Kuulete järjelugu Daniel teisest ta on harilik koolipoiss, kes elab koos oma vanaisaga, kuna ta vanemad töötavad Rootsis elu koos vanaisa Taaniel. Esimesega on põnev, lõbus ja seiklusrikas. Ometi ootab Taaniel teine pikisilmi koju ka oma vanemaid. Kodused koolitükid. Mulle õpetaja armas, täitsa meeldib, ainult et ta võiks meile vähem kodus õppida, anda. Lenn päeviku lahti. Ei midagi rõõmustavat. Matemaatikas pidi kõvasti arvutama inglise keele tunniks sõnu õppima ja siis oli tarvis veel lugemispäevik homseks esitada. Tulin laua tagant tulema, kuhu nüüd tõstis vanaisa pilgu ajalehelt aeda. Puistan lindudele seemneid. Ma juba hommikul puistasin. Kas sa õppima ei peaks? Küll jõuab, ega õpikud eest ära ei jookse. Ja ega siin aga õpikute eest ära ei jookse. Oli vanaisa kategooriline. Ta lükkas mu laua taha tagasi. Mida huvitavat tänaseks üles on jäetud. Huvitavad pole see midagi, hunnik arve liita ja lahutada. Mida sa siis ootad? Hakka pihta. Kui palju on 15 miinus 17? Nii sa küll küsida ei saa. Väiksemast ei saa suuremat lahutada. Muidugi saab. Ei saa. Kui mul on viis pliiatsit, siis ma ei saa sulle seitset anda. Kui isa oled mulle lubanud anda seitse pliiatsit ja annad ainult viis siis see tähendab, et sa jääd mulle kaks pliiatsit võlgu. Sellistekste heteks peab elus valmis olema. Harjuta nüüd, ma lähen, keedan sulle kakaod. Polnud midagi parata, pidin õpikut lahti lööma. Vanaisa paistis vankumatu. Selle eest maitses kakao mõne aja pärast suurepäraselt. Jõin ja loristasin mõnuga. Vanaisa kontrollis mu arvutusi. Sinust võib veel asja saada. Matemaatikaprofessor Daniel, teine. Mille me järgmisena ette võtame? Ma arvan, et lähen puistan vahepeal lindudele seemneid. Tegin teise katse põgeneda. Mina jälle arvan, et sa võtad uue õppetüki, et mis sul oligi? Vanaisa oskas kohutavalt kangekaelne olla. Lugemispäeviku täitmine. See pani ohkama. Tuleb joonistada, pilte kirjutada, kuidas? Mulle meeldis väike nõid. Väga hea. Mina sinu asemel ei jahiksega, puiksin nagu tõupull, vaid teeksin asjaga algust. Sunnu imelihtne. Ja pärast teeme nii, et mina näitan sulle ette oma töö. Ja sina näitad ette oma töö. Mis tööd sa tegema hakkad? Küll sa näed, kui aeg kips. Sinu peadpööritav usinus mõjub mulle kuidagi loominguliselt. Vanaisa sammus reipalt kööki, mina surusin pliiatsi pihku ja asusin joonistama. Mõnda aega me siis mõlemad pusisime. Nonii. Daniel, kaugel oled omadega. Vanaisa, tulija kiikas üle mu õla lugemispäevikusse. Täitsa kena koera oled joonistanud, leidis vanaisa. Mis rolli see koer raamatus mängis? Ei mänginud mingit rolli, seal polnudki ühtegi koera. Miks sa siis koera joonistasid? Sest koera peale ma mõtlesin, kui seda raamatut lugesin. Ah soo? Noh, loodame, et õpetaja armas mõistab seda mõttekäiku. Aga mis tööd sinna vahepeal tegid? Sa lubasid mulle näidata? Muidugi näitan. Mina luuletasin, luuletasid, ei uskunud oma kõrvu. Teiste sõnadega tegin ühe värsi. Ja kui sa oled valmis kuulama, kannaksin selle nüüd ette. Vanaisa tõmbas seljatagant paberi välja. Mul on väike probleem ka. Lõpust on kaks rida puudu. Äkki sul tuleb mõni hea mõte, kuidas lõpetada. Luuletus kõlas järgmiselt. Karud magavad kõik talvel, aga põrsad, need on valvel. Et kui karukoopast astub põrsakene tuiskab vastu siis saab laande minna koos. Mõnus on ju üheskoos vaadata, kuis jõgi voolab jaanimardikas, kuis roomab. Nuusutada sinililli, teha piuksu pajupillist. Vanaisa tõstis pilgu paberilt ja näperdas mõtlikult pliiatsit. Siia peaks kaks rida veel tulema. On sul ideid? Olin sõnatu. Mul polnud õrna aimugi, et vanaisa luuletab. Kas sina kirjutasid selle? Praegu? Sai nagu tehtud, jah? Prooviks vini. Sinu vanaema oli suur raamatusõber, eriti armastas ta luuletusi. Kas vanaema kirjutas luuletusi? Mõned jah. Aga ta luges ikka kuulsate meistrite värsse nagu näiteks Marie Underid. Under oli tema suur lemmikkass. Unner kirjutas karudest ja põrsastest. Ei, kus sa sellega, temal olid luuletused peaasjalikult armastusest. Siis olid vist igavad. Ära ütle midagi. Vanaema luges mulle vahel mõned ette. Päris ilusad olid. Kas vanaema luuletas armastusest? Armastusest jah. Aga mine tea, võib-olla lipsas tal mõni põrsas või jänes ka vahelduseks, siis ega ma täpselt enam ei mäleta. Mis me nüüd teeme selle minu luuletuse lõpuga on sul häid mõtteid. Vanaisa lükkas mulle paberi ette ja me hakkasime koos pead murdma. Lõpp on luuletuses kõige tähtsam peaaegu sama tähtis kui algus. Ja natuke tähtsam kui keskpaik. Ma ei saanud päris hästi aru, mis koht see luuletuses kõige olulisem on. Igatahes tegime vanaisaga kahe peale tema luuletusele kaks lõppu. Vanaisa lõpp kõlas selliselt. Sügada end vastu mätast, hoida kinni karu gepast. Minu lõpp kõlas selliselt. Sügada end vastu kuuske tuua kuuldavale puukse. Me ise jäime väga rahule. Luuletus kahe lõpuga on kaks korda parem kui luuletus, ilma ühegi lõputa leidsin ma täitsa kindel. Võtan värsi homme kooli kaasa ja palun õpetajate tse lugemiku pandaks. Ei, Theo, kas maksab võitlus? Vanaisa muidugi maksab. Mis me nüüd ette võtame? Nüüd puhkame natuke, lähme puistame lindudele seemneid. Raamatu Taaniel teine Kirtel Kadri Hinrikus esites Veiko Tubin, helirežissöör Külliki Valdma, siis piinaviloo.