Kuulete järjelugu Taaniel teisest ta on harilik koolipoiss, kes elab koos oma vanaisaga, kuna ta vanemad töötavad Rootsis. Elu koos vanaisa Daniel esimesega on põnev, lõbus ja seiklusrikas. Ometi ootab Taaniel teine pikisilmi koju ka oma vanemaid. Hirmud mu vanaisa on tõeline taimetark, roheneb ja linnuhull. Varemalt elas ta koos vanaemaga maal. Neil olid isegi hobused, lambad, koer ja kanad. Õnneseen. Aga kui vanaema suri, kolis vanaisa varsti meie juurde linna. Siis said isa ja ema Rootsi minna, et seal ülikooli juures oma uurimistööd teha. Ja meie vanaisaga jäime teineteise hoolde. Linnas meil loomi ega linde ei olnud, see oli ema kategooriline nõudmine. Võisin lunida nii palju kui jaksasin ent koera mul ei lubatud. Isegi valged hiired ei tulnud kõne alla. Seetõttu käisin vanaisaga tihti parkides linde vaatamas. Meil olid mõlemal binoklid ja nendega sai vahvasti näha, millised linnud puulatvades toimetasid. Maja juures aias oli samuti tore vanaisaga kampa lüüa. Seal oli alatasa askeldamist, meriisusime, kaevasime, istutasime, kastsime, väetasime, külvasime, harvendasime. Pealegi rippus meil õues kolm linnumaja, mille vahel käis tihe linnuliiklus. Ühel oktoobri ilusal nädalavahetusel ütles vanaisa, et aeg on tulbisibulad maha istutada. Kas tuled appi? Selge see, et tulen. Vanaisa astus kahe labidaga õue. Mulle ei läinud toas kohmitsemisega palju aega. Käisin ainult pissil ja lõikasin katki lootusetult sõlme läinud ketsipaelad. Kui siis aed, astusin igivanaisa täie hooga pikali jooksma. Torule veel minema, vaatamata oma vanusele lidus ta õues ringi kerge pool galopiga nagu nooride Korolevi. Rapsides labidaga paremale ja vasakule. Korraks varjus ta sirelipõõsasse, et sealt siis uuesti tuulispasana välja söösta. Kas ta läks ära? Hingeldas vanaisa minust mööda tuhisedes. Vaatasin aias ringi peale meie kahe mulle kedagi silma ei hakanud. Kes läks ära? Tema muidugi kiikasin puurida. Seal polnud kedagi peale vihmaussi seegi surnud. Kuid vanaisa oli taas hoo üles võtnud ja sööstis uuele takistusjooksuringile ületades edukalt maas vedelema reha saialille Klumbia noore sõstrapõõsa aa-vanaisa kehalise võimekuse pärast küll muretsema ei peaks, torkas mulle pähe. Viimaks ta siiski takerdus, tikripõõsas osutus liiga kõrgeks ja vanaisa lendas kummuli. Hui. Vanaisa, kas sa said haiged? Ma ei tea. Ta nägi päris närb välja. Aitasin ta istuma. Miks sa nagu sõge, mööda aeda ringi traavid. Püüdsin jätkuvalt selgust saada. Kas ta läks minema, kes ometi? Erilane, muidugi. Herilane. Ausalt öeldes olin üsna jahmunud. Kas sa kardad herilasi? Vanaisa noogutas. Sa tahad öelda, et põgenesid herilase eest? Sa pole mulle kunagi rääkinud, et herilasi kardad. Arvad, et see on asi, millega hirmsasti hoobelda? Nähvas vanaisa. Ta kohendas, hoiatas end paremini istuma. Ma vajasin väheke mõtlemisaega. Tähendab, minu vanaisa Daniel, esimene kardab herilasi. Vanaisa ainult ohkas. Kas sa kardad veel kedagi? Vanaisa noogutas taas. Ma ei olnud kunagi selle peale tulnud, et mu vanaisa võiks kedagi karta. Kett, keda sa veel kardad? Küsisin, katkevad. Mesilasi ta ütles seda nii vaikselt, et ma vaevu kuulsin. Aga rohkem ei karda ma küll mitte kedagi, seda ma sulle ütlen. Taaniel teine. Sa ei pea oma vanaisast pettuma, ta vinnasin püsti ja lõi põlved puhtaks. Kuid seda ma tunnistan, herilased ja mesilased ei ole minu jaoks. Ma olen nendega iluaeg hädas olnud. Kunagi noore mehena tõin oma pruudi, noh, see tähendab sinu vanaema enda juurde koju, et ta saaks minu vanematega tutvuda. Emaga oli just mesitarudes mett võtnud ja mesilasEdoliidarevil Nad aina lendasid ja sumisesid seal õues ja ja mina pistsin veestima jooksma ja põgenesin tuppa. Olin sellises segaduses, et keerasin ukse kaaluku. Mul läks puhta meelest ära, et mu pruut õue jäi täitsa pekkis. Mis siis juhtus? Koera savi taha teada? Luristas vanaisa ninaga. Väga tahan teada. Juhtus see, et minu pruut sai mesilastelt niimoodi huulde nõelata. Eta keel ei mahtunud enam suhu ja põsed paistetasid kõnevadeni üles. Kas ikka see minu vanaema, pärisin igaks juhuks. Ka tema. Aga minul, minul läks veel hullemini. Sinul, sina olid majas kindlalt luku taga ja kujuta ette. Ja minu ema oli ka seal. Kui ema sai aru, et ma oma pruudi mesilaste kätte jätsin ja ise tuppa põgenesin saida pööraselt vihaseks ja tagas mu nii läbi, et mu pea tahtis plahvatada ja jalad värisesid alla. Ema ütles, et ma ei ole oma pruuti, väed. Vanaisa nuuskas pikalt nina. Oi, see murdis mu südame. Aga sinu pruut arvas teisiti kui su ema. Ja õnneks küll. Paari päeva pärast andis tema paistetus järele. Paari nädala pärast ta leebus. Ja paari kuu pärast me abiellusime. Oi, vanaisa, mul on sinu üle hirmus hea meel. Ütlesin ma teda kallistades. Natuke aega hiljem kui vanaisa köögis suhkruvett jõi ja mina aias tulbisibulaid mulda pistsin. Mõtlesin, et mu vanaema ja vanavanaema olid ikka igavesti vinged memmed. Kahju, et nad mind ei jõudnud ära oodata. Meil oleks koos kindlasti väga vahva olnud. Raamatu Taaniel teine kirjetel Kadri Hinrikus esitas Veiko Tubin, helirežissöör Külliki Valdma ja siis piinaviloo