Kuulete järjelugu Taaniel teisest ta on harilik koolipoiss, kes elab koos oma vanaisaga, kuna ta vanemad töötavad Rootsis. Elu koos vanaisa Daniel esimesega on põnev, lõbus ja seiklusrikas. Ometi ootab Taaniel teine pikisilmi koju ka oma vanemaid. Lehesadu. Minu lemmiktund koolis on loodusõpetus. Emakeele tund meeldib mulle samuti aga loodusõpetus on ikka kõige huvitavam. Sellel sügisel käskis õpetaja armas, kes on ka meie uus ja noor klassijuhataja teha kõigil herbaariumi puulehtedest. See oli imelihtne. Tuli korjata lehti, Need vihikusse kleepida ja igale lehele õige nimi alla kirjutada. Mina kleepisin herbaariumisse, vahtrakase pihlaka, kastani Sarapu, pärna, tammeleppa, õunapuu, kirsipuu ja pirnipuulehe. Lisaks panin kõige lõppu veel lodjapuu ja kontpuulehe, kuigi ma tean küll, et tegelikult on need hoopis põõsad. Vanaisa oli mulle neid kunagi näidanud ja need olid lihtsalt ilusad. Kõige rohkem rõõmustab mind Taanieli herbaarium. Siin on nii palju liike välja toodud. Vaadake, kui rikas on meie loodus. Ütles õpetaja, armas. Ta käis minu tööga klassis ringi ja näitas seda kõigile. Mul oli isegi natuke piinlik. Jürgeni herbaariumi kohta on mul mõningaid küsimusi. Pani õpetaja viimaks minu töö käest ja pöördus Jürgeni poole. Sa oled kleepinud oma vihikusse palju värvilisi lehti. Aga nimedega oled hätta jäänud. Jürgen ajas end pingis püsti. Siin on üks ilus punane leht ja üks kollane leht ja üks roheka jääks pruunika ja siis on üks õige suur ja päris kirju. Lehitses õpetaja, armas Jürgeni vihikut. Miks sul puude nimetusi all ei ole? Jürgen põrnitses oma kinganinasid. Mis sa arvad, mis puu leht, see punane on? Vahtraleht kohmas Jürgen, väga õige, Jürgen, aga see kollane. Kaseleht ei ole. Kes teab, millise puulehtede kollane on? Pöördus õpetaja klassi poole. Vahtra vahtra kisasid kõik läbisegi. Jürgen tegi suured silmad. Vahtra oma oli ju punane. Õpetaja, armas, pööras uue lehe ette ja päris Jörgenil selle kohta. Tamme oma tuli pikkadele vastuseks. See on ka vahtraleht, said kõik jälle kisada ja naeru lagistada. Just nimelt see punane on vahtraleht ja see kollane on vahtraleht ja ka see pruun ja roheline ja kirju on vahtralehed. Vahtra longi sügiseti väga kirjud lehed. Kullad, Jürgen ega erinev värv ei tähenda veel, et need erinevatelt puudelt pärit on. Sina peaksid küll looduses lahtisemat silmadega ringi käima. Õpetaja armas andis herbaariumi Jürgenile tagasi. Proovi seda täiendada lisas ta armsalt naeratades. Jürgen potsatas pinki tagasi. Õpetaja armas, jätkas tundi. Vaatame, mis meil eelmistest kordadest, kui me puude viljadest rääkisime. Meelde on jäänud. Tiina mis on õunapuuvili õun Õige kreegipuuvili, Kaspar. Aga pirnipuu piiren, jälle õige, Jürgen, mis on kuusepuuvili kuusk. See oli üle mõistuse naljakas. Minu meelest muigas õpetaja armaskaa salaja ent klassi rahunenud, enne kui õpetaja pidi häält tõstma. Roland mu kõrval lausa luksus naerda. Roland on nüüd lõpuks nii kena ja vastab, mis on kuusepuuvili? Käbi, läkastas Roland läbi naeru. Siis helises kell vahetundi. Ärge oma herbaariumi koti pange, järgmises tunnis proovime teie korjatud lehti ise järele joonistada ja värvida. Tegi õpetaja armas teatavaks ning lahkus. Meeleolu klassis püsis jätkuvalt lõbus. Tüdrukut kiitsitasid rohkem kui tavaliselt. Täitsa lõpp, tulge vaadake, kus alles sajab. Kutsus Kaspar teisi välja vaatama. Kallab nagu ämbrist. Kõik kogunesid akna juurde. Päris äge. Tõeline padukas. Vihmasadu pole pooltki nii mõnus, kui lumesadu, leidis keegi. Oh ei, kõige ägedam on hoopis lehesadu. See oli Jürgen, kes nõndamoodi arvas Taali õpetaja, tehtud kriitikast üle saanud ja taas täies tegutsemishoos. Enne kui keegi midagi öelda jõudis, lendas Jürgeni herbaarium klassiruumi lae suunas. Mõned lehed tulid vihikust lahti ja liuglesime meie peade kohal. Lehesadu, hüüdis Roland ja purskas naerma. Jürgen läkitas lakke lopsaka lehtede kimbu õpetaja laualt faasist. Järgmisena saatis oma herbaariumi õhku Oskar. Roland ja Tarmo viskasid lehti korraga, siis heitis Marcus. Mina viskasin oma herbaariumi tema omast pisut kõrgemale. Ma ei jõudnud märgata, kas tüdrukud ka midagi lehe satu panustasid. Igatahes oli klass paksult lendavaid värvilisi lehti täis. Neid oli absoluutselt kõikjal õhus põrandal, laudadel, kapp, pideotsas meie juustes ja riietes. Keset suuremat rassimist võis lehti tunda ka nina sõrmetes ja hammaste vahel. Lehesadu oli tõesti äge. Kuigi õpetaja, armas küll, nii ei arvanud. Kui ta klassi naasis, tuli tal selline ilme näol, et mul hakkas temast täitsa kahju. Aga tollel hetkel oli juba natukene liiga hilja. Tunnistasin ma õhtul vanaisale. Raamatu Taaniel teine kirjutav Kadri Hinrikus esitas Veiko Tubin, helirežissöör Külliki Valdma. Siis Tiina Vilu.