Kuulete järjelugu Taaniel teisest ta on harilik koolipoiss, kes elab koos oma vanaisaga, kuna ta vanemad töötavad Rootsis. Elu koos vanaisa Daniel esimesega on põnev, lõbus ja seiklusrikas. Ometi ootab Taaniel teine pikisilmi koju ka oma vanemaid. Ilma loomine. Lihavõtete eel oli palju rabelemist. Meie vanemad helistasid ja meilisid läbisegi, et jõuda ühisele otsusele, mida klassijuhatajale sünnipäevaks kinkida. Õpetaja armsa sünnipäev sattus olema lihavõtteesimesel pühal. Meie rassisime koolis näitemänguga, mille pidime suurele aktusele ette kandma. Näidend rääkis sellest, kuidas ühest munast tekkis terve maailm. See on loomismüüt, seletas õpetaja. Armas. Munaks oli meil kolm suurt kott-tooli millel oli valge lina peale tõmmatud. Selle seest pidid sündima tähed, kuu, päike, puud, lilled, loomad, linnud ja kes kõik veel. Mina pidin koeraks kehastuma. Õpetaja armas mängis vajalikes kohtades klaverit. Tiina ja Roland olid jutustajad. Kogu kirju seltskond ehk terve maailm oli peidus kulisside taga. Seal pidi kuss olema, hoolega jutustajaid kuulama ja õigel ajal oma tegelasele kohaselt justkui muna seest välja kooruma. Kõige lõpus oli tantsunumber. Me harjutasime usinalt, kuid millegipärast oli kardinate taga Troppis koos olles kohutavalt raske vait olla. Kogu aeg oli kellelgi midagi sosistada või lihtsalt tuli naer peale. Seepärast juhtus alatihti, et kui Tiina jutustas, kuidas maailma sündis päike ilmus muna seest lagedale hoopis jänes, pikad kõrvad püsti. Või kui Roland oli jõudnud jutustamisega lindude munast koorumise juurde astus sõjakalt lagedale hundimaskis Jörgen. Nojah, midagi pole parata. Kaktus on homme. Ohkas õpetaja armas pärast peaproovi, kus Haraliste okstega puu oli pääsukese õhulised tiivad ribadeks tõmmanud. Ma väga palun, võtame ennast homme kõik kokku. Oleme tähelepanelikud, kuulame teksti ja mängime näidendi ilusti. See teeks mulle suurt rõõmu. Mina mõtlesin kohe, et õpetajale rõõmu teha pole üldsegi nii keeruline. Järgmine päev koolis algas sellega, et ma ei leidnud oma koerakostüümi. Tuli välja, et Markkus, Oskar ja Sven olid oma kostüümid minu oma peale loopinud ja meil läks tublisti aega, et eraldada lõvilaka siili okastest ning koerakarvast vesti, konna, akvalangistid, varustusest. Kui segadus sai lõpuks klaaritud, oli viimane aeg lava taha peitu pugeda. Alustuseks mängis õpetaja armas klaverit ning Tiina asus jutustama, kuidas maailma linud ringi käis ja mune munes. Üks muna läks veeredes katki. Munavalgest sai kuu ja rebust päike. Kuulsin Rolandit jätkamas. See oli koht, kus kuu ja päike pidid lagedale tulema. Kõik toimis nagu valatult. Päike säras laval laias kollases hõlstis, suu kõrvuni peas ja kuu oli ka oma mundris täitsa asjakohane. Muusika jätkus. Kuid kulisside taga tuli ütlemist, mis asjazassatkonna seljas, sosistas Jürgen Martinile. Andis Martin vastu. Rootsu kostüüm torgib mind, astu eemale. Astu ise eemale, mis Alloiutad. Ja nõnda sündisid taevakaarele tähed. Kostus jutustaja ilmekat pajatamist. Paraku nägi publik lavale räntsatamas hoopis hunti, kellele tähepoiss oli kardina taga tuule alla teinud. Publiku hulgast oli kuulda naeru turtsatusi. Hunt pööras rutuste ringi ja pressis enda muna sisse tagasi. Tähed sündisid taevasse, kordas Roland nõudlikult. Nüüd õnnestus õigetel tegelastel välja ilmuda ja neli tähepoissi kerkisid taevakaarele. Segadus kaardina taga jätkus Marta ja märta lendlevad pääsu tiivad olid jälle Tarmo puuokstes kinni takerdunud ning tüdrukud pusisid endid lahti harutada. Tulemuseks oli, et kõik kolm mässisid end omavahel nii sõlme et kui Tiina pajatas laval lugu sellest, kuidas maailma tekkisid taimed pressis munast välja mingi arusaamatu moodustis mis koosnes murdunud okstega Tarmost ja tema järel lohisevatest nutuste nägudega ja sasitud tiibadega Martast märtast. See näeb rohkem looduskatastroofi moodi välja, märkis Oskar. Hälcon sisse löönud Jürgen võttis jalast kinga ja virutas täiest jõust vastu suurt trummi, mis samuti kulisside taga varjus seisis. Ja nüüd müristas. Publiku pool tuli juba valju naeru. Me ise kadurtsusime kõik. Miskipärast aga polnud enam kuulda, ei Tiinatega Rolandit. Piilusin kardina vahelt välja. Jutustajad seisid punetavate nägudega laval ja jõllitasid teineteist. Mõlemal oli tekst keset ootamatut loodusõnnetust meelest läinud. Ja siis sündisid maailmaloomad, sosistas õpetaja armas klaveri tagant. Roland pööras end õpetaja poole, mida loovad, sündisid nüüd maailma, kordas õpetaja. Ahjaa, loomad tulid platsi, taipas Roland lõpuks teadvustada. See oli märgusõna neile, kes loomi kehastasid. Hüppasin lavale ja püüdsin nii palju koer olla, kui vähegi oskasin. Haukusin niutsusinja, ulgusin. Korraga, sain päikeselt võmmu ribidesse. Olev Ait. Jutustajad ei jaksa sust üle karjuda. Roland näitas mulle salaja rusikat. Võtsin siis vaiksemaks. Kui maailm ühiste pingutustega lõpuks loodud sai ja kõik tegelased laval olid. Sooritasime veel tantsu. See tuli välja küllaltki hästi. Võttes arvesse, et kokku seotud Tarmo Marta ja märta kippusid teistele kogu aeg jalgu jääma. Aplaus oli maruline. Ta õpetaja armas, tuli kummardama. Ma ei saanud päris hästi aru, kas me olime talle ikka rõõmu teinud. Kui me aga pärast aktust oma klassi kogunesime ja talle 27 tulbiga sünnipäevakimbu ja Rolandi joonistatud kaardi üle andsime. Ta siiski naeratas meile jälle. Kaardil seisis armsale õpetaja armsale ja meie kõigi nimed kokku 27. Raamatu Taaniel teine kirjutel Kadri Hinrikus esites Veiko Tubin, helirežissöör Külliki Valdma Režis piinaviloo.