajaja kuid see ei vähenda tema muusika idu. Möödunud sajandi lõpukümnendil muutus Laitsegi konservatoorium konservatiivsuse kantsiks ja süüdistused langesid ka selle rajaja peale. Kuid ei saa ju nendel soni teha vastutavaks järglaste tegude eest. Tema ajal oli see õppeasutus väga progressiivne ning lugupeetud. Ja ka meistrite loomingusse suhtumist mõjutab mood. Nendel on, tegi kõik, mis suutis, et kõlaksid Bachi, Händeli, Mozarti teosed. Tema enda loomingut mängiti sajandivahetuse eelsetel ja järgsetel aastakümnetel suhteliselt vähe. Tänapäeval näita jälle üha enam moodi minevat. Seda näitavat kontserdikavad.