Kuulete järjelugu Taaniel teisest ta on harilik koolipoiss, kes elab koos oma vanaisaga, kuna ta vanemad töötavad Rootsis. Elu koos vanaisa Daniel esimesega on põnev, lõbus ja seiklusrikas. Ometi ootab Taaniel teine pikisilmi koju ka oma vanemaid. Arvutimängud. Ma kutsusin Rolandi pärast tunde enda poole, sest mulle paistis, et tema närvid tahavad puhata. Ja kuna sõbrad ju selleks ongi, et raskel hetkel teineteist aidata siis otsustasin talle toeks olla. Rolandil on kodus seitse õde-venda, kellest neli on temast nooremad. Tead, vahel on täitsa lõbus hulgakesi koos elada, aga selle peale võib kihla vedada, et oma asju küll kunagi sealt üles leia, Kuusanud ise pannud oled. Seletas Roland hommikul ta oli ärritunud ja pahur. Eile õhtul jäin ma näiteks silma oma mobiilist. Saju alles said selle just nimelt, aga üks mu väike õdedest, kellel ma pidin silma peal hoidma, poetas selle supipatta, sa siis hoidnud tal silma peal või? Muidugi hoidsin, aga, aga saad aru. Ma pidin ju vahepeal ka arvutis mängu ära lõpetama. Ma sain suurepäraselt aru. Kui ema klimbisuppi hakkas soojendama ja sealt telefoni välja õngitses jagus imestamist õiendamist terveks õhtuks. Kahtlemata oli see koht, kus mu vanaisa ütleks, et elu ei saa alati ilus olla. Lubasin Rolandile, et minu pool võime arvutimänge mängida täielikus rahus, ilma et keegi meie asju samal ajal suppimata loobiks sobib. Nõustus Roland. Keerasin välisukse lukust lahti, lükkasin Rolandi esikusse ja hõikasin vanaisale tervituse. Tuli vastuseks. Kukkusime Rolandiga põrandale ning sosisime teineteises kinni. Verd tarretama panev ähvardav metsik ulgumine tuli köögist. See kostis täpselt nii, nagu oleks sinna hiigelsuur raevunud hunt sisse murdnud. Kas te olete hundi võtnud? Sosistas Roland hirmunult. Olime mõlemad valmis putku pistma. Minul oli nutt kurgus, sest kujutlesin, kuidas mu vanaisa oli hundi kihvade all lõpu leidnud. Me peame siit jalga laskma ja politsei kutsuma. Roland kobas oma mobiili järele, milles ta eile õhtul ilma oli jäänud. Ma tean vanaisa üles leidma. Just siis kostis ulgumine kolmandat korda. Roland hakkas. Piga Harjumaa ja me üritasime ukse kaudu põgeneda. Nügisime ja prõmmisime mõlemad vastu ust, aga see lihtsalt ei avanenud. Tere, poisid. Kostis selja tagant. Roland valgus vaikse niutsatuse saatel seina äärde kössi. Mina pöörasin ümber ja seisin silmitsi vanaisaga. Sooled elus muidugi. Miks ma ei peaks olema? Ja miks teie seda ust niimodi tagusid? Sa ju tead, Taaniel, uks avaneb sissepoole. Roland upitas end jalgadele. Kas te olete endale hundi võtnud? Meie hundi? Ei saanud vanaisa esiti aru. Aa, te mõtlete seda ulgumist. Ja vanaisa hakkas itsitama. Tulge, kuulake, see on. See on tõesti hundi, kutsun kuuvalgel ööl. See tuleb arvutist. Ma ei tea, kuidas Roland ennast tundis aga minul oli väheke piinlik. Mõni Rolandi väike õdedest oleks ju võinud arvata, et linnamajja on hundid sisse kolinud. Ent meie oleksime pidanud taiklikumad olema. See on hämmastavalt hea lindistus tehtud siinsamas Eesti metsades. Me siis kuulasime seda. Tõesti oli väga põnev, suurt hundikarja pimedas öös endale ette kujutada. Hirmus enam nahka ei ajanud. Aga imelik judinad käisid üle selja. Loodusteadlased on välja uurinud, et hunt ulub igatsusest. Kui karja juht või kellelegi kaaslane on karjast eemale sattunud siis hakkavad hundid hulluma. Vanaisa pani läpaka kinni. Me mõtlesime, et mängime väheke arvutis, tuli mulle lõpuks meelde, mida olin Rolandile lubanud. Vanaisa ei teinud kuulmagi ja tõstis arvuti eemale. Kaste tantsivaid, rosinaid olete näinud? Ostsin tänu kotitäie rosinaid. Aga las nad tantsivad enne, kui me nad nahka pistame. Vanaisal oli hoog sees, seda peab ütlema. Ta valas gaseeritud veeklaasnõusse ja puistas sinna peotäie rosinaid. Need hakkasid esialgu kõik põhja vajuma, aga kerkisid siis lõbusalt jälle pinnale ja nii aina üles-alla rosinat tõesti tantsisid. Vaadake, kuidas gaasimullid igal Rosinal latist kinni võtavad ja põhjast jälle üles tirivad. Neil on seal oma muusika, avastas Roland kihisev rosinavokk. Kummardasime kausi kohale. Mis su lemmiktund koolis on, Roland? Muusikatund, igatahes mitte. Ma olen sama musikaalne nagu mõni lehm. Lehm. Hüüatas vanaisa. Lehm võib väga musikaalne olla. Vanaisa askeldas juba uute nõudega. Sõdurina aega teenides oli meie õppeplatsi lähedal üks väiketalu, kus pererahvas lehma pidas. Lehma nimi oli nelki ja neti oli väga musikaalne. Missa luiskad. Kosmosis luiskan, kui me rividrilli tegime ja mürtseva muusika taktis platsi peal ringiratast marssisime, tuli netti alati kohale, võttis meile sappa ja vantsis kaasa. Tore lehm oli sabaga, vehkis takti, aga sellele vaatamata kästi pererahval neki köie otsa kinni siduda. Mille pärast sest neti poetas õppeplatsile tihtipeale maha suured soojad lehmakoogid, millest sõdurid olid sunnitud viksilt ja viisakalt täie hooga läbi marssima, niiet paska pritsis. Oih, see oli nüüd inetust öeldud, poisid, vabandust. Jäägu see meie vahele. Meil polnud Rolandiga ammu nii naljakas olnud. Saabaste puhastamise peale kulus liiga palju aega, leidsid ülemused, võttis vanaisa loo kokku ja lõi käed puusa. Nõndaviisi. Kas hakkame nüüd lõpuks pihta? Taali jutustamise käigus ladunud lauale terve hulga väiksemaid vorme ja potsikuid suure mahlapakki, kaerahelbeid, sidruni, kuivatatud lavendlit ja muud kirjut kraami millega pihta seebi keetmisega loomulikult. Kas ma ei öelnud teile, et täna teeme seepi? Oma arust ma nagu mainisin seda. Ei, seda sa küll ei maininud. Olime Rolandiga veendunud. No mis seal ikka, varsti tuleb teil koolis jõulupidu. Daniel ütles, et sinna maja kingitus kaasa võtta. Õige küll, jah. Ma arvan, et kingituseks keedamegi seepi. Iga jõnglane peab puhtust pidama, nagu minu ema alati ütles. Kui mina olin sama vana kui teie praegu, kulutas ta minu peale mehe moodi seepi. Kõrvade ja juuste pesemiseks läks seda igatahes ülekohtuselt palju. Me polnud Rolandiga kumbki varem seepi keetnud. See tõotas tulla põnev. Vanaisa pani Rolandi vanu seebi kontseriivima, mina pidin lavendli peeneks lõikama ja sidruni viilutama. Samal ajal pani vanaisa potis vee ja mahla segu keema. Siis lisasime sinna kaerahelbeid ja Rolandi riivitud seebihelbeid. Me segasime seda kordamööda ja puistlesime ka natuke suhkrut sisse ning lõpuks veel lavendlit. Näete. Hakkabki juba paksema. Solverdasin ma kulbiga potis nagu kissell, leidis Roland. Köögis hõljus mõrkjasmagus lavendli lõhn. Valasime seebisegu erineva kujuga väikestesse vormidesse, mille vanaisa oli kokku otsinud. Mõnda vormi sulpsas sisse ka sidrunilõik. Kui äge, rõõmustasime Rolandiga. Tore, kui meeldib. Jäägu nad rahus nüüd siia seebistuma ja kõvaks tõmbuma. Siis saab Roland oma lemmikud välja valida ja koju viia. Akna taga oli juba pimedaks läinud. Me polnud märganudki, kuidas õhtu kätte jõudis. Saatsime vanaisaga Rolandi koju, et ta pimedas üksinda ei peaks minema. Mine tea, äkki tuleb veel viimati mõni hunt vastu, märkis vanaisa ja pilgutas meile silma. Rolandi maja juures tuli mulle meelde, et arvutimänge me ei jõudnudki mängida. Sellest pole midagi. Vanaisaga oli hoopis lahedam, arvas Roland. Raamatu Taaniel teine kirjetel Kadri Hinrikus esitas Veiko Tubin. Helirežissöör Külliki Valdma räsis piinaviloo.