Kõige rohkem armastan ma. Jälle oli selline päev, millal kehalise õpetaja ütles, et täna mängime rahvastepalli? Mina arvan, et inimene, kes rahvastepalli välja mõtles, peaks vangi minema. Ma võin mööda köit võimla lae alla ronida ja mul pole üldse hirmus. Kaugushüppes olen klassi parim, kuigi püsin kasvult viimase kolme hulgas. Ma võin teha kätekõverdusi ja lõuga tõmmata. Aga palli võiksid nad küll ilma minuta mängida. Minu meelest on lihtsalt ülitobe suure kambaga mingi ümmarguse vidina järgi rüseleda. Kuid nagu ikka minu arvamust õpetaja ei küsinud. Otse loomulikult oli minu võistkond kaotamas. Olin lihtsalt kohutavalt kehv pallipüüdja. Taaniel sa saad pasunasse riietusruumis. Siis iste sirge, kui ma järjekordselt tema mingi taktikalise nipi olin ära bussinud. Mõtlesin, et teen nüüd, mis vähegi suudan, jooksen ja püüan ja viskan nii osavalt, kui torust tuleb. Ja siis ma lippasin. Järgmisel hetkel olin näoli maas, silmist käis tuld välja, lenda teise korra veel, kui sa ennast kiiremini liigutama ei hakka. See oli muidugi Jürgen, kes oli mulle jala ette pannud. Ma olin pea ja põlved hullult kõvasti löönud. Pisarad tulid vägisi, silmapoisid, poisid ilma Kaksoshetav, paluks. Õpetaja raske, tõmbas mu põrandalt püsti ja budistas vilets suunurgast välja võtmata. Daniel, kas sa mäletad, et me oleme rääkinud? Mehed ei nuta. Peavestid liipasin mängu lõpuni. Kui lõpuvile käis. Olin esimesena garderoobis. Teiste tulles oli mul juba jope seljas. Just siis avastasingi, et mul on taskutes Takkijad, olin need korjanud hommikul läbi pargi kooli tulles mõtlesin, et vahest läheb neid kunagi tarvis. Minu meelest just nüüd neid tarvis läkski. Kui Jürgen pesemisruumis ligunesi Oskarile vett loopis peitsin Takkijat ta riiete hunnikus aluspükste sisse. Seejärel tegi minekut. Olin jõudnud poiste garderoobi akende alla, kui Jürgeni hele nutune kisa kostma hakkas. Sajatamine kõlas kohe üsna meeleheitlikult, peab ütlema. Teiste naeru oli ka natuke sekka kuulda. Tagasi ma ei vaadanud, läksin koju ära. Kuidas koolis läks? Küsis vanaisa. Tavaliselt kohmasin vastu, kas hindeid said? Ei saanud. Aga midagi oled ikka nagu saanud, ma vaatan, mida saanud suure sarve otsa ette. Ah see, see on rahvastepallist. Vanaisa tegi külma kompressi ja valu andis natukehaaval järele. Minu vanaisa nimi on muuseas ka Taaniel ja ta on ülilahe. Ta tõstis mu taldrikule neli suurt sooja kotletti. Oi vanaisa, sa tead, et üle kõige maailmas armastan ma kotlette. Enne kui kolmanda suuteeni jõudsin, pidasin vajalikuks täpsustada. Kotlike ja sind vanaisa. Nojah, eks ta ole, mugistas vanaisa oma portsu Vitsutades. Nii me seal sõime mõnda aega vaikides ja mõnuledes siis tuli mulle jälle kehalise tund meelde. Mõtlesin, et arutan asja vanaisaga. Kas see on suur pahategu, kui teisele Takkijad püksi panna? No kuidas võtta? Oleneb sellest, mida see teine näiteks korda saatis. Näiteks pani jala ette. Näiteks rahvastepalli mängides. Jah, näiteks sellisel juhul kuluvad takja täitsa ära. Tundsin kergendust. Magustoiduks olid moosipallid piparmünditeega. Peaaegu oleksin unustanud, loksutas vanaisa sortsu, teed üle kruusi ääre. Su ema helistas päeval. Ta tervitab ja kallistab sind ja tunneb huvi, kuidas sul läheb. Praegu läheb mul väga mõnusasti. Ampsasin uue moosipalli järele ja sirutasin jalad vanaisa sülle. Kuidas emal-isal läheb? Kenasti. Neil on palju tööd ja vähe aega, nagu ikka. Seal Rootsis paistab tööd veel rohkem olevat kui siin. Nüüd olid moosipallid otsas, tegin ettepaneku kääbikut edasi lugeda. See raamat meeldis meile mõlemale hirmsat moodi ja oli käsil juba ei tea, mitmendat korda. Tõin vanaisale raamatu. Ootan tootor, nüüd, kus mu prillid on? Prillid on sul ju ees? Haa, vaata kus, kelmid, mida ma küll ilma sinuta teeksin? Nii. Eelmine kord jäime väga põneva koha peal pooleli. Vanaisa kohendas prille ja koos sukeldusime isand Bilbo Päginsi suurtesse seiklustesse. Raamatu Taaniel teine kirjutel Kadri Hinrikus esitas Veiko Tubin, helirežissöör Külliki Valdma. Käsis.